Enamus ajast möödub tööl. Lugesin ükspäev huvi pärast meie kõigi töötunnid kokku ja arvake, kes on kõige rohkem töötanud? Mina muidugi, 14 tundi rohkem kui üks tüdruk ja 16 tundi rohkem kui teine. Kuidas ma seda võtma peaks? Kas boss vihkab ja kiusab mind või armastab ja tahab mind tööl kogu aeg?
Nädalavahetusteti saab peale tööd kohalikega tsillimas käidud. Järgmistel hommikutel tööl alati mega raske unise peaga olla, eriti hull kui mõned joogid eelnevalt joodud on. Ma muide ei joo tegelikult palju!
Eile olime vanema majakaaslasega mõlemad töölt vabad ja saime Perthi minna. Käisime shoppamas ja niisama linnas tuiamas. Päris hea oli jälle tsivilisatsioonis olla, poode kammida ja india toitu süüa! Kerge linnaelu igatsus tuli ka peale, kõik on nii käe-jala juures seal! Lihtne elu!
Majakaaslased muidu pole ikka mingit erilist sorti. Üks, see vanem, on kuidagi üleolev ja liiga tähtis endaarust. Samas temaga saab tööl palju nalja. Teine võib inimesi surnuks rääkida, no ei jõua kuulata kõiki neid jutte! Samas klapib mul temaga natuke rohkem, sest tuleb välja, et meil mõnes osas sarnane maailmavaade ja iseloom. Ta kuidagi vabameelsem ka kui see vanem.
Selle teisega jamame siin koos küla poistega. Kuidagi peab end lõbustama siin väikelinnas ju! Nüüd oleme kuidagi kahe parima semu otsa sattunud, paras seebikas hah. See kolmas majakaaslane vaatab sellele kõigele väga viltu. Temaga ei saa neid asju arutada. (Jah, segane jutt, aga see tähendab ka segast google translate tõlget! Pole mul vaja, et nad teaks, mida ma neist siin kirjutan.)
Muidu meil maja kõrval kasvab aprikoosipuu, kus papagoid söömas käivad. Välisukse kohal elab austraalia üks mürgisemaid ämblikke, red back. Keegi meist ei raatsi teda ära koristada ka, meie omapärane lemmikloom.
Eelmine nädal tabas meid meeletu torm. Tükk aega oli kaugelt välku ja pauku kuulda ja siis järsku läks tuul väga tugevaks ja hakkas rahet ning vihma kallama. Minutitega uputas terve tagaaed, aknad värisesid ja mina olin üksi kodus ning tundsin esimest korda hirmu tormi ees. Torm kestis ainult max 10 minutit ja siis oli taas vaikus. Nagu minitornaado oleks üle käinud, langenud puud ja katkised jupid igal pool. Meie pubi katusel on üks auto, see lõpetas ka poolristi omadega.
Plaane mul muidu pole. Natuke nagu tahaks edasi liikuda, aga samas on siin elu üsna muhe. Mõnus elamine, töö, lahedad kohalikud, draamad jne. Nädalad lähevad nii kiiresti, et ei saa arugi ja raha koguneb pangakontole. Pole nagu millegi üle väga kurta! Praeguse idee järgi tahaks kuskil jaanuari keskpaigani siin olla. Eks näis, mis siis saama hakkab! Jõulude ja uusaasta ajal on natuke kurb kuskil pärapõrgus üksinda olla. Siin nagu rohkem omaks saanud inimesi.
Ja nüüd kõik koos meie maja hümni laulma "OH CHRISTMAS TREE OH CRISTMAS TREE, LA LA LA LA LA, WHAT WERE THE WORDS!?"
Perth vs meie kuusk :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar