Esmaspäev, 30. aprill 2012

Olen elus! Dampieri lõpp.

Dampier.

Long time no see!

 Dampieri elu kujunes nii üksluiseks ära, et polnud millestki kirjutada enam. Okei, tegelikult olen ma väga laisk ka olnud. Aga no tõesti, kes see jõuab seda sama juttu igas postituses uuesti ja veel lugeda.
 Oma kõiki kuu aja tegemisi ma kirja jõua ei panna aga räägin teile kõigepealt oma paadireisipäevast.
Üks „must do“ Dampieris oli kindlasti laevakruiis. Juba esimestel nädalatel leidsin ühe kuti, kellel laev oli, aga siis jäi plaanitud reis ära, sest ma ei kuulnud hommikul äratuskella. Igatahes peale seda pinnisin ma seda kutti ikka iga kord, et ta mu üks päev merele viiks. Lõpuks õnnestus!
Tripp algas varahommikul ja sattus väga tuulisele päevale. Lained olid nii hullud, et paat/laev loksus ikka hullupööra, ma hoidsin käte ja jalgadega kinni end seal, hirm oli alguses ikka päris suur.
Mõnda aega tiirutatud, otsustasime vahepeatuse üksikul saarel teha. Jätsime paadi merre, hüppasime vette ja ujusime kaldale, kus siis mööda randa jalutasime ja hiljutisest tormist sinna sattunuid aardeid otsisime. Elu nagu filmis!
 Peale väikest saaretuuri läksime tagasi paati ja sõitsime järgmise saare juurde, et seal kala püüda. Seltsilisteks oli kamp kajakaid, kes üritasid meie sööta konksu otsast ära süüa. Lõpuks jäi üks lambapea mu konksu otsa kinni ja siis oli tükk tegu, et ta sealt lahti saada. No hiljem saime paar kala ka, kelle kõik vette tagasi lasime! Need kalad siin on ikka nii lahedad, sellised troopilised ja värvilised, oleks vaid eestis selliseid!
 Peale kalastamist käisime veel ühel saarel aardeid otsimas. Leidsime kuivanud meritähe mille ma muidugi bikiinide vahele toppisin ja koju vedasin.
 Tagasiteel nägime delfiine, raid ja kutt nägi kilpkonni ka, mina olin liiga aeglane. Ma sain nädalaks-kaheks päris pruuniks ka. Kindlasti üks parimaid päevi Dampieri aja jooksul!








































Suurest reedest võiks ka natuke rääkida.

 Suur reede on siin üks päev kahest, mil baar täiesti suletud on ja kõik töötajad vabad! Selle puhul kogunevad kõik loomulikult hotelli basseini äärde ja tsillivad terve päeva. Päike, bassein, tasuta joogid, muusika, kõik töötajad koos, mõned lahedad kohalikud ja vaba päev.
Mingit erilist juttu ma sellest päevast kirja ei oska panna. Lihtsalt pean teile neid basseinipidusid ja rannatsille nina alla hõõruma.











 Mõned kostüümipeod on ka vahepeal olnud. Tüdrukud otsustasid töö huvitavamaks teha niiet oleme koolitüdrukud, lasteaialapsed ja prostituudid/pimpid olnud. Neid kostüümipidusid hakkan ma küll eestis igatsema, nii palju nalja totakast riietusest!











 Peale meeletuid töötunde ja pidusid hakkas lõpuks mu kolm kuud täis saama ja tsivilisatsiooni igatsus kimbutama. Tükk aega kaalusin Perthi ja Dawrini vahel aga otsustavaks sai see, et mul üksi võõras kohas rändamisest siiber ja Perthis on lihtsam lõpuks puhata peale 6 kuud jutti töötamist.
Lennupiletid broneeritud, hakkas päevade lugemine ja hüvasti jätmine. Loomulikult oli natuke kurb kõigile viimast korda tsau öelda, aga ma usun, et Dampierit igatsen ma kõikidest teistest kohtadest kõige vähem.  Tööori on ikka päris tüütu olla!
 Hetkel siis istungi lennukis, umbes 45min on veel jäänud. Selline vaba inimese tunne on ja enesetunne peale viimast nädalavahetust on ka üllatavalt hea. Kui ma ainult teaks, mis minust peale lennukist maha astumist saab! Aga see teebki reisimise huvitavaks! I will be fine!

Ma olen meelitatud teie huvi tundmistest, ma lõpuks ärkasin!
Tänan tähelepanu eest!!!
xx