No millest ma teile nüüd kirjutan siis? Ma siin seigelnud pole, midagi erilist pole ka juhtunud vast. Üsna tavaline väikelinna elu. Umbes nädal peale minu saabumist, tuli meile ka kolmas baaridaam. Mingi inglise pomps, kes lasti juba mõne päeva pärast lahti. Vot sulle maakoha baari „no worries" töökeskkonda, pole nii suva midagi.
Mina saan õnneks bossidega veel hästi läbi. Eks mul ole siin neid kogemusi ka juba kõvasti rohkem, kui sellel inglise tüdrukul oli. Igatahes tema asemel on meil nüüd hollandi tüdruk, kes on eelmisele täiesti vastand. Korralik pailaps ja üks paras jutupaunik, vahel ei jõua ära kuulatagi.
Nagu väikelinnades ikka kombeks, ei tule siingi draamast puudu. Kõik need kuulujutud ja kes-mida-kus nägi või kuulis, oehh, teate küll . Baarid on siin aussis väikelinnade elukeskmeks ka, kohalikud saavad kõik peale tööpäeva kokku ja siis muutuvad need tüüpilised farmerid klatšimoorideks, nagu eidekari noh.
Tööle ja draamale lisaks on siin paar niisama tsilli ka kohalikega olnud. Peale baari mingi kambaga jälle kellegi juures käidud jne. Selline tüüpiline väikelinna rahvas jällegi, kõik teavad kõiki lapsest saati ja enamus on mingit pidi sugulased.
Vabad päevad mööduvad filme vaadates ja päikest võttes. Ükspäev nautisin õues päikest ja vaatasin, kuidas rohe-puna-sinised papagoid mingi imeliku puu vilju sõid. Need siin nagu varesed eestis, eksootika eh? Aga ei, ärge seal novembrikuu eestis kadedusest roheliseks minge nüüd, siin suvi algamas, seega õues on kõik pruunikas-hall mitte roheline. Päikest ei saa ka kaua nautida, sadamiljonit kärbest üritab sulle suhu, kõrva või ninna varju ronida.
Tervitustega eikellegimaalt, venelane Yvonne (kuulujuttudega võivad nimed ja rahvused ka vahel muutuda nagu näete..)!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar