Pühapäev, 9. september 2012

Eesti eluga harjumine.

"11.01.2000
IIa klass, Veronika.

Suureks saades...
Suureks saades tahaksin ma head töökohta. Üle kõige meeldiks mulle reisida ja rännata, aga ma tahaks ka korralikku elupaika."

Mida kõike vanu asju sorteerides ei leia.

Ma üldse ei tea, kas kedagi veel huvitab, aga ma ikka kirjutan oma eesti elust veits :).


  Nüüdseks on siis 2 ja pool nädalat kodus oldud. Tõesti või? Mulle tundub, nagu ma polekski kunagi lahkunud ka kõik semud, kellega kokku olen jõudnud saada, arvavad nii.. Nii vähe on muutunud, uskumatu lihtsalt. No okei, peterbuti maantee on osaliselt korda saanud!
 Selliseid shokimomente pole peale esimesi päevi enam olnud, aga näiteks alles mõni päev tagasi sõbraga pargis jalutades sõitis meist mööda ratturitädi, kelle teelt ma ka eest astusin, aga kes ikka vihaselt õiendama kukkus, et me keset teed kõnnime, PARGIS! Muideks, selline keskealine eesti tädi oli, mitte kuri venelane.
 Peale selle, et ma üleüldse Austraaliat taga igatsen, tunnen ma näiteks mõnikord kõvasti puudust sellest, et seal saab peaaegu igas poes kaardiga makstes ekstra sularaha välja võtta. Siin aja muudkui oma panga automaate taga. Plus, sealpool pangaautomaadist raha võttes saad enne kätte kaardi ja alles siis raha. Aja küsimus, millal minusugune tuulepea raha vastu võtab ja kaardi masinasse jätab.
 Ilm on ka siin väga imelik. Ma tean, et sügisel sajab palju vihma, aga ei mäletanud, et ühel hetkel võib aknast välja vaadates väga ilus ilm olla ja siis kui trepist alla jõuad, sajab padukat. Külm on! Sellest ma ei hakka rääkimagi....
 Nagu mõned ehk mäletavad ja teavad, käin ma nüüd ju jälle koolis! Ausalt öeldes ma kartsin, et on imelikum. Või no äkki on alguse asi, aga praegu on päris uus ja huvitav (kui see 6.30 külmas toas ärkamine välja jätta muidugi). Aineteks on põhimõtteliselt ainult keemia ja matemaatika. Vaid füüsika on puudu, siis oleks täismaja minu nõrkadest ainetest. Aga siiski on minus piisavalt jonni ja veel alla anda ei taha.
 Kartulist, leivast, kohupiimast ja peedi-küüslaugu salatist pole ma veel isu täis saanud. Aga siiani pole õppinud ise söögiaineid koju ostma ja kokkama. Baaris kirjutasin ainult paberile, mis ma süüa tahan ja aasias käisime ju kogu aeg väljas einestamas.. Ainult valmistoitu oskan osta, aga ehk ükspäev kui aega rohkem, proovin seda kokkamist ka meelde tuletada. Üks hiigel suvikõrvits ootab..
 Kuigi minu eesti iseloom on hakanud üles ärkama, pean lontis kõrvadega tunnistama, et Eestis on midagi ilusamat kui Austraalias.. Mis te arvate? Oot, aga milline "eesti iseloom"? Praegu näiteks see ikka, et alati kui midagi halvasti on, peab kõva häälega vinguma, aga kui midagi hästi on, ollakse vait. Igatahes, õige vastus oli loodus.
 Siin on ausalt rohi rohelisem ja taevas sinisem. Ainult meri on hallim. Jah, Austraalia on suur ja lai ning ka seal leidub ilusaid kohti, aga tüüpiline lääne-austraalia loodus on ikka pruun ja lehtedeta põõsaid täis. Ning varsti tuleb õige sügis ja tänavad on täis värvilisi lehti, juheii! Ja siis talv, ma pole ju lund 2 aastat näinud ja valged jõulud piparkookidega! Ja siis mu lemmik aastaaeg, kevad, mida ma kaks aastat taga igatsenud! Ja siis vihmane suvi ja jaanipäev!

 Ega rohkem pole vast midagi. Mu päevi sisustab peamiselt kool ja maal käimine, mõlemas ei tundu töödel lõppu olevat.. Reede õhtu möödus maal, laupäeva hommikul esimese asjana maale, koju alles õhtul. Homme pean kell 8 hommikul maal olema. Selline on minu nädalavahetus! Alkovaba :). Vähemalt on nüüd hobused kodus tagasi, juheii!

Lihtsalt pidin keset teed seisma jääma, sest eesti loodus on nii ilus.

Sõber oli oma saba ära kaotanud.

Minu truu kaaslane maatööl.

Linnarebane, kes paar päeva hiljem kahjuks auto alla jäi RIP.

Mina oma lapsega omas elemendis.



 Ma mõni õhtu enne magama minekut loen ise enda blogi ja meenutan kaugena tunduvaid aegu, siis tulevad ilusad kauged unenäod :). Olid ajad olid majad, nuuuuks.