Neljapäev, 31. märts 2011

Täitsa tavaline laisk päev.

 Niisiis, ennast kiitmast ma ei väsi, seega alustame oma täitsa tavalist päeva eilsest õhtust!!!

 Lõpuks ometi ajasin spordipüksid ja tossud jalga ning läksin 10km jalutuskäigule. Esimesel poolel oli suur soov jalutamise asemel joosta, aga no kuna pole seda 4 kuud teinud, hoidsin end tagasi. 5-6km ajal oli kopp täiega ees aga pidasin ilusti lõpuni vastu. Kokku tuli siis 10,3km ning mingi tund ja kolmveerand.
 Tagasi bäkkeris olles oli enesetunne vaatamata kangele tagumikule super. Istusin natuke seltskonnaga õues, jõin apelsinimahla ja sõin oma rockmelonit (tõlget kahjuks ei tea, sorry). Enne magama minekut vedelesin veel unetuna tunnike voodis ning mängisin telefoniga.

 Hommikul kell 7 oli mu niiöelda kutt töölt tagasi (tal nüüd öised vahetused) ja ajas oma magama minemisega üles mu. Niisiis läkski tema magama ja mina ärkasin üles. Sõin oma müslit, tuiasin natuke ringi ja lõpuks otsustasin igavusest tagasi magama minna.
 Edasine päev mööduski üsna uniselt. Vedelesin voodis, tuiasin ringi, sõin aurutatud porgandeid praemunaga, vedelesin veel voodis jne. Lõuna aeg sai korra kutiga tattoo-keskuses käidud. Ta tahtis oma aega muuta, aga ei saanudki vist. Anyway, tattood on siin aussis üldse hästi tavalised. Üldse ei imesta, kui kellelgi on mõni, pigem on üllatuseks, kui ei ole.
 Kella 4 paiku oli kutil aeg end tööks valmis panema hakata. Mina sõin oma riisi, mida mul ikka räigelt alles on paaripäevatagusest kokkamisest. Peale seda läks tüüp tööle, mina pesema. Nagu ikka, kassid läinud hiirtel pidu, istun mina nüüd arvutiga teleka ees ja joon siidrit.
 