Punane koer.

 Peale eilset 15 tunnist tööpäeva on täna, vabal päeval, päris hea lõpuks üks blogipostitus teha.

 Nädalavahetus oli päris mõnusalt teistsugune. Laupäeval läksime peale tööd sellisele rannapeole, millesarnaseid olen varem ainult filmides näinud. Grupp noori, dj keerutab plaati, diskotuled, paljajalu liival tantsimine, ookeanis jalgu jahutamas käimine jms. Öösiti on siin sooja 25-30 kraadi ringis niiet eesti rannapidudele omast rahulikku lõkkeääres istumisest polnud juttugi.

 Nüüdseks olen paar korda käinud ka naaberlinnas, Karrathas. Dampieri ala olla linna ehitamiseks liiga väike niiet Karratha ehitati 20km kaugusele suuremale alale. Kui Dampieris on elanikke paartuhat siis Karrathas on kuskil 20 tuhat. Lisaks asub seal Pilbara (aussi omamoodi maakond, mis siin loomulikult kõvasti suurem, kui eesti maakonnad) suurim ostukeskus. Suuruselt siiski ehk nagu kristiine keskuse üks korrus, kui mitte väiksem. Tsivilisatsiooni puudumise võlud..

 Vahepeal sain veel elu kõige hullema päikesepõletuse ja seda kõigest paaritunnist ookeanis vedelemist. Päevitamiseks on siin liiga palav ja ookeanivesi on nagu soe vann, kus päris okei teiste tüdrukutega vedeleda on. Igatahes nägu kärssas päris ära ja esimesel päeval olin nagu „cherry tomato“ ehk siis kirsstomat. Järgmisel päeval hakkas nahk TÖÖL kooruma ja tomatist sai kirju lehm. Hästi mõnus on baaris töötada, kui nahk koorub ja nägu laiguline.. Õppetund saadud: kasuta päikesekreemi tüdruk!

 Töö on sama nagu ikka. Mõni päev on baar puupüsti rahvast täis, mõnikord on nii igav, et kuku pikali. Peamised „kliendid“ on ikka kaevandustöölised, kes peale pikka tööpäeva baari tsillima tulevad. Kainena on mõned päris toredad aga kui nad lõpuks purju jäävad muutuvad enamus neist päris tüütuks. Mul on nii kopp ees kõikidest kuttide flirtimistehnikatest, pole ime, et aussis nii palju lesbilisi tüdrukuid on. Aga noh, tüüpilise külma ja rahuliku eestlasena säilitan ma siin külma närvi ja jootrahatops täitub nagu võluväel :). Lesbiks ei hakka ja aasia-aasia siit ma tulen (loodetavasti, aga sellest hiljem).

 Vabadel päevadel on siin tegelikult päris igav! Enamus aega kulub filmide vaatamisele ja magamisele. Õues olla ei suuda, liiga palav. Sellist ühistoa moodi tsillimispaika meil siin ka pole ning pubis vabal ajal kogu aeg juua ma küll ei viitsi. Natuke masendav on nii palju aussiaega toas tühja passimisele raisata tegelikult. Ainus võimalus on rand, aga no palju sa seal ikka olla jaksad sellise ilmaga?! 

 Ainus idee, mis mul hetkel on, oleks leida mingi enam-vähemgi normaalne kutt, kellega niisama midagi huvitavat teha vabadel päevadel. No ja kui muidu tahetakse, et kutil ikka auto oleks, siis siin Dampieris võiks kutil ikka paat olla. Saaks siin ümbruskonna saari avastada, snorgeldada jne :). Aga noh, nagu ma juba enne mainisin, on siin enamus nii tüütud.. 

 Täna muidu vaatasin lõpuks ära kohaliku hitfilmi „Red dog“ ehk siis „Punane koer“. Film põhineb tõestisündinud lool aussi legendaarsest koerast, kes siin Pilbara alal rändas ja just Dampieris pikemalt peatus ja lõpuks ka suri. Eelarvamus filmist oli päris halb, sest teiste tüdrukute sõnul pidi täiesti mõttetu film olema, aga no britid ja nende filmimaitse eksole.. Mulle igatahes film päris meeldis. Natuke veider on see, et eesti lehtedel nimetatakse seda lastefilmiks, kuidas küll??

 Film on muideks tehtud siinsetel aladel, peamiselt Dampieris. Igasugused ehitised ja majad on küll täiesti erinevad aga see vaid sellepärast, et filmi sündmustik toimub 70ndatel. Samas looduse osas tundsin päris mitu kohta ära ja filmirand on meiegi tavaline pidutsemis ja ujumispaik! Kel iganes huvi on siis ma usun, et seda filmi pole eestis ka raske saada. Soovitada julgen küll :)! Muidu aussi huvilistele soovitan vaadata ka näiteks selliseid austraalia filme nagu „Australia“, „Samson and Delilah“ ja „Beneath Clouds“. 

 Ahjaa, muideks olen kuulnud aussidelt, et nad on mingeid eesti filme telekast näinud. Kahjuks ei ole osanud keegi mulle konkreetseid nimesid öelda.. Lisaks on enamus Dampieris eestist kuulnud, seda küll tänu kõigile eesti ränduritele. Mõnikord osatakse mulle isegi linnu ja lipuvärve nimetada, eestikeelsetest roppustest rääkimata..

 Okei-okei, mäletate ma mainisin aasiat korra? Jah, mul on väike unistusteplaan aussi ja eesti vahepeal umbes kuu aega seal rännata. Sellepärast kutsungi oma jootraha „thailand money“. Eks näis, mis sellest unistusest saab, liiga vara, et unistused plaanideks teha veel.

 Ongi aeg selleks korraks lõpetada! Seotud jutust pole halli haisugi, aga olgem ausad, kes seda romaani lugeda jõuaks, kui ma kuu aja südmusi õiges järjekorras igat otsapidi siduma hakkaks..See selleks, mu air-con on toa temperatuuri 24 kraadini alandanud ja ma pean ruttu lina sisse mässima end, päris külm on. Näpud ja varbad on külmad nagu koeranina igatahes. (Jah, ma tean, et teil seal kõva pakane on, aga mul on ka külm!!)

Tänan tähelepanu eest!
Ronnie.

Kirjutage-joonistage ka ikka mulle! Plz-plz-plz! Ma tahan ka teie uudiseid ja klatši ju! Facebook on muidu kõige parem viis selleks, eks-eks! See mul telefoniga tasuta, ei pea tund aega netipulgaga toas ringi kalastama, et see üks pisike signaalikiir kätte saada.

Viljapõllult palmide alla

Hei-hei, ma pole nüüd päris ammu kirjutanud ja nii palju on juhtunud. Päris keeruline on nüüd tagant järele kõik kirja panna niiet te seadke end valmis pikaks blogiks!

Cunderdini lõpp.
 Ehk mäletate viimastest postitustest, kuidas mul kõigest kopp ees oli? No peale aastavahetust oli natuke parem. Hakkasin uuesti oma Cunderdini elu nautima. Töö oli mõnus, inimesed veel paremad ja elu üsna lill. Siiski tundsin, et lõpp on lähedal ja kes teab, ehk oligi see mu positiivseks motiveerijaks.
 Lõpuks otsustasin silmad-kõrvad lahti teha ja uut tööd otsima hakata. Plaanide kohaselt pidin sellel hetkel Cundysse jääma veel 1-2 nädalaks. Kuid, nagu varemgi on juhtunud, tulevad siin tööpakkumised sekunditega. Veel samal päeval sain väga ahvatleva pakkumise Dampieri. Koht asub 1500km Perthist põhja poole, ookeani kaldal ja mis veel parem, palk kaks korda suurem, kui Cundys. Ainsaks suureks miinuseks oli tingimus, et pean Cundyst lahkuma kahe päeva pärast.
 Üheks väga lahedaks avastuseks sai veel see, et mu uus koha boss olevat kunagi Cundy inimestega aussi jalkat mänginud ja kõik kohalikud teavad teda. Kuulsin tema kohta väga palju head ja nuhkisin facebookist välja, et meil on päris mitu ühist tuttavat. See tõstis mu usaldust selle uue töö kohta kohe kõvasti. Küll austraalia on ikka väike ja kõik teavad kõiki, eksole! Mul oli tunne nagu ma teaks teda isegi, väikse küla kohalikud teavad ju kõik üksteist!
 Cundy oli mulle koduks saanud ja mõte, et kahest nädalast saab kaks päeva oli siiski väga suur šhokk. Otsustamiseks oli aega üks päev. Terve selle päeva käisin ringi ja küsisin kõigilt nõu, mida teha. Raske on rutiinsest elust nii äkki lahkuda ning väga paljudega hüvasti jätmata. Lõpuks otsustasin töö vastu võtta, tundus liiga hea, et käest lasta.
 Viimane õhtu oli väga emotsiooniderohke. Terve päev kulus pakkimisele ja organiseerimisele, õhtul läksime hollandi tüdrukuga viimast korda pubisse tähistama. Mängisime piljardit, mässasime ringi ja tegime totakaid pilte, meenutasime parimaid Cundy hetki ja klatšisime niisama. Kui lõpuks oli aeg koju minna ja kõigi töökaaslastega hüvasti jätta oli mul tükk tegu, et pisaraid tagasi hoida. Kuidas ma nii lähen ja kõik lähedasteks saanud inimesed maha jätan jälle?
 Järgmisel hommikul Perthi poole teel olles oli mul lõpuks aega rahulikult kõik läbi mõelda. Ausalt öeldes oli mul tunne, et ma lähen väikesele puhkusele ja olen peagi tagasi oma Cundy inimeste juures. Mõned nendest olid mulle lihtsalt liiga tähtsaks saanud. Mu majakaaslased, töökaaslased, kohalikud famerid, poemüüjad, kohalikud noored ja no ehk mäletate, ma korra kunagi mainisin ühte poissi ka..
 Kujutate ette seda hüvasti jätmist, mida siin aussis reisides bäkkerid kogu aeg kogema peavad? Kohtad kedagi toredat, veedad temaga palju aega koos, ehk saab temast suur osa sinu igapäevases elus, usaldate üksteist, teete paljut koos, teil on oma ühised mälestused, oma naljad, oma jutud, oma saladused ja kõik muu selline. Ühel päeval saad reaalsusega vastu pead ja pead edasi liikuma. Saad selle inimesega kokku, teete oma tavalisi tegemisi teades sisimas, et see on viimane kord. Lõpuks kallistate, soovite edu ja ütlete „see ya later“ (hiljem näeme), teades, et seda peaaegu kindlasti ei juhtu. Raske..

Perth
 Tuleme nüüd tagasi mu tegemiste juurde. Niisiis sõit Perthi kestis paar emotsionaalset tundi. Perthi oli mul aega peatuda kõigest üks õhtu. Mu vana eesti tuttav, Mart oli nii lahke ja võttis mu enda juurde.
 Perthi jaoks oli mul kaks kindlat plaani, shoppamine ja india toit. Esimese jaoks kahjuks aega ei saanud, sest jõudsin linna päris hilja, täpselt õhtusöögi ajaks. India toit on lihtsalt nii hea!
 Hommikul viis Mart mind lahkesti lennujaama, kus ma esimest korda aussis olles lõpuks üksinda kõike tegema pidin. Sain hakkama küll, nii palju praktikat olnud juba!
(Ahjaa, kas ma mainisin, et lennupiletid sain ka uue töö poolt? Vapsee luksus ju!)

Dampier
 Minu uus elu. Ühe tunni pärast selle kirjutamise hetkest olen siin olnud täpselt nädal aega. Uskumatult kiiresti on esimene nädal läinud. Tavaliselt esimene poolkuu venib nagu tatt.
 Esmamuljed? Lennukist maha astudes oli tunne, et olen odavasse sauna sisenenud. Õhk on nii niiske ja raske, temperatuur 40 ringis. Vedasin oma rasked kotid lennujaama ja jäin ootama, et keegi mulle järgi tuleks. Seal oodates tuli kerge paanika, sest taipasin, et ma polnud kellegiga rääkinud lennujaamast uude kohta saamisest. Lõpuks õnneks leiti mind üles ja toodi koju.
 Hallist cundy viljapõllust pole enam jälgegi. Ookean, palmipuud, rohelisus, mägine maastik, troopiline õhk ja troopilised elukad on alles algus. Sisalikud, suured prussakad, konnad vetsupottides, delfiinid, haid ning loomulikult hiired ja kängurud. Õhk on niiske ja kleepuv, kuumus väga väsitav. Isegi öösiti on õues palav.
 Kui Cundys jagasin töökaaslastega tervet maja, siis siin on minu koduks metallist elamuboks mõne mööbliesemega. Vannituba asub nii 50m teekonna kaugusel. Päris huvitav on õhtul pimedas ringi orienteeruda ja loota, et mõni suur prussakas või sisalik üle varvaste ei jookse. Elu missugune.
 Töö koosneb mitmest erinevast osast hotellis. Peamiseks on siiski baar. Kui ma cundys vingusin, et liiga igav ja vähe inimesi siis siin tahaks vinguda, et liiga kiire ja liiga palju inimesi. Nädalavahetustel on baar puupüsti täis, bossid kergelt pinges ja töökeskkond üsna stressirohke. Samas kui tipptund möödas ja inimesed maha rahunenud, saab natuke tsillimalt olla.
 Baarile lisaks peame mõndadel hommikutel hotellitube koristama. See on kõige raskem ja vastikum osa. Väljas on nii palav ja kohe üldse ei taha füüsilist tööd teha. Kõik tüdrukud on alati läbimärjad ja väsinud selle lõpuks.
 Lisaks baarile ja koristamisele on siin veel resto ja pühapäeva grillõhtu. Need on sellised üsna rahulikud ja kerged. Kuigi grill toimub loomulikult õues ja ka õhtud on siin väga väga väga palavad ja niisked.
 Töö on siin kindlasti pingelisem ja raskem kui Cundys. Samas nagu ma alguses korra mainisin, on palk 2 korda suurem, kui isegi mitte rohkem. Raha nimel tasub siin pingutada küll. Eriti arvestades seda, et varsti pean ma eestisse tagasi tulema ja ehk ülikooligi minema. Hea kui siin säästa saab!

 Vaba aeg Dampieris on täitsa okei. Peale minu töötab siin veel mingi 7-8 rändurit. Mõned neist on päris toredad. Natuke jama on see, et need siin joovad nii palju! Ma ei jõua nendega sammu pidada. Kord nädalas kõvasti pidutseda on hea, aga iga õhtu end täis juua ja magama minna üsna mõttetu.
 Üleeile oli mul vaba päev ja käisin ühe inglise tüdrukuga rannas. Ligunesime tükk aega supileiges vees. Hiljem tulid randa mingid tüübid selle jet ski asjandusega (ei tea eesti keelset nime nüüd!) no need asjad millega filmides vetelpäästjad ringi sõidavad. Kutid olid nii lahked, et lasid meil ka sõita. Päris lahe!

 Aitab tänaseks küll. Kindlasti oleks küll ja veel Dampieri pisiasjadest rääkida, aga ei taha teid nüüd väsitada. Üritan nüüd paari nädala jooksul tihedamini postitada, et siin kõik natukenegi huvitavad pisiasjad kirja saaks.

Jõulud ja aastavahetus.

 Nii, enne kui ma alustan, mainin, et 5 minutit tagasi, aiast tuppa tulles ja ust sulgedes kukkus mulle ukseraamilt sisalik käe peale ja mu käes olnud kuum tee lendas suurest ehmatusest igas ilmakaares laiali.
 Teed jõin ma ainult sellepärast, et oma superhea pähklimaitselise kohvi sisse piima valades avastasin, et piim oli halvaks läinud. Tere hommikust!

 Jõulud.
 24.detsember pole siinmaal mingi eriline pidustus. Minu jaoks oli ka tavaline tööpäev, paar perekonda oli baari tulnud, et siis koos õhtusööki süüa, nagu igal teiselgi õhtul. Vaikne..
 25.detsember see-eest oli meil suur jõululõuna. Minu hooleks oli lahendada kõigi ~55 inimese joogimure, teised tüdrukud pidid hoolitsema söökide, nõude jms eest. Milline imeline jõulutunne on higimull otsaees ringi joosta ja pudeleid avada ning õlle valada.
 Kui 5 tundi oli ringi joostud, avanes võimalus kümneks minutiks bossi perekonna juurde maha istuda ja juba külmaks muutunud jõulusööki nautida. Söök söödud, alustasime koristamisega. Jahm...
 Õhtul kogunes väike seltskond bossi aeda basseinipeole. Pidu algas väga rahulikult, minul oli millegipärast megapalju energiat ja lõpuks suutsin veenda väikese kamba joogi-kaardimänge mängima. Edasine õhtu kujunes üsna meeletuks. Detailidesse siinkohal suguvõsa tervisele mõeldes laskuma ei hakka :).

 Jõulude ja aastavahetuse vahele jäänud nädalake möödus üsna rahulikult. Tavaline töönädal tavaliste väikeste õhtuste tsillimistega ja viimase aja tavalise "kopp on ees" tundega.

Aastavahetus.
 Aastavahetuse plaanid kõikusid tugevalt kahe koha vahel. Perth vs Bremer Bay. Perth oli selline tavaline algne plaan, Bremer Bay mingisugune lõunaranniku kohake kuhu kõik Cundy kohalikud suundusid ja mind ka kaasa kutsusid.
 Viimasel hetkel sai siiski Perthi kasuks otsustatud. Laupäeva lõuna möödus veel tööl, peale seda suundusime mu hollandi majakaaslasega Perthi.
 Alustasime Fremantles jalutuskäiguga ja india toiduga, mis etterutates öeldes oli minuarust aastavahetuse parim osa.
 Edasi käisime korra Rockinghamis ühe tuttava majas, see osutus kõige hullemaks läbikukkumiseks niiet õhtut veel päästa üritades suundusime kesklinna.
 Kesklinnas saime kokku mu Mildura prantsuse perega ja suundusime tavalistesse baaridesse. Minul mingit peotuju ei olnud niiet joomise osas piirdusin ühe siidriga. Vot sulle aastavahetust siis.

Ilutulestikku ei näinud, kõige erilisemaks emotsiooniks jäi Fremantle rannas 2011 aasta päikesega hüvasti jätmine ja terve pühapäev möödus väga halli enesetundega.


 Üldiselt on mul kõigest kopp jumala ees. Tööl on liiga palju vaikseid ja igavaid hetki, kus mitte kedagi baaris pole ja me kõik lage vahime. Kohalikud on kõik juba tuttavad, küla on risti-rästi läbi käidud, majakaaslaste kohta ei saa siin avalikult midagi halba öelda, aga no kui kolm täiesti erinevat inimest peavad koos elama ja töötama siis ühel hetkel ei suuda enam.. Hetkel pole veel probleeme olnud, aga mul on nii siiber!
 Õnneks on nüüd jõulud ja aastavahetus läbi, inimesed hakkavad maha rahunema ja saab normaalse elu juurde tagasi pöörduda. Kui tunne paremaks ei lähe siis tuleb lõpuks minema minna. Ma sellisena kaua enam ei suuda!

 Oi te seal kaugel maal, te ei kujuta ettegi kui väga ma OMA elu OMA inimestega siin igatsen praegu! Head uut aastat! 2012 aasta ei möödu teiega tsillimata, see on minu lubadus :)!

 Oh, I just google translated my blog to english and it was total bullshit. Just to let you know, you cheeky english speaking people!

Maaelu aussi moodi.

 Tean, et ma alles kirjutasin teile, aga mis seal ikka! Lihtsalt pean teiega oma uusi tegemisi jagama!
Laupäeval sai jälle kohalikega pidu pandud, aga see selleks, räägin teile oma vabadest päevadest parem.

 Pühapäev möödus nagu üks tavaline vaba päev ikka. Vaatasin telekat, koristasin natuke, kokkasin mõnusa õhtusöögi ja õhtul läksin baari teistega tsillima.
 Baaris oli paar väga nõmedat klienti, keda boss otsustas "cut off" ehk siis enam mitte teenindada vms. Kliendid läksid selle peale täiesti pöördesse, hakkasid bossi ja ühte naist, kellega boss palju aega veedab, sõimama. Selle peale läks boss ka natuke pöördesse ja lõpuks toimus väljas paras kähmlus, politsei tuli kohale, üks laps baaris nuttis hirmust ja me vanema majakaaslasega pidime bossi naist tagasi hoidma, et see ka seal vihasena märatsema ei kukuks. Draama-draama!

 Täna, esmaspäeval tuli boss mulle oma suure veoautoga järgi ja võttis mu oma farmi. Seal sain ühe traktoriga sõita ja seda ise ka juhtida! Päris hirmus oli alguses aga samas mitte midagi keerulist, saaks hakkama küll! Lisaks traktorile sain kombainis paar tundi ringi sõita. Soovi korral oleksin seda ka juhtida saanud, aga seal peab ainult neid nuppe vajutama põhimõtteliselt niiet ma olin niisama kõrvalistujana ka väga rahul.
 Kombainiga kogusime selle vilja siis kokku, traktor tuli viljale järgi, viis selle suurde tünni, kust edasi boss oma veoautoga selle peale võttis ja viljahoidlasse viis. Viljahoidlas kaalutakse ja kõik ühte klassi kuuluv vili läheb edasi suurde tünni, kus seda siis hoitakse, rongidele pannakse ja edasi müüakse. Päris huvitav oli kogu see protsess läbi käia. Üldiselt ütlevad kõik kohalikud, et ah nii igav, aga minu jaoks oli väga huvitav ja silmaringi laiendav kogemus!

Meil aias kasvas aprikoosipuu..

 No mis mul ikka tarka rääkida? Nädalad lähevad nii kiiresti, raske lausa uskuda, et mu lepingujärgne kuus nädalat juba täis on ja idee poolest olen vaba edasi liikumiseks!
 Enamus ajast möödub tööl. Lugesin ükspäev huvi pärast meie kõigi töötunnid kokku ja arvake, kes on kõige rohkem töötanud? Mina muidugi, 14 tundi rohkem kui üks tüdruk ja 16 tundi rohkem kui teine. Kuidas ma seda võtma peaks? Kas boss vihkab ja kiusab mind või armastab ja tahab mind tööl kogu aeg?
 Nädalavahetusteti saab peale tööd kohalikega tsillimas käidud. Järgmistel hommikutel tööl alati mega raske unise peaga olla, eriti hull kui mõned joogid eelnevalt joodud on. Ma muide ei joo tegelikult palju!
 Eile olime vanema majakaaslasega mõlemad töölt vabad ja saime Perthi minna. Käisime shoppamas ja niisama linnas tuiamas. Päris hea oli jälle tsivilisatsioonis olla, poode kammida ja india toitu süüa! Kerge linnaelu igatsus tuli ka peale, kõik on nii käe-jala juures seal! Lihtne elu!
 Majakaaslased muidu pole ikka mingit erilist sorti. Üks, see vanem, on kuidagi üleolev ja liiga tähtis endaarust. Samas temaga saab tööl palju nalja. Teine võib inimesi surnuks rääkida, no ei jõua kuulata kõiki neid jutte! Samas klapib mul temaga natuke rohkem, sest tuleb välja, et meil mõnes osas sarnane maailmavaade ja iseloom. Ta kuidagi vabameelsem ka kui see vanem.
 Selle teisega jamame siin koos küla poistega. Kuidagi peab end lõbustama siin väikelinnas ju! Nüüd oleme kuidagi kahe parima semu otsa sattunud, paras seebikas hah. See kolmas majakaaslane vaatab sellele kõigele väga viltu. Temaga ei saa neid asju arutada. (Jah, segane jutt, aga see tähendab ka segast google translate tõlget! Pole mul vaja, et nad teaks, mida ma neist siin kirjutan.)

 Muidu meil maja kõrval kasvab aprikoosipuu, kus papagoid söömas käivad. Välisukse kohal elab austraalia üks mürgisemaid ämblikke, red back. Keegi meist ei raatsi teda ära koristada ka, meie omapärane lemmikloom.
 Eelmine nädal tabas meid meeletu torm. Tükk aega oli kaugelt välku ja pauku kuulda ja siis järsku läks tuul väga tugevaks ja hakkas rahet ning vihma kallama. Minutitega uputas terve tagaaed, aknad värisesid ja mina olin üksi kodus ning tundsin esimest korda hirmu tormi ees. Torm kestis ainult max 10 minutit ja siis oli taas vaikus. Nagu minitornaado oleks üle käinud, langenud puud ja katkised jupid igal pool. Meie pubi katusel on üks auto, see lõpetas ka poolristi omadega.

 Plaane mul muidu pole. Natuke nagu tahaks edasi liikuda, aga samas on siin elu üsna muhe. Mõnus elamine, töö, lahedad kohalikud, draamad jne. Nädalad lähevad nii kiiresti, et ei saa arugi ja raha koguneb pangakontole. Pole nagu millegi üle väga kurta! Praeguse idee järgi tahaks kuskil jaanuari keskpaigani siin olla. Eks näis, mis siis saama hakkab! Jõulude ja uusaasta ajal on natuke kurb kuskil pärapõrgus üksinda olla. Siin nagu rohkem omaks saanud inimesi.

 Ja nüüd kõik koos meie maja hümni laulma "OH CHRISTMAS TREE OH CRISTMAS TREE, LA LA LA LA LA, WHAT WERE THE WORDS!?"



















































































 


 Perth vs meie kuusk :)

Detaile ja klatsi.

 Istun siin kodus ja igavlen, t66lt vaba 6htu ja ei oska oma ajaga midagi peale hakata enam. Majakaaslane m2ngib taustal kitarri, niiet mul tuli kah loominguline tuju, otsustasin j2lle blogida!

 Paar p2eva tagasi pidin t66l koristajat motelli tubadega aitama. Koristajateks meil kaks filipiino neiut, elavad aussis, yhel on kaks, teisel yks laps. Igatahes koristasime ja jutustasime seal, yhes motelli toas oli kylastajatel karbit2is komme. Filipiinol l2ks n2gu s2rama ja kutsus lapsed s66ma. Nii palju siis motelli ruumi oma isikliku vara j2tmisest, eks.
 M6ned 6htud tagasi oli baaris p2ris palju rahvast, mina jooksin seal ringi ja yritasin k6igi soove v6imalikult kiiresti lahendada, niiet ei j22nud palju aega niisama ringi vahtimiseks. Yks hetk sammusin j2rgmise kliendi juurde ja avastasin, et too daam oli yhe mu Bolgarti lemmiku naine! Seekord l2ks mul n2gu s2rama, hakkasin kohe uurima, mis Bolgartis toimunud on siis. Mul pole tegelikult 6rna aimugi, kas ta l6puks tundis mu 2ra v6i mitte, oli teine natuke shokeeritud.
 Kiiretel 6htutel baaris juhtub mu peamise bossiga nii nagu k6rvaloleval pildil. Kusjuures eile baaris yhed kutid avastasid, et see futurama tegelane meenutab ilgelt mu bossi. Kui tyyp naerma hakkab, hyppleb ta habe kuidagi veidralt. Ilgelt stressab ka, kui v2hegi elama hakkab baar.
 Minule just meeldib, kui on kiire ja "pressure" (surve, pinge vms) peal. Aeg l2heb kiiremini, pole lolli n2oga ringi vahtimist ja kuidagi lahedam on ringi toimetada kogu aeg. Kuigi ma olen paras kana-aju, kui keegi korra segadusse ajab, tammun v2hemalt 20sek pea laiali
otsas ja ei oska midagi teha enne kui m6istus koju tagasi tuleb.
 Yks mu majakaaslastest on 6udne lobamokk! Aus6na, ta siin mingi 1,5 n2dalat olnud aga ma juba praegu ei j6ua ta jutte enam 2ra kuulata. R22kima hakkab siis l6ppu ei tule. Eile 6nnestus kuskil 20 minutiks netti saada ja just siis pidin tegema huvitatut n2gu kui ta mulle oma maa mingist traditsioonilisest lastepeost r22kis. Kui ta l6puks l6petanud oli, oskasin ainult mhmh, cool 6elda. Enam detailsemalt ei saa midagi kirjeldada lihtsalt! Lihtsam on temalt mitte midagi kysida! Muidu on tore tydruk, taimetoitlane ka, nagu mina!
 Teine majakaaslane on natuke vanem ja targem. Kui see lobamokk on 21, siis teine on kymne v6rra vanem. M2ngib kitarri p2ris h2sti taustaks mul siin praegu. Ta on siin kokku umbes 5 kuud t66tanud ja saab vist sponsorship viisa. St j22b siia veel paariks aastaks ja saab aussi kodanikuks. Tema on veits lahedam v6i nii. R22gib huvitavamat juttu..
 Samas pole kumbki eriline pidutseja vms. M6lemad on ysna korralikud, kuigi see vanem joob iga 6htu 6lle. Samas sellist 2ktsionit nende poolt ei toimu. Kuidagi rahulikud on, temperamenti ega tugevaid emotsioone neil kyll pole vist. Veits igav nii, heh.
 Mis siis veel.. Kokku olen siin nyyd 3,5 n2dalat kykitanud, kuigi tundub nagu terve igaviku. T66l pole enam midagi uut v2ga 6ppida, rutiinseks hakkab muutuma. Kohalikke veel eriti ei tea, aga 2 nunnu poisiga juba v2ljas k2idud ja avastatud, et nad pole yldse nii toredad kui v6iks. Eelmine n2dalavahetus leidsin uue nunnu, eks peab nyyd selle k2sile v6tma.

 T2pit2hed j2tan seekord sisse, sorry. Nii lihtsalt ei saa kohalikud copy-paste google translates teha! Pole vaja seda klatsimoori juttu t6lkida! (Mul pole neid teisi "s" ka, sorry kirjavea p2rast :).)

Väikelinna eluke.

  Ahoi, tean-tean, olen kaua eemal olnud.. Mis ma pikalt ikka vabandan, pole eriti aega ega viitsimist blogimiseks olnud. Kogu aeg on midagi muud teha või siis pole lihtsalt kirjutamise tuju.

