Laupäev, 30. aprill 2011

Aitab lakke vahtimisest, hakkame tööle!

Oeh, sorry kallikesed, aga mul enam tasuta netti pole, seega väga tihti blogida ei saa. Ma tean, et te ei jõua lugeda nii palju, aga mul asjaajamisi nii palju olnud, et ma ise ei jõua ajada neid enam.. Katsuga siis hakkama saada, keda huvitab. Teised ei pea ju lugema . Edu, teid ootab ees 1493 sõnaline blogi.

Muide, peale eelmist postitust otsustasingi järgmisel päeval rahvaga ka natuke tsillida. Päris okei oli.

 Järgmised päevad möödusid taas raamatuid lugedes ja niisama vedeledes. Pühapäeval just mõtlesin, et kirjutan blogi ja mainin, et aeg on isegi kiiremini mööduma hakanud. Võib-olla sellepärast, et harjusin ära pikki päevi mõttetute tegevustega sisustama. Aga nagu ikka, peab midagi vahele tulema.
 Esmaspäeval istusin siis netis ja nagu ikka, tsekkisin töökuulutusi. Leidsin ühe, kus otsiti põllumehi Mildurasse (160km Loxtonist itta). Otsustasin helistada ja öeldi, et tule aga täna kohale, homme hakkad viinamarju korjama. Minul siis kohe paanika lahti, mida teha, kuhu minna. Küsisin nõu, lasin auto tühja kummi õhku täis, käisin poes ja muudkui mõtlesin. Lõpuks otsustasin riskida.
 Kella poole 7 aeg bookisin end bäkkerist välja. Eelmisel päeval olin just nädala üüri maksnud, sain küll natuke tagasi, aga üks öö läks mulle maksma u. 720 eeki. Öeldi, et kui tagasi peaksin tulema, on mul 2 ööd krediiti ka. No mis kasu mul sellest on, kui ma ei tule? Fuck off, sõitke kuupeale.
 Seejärel oli aeg teele asuda. Sõitma pidin pimedas, aga laes olev elevus ja tümpsuv muusika viisid hirmu eemale. Ühte känguru nägin küll, lamas surnuna keset teed, pidin tema pärast natuke kõrvalegi keerama. Ühest surnud jänesest õnnestus ka üle sõita. Saatsin just sõnumit ja viimasel hetkel nägin, et ta seal teeääres oli.

 Igatahes varsti olin Milduras kohal. Pimedas tundus linn nagu roheline Kalgoorlie. Sain linnapeal siis uue bossi/töövahendajaga kokku. Täitsime paberid ja tüüp juhatas mu uude elukohta. Viskasin kotid sinna ja siis võttis tüüp mu peale ja viis panka.
Teel sinna rääkis ta mulle oma lahutusest ja muudest jamadest. Ütles, et kui aussis mees ja naine lahutavad, jagatakse kogu vara 50/50. Peale lahutust läheb aasta aega mehe sissetulekust veel 50% naisele. Isegi kingitustest jms. Kui paaril on laps, läheb naisele 75% mehe sissetulekutest kuni laps on 18. Vot milline elu. Ütles, et ma peaks aussi mehe võtma, lapse saama ja siis mehe elu perse keerama ja ise kuningakassina elama.
 Igatahes uude koju tagasi jõudes kõik teised juba magasid. Sisseelamiseks erilist aega polnudki, pakkisin asju natuke rohkem lahti ja kerisin magama. Muidu uus kodu oli siis selline farmi aida moodi hoone, paar autoelamut vms, elutuba, köök, vannituba jne. Täitsa OK koht.
 Hommikul kell 6 äratus ja 7 pidime ühe teise kanada tüdrukuga viinamarjapõllul olema. Seal otsisime jupp aega oma ülemusi. Lõpuks leidsime need üles, saime oma käärid kätte, mõned kastid ka ja lõbu võis alata.
 Viinamarju oli palju, kastid väiksed, aga ühe kasti täitmiseks kulus umbes 20min. Või noh, alguses kulus vähem, sest esimesed viinamarjad olid ilusad. Pidi ainult mõned kuivanud/mädanenud/toored marjad küljest noppima. Aga kui esimene rida tehtud sai, juhatati meid teise reani, kus viinamarjad kasvasid ainult pm põõsastiku sees. Seega pidid sa täielikult sinna sisse ronima, et neid kätte saada. Lisaks olid nad 65-70% mädanenud. Said oma suure puntra, noppisid seal jupp aega neid mädaplönne küljest ja alles jäi peopesa suurune ports. Nendega neid kaste täita oli täiesti naljanumber.
 Pärast viimaste viinamarjadega esimese kasti täitmist tuli must masendus kallale. Suutsin veel teise kasti ka suure vaevaga ära täita. Siis tuli veel üks bossidest vinguma, et ma nii palju vahele olen jätnud. Ütlesin, et need kõik puhta mädad ju! Igatahes täitsin oma kasti lõpuni, istusin vihasena maha, saatsin nö ekskutiga sõnumeid natuke. Lõpuks võtsin oma koti ja jalutasin minema. Mulle lihtsalt aitas.
 Käed olid mustad ja katki. Kääridest olid villid, oksad ja käärid olid sisse lõiganud, palavus tappis ja kõige hullem oli mõte, et tunnipalgaks kujunes vaid umbes 7 taala tunnis, mis on siis 77 eeku/h. Eesti mõttes võimas, aga aussis puhta naljanumber. Baaris sain umbes 250h tunnis.
 Igatahes jalutasin siis koju tagasi. Pesin käed, rahunesin natuke maha ja helistasin oma töövahendajale. See sõitis kohale, pidas mulle loengu, et teise aasta viisa tööd ongi rasked ja vastikud ning et farmerid on veel vihasemad mädanenud viinamarjade pärast jnejne. Ma üritasin talle selgeks teha, et ma ei ootagi 250eeki/h palka, aga no alla 100 on ikka naljanumber.
 Tüüp lubas mu siis järgmisel päeval uude kohta saata. Sama töö, aga ühe kasti hind natuke suurem. Eelmises oli siis 30eeki, uues mingi 40. See mind eriti õnnelikumaks ei teinud. Samapalju ajas närvi see, kuidas see töövahendaja nii libakeelne saab olla. Ajab kõikkidele naisisikutele ligi, teeb otseseid vihjeid ja kommentaare jne. Tüüp ise on 43 muidu, ma 20.
 No see selleks, kõht oli tühi ja otsustasin linnapeale minna. Valik osutus McDonaldsi kasuks, sest neil on tasuta nett. Võtsin oma söögi ja ronisin netti. Taaskord vahtisin töökuulutusi ja jällegi leidsin ühe Mildurasse. Seegi kord otsustasin helistada ning lähemalt uurida.
 Töö kujutas siis endast mingisugust puuviljade pakkimist ja mingi 200-210eeki tund, 5-6 päeva nädalas ja algusega HOMME. Super ju, heh? Ei ole kunagi midagi ideaalset. Selgus, et kuna töö on läbi hosteli, pean ma sinna elama minema. Ütlesin, et mõtlen 15min ja helistan neile tagasi.
 Taaskord langes mu otsustusvõimetuse ohvriks mu nö ekskutt. Lobisesin temaga mingi 15min ja ikka ei teadnud mida kuradit ma nüüd tegema hakkan. Kõige hullemaks tegi otsustamise see fakt, et eelmisele töövahendajale sai just 4100eeki makstud kahe nädala üüri ja tagatisraha näol.
 Helistasin siis lõpuks tagasi ja ütlesin, et tulen. Kõigepealt tahtsin kindluse mõttes uut hostelit näha. Sõitsin siis kohale, väljas ootas mingi tädike, tsekk näppus ja ütles, et anna mulle nüüd 2500 eeki ,nädala üür ja tagatisraha. Ma ütlesin, et mul ei ole sula nii kohe võtta talle, pean enne panka minema.
 Panka minemise asemel läksin tagasi esimesse koju. Kodu otsimise peale läks mul muidugi vähemalt pool tundi aega. Nimelt asub see koht linnast väljas ja kust mina siis mäletasin, mis teed pidi sinna sai. Aadressi ma ka ei teadnud. Tiirutasin lihtsalt selles suunas ringi ja lootsin, et äkki on midagi tuttavat. Esimene kord saabusin ju pimeduses.. Aga jah, ainult ühesugused viinamarjapõllud igal pool. Lõpuks sõitsin linna tagasi ja proovisin täpselt sama teed pidi minna, mis eelmine kord bossiga. Kuidagimoodi avastasin end lõpuks maja eest ja oioi kui õnnelik siis olin.

 Tagasi kodus rääkisin seal teiste inimestega ja küsisin nõu. Ei osanud keegi mind aidata. Pesin siis pesu, panin selle kuivama ja ronisin panka. Võtsin südamevaluga jällegi 2500 eeki välja ja läksin tagasi uude hostelisse. Seekord kutsuti mind sisse ka ning tehti majapeal ring. Tegu on siis nagu tavalise elumajaga, mille magamistoad siis ümberkujundatud nii, et võimalikult palju inimesi mahuks.
 Uus pakutav 200eeki/h töö tundus sama ahvatlev, kui pervertse töövahendaja juurest minema saamine. Otsustasin, et per**e see raha, nii kui nii olen juba mingi 15 000eeki kaotanud peale Kalgoorliest lahkumist. Ning maksingi uue hosteli eest.

 Seejärel läksin siis tagasi esimesse koju. Võtsin oma pesud, pakkisin asju natuke ja siis ilmus see töödevahendaja. Kui ta mu plaanist kuulis, läks tüüp puhta segaseks. Sai päris vihaseks, tegi mu uut kohta täiesti maha ja ütles, et ma ei saa mingit raha tagasi.
 Egas midagi, mis ma sellise tumbaga ikka vaidlen ja kaklen seal. Võtsin oma asjad ja sõitsin minema. Uues kodus ootasid mind 3 ülisõbralikku kaaselanikku. Natuke lobisesin nendega aga olin päevast nii väsinud, et väga ei viitsinud. Pakkisin siis asjad taas lahti ja ronisin poodi, et süüa osta.
 Taaskord suutsin kuskile pärapõrgusse ära eksida. Seekord õnneks teadsin umbmääraselt kaardi pealt, kuhu ma minema pean. Võtsin aga GPSi välja ja jõudis peagi kohale. Poes läksin kõigepealt puu- ja juurvilja leti äärde. Arvake, mis näoga ma neid viinamarju seal vaatasin. Selline õõvastus tekkis lihtsalt. Ma vihkan viinamarju peale oma 5h tööpäeva. Kuidas need siis tunnevad end, kes seda tööd iga päev 10h teevad? Kusjuures seal eelmises kodus üks tsikk tegi mingi 8-9h iga päev ja sai umbes 700-750eeki päevas. Kurtis küll, aga ikka tegi.
 Igatahes peale poeskäiku tulin tagasi uude koju, sõin, vaatasin natuke telekat, uurisin oma uue töö algusaja kohta ja läksin magama.

 Hommikul kell 7 äratus ja minek. Töökoht asub siis 30km kaugusel. Tegu on mingisuguse shediga (ait-töökoda-ladu vms). Väga palju erinevaid masinaid, piirdeid jms. Kus tohib käia, kus ei tohi, kus sõidavad tõstukid, kus mitte jnejne. Tutvustustiir kestis vähemalt tunnike.  Pm tulevad põllapealt korjatud apelsinid/laimid jms sinna lattu, seejärel sorteeritakse, pestakse, mürgitatakse, vahatatakse, pakitakse jne jne jne. Ma väga palju veel ei tea, sorry.
 Igatahes meie tööks täna oli kõigepealt laimide pakkimine. Pidime kastidesse tegema 6x6 read ilusate laimidega, koledamad läksid II klassi kasti ja mädakad prükkarisse. Igav, aga samas kogu aeg kiire-kiire-kiire.
 Edasi liikusime siis apelsine sorteerima. Keegi kuskilt toppis apelsinid masinasse, seejärel jõudsid nad meieni, me pidime mädakad pürkkarisse panema ja koledad kuskile tagasisuunda saatma. Edasi läksid nad pessu, seejärel mädanemisvastased mürgid, vahad, lisapesud jne. Lõpuosas tegi pikk-pikk masin igast apelsinist pilti ja sorteeris ta sobiva suuruse/klassi kasti.
 Töö siis tõesti pole just kõige põnevam, aga raha saab 200eeki/h miinus maksud (mis suures osas nkn tagasi saab). Tööd on kuni oktoobrini, st teise aasta viisa peaks sealt ilusasti kätte saama nüüd.  Hetkel päevas mingi 5-6h, aga kui nüüd õige apelsinihooaeg hakkab, tulevad 10h vahetused hommikul ja õhtul. Rahvas kõik päris lahe, igasugu erinevaid tüüpe koos jällegi.
 Ma loodan, et jään nüüd selle töö juurde paariks kuuks. Päris okei oleks 10h päeva  eest mingisugune 1500eeki puhtalt kätte saada ja nii 5-6 päeva nädalas. Äkki saaks lõpuks oma kaotatud raha tasa teha..

PS. Blogi on kirjutatud kolmapäeval, postitatud laupäeval. Midagi suurt muutunud pole, täna lõpuks vaba päev ja saan raamatukogus netis istuda. Eile tulid meie hostelimajja 5 taiwani bäkkerit, kellega ma nüüd tuba jagan. Alguses hirmutasid päris ära mu, aga tegelikult on nad kõik hästi sõbralikud ja toredad, cheers!

Reede, 22. aprill 2011

Vahin lage.


 Ahoi – ahoi!

 Et mis ma teinud olen oma kalli ajaga?

 Toas istunud, solitaire pelanud, hommiku/lõuna/õhtu-uinakuid teinud, söönud, pesemas käinud, poodi ja tagasi jalutanud, jõe ääres pilti tegemas käinud, lakke vahtinud, juukseid värvinud, põgenevat voodilina sõimanud, natuke juttu rääkinud mõnega, kutti igatsenud, kutiga messinud, maganud.

 Nii põnev mu elu siin ongi. Tööd ei ole, tegevust ei ole, teistega tsillimiseks ja pidutsemiseks pole veel mingisugust tuju ja tahtmist. Endalgi piinlik juba, et niimoodi toas istun kogu aeg. Aga muidu ikka iga õhtu mõtlen, et homme tsillin rahvaga ka natuke. No mis sa teed, kui tuju ei ole? 


Meeldetuletus iseendale : VERO RAISK, SAA ÜLE JA HAKKA ELAMA!

Esmaspäev, 18. aprill 2011

Loxton & working hostel.

 Ahoi ahoi! Annan teile siis kiire ülevaate oma uuest elust.

 Eile hommikul saabusin siis oma lõpp-sihtkohta, Loxtonisse. Esmamulje linnast oli üsna positiivne. Selline pisike, ilus ja roheline linnake mitmete poodide/kohvikute jmsga.
 Hosteli jõudes selgus, et hakkan tuba jagama kolme eesti tüdrukuga. Novot siis, igal pool neid eestlasi ikka on. Võtsin autost olulisema kola ja kolisin sisse. Midagi muud teha ei oskanud niiet käisin tuiasin natuke linnapeal ringi.
 Tagasi tulles olid eesti tüdrukud oma tööpäeva lõpetanud ja saime tutvust tehtud. Täitsa normaalsed hullud piffid on. Nad on siin 6 nädalat olnud ja tööga pidi üsna jama olukord olema. Muidu on siis tartu piffid ja aussi tulid märtsis.
 Igatahes edasine päev möödus ringi tuiates, rõdul passides jne. Midagi asjalikku peale ei oska hakata, inimesed kõik võõrad ja ei tundu üldse nii toredad, kui Kalgoorlie omad. Mingi hetk tuli jälle meeletu igatsushoog peale ja siis sai jupp aega telefoni otsas istutud. Rääkisin Kalgoorlie eestlase, sakslase ja inglasega natuke. Peale seda veel kergelt üle poole tunni oma nüüdsest siis exkutiga.
 Õhtul sai kaarte pelatud ja üsna vara magama mindud, sest mitte essugi teha ei olnud.

 Täna hommikul sai siis toidupoest natuke süüa toomas käidud. Kalgoorlies üritasin ka ikka raha mitte liiga palju kulutada, aga täna poes vaatasin ikka ainult odavaid asju, sest juttude järgi pole tööd vähemalt kaheks nädalaks.
 Tegin omale nö aussireisi ja eestisäästu fondid panka. Kaks mingit eraldi accounti vms. Nullarbori reis läks maksma mingisugune 8000 eeki ja nüüd on reisifondis peale bäkkeri ja toidu eest maksmise umbes 1000 eeki alles. Kahe nädala bäkkeriüür on kuskil 2200.- plus siis toit... Egas midagi, peabki oma eestisäästu fondile kallale minema.
 Muidu jah, ma ei kujuta ettegi kuidas ma selle kaks nädalat nüüd sisustan. Päris suur pettumus on ikka küll, oleks võinud ju paar nädalat veel Kalis olla. Hea töö, super seltskond.. Nüüd istun siin, midagi teha ei oska, tööd ei ole ja kui tuleb siis väikesepalgaline orjatöö. Super - super. Selline tunne on, et läheks kohe Kali tagasi oma luxuslikku elu elama. Aga ei tohi, Melbourne, Sydney jms tuleb ka enne läbi käia.
 Koduigatsust pole, Kalgoorlie igatsus on. Imelik, heh?

Laupäev, 16. aprill 2011

Nullarbor, South Australia, Adelaide.

 Niisiis neljapäeva hommikul oli aeg asjad pakkida ja Kalgoorliest lahkuda. Pisaraid sai valatud ikka päris palju. Hüvastijätud ei ole just mu tugevaim külg. Isegi niisama semudele tsau öeldes, olid silmad märjad. Kujutage nüüd ette seda, kuidas me kutiga hüvasti jätsime.. Mõlemad vesistasime nagu kaks väikest last.

 Kella 11 aeg istusin autosse ja sõitsin minema. Ees ootas umbes 2200km reis Adelaide'i. Läbida oli vaja üks maailma pikimatest "sirgetest teedest" ja 1400km tühjust. Loomulikult polnud tegu täieliku tühjusega, vahepeal olid ikka väikelinnad ka, 8-10 kohalikuga.
  Nendes sai siis natuke peatatud, rämpstoitu söödud, bena võetud jne. Inimesed kõik väga sõbralikud ja jutukad, muudkui küsisid, miks ma nii kurb olen. Vastuseks said, et sõit on väsitav. Kuigi muideks, sõidul polnud viga väga midagi. Loodus kena, ootusärevus puudus, seega kohalejõudmisega kiiret polnud jne. Kõige hullem oli mu tuju/meeleolu jne.

 Esimese päeva lõpuks jõudsin Euclasse, mis asub siis pm WA ja SA piiril. Mingisugune viimased 40km pidin pimeduses sõitma, täiesti hullumaja. Kängurud ja jänesed olid igal pool. Pm sõitsin 110km/h alas 70ga ja lihtsalt ropendasin.

 Teise päeva lõpuks jõudsin Port Augustasse. Seal sai siis taas hunnikute viisi rämpstoitu sisse aetud ja natuke niisama linna peal tuiatud. See oli siis lõpuks esimene linna moodi asula. Ööseks sõitsin linnast umbes 10km välja puhkeplatsile. Und ei tulnud, tuju oli sitt, silmad valutasid ja süda rämpstoidust paha. Lõpuks ajasin näpud kurku, et see rämps välja saada. (Jah, te kindlasti rõõmustate detailide üle.)

 Kolmanda päeva hommikul jõudsin Adelaide. See on siis üks aussi suurlinnadest, inimesi natuke üle miljoni. Ma pole suurlinnas novembri algusest alates olnud. Alguses oli väga imelik tunne, nagu ehtne maakas. Hiljem läks natuke vabamaks õnneks, aga suurlinnad pole ikka minu teema.
 Igatahes linnas valisin siis ookeaniäärse bäkkeri, bookisin end sisse, käisin pesus ja ronisin kesklinna. Seal sai siis niisama jalutatud, söödud (seekord hiinatoitu!) ja shopatud. Üritasin oma tuju kuidagi paremaks saada ja mõtted mujale, aga paar korda kaotasin siiski kontrolli.
 Peale linnaskäiku jalutasin natuke rannas, aga õues on ikka päris külm. Nüüd istun oma toas, tuju on null, enesetunne sitt ja igasugune motivatsioon puudub.

 Ma ei uskunud, et Kalist ja kutist lahkumine nii raske saab olema. Kõik uus ja huvitav ootas ees ja ma olin Kalis juba nii kaua olnud ju.. Aga terve tee on mul kõigest nii suva olnud. Mul on kama kaks, mida ma siin SAs tegema hakkan, kus elama, kus töötama jne. Selline tühi ja sitt tunne on.
 Mul pole kunagi varem nii raske olnud kellegist lahku minna. Ma lihtsalt ei saa oma mõtteid mujale ja iga natukese aja tagant kaotan igasuguse kontrolli ja lihtsalt nutan.
 Eile õhtul otsustasin, et lõpetan temaga sõnumite saatmise ja helistamise ka ära. Lubasin omale, et ei tujutse enam ja naudin uut keskkonda. Noh, olen terve päeva pingutanud aga praegu murdsin oma lubadust kolmandat korda. Loodetavasti neljandat ei tule :), cheers.

 Nii tore on avalikult oma "murtud südamete Nullarborist" rääkida. Võimas.

Pilte on ka, aga netiühendus on sitt, niiet ma ei hakka üles laadima. Huvitatutele lisan siis mu SA, Adelaide albumi siia.
Pildid :)

Kolmapäev, 13. aprill 2011

Kala - meri - kala - meri - kala - meri.

 Ou gaad, nüüd tuleb küll maailmapikk postitus ja mu näpud valutavad mitu päeva.. Ah ei tegelikult pole asi nii hull, teen kokkuvõtvalt, eks :).


 Niisiis, kõigepealt ütlen ära, et eelmisele postitusele järgneval hommikul oli meil kutiga väike kraaklemine. Ma ütlesin, et mul on kopp ees sellest, et ma igavlen päevad läbi ja saan temaga olla ainult mõne tunni ja need tunnid pole just eriti toredad. Tüüp vabandas, ütles, et tal pole õrna aimugi mida ta pool-magades teeb jne. Otsustasime ta viimased öised vahetused veel välja kannatada ja siis peale minu viimaseid baaritööpäevi Esperance'sse minna.

 Viimased päevad tööl olid üsna kurvad. Kõik teised baaribitchid kallistasid jne. Nalja sai ka, lõbus oli. Nautisin viimaseid hetki täiega. See oli siiani mu elu kõige ägedam töö. No tõesti, saad ülihead palka lihtsalt lollitamise ja lõbutsemise eest, milline elu!

 Igatahes, pühapäeva varahommikul pakkisime kutiga kotid ja asusime Esperance poole teele. Sinna on Kalist siis mingi 388km. Kohale jõudes ootas meid ees meeletult tugev tuul ja külm ilm. Pettumus oli päris suur, mõtlesime, et mida kurat me nüüd tegema hakkama. Tuiasime natuke ringi ja lõpuks leidsime tuulevaikse jõe, kus natuke kala püüdsime. Kalu oli ikka megapalju aga kõik alles pisikesed.
 Paari tunni pärast oli päike loojunud ja kaks näljast kalurit läksid bäkkerisse õhtusööki sööma. Dušš ja uni pärast väsitavat kalahaisust päeva olid mõnuuuusad!
 Järgmisel hommikul ärkasime üles vihmakrabina saatel. Pettumus oli veel suurem, kui eelneval päeval. Õnneks läks umbes tunni pärast vihm üle ja saime taas kalale minna. Seekord leidsime ookeaniääres mingi kividest barjääri vms, mille ühel küljel oli täielik tuulevaikus. Taaskord saime palju kalu aga alles hoidsime ainult 5. 4 Mingit valget asjandust ja 1 mingi letherjacket :D.
 Sama päeva õhtul grillisime rannaäärsel piknikuplatsil kala (jah ma olen taimetoitlane tegelikult), sõime friikaid ja jõime oma jooke. Peale seda taaskord bäkkerisse, vabanesime kalahaisust ja ronisime magama.
 Järgmisel päeval läksime Cape le Grande rahvusparki. Tuiasime randades ja tsillisime niisama. Pärastlõunal käisime veel kalal. Tuul oli taaskord meeletu ja pidime jälle jõeäärde väikseid kalu piinama minema. Taaskord lasime kõik kalad vabaks ja kui päike loojuma hakkas, oli aeg kodupoole teele asuda.

 Trip oli mõnus, ilm oli jama, aga mina jäin täiesti rahule. Rannad, merilõvid, delfiinid, kängurud, rebased, jänesed jne. Linn oli ilusam, kui eelmisel korral. Palju rohelisem jne. Vb ma lihtsalt Kalgoorlie kõrbega nii ära harjunud, et see seal tundus nii teistsugune ja ilus.. Oh ei tea, suva.

 Igatahes muidu ma olen jälle haige. Juba paar nädalat on halb köha olnud. Hommikuti-õhtuti ei saa pidama ja päeval on lihtsalt tüütu. Esimese rohuna sõin tablette, ei aidanud. Seejärel sain mingi köhasiirupi, terve pudeli pistsin pintslisse ja ikka ei aidanud. Lõpuks sain uue pudeli siirupit ja seda on nüüd põhjas natuke veel ja köha hakkap lõpuks paremaks minema. Kuradi jura ikka küll.
Soovime edu :D.

Valmistume.


















Ja naudime seltskonda.



Naudime vaadet.

















Ja lõpuks imetleme õhtusööki.















Esmaspäev, 4. aprill 2011

Isekas, tüütu tükk s*tta.

Niisiis, annan taaskord kiire ülevaate oma viimastest tegemistest.

 Eilne päev möödus basseini ääres päikest võttes. Mõned hullud käisid ujumas ka, aga kuna ööd on külmad, oli ka vesi ikka väga väga külm.
 Õhtul sai lõpuks üle 4 kuuse pausi jooksmas käidud. Plaan oli joosta 5km aga eksisin ära ja tuli hoopis 8,3. Oi kui surnud ma lõpus olin. Peale pesu olin ikka näost peet ja eestlane Janno ütles, et näen välja justkui oleks just saunast tulnud.

Täna käisin panka raha panemas ja apteegist rohtu ostmas (Nimelt olen ma jälle haige. Sama lugu, mis eelmistel kordadel. Hommikuti ja õhtuti köhin nagu vana kopsuhaige hobune. Kuradi konditsioneer ikka küll!). Hiljem asutsin veel tööjuurde ka sisse, sain oma eelmise nädala ühe 6,5h õhtu palga 1100 eeki. Lisaks tahavad nad, et ma see nädalavahetus jälle töötaks.
 Nädalavahetuse plaan oli küll oma niiöelda kutiga kuskile tripile minna, aga ma ei tea, mis sellest saab. Ta on ikka väga nõmedalt käituma hakanud minuga. Ta kell 16.30 läheb tööle ja 7.00 hommikul jõuab tagasi. Bäkkeris olles ainult magab. Täna tahtsin temaga natuke niisama lebotada ja julgesin ta lõunapaiku üles ajada. Selle peale sain sõimata, et ma olen selfish, annoying piece of shit. Sellest siis ka mu tänase blogi pealkiri.
 Peale sellist tervitust saatsin tüübi perse ja jalutasin minema. Käisin tuiasin linnapeal ringi ja tulin tagasi ajaks, mil ta juba tööl oli. Igatahes homme tuleb üks tõsine vestlus maha pidada. Ma saan aru, et peale 12h vahetusi tahab inimene magada ka, aga mina tahan ka temaga koos olla kuid sellist temapoolset suhtumist nagu täna, ei taha ma kohe kindlasti mitte.

Vot saite ühe suhtedraamalise blogipostituse nüüd. Midagi teistsugust.

Siiralt teie,
Isekas, Tüütu Tükk S*tta.
4.04.2011

Laupäev, 2. aprill 2011

Teenage dream!

 Nii, taaskord tahan teie tähelepanu, küll ma olen ahneks läinud :).

 Ärkasin täna kella 11 ajal ja seejärel otsustasin niisama linnapeale tuiama minna. Bäkkeri teine eestlane, Janno, ühines ka. Käisime jalutasime, astusime paari poodi sisse ja tuiasime niisama. Seejäral läksime toidupoodi ja ma ostsin omale puuviljasalati jaoks vajalikku.
 Tagasi tulles nautisin õues päikese käes oma hommikumüslit ja kohvi. Üle pika aja sai taas päevitada, sest ilm polnud liiga palav.
 Edasine päev mööduski taas niisama päikese käes ja voodis lebotades. Eile tuli siia mingi kamp pubekaid, kes siis terve öö pidu panid ja nüüd päeval vanade olijatega õues olid. Kõik nad olid purjus ja kui tuli välja, et vanust 17-20 ei jõudnud mitmed ära imestada, et mina sama vana olen aga nii teistsugune. Uhke tunne oli, aga samas tundsin end nii vanana, sai isegi nooruses nii lällatud nagu need pubekad, aga pole seda nii ammu teinud.
 Igatahes pubekad rääkisid, et kuskil pargis on mingi hip-hop artist kontserti andmas. Otsustasime selle eestlase ja ühe mu toakaaslasega, et lähme ka. Mis siin bäkkeris ikka paremat teha on. Alguseni oli paar tundi aega, niiet ma sain veel tsillida ja oma puuviljasalatit süüa.
 Kontserdi pilet oli $5, mis siis mingi 55 eeku. Sissepääsu vanusepiirang oli 12-25. Rahvast oli üsna vähe, vb mingi 100-150. 90% tüdrukutest kandis megalühikesi teksapükse, nagu mingi 80-90.ndad. See siin mingi ilge mood, võidab vist see, kellel kõige rohkem tsellukat kintsudel on, jammi.
 Igatahes istusime seal murul mingi tunnike ja kuna see midagi erilist polnud ning väljas läks juba päris külmaks, otsustasime jalga lasta. Väikene vaheldus igapäevaelule oli, aga no mitte midagi erakorralist.

 Tänagi sain kõne politseist ja läksin peale kontserti teisele katsele. Seekord oli jaoskonna uks suletud ja kella vajutades sain kohe ühe politseiniku tähelepanu. Siiski pidin ma vähemalt 15min istuma ja ootama, kuni too suutis minu uurija Kathi üles leida. Tunnistuse andmine oli samasugune nagu eestis. Vaatamata sellele, et juhtum oli mingi üle 2 kuu tagasi, küsiti, kas mäletan kumma käega abo mu töökaaslast lõi. No halloo, ma olin mingi 25m kaugusel baarileti taga ja kaklus oli õues. Kindlasti ma mäletan, mis käega ta lõi..

 Ah aitab kah, nüüd istun taaskord telku ees ja üritan mitte liiga vara magama minna. Pilte tegin ka, aga telefon on toas ja ma ei viitsi seda praegu võtma minna, sorry mates.

Reede, 1. aprill 2011

Mõnus päev :)

Täna oli lihtsalt nii mõnus päev, et pean seda taaskord teiega jagama, mu kallid lugejad :D!

 Hommik oli samasugune nagu eilegi, ainult selle vahega, et hommikusöögiks oli müsli asemel taaskord praemuna + aurutatud porgandid - jammi! Söömise ajal tuli üks bäkkeri uutest mänedžeridest ja ütles, et neil nüüd autojuhti vaja, sest paarist kohast vaja läbi käia. Egas midagi, mul nii kui nii vaba päev ju.
 Kella 11 ajal saigi autojuhti mängitud. Kõigepealt läksime second hand poodi. Sealt leitsin mingisuguse tiigrite teemalise dokfilmi, mida ei suutnud odava hinna tõttu ostmata jätta. Eesti rahas läks see maksma mingisugune 11-12 eeki ja no ma lihtsalt armastan tiigreid, nii ilusad ja võimsad loomad.
 Edasi sõidutasin bitchid panka ja seejärel ühte odavpoodi nagu eesti jysk vms. Seal tiirutasin ringi ja vaatasin, ehk jääb midagi ägedat silma, mida näiteks eestisse saata. Ainsaks saagiks jäid seekord sellised eskimo-sussid, millesse totaalselt ära armusin. No nii pehmed, nunnud ja soojad. Maksma läksid kuskil 130.-, mis tegelikult ei ole üldse palju ju :).
 Peale poeskäiku tõin bitchid koju ja läksin ise politsei jaoskonda. Nimelt sain neilt hommikul kõne, et kuna mina nägin kuidas Montys mu töökaaslane abodelt lõuga sai, oleks vaja minu tunnistust. Jaoskonnas ootasin 10-15min letitaga, lasin kellagi kuid mitte keegi ei tulnud minuga suhtlema. Mõtlesin, et ega mul pole tervet päeva seal passida ning jalutasin minema. Nemad vajavad seekord mind, mitte vastupidi.
 Kodus tagasi olles vedelesin niisama voodis, kui järsku üks bäkkeri bitchidest ukse lahti lõi ja mingisugused kotid tuppa tassis. Me oma niiöelda boyfriendiga läksime kohe keema, et mis värk on. Meil neljases toas juba neli inimest. Oi kuidas me siis vihastena ringi tuiasime ja selgitust nõudma hakkasime. Selgus, et kuna meil ühte voodit ei kasutata ja bäkker täis, otsustas bitch uue toakaaslase panna meile. No kurat, ela nagu loomaaias nüüd. Ennegi oli ruumi vähe, nüüd on mingi 5x5m toas 5 inimest ja hunnik reisikotte, ja mina olen ainus tüdruk nende räpakollidega, oh kui tore.
 Egas midagi, jahtusin peagi ja jätkasin oma muidu mõnusa päevaga. Midagi erilist rohkem ei teinudki. Peale seda, kui kutt tööle läks, käisin korra poodides, sest vanad plätud on täitsa õhukeseks kulunud. Mõtlesin, et ostan mõned korralikud surfiriiete poest, aga nendes olid ainult koledad ja maksid mingi 300.-. Käisin taaskord seal odavas poes ja leidsin täitsa normaalsed 20.- eegu eest! See ju pm tasuta saadud siin aussis, hea kui selle raha eest pulgakommi poest saab.
 Peale seda istusin veel korra kesklinna pargis. Nii mõnus oli, ilm oli natuke jahedamaks läinud, päike hakkas loojuma, basseinid ja purskkaevud mulisesid kõrval ja minul oli hea tuju. Selline kirjeldamatult muhe oli olla.
 Õhtul tuli toakaaslane ja palus, et ma ta alkopoodi sõidutaksin. Egas midagi, sai taaskord autojuhti mängitud. Vastutasuks sain alkopoest 6paki siidrit (160 eeku). Peale selle läksime veel Hungry Jacksi, kust sain veel veggiburgeri ka (50 eeku). Tahtsin küll ise maksta aga tüüp ei lasknud, nojah miks mitte :D.

 Nüüd siis istun suures toas, uued pehmed sussid jalas ja kirjutan üsna detailselt oma tegemistest. Loodetavasti teil väga igav polnud, ma nüüd lähen võtan ehk ühe siidri ja vaatan, mis teised teevad. Ciaoo, chicas y chicos!

Ahjaa, pealkirja ja pildid unustasin, ooops.
Aussi kutid oskavad ka nunnud olla vahel.


Mõnus vihmane hommik :).














Mu uued sussid!


Kesklinna park.





















 Hetkest mil seda hobust nägin, meenutas ta mulle minu hobust. Välimuselt justkui sale, treenitud ja ühe soki kaotanud Põssa. Iseloomult samasugune laisk ja jonnakas totu, oi kui kaua treener jamas, et seda hobust basseini saada..
 Ühel hetkel lihtsalt patsutasin teda ja hakkasin nutma, vot kui väga ma oma Põssapossat igatsen :(.