Hei-hei, ma pole nüüd päris ammu kirjutanud ja nii palju on juhtunud. Päris keeruline on nüüd tagant järele kõik kirja panna niiet te seadke end valmis pikaks blogiks!
Cunderdini lõpp.
Ehk mäletate viimastest postitustest, kuidas mul kõigest kopp ees oli? No peale aastavahetust oli natuke parem. Hakkasin uuesti oma Cunderdini elu nautima. Töö oli mõnus, inimesed veel paremad ja elu üsna lill. Siiski tundsin, et lõpp on lähedal ja kes teab, ehk oligi see mu positiivseks motiveerijaks.
Lõpuks otsustasin silmad-kõrvad lahti teha ja uut tööd otsima hakata. Plaanide kohaselt pidin sellel hetkel Cundysse jääma veel 1-2 nädalaks. Kuid, nagu varemgi on juhtunud, tulevad siin tööpakkumised sekunditega. Veel samal päeval sain väga ahvatleva pakkumise Dampieri. Koht asub 1500km Perthist põhja poole, ookeani kaldal ja mis veel parem, palk kaks korda suurem, kui Cundys. Ainsaks suureks miinuseks oli tingimus, et pean Cundyst lahkuma kahe päeva pärast.
Üheks väga lahedaks avastuseks sai veel see, et mu uus koha boss olevat kunagi Cundy inimestega aussi jalkat mänginud ja kõik kohalikud teavad teda. Kuulsin tema kohta väga palju head ja nuhkisin facebookist välja, et meil on päris mitu ühist tuttavat. See tõstis mu usaldust selle uue töö kohta kohe kõvasti. Küll austraalia on ikka väike ja kõik teavad kõiki, eksole! Mul oli tunne nagu ma teaks teda isegi, väikse küla kohalikud teavad ju kõik üksteist!
Cundy oli mulle koduks saanud ja mõte, et kahest nädalast saab kaks päeva oli siiski väga suur šhokk. Otsustamiseks oli aega üks päev. Terve selle päeva käisin ringi ja küsisin kõigilt nõu, mida teha. Raske on rutiinsest elust nii äkki lahkuda ning väga paljudega hüvasti jätmata. Lõpuks otsustasin töö vastu võtta, tundus liiga hea, et käest lasta.
Viimane õhtu oli väga emotsiooniderohke. Terve päev kulus pakkimisele ja organiseerimisele, õhtul läksime hollandi tüdrukuga viimast korda pubisse tähistama. Mängisime piljardit, mässasime ringi ja tegime totakaid pilte, meenutasime parimaid Cundy hetki ja klatšisime niisama. Kui lõpuks oli aeg koju minna ja kõigi töökaaslastega hüvasti jätta oli mul tükk tegu, et pisaraid tagasi hoida. Kuidas ma nii lähen ja kõik lähedasteks saanud inimesed maha jätan jälle?
Järgmisel hommikul Perthi poole teel olles oli mul lõpuks aega rahulikult kõik läbi mõelda. Ausalt öeldes oli mul tunne, et ma lähen väikesele puhkusele ja olen peagi tagasi oma Cundy inimeste juures. Mõned nendest olid mulle lihtsalt liiga tähtsaks saanud. Mu majakaaslased, töökaaslased, kohalikud famerid, poemüüjad, kohalikud noored ja no ehk mäletate, ma korra kunagi mainisin ühte poissi ka..
Kujutate ette seda hüvasti jätmist, mida siin aussis reisides bäkkerid kogu aeg kogema peavad? Kohtad kedagi toredat, veedad temaga palju aega koos, ehk saab temast suur osa sinu igapäevases elus, usaldate üksteist, teete paljut koos, teil on oma ühised mälestused, oma naljad, oma jutud, oma saladused ja kõik muu selline. Ühel päeval saad reaalsusega vastu pead ja pead edasi liikuma. Saad selle inimesega kokku, teete oma tavalisi tegemisi teades sisimas, et see on viimane kord. Lõpuks kallistate, soovite edu ja ütlete „see ya later“ (hiljem näeme), teades, et seda peaaegu kindlasti ei juhtu. Raske..
Ehk mäletate viimastest postitustest, kuidas mul kõigest kopp ees oli? No peale aastavahetust oli natuke parem. Hakkasin uuesti oma Cunderdini elu nautima. Töö oli mõnus, inimesed veel paremad ja elu üsna lill. Siiski tundsin, et lõpp on lähedal ja kes teab, ehk oligi see mu positiivseks motiveerijaks.
Lõpuks otsustasin silmad-kõrvad lahti teha ja uut tööd otsima hakata. Plaanide kohaselt pidin sellel hetkel Cundysse jääma veel 1-2 nädalaks. Kuid, nagu varemgi on juhtunud, tulevad siin tööpakkumised sekunditega. Veel samal päeval sain väga ahvatleva pakkumise Dampieri. Koht asub 1500km Perthist põhja poole, ookeani kaldal ja mis veel parem, palk kaks korda suurem, kui Cundys. Ainsaks suureks miinuseks oli tingimus, et pean Cundyst lahkuma kahe päeva pärast.
Üheks väga lahedaks avastuseks sai veel see, et mu uus koha boss olevat kunagi Cundy inimestega aussi jalkat mänginud ja kõik kohalikud teavad teda. Kuulsin tema kohta väga palju head ja nuhkisin facebookist välja, et meil on päris mitu ühist tuttavat. See tõstis mu usaldust selle uue töö kohta kohe kõvasti. Küll austraalia on ikka väike ja kõik teavad kõiki, eksole! Mul oli tunne nagu ma teaks teda isegi, väikse küla kohalikud teavad ju kõik üksteist!
Cundy oli mulle koduks saanud ja mõte, et kahest nädalast saab kaks päeva oli siiski väga suur šhokk. Otsustamiseks oli aega üks päev. Terve selle päeva käisin ringi ja küsisin kõigilt nõu, mida teha. Raske on rutiinsest elust nii äkki lahkuda ning väga paljudega hüvasti jätmata. Lõpuks otsustasin töö vastu võtta, tundus liiga hea, et käest lasta.
Viimane õhtu oli väga emotsiooniderohke. Terve päev kulus pakkimisele ja organiseerimisele, õhtul läksime hollandi tüdrukuga viimast korda pubisse tähistama. Mängisime piljardit, mässasime ringi ja tegime totakaid pilte, meenutasime parimaid Cundy hetki ja klatšisime niisama. Kui lõpuks oli aeg koju minna ja kõigi töökaaslastega hüvasti jätta oli mul tükk tegu, et pisaraid tagasi hoida. Kuidas ma nii lähen ja kõik lähedasteks saanud inimesed maha jätan jälle?
Järgmisel hommikul Perthi poole teel olles oli mul lõpuks aega rahulikult kõik läbi mõelda. Ausalt öeldes oli mul tunne, et ma lähen väikesele puhkusele ja olen peagi tagasi oma Cundy inimeste juures. Mõned nendest olid mulle lihtsalt liiga tähtsaks saanud. Mu majakaaslased, töökaaslased, kohalikud famerid, poemüüjad, kohalikud noored ja no ehk mäletate, ma korra kunagi mainisin ühte poissi ka..
Kujutate ette seda hüvasti jätmist, mida siin aussis reisides bäkkerid kogu aeg kogema peavad? Kohtad kedagi toredat, veedad temaga palju aega koos, ehk saab temast suur osa sinu igapäevases elus, usaldate üksteist, teete paljut koos, teil on oma ühised mälestused, oma naljad, oma jutud, oma saladused ja kõik muu selline. Ühel päeval saad reaalsusega vastu pead ja pead edasi liikuma. Saad selle inimesega kokku, teete oma tavalisi tegemisi teades sisimas, et see on viimane kord. Lõpuks kallistate, soovite edu ja ütlete „see ya later“ (hiljem näeme), teades, et seda peaaegu kindlasti ei juhtu. Raske..
Perth
Tuleme nüüd tagasi mu tegemiste juurde. Niisiis sõit Perthi kestis paar emotsionaalset tundi. Perthi oli mul aega peatuda kõigest üks õhtu. Mu vana eesti tuttav, Mart oli nii lahke ja võttis mu enda juurde.
Perthi jaoks oli mul kaks kindlat plaani, shoppamine ja india toit. Esimese jaoks kahjuks aega ei saanud, sest jõudsin linna päris hilja, täpselt õhtusöögi ajaks. India toit on lihtsalt nii hea!
Hommikul viis Mart mind lahkesti lennujaama, kus ma esimest korda aussis olles lõpuks üksinda kõike tegema pidin. Sain hakkama küll, nii palju praktikat olnud juba!
(Ahjaa, kas ma mainisin, et lennupiletid sain ka uue töö poolt? Vapsee luksus ju!)
Tuleme nüüd tagasi mu tegemiste juurde. Niisiis sõit Perthi kestis paar emotsionaalset tundi. Perthi oli mul aega peatuda kõigest üks õhtu. Mu vana eesti tuttav, Mart oli nii lahke ja võttis mu enda juurde.
Perthi jaoks oli mul kaks kindlat plaani, shoppamine ja india toit. Esimese jaoks kahjuks aega ei saanud, sest jõudsin linna päris hilja, täpselt õhtusöögi ajaks. India toit on lihtsalt nii hea!
Hommikul viis Mart mind lahkesti lennujaama, kus ma esimest korda aussis olles lõpuks üksinda kõike tegema pidin. Sain hakkama küll, nii palju praktikat olnud juba!
(Ahjaa, kas ma mainisin, et lennupiletid sain ka uue töö poolt? Vapsee luksus ju!)
Dampier
Minu uus elu. Ühe tunni pärast selle kirjutamise hetkest olen siin olnud täpselt nädal aega. Uskumatult kiiresti on esimene nädal läinud. Tavaliselt esimene poolkuu venib nagu tatt.
Esmamuljed? Lennukist maha astudes oli tunne, et olen odavasse sauna sisenenud. Õhk on nii niiske ja raske, temperatuur 40 ringis. Vedasin oma rasked kotid lennujaama ja jäin ootama, et keegi mulle järgi tuleks. Seal oodates tuli kerge paanika, sest taipasin, et ma polnud kellegiga rääkinud lennujaamast uude kohta saamisest. Lõpuks õnneks leiti mind üles ja toodi koju.
Hallist cundy viljapõllust pole enam jälgegi. Ookean, palmipuud, rohelisus, mägine maastik, troopiline õhk ja troopilised elukad on alles algus. Sisalikud, suured prussakad, konnad vetsupottides, delfiinid, haid ning loomulikult hiired ja kängurud. Õhk on niiske ja kleepuv, kuumus väga väsitav. Isegi öösiti on õues palav.
Kui Cundys jagasin töökaaslastega tervet maja, siis siin on minu koduks metallist elamuboks mõne mööbliesemega. Vannituba asub nii 50m teekonna kaugusel. Päris huvitav on õhtul pimedas ringi orienteeruda ja loota, et mõni suur prussakas või sisalik üle varvaste ei jookse. Elu missugune.
Töö koosneb mitmest erinevast osast hotellis. Peamiseks on siiski baar. Kui ma cundys vingusin, et liiga igav ja vähe inimesi siis siin tahaks vinguda, et liiga kiire ja liiga palju inimesi. Nädalavahetustel on baar puupüsti täis, bossid kergelt pinges ja töökeskkond üsna stressirohke. Samas kui tipptund möödas ja inimesed maha rahunenud, saab natuke tsillimalt olla.
Baarile lisaks peame mõndadel hommikutel hotellitube koristama. See on kõige raskem ja vastikum osa. Väljas on nii palav ja kohe üldse ei taha füüsilist tööd teha. Kõik tüdrukud on alati läbimärjad ja väsinud selle lõpuks.
Lisaks baarile ja koristamisele on siin veel resto ja pühapäeva grillõhtu. Need on sellised üsna rahulikud ja kerged. Kuigi grill toimub loomulikult õues ja ka õhtud on siin väga väga väga palavad ja niisked.
Töö on siin kindlasti pingelisem ja raskem kui Cundys. Samas nagu ma alguses korra mainisin, on palk 2 korda suurem, kui isegi mitte rohkem. Raha nimel tasub siin pingutada küll. Eriti arvestades seda, et varsti pean ma eestisse tagasi tulema ja ehk ülikooligi minema. Hea kui siin säästa saab!
Minu uus elu. Ühe tunni pärast selle kirjutamise hetkest olen siin olnud täpselt nädal aega. Uskumatult kiiresti on esimene nädal läinud. Tavaliselt esimene poolkuu venib nagu tatt.
Esmamuljed? Lennukist maha astudes oli tunne, et olen odavasse sauna sisenenud. Õhk on nii niiske ja raske, temperatuur 40 ringis. Vedasin oma rasked kotid lennujaama ja jäin ootama, et keegi mulle järgi tuleks. Seal oodates tuli kerge paanika, sest taipasin, et ma polnud kellegiga rääkinud lennujaamast uude kohta saamisest. Lõpuks õnneks leiti mind üles ja toodi koju.
Hallist cundy viljapõllust pole enam jälgegi. Ookean, palmipuud, rohelisus, mägine maastik, troopiline õhk ja troopilised elukad on alles algus. Sisalikud, suured prussakad, konnad vetsupottides, delfiinid, haid ning loomulikult hiired ja kängurud. Õhk on niiske ja kleepuv, kuumus väga väsitav. Isegi öösiti on õues palav.
Kui Cundys jagasin töökaaslastega tervet maja, siis siin on minu koduks metallist elamuboks mõne mööbliesemega. Vannituba asub nii 50m teekonna kaugusel. Päris huvitav on õhtul pimedas ringi orienteeruda ja loota, et mõni suur prussakas või sisalik üle varvaste ei jookse. Elu missugune.
Töö koosneb mitmest erinevast osast hotellis. Peamiseks on siiski baar. Kui ma cundys vingusin, et liiga igav ja vähe inimesi siis siin tahaks vinguda, et liiga kiire ja liiga palju inimesi. Nädalavahetustel on baar puupüsti täis, bossid kergelt pinges ja töökeskkond üsna stressirohke. Samas kui tipptund möödas ja inimesed maha rahunenud, saab natuke tsillimalt olla.
Baarile lisaks peame mõndadel hommikutel hotellitube koristama. See on kõige raskem ja vastikum osa. Väljas on nii palav ja kohe üldse ei taha füüsilist tööd teha. Kõik tüdrukud on alati läbimärjad ja väsinud selle lõpuks.
Lisaks baarile ja koristamisele on siin veel resto ja pühapäeva grillõhtu. Need on sellised üsna rahulikud ja kerged. Kuigi grill toimub loomulikult õues ja ka õhtud on siin väga väga väga palavad ja niisked.
Töö on siin kindlasti pingelisem ja raskem kui Cundys. Samas nagu ma alguses korra mainisin, on palk 2 korda suurem, kui isegi mitte rohkem. Raha nimel tasub siin pingutada küll. Eriti arvestades seda, et varsti pean ma eestisse tagasi tulema ja ehk ülikooligi minema. Hea kui siin säästa saab!
Vaba aeg Dampieris on täitsa okei. Peale minu töötab siin veel mingi 7-8 rändurit. Mõned neist on päris toredad. Natuke jama on see, et need siin joovad nii palju! Ma ei jõua nendega sammu pidada. Kord nädalas kõvasti pidutseda on hea, aga iga õhtu end täis juua ja magama minna üsna mõttetu.
Üleeile oli mul vaba päev ja käisin ühe inglise tüdrukuga rannas. Ligunesime tükk aega supileiges vees. Hiljem tulid randa mingid tüübid selle jet ski asjandusega (ei tea eesti keelset nime nüüd!) no need asjad millega filmides vetelpäästjad ringi sõidavad. Kutid olid nii lahked, et lasid meil ka sõita. Päris lahe!
Aitab tänaseks küll. Kindlasti oleks küll ja veel Dampieri pisiasjadest rääkida, aga ei taha teid nüüd väsitada. Üritan nüüd paari nädala jooksul tihedamini postitada, et siin kõik natukenegi huvitavad pisiasjad kirja saaks.
Üleeile oli mul vaba päev ja käisin ühe inglise tüdrukuga rannas. Ligunesime tükk aega supileiges vees. Hiljem tulid randa mingid tüübid selle jet ski asjandusega (ei tea eesti keelset nime nüüd!) no need asjad millega filmides vetelpäästjad ringi sõidavad. Kutid olid nii lahked, et lasid meil ka sõita. Päris lahe!
Aitab tänaseks küll. Kindlasti oleks küll ja veel Dampieri pisiasjadest rääkida, aga ei taha teid nüüd väsitada. Üritan nüüd paari nädala jooksul tihedamini postitada, et siin kõik natukenegi huvitavad pisiasjad kirja saaks.
1 kommentaar:
meie keeles skuuter, samas inglise keeles scooter on meie keeles motoroller
Postita kommentaar