  No millest ma teile nüüd kirjutan siis? Ma siin seigelnud pole, midagi erilist pole ka juhtunud vast. Üsna tavaline väikelinna elu. Umbes nädal peale minu saabumist, tuli meile ka kolmas baaridaam. Mingi inglise pomps, kes lasti juba mõne päeva pärast lahti. Vot sulle maakoha baari „no worries" töökeskkonda, pole nii suva midagi.
 Mina saan õnneks bossidega veel hästi läbi. Eks mul ole siin neid kogemusi ka juba kõvasti rohkem, kui sellel inglise tüdrukul oli. Igatahes tema asemel on meil nüüd hollandi tüdruk, kes on eelmisele täiesti vastand. Korralik pailaps ja üks paras jutupaunik, vahel ei jõua ära kuulatagi.
 Nagu väikelinnades ikka kombeks, ei tule siingi draamast puudu. Kõik need kuulujutud ja kes-mida-kus nägi või kuulis, oehh, teate küll . Baarid on siin aussis väikelinnade elukeskmeks ka, kohalikud saavad kõik peale tööpäeva kokku ja siis muutuvad need tüüpilised farmerid klatšimoorideks, nagu eidekari noh.
 Tööle ja draamale lisaks on siin paar niisama tsilli ka kohalikega olnud. Peale baari mingi kambaga jälle kellegi juures käidud jne. Selline tüüpiline väikelinna rahvas jällegi, kõik teavad kõiki lapsest saati ja enamus on mingit pidi sugulased.
 Vabad päevad mööduvad filme vaadates ja päikest võttes. Ükspäev nautisin õues päikest ja vaatasin, kuidas rohe-puna-sinised papagoid mingi imeliku puu vilju sõid. Need siin nagu varesed eestis, eksootika eh? Aga ei, ärge seal novembrikuu eestis kadedusest roheliseks minge nüüd, siin suvi algamas, seega õues on kõik pruunikas-hall mitte roheline. Päikest ei saa ka kaua nautida, sadamiljonit kärbest üritab sulle suhu, kõrva või ninna varju ronida.

Tervitustega eikellegimaalt, venelane Yvonne (kuulujuttudega võivad nimed ja rahvused ka vahel muutuda nagu näete..)!

Barmaid otsib maameest!

 Ei tea, kas olete juba televiisorist reklaame näinud või ei, aga tulemas on uus programm, barmaid otsib maameest! Tegevus toimub külas nimega Cunderdin, peategelaseks on üks tavaline tüdruk, kes on kohalikku baari tööle pandud ja hakkab omale meest otsima, et siis austraaliasse jääda saaks.

 Tegelikult on asi selline, et sai naljatades oma ühele bossile öeldud, et jah ma pean siit omale nüüd ruttu mehe otsima, siis saan aussi jääda. Sama päeva õhtul tööl ringi toimetades jäid kõrva sõnad "she, husband" (tema, abikaasa). Millegi pärast tekkis mul kerge kahtlus ja jäin eemalt bossi jälgima-kuulama, et selgemalt aru saada, millest jutt käib. Kahjuks ei kuulnud midagi, aga bosside kõrval olev kutt vaatas mulle suure muigega otsa ja pilgust oli näha, et mu kahtlused õiged. Passisin natuke veel ja püüdsin bossi pilgu, tüüp hakkas kõva häälega naerma ja hüüdis "she heard!" (ta kuulis).
 Sealt edasi arenes uue programmi idee läbi teise bossi. Backy, muhe boss, küsis mult paar õhtut hiljem, et noh on mõni kutt silma ka jäänud? Hakkas näpuga kuttidele näitama ja uurima. Kutid küsisid Backylt, et mis värk on? Backy ütles neile, et ah Ronnie siin otsib meest omale, et aussi jääda.
Nagu väikestes külades ikka kombeks, levivad jutud kiiresti ja uus programm võis alata juba samal õhtul!
 Saatejuhiks ongi mu muhe boss, Backy. Eile õhtul oli pubis üks päris nunnu kutt ja ütlesin seda ka Backyle. Backy on nii saatejuht kui ka nõunik mul. Hiljem oli ta kindel, et sellele kutile ma ka silma jäänud. Õhtu lõpus saingi kutilt kutse väikse kambaga tema juurde edasi tsillima minna.
 Nunnu kutt oli nii väsinud, et peale poolt tundi barmaidi vahtimist otsustas magama minna. Samal tsillimisel oli veel teisigi huvitatuid niiet igav ei olnud.

 Okei, aitab lolli mängimisest. Tegelikult polnud mul enne mingit mõtet poistega jamama hakata, pole viitsimist, tahtmist ega tuju. Samas kogu see tsirkus siin on päris lõbus ja äkki on mõni tore kutt ka siin, eks näis! Saakski aussi jääda ju, ha! Siin samas külas üks endine baaridaam abiellus kohalikuga ja elab siiani siin. Vot siis!

(Pole põhjust paanikaks, emps, ma tegelikult ei tahaks siia jääda vist..)

Cunderdin

 M6tlesin, et annan teile kiire ylevaate oma uuest elust. Nagu t2hele olete ehk pannud, on mul t2pit2htedega kerge probleem. Siin maja arvutis neid vist pole, kindlasti on kuidagi v6imalik muuta seda systeemi, aga kes siis jamada viitsib.. Samas v6iksin ju blogi enda arvutiga kirjutada ja siis m2lupulgaga netiarvutiga yhendada.. Oh eks vaatab, t2na peate veel mu numbritega leppima.
 Millest kyll alustada? Elamiseks on mul siin ysna suur ja k6igi mugavustega maja, mida pean jagama hetkel yhe ja varsti kahe teise tydrukuga, kes samas baaris t66tavad. K6igil on oma tuba telekaga. Lisaks on siis loomulikult suur yhine telekas, arvuti tasuta netiga, pesumasin, suur aed tsillimis nurgakestega jne. No selline eesti keskmine maja ikka!
 T66 on u 300m eemal pubis. Kohustuste hulka kuulub nii baar, alkopood, k66k kui ka motell. Ehk siis tegevustest puudu ei tule kunagi. P2evad on ysna pikad. Hetkel olen alustanud nii 10 aeg, kell 14-17 paus ja siis l6petanud j2lle 21 aeg. M6ndadel p2evadel on ainult yks vahetus, ehk siis hommik v6i 6htu. 2 p2eva n2dalas on t2iesti vabad.
 Nagu Bolgartiski, inimesed on s6bralikud, linn v2ike, k2rbsed v2ga tyytud ja vahel kisub igavaks. Muide, mu siinne boss oleks justkui Bolgarti Dicki koopia! V2limus, olemus ja jutt jumala sarnased. Naljakal kombel olen m6lemaga kuidagi h2sti l2bi ka saanud. Dickil oli Bolgartis halb maine, Briani (siinse) kohta olen ka halbu s6nu kuulnud. Samas minusse m6lemad suhtunud nii hoolivalt kuidagi. Peale baari sulgemist istusime siin ka Brianiga, ta tegi mulle 6lle v2lja ja siis lobisesime tykk aega oma eludest. Homme viib ta mu Northamisse shoppama kah! Mitte, et ma sealgi varem olnud poleks juba eks..

Ja natuke tunnetest, m6tetest ja emotsioonidest...
 Nii palju siis elust hetkelt. Olen siin oma eluga rahul kyll, pole mitte millegi yle kurta. Pean siiski tunnistama, et sisimas on kergelt halb tunne. Kyllap olen lihtsalt iseendas pettunud, et taas alguses olen. Ideaalis peaksin praegu kuskil Brisbanes olema, mitte oma esimesest p2rap6rgu t66st 200km kaugusel. Selline vastik alla-andnu ja looseri tunne on. Eks ma yritan endale korrutada, et ma olen juba p2ris palju n2inud ja v2ga paljud minusugused 20aastased hulgused ei s6ida autoga yski aussi l22nekaldalt idakaldale. V6in nyyd rahus oma mugavat elu siin nautida. See linnake on siiski uus ju!
 Arvatavasti on see ka m2ngus, et ma pole nyyd augusti kuust saati korralikult t66d teinud, muudkui vabalt ringi lasknud. Nyyd j2rsku olen taas seotud ja kogu mu elu siin k2ib t66 ymber. Maja kuulub ka bossile ju! Kuidagi l6ksus tunne on. Jumal kyll! Kui ma praegu virisen, mis siis saab, kui kunagi tagasi kooli l2hen ja sealt edasi pysiva t66 peale? Ei taha m6eldagi!!!
 Ah mul yldse mingi emotsioonide m6ll praegu. Nagu puberteedi viimased hormoonid oleks valla p22senud. Yks hetk olen pilvedes ja teine hetk k2ivad k6ik pisiasjad n2rvidele. Muutunud olen ka viimase kuu jooksul vist rohkem, kui terve aussi aja jooksul. V2hemalt endal on kyll selline tunne nagu hakkaks l6puks suureks kasvama. Aitab kah, vsjoo paka!

Perth vs Fremantle

 Ma ei hakka Perthi kallal vingumisele aega kulutama seekord. Mis muidugi ei t2henda, et mu arvamus sellest muutunud oleks!!!
 Perthil on mingi veider v6im mu shoppinguhimu yle. Kui ma muidu mingi ostuhull pole, siis Perthis keeran 2ra ja ostan ikka k6iksugu riideid ja pahna kokku. Nii ka seekord!
 Peale neljap2evast poodlemist k2isin western australia muuseumis. No, andke andeks, aga isegi south australia oma oli tunduvalt parem. Kuigi neid kahte osariiki v6rreldes tundub WA kuidagi p6nevam.. Oh ei tea..
 Reede varahommikul otsustasin Fremantlesse minna. Olin seal korra kyll esimese aussi 6htul k2inud, aga see oli nii v2he. Rongis6it sinna kestis mingi 40min. Rongiliin jooksis ka l2bi mu esimese aussi kodu juurest, Mosman parkist, Nicki maja seal, m6ned teist ehk m2letavad.
 Fremantles k2isin kohe 2ra kohalikul turul. Melbsi oma j22b tunduvalt alla! Polnud mitte midagi sellist nagu balta turg Tallinnas. Nii puhas, korralik ja 2gedaid asju t2is!
 Edasi otsustasin k2ia ka kuulsas Fremantle vanglas, mis muideks kuulub nyyd ka maailma kultuuriv22rtuste kaitse alla vms (ei oska eesti keele v2ljendeid enam). Seal sai tehtud pooleteist tunnine tiir giidiga. Kuidagi m6jus sisemiselt kogu see systeem ja j2ttis sellise imeliku tunde (ei tule see 6ige s6na meelde..)
 Pealel6unal jalutasin kohalikel t2navatel, ilm oli super, yldine vibe/meeleolu nii hea. Linna keskel laulis t2naval yks mees seda what a wonderful world laulu vms. Mul on t6esti raske seda tunnet kirjutada. Lihtsalt ylim, kogu see ebasympaatia Perthi vastu oli kadunud ja ma lihtsalt nautisin Fremantlet.
 JA SIIS, kui kaugusest t2navamuusikut veel kuulda oli, sain k6ne oma sellelt aussi kutilt, kellega ma polnud nyydseks 2 kuud s6nagi r22kinud. Kukkusin kolinal oma 6nnepilvedelt alla ja m6tlesin, kuidas on v6imalik paari sekundiga +10 tujust -10sse kukkuda. Oh seda p2eva!
 6htul sain korra oma Mildura semudega kokku. Vahetasime uudiseid ja passisime niisama.

 T2naseks olen Perthist lahkunud. Hommikul kell 6 olin rongijaamas. MUIDE, mingi pool-purjus tyyp tuli lampi juttu tegema, arvake kust ta p2rit on.. Jahm, kes arvas, et eestist, saate pai.
 Nyyd asun siis Cunderdinis. Elan mingis majas koos hetkel 3 teise tydrukuga, homme l2hevad 2 minema. T66le hakkan taas baaridaamina. Hetkel tundub, et ylitsill k6ik, loodan et pettuma ei pea!


















    

Sydney vs Perth

OSA 1 (tegemised)

Kõigepealt pean vabandama! Esiteks selle pärast, et ma alles nüüd kirjutan teile ja teiseks selle pärast, et see postitus arvatavasti üsna halb tuleb. Ma lihtsalt pole 2 ööd pm magada saanud! Aga selleni jõuame :)! Ah, äkki peaks selle pärast ka vabandama, et ilgelt pikk tuleb.. Jagan kahte ossa, et lihtsam oleks.. :)

 Eelmise kolmapäeva hommikul seadsin sammud koos ühe eesti kutiga Melbourne lennujaama, et sealt Sydneysse minna.
 Sihtpaika jõudsime lõuna paiku, hostelisse umbes kolme aeg. Olime üsna väsinud ja kolmapäevased seiklused piirdusid rohkem hosteli ümbrust uudistades ja mu Mildura õega baaris dringitades.
 Järgmisel hommikul sai kohe ooperimaja vaatama mindud. Esiteks pean kohe ütlema, et minule valmistas see kerge pettumuse. Piltidelt on alati nii uhke ja võimas tundunud, aga mu esimene reaktsioon maja ette jõudes oli: kurat, see nagu tallinna linnahall ju! Nii hull ta vast pole, aga noh, olin rohkemat lootnud.
 Peale ooperimaja sai kesklinna mindud. Tiirutasime seal natuke niisama, käisime Sydney hiinalinnas, sõime hiina toitu, istusime pargis ja midagi muud ei teinudki vist!
 Reede oli üsna vaikne päev. Sain oma Mildura töökaaslastega kokku, jalutasime nendega veel paar tiiru linnas, istusime kuskil ooperimaja juures baaris ja lobisesime.
 Laupäeval sai kesklinna pargis mingisugusel toidu ja veinifestivalil istutud natuke. Õhtul oli Mildurast ühe iiri tüdruku sünnipäev. Käisin siis temal külas ja hiljem läksime kõik koos kuskile kluppi. Päris tore oli, aga mitte midagi erilist.
 Pühapäev käisin taas linnas jalutamas. Istusin pargis, toitsin papakoisid, tegin pilte jne. Ahjaa, nädalavahetusel oli meie hosteli juures mingi turg ka, seal passisin ka natuke!
 Esmaspäev oli halloween. Päeval käisin Mildura töökaaslastega rannas. Ilgelt tuuline ilm, aga pikutades oli hea ja kõrvetasin oma selga ka natuke palju. Jalgupidi sai vees ka käidud, hurraa, rannahooaeg avatud!
 Peale rannaskäiku sain oma Mildura õega kokku, käisime sõime india toitu (JAMMI) ja mõtlesime, et peaks halloweeni puhul ikka kostüümid selga ajama ja peole minema. Saigi poest igasugu aksessuaare kokku ostetud ja kogu mu Sydney kambaga klubis käidud! Tore oli!
 Teisipäeva hommikul aeti peale 3 magamistundi mind üles. Pakkisime asjad ja ronisime lennujaama. Kuna lend kolmapäeva varahommikul, arvasime et veedame oma õhtu lennujaamas ja säästame raha.
 Te ei kujuta ettegi kui tore oli seal magamata ja kergelt halva olekuga päev läbi istuda ja siis avastada, et ööseks lennujaam kinni pannakse. Kolisime siis edasi rahvusvaheliste lendude jaama, tuiasime veits uste taga ja lõpuks leidsime nurgakese jaamas, kus meiesuguseid uljaid päris palju oli!
 Kolmapäeva varahommikul peale 2h magamist sai tagasi oma lennujaama komberdatud ja oligi aeg Sydneyle aidaa öelda! Ma olin nii väsinud, et ma jäin kohe magama ja ärkasin selle peale üles, kui õhku tõusma hakkasime, kujutate ette w!? Edasine lend möödus ka poolunes.
 Lendu alustasime Sydney aja järgi 7.10 ja Perthi jõudsime 9.00 kohaliku aja järgi (ajavahe 3h). Esimese asjana lennukist välja saades pani vanduma see, kui kuradi palav siin on! Kui Sydneys oli mingi 20 ringis, siis Perthis täna 30+. Väsimus teeb asja veel hullemka ka. Milline elu, eksole!

OSA 2 (muljed, mõtted)

 Nagu ma juba ooperimajast rääkisin, oli see mulle kerge pettumus. Sama on mul siin Austraalias alati selline sisetunne olnud, et Sydney pole kindlasti minu jaoks. Olen selline paras maalaps ju. Samas, pidin oma sõnu/mõtteid sööma.
 Kesklinn on palju euroopalikum kui kõik teised, kus ma käinud olen siin. Olin kuulnud, et Sydney on nii busy busy, ehk kiire elutempoga. Jah, elu kesklinnas kees, aga samas tundusid kõik kuidagi nii rahul ja polnud sellist pingelist keskkonda.
 Lisaks lükkaks kohe ümber väite, et Sydney on asiaate täis. Mis mõttes? Nii mina, kui ka mu reisikaaslane imestasime, et Melbournes oli näiteks neid palju rohkem! Sydney on pigem eurooplasi täis, kui et asiaate.
 Sydney äärelinnad meenutasid mulle hullult lõuna-euroopat. Palmidega pargid, sellised tihedad kahekorruselised majad taaskord ümbritsetud palmidega, ilus helesinise veega rand jne. Mul oli tunne, et olen kuskil Hispaanias puhkusel. Ma pole Hispaanias käinud, niiet ehk panen puusse, aga no Tenerifel olen käinud ja Sydney tekitas tunde, et olen taas seal!
 Ütleme nii, et Sydney pettumust ei valmistanud kindlasti, pigem vastupidi! Olin ja olen siiani meeldivalt üllatunud!

 Tuleme nüüd Perthi juurde.. Olen vist siin ammu maininud, et see linn pole mulle meeldinud. Arvasin nüüd, et kuna olen ka teised suuremad lõunarannikulinnad ära näinud (Adelaide, Melbourne, Sydney) siis ehk vaatan Perthi teise pilguga, leebemalt.
 Taaskord eksisin. Pigem vaatan veel karmimalt. Linn haiseb!! Kole, kultuuritu ja ajaloota. Kui Adelaides on arhitektuuri ja ajalugu, Melbournes ilus kaasaegne kesklinn ja Sydneys lõuna-euroopalik maik, siis mis Perthis on? Mitte midagi! Ajaloota, kole, väike ja haisev.
 Okei, kallis Perth, ehk teen liiga, kui hästi otsida leiab kenasid kohti ka ja ehk inimesed üldiselt on natuke sõbralikumad. Aga no... Nendest kärbestest ei hakka parem rääkimagi, idas olin unustanud, et lääne aussis need toredad semud on!
 Okei, rahunen ära nüüd eksole :). Perthis pean nkn ainult laupäevani kükitama, edasi saab outbacki. Ja just selle outbacki pärast ma siia tagasi tulingi! Mitte mingeid rohelisi puid, mitte mingeid palme! Lihtsalt punane muld, hallid põõsad, kõrbseparved, sisalikud, kängurud ja MEGASÕBRALIKUD kohalikud no worries mated!

Kõik pildid Sydneyst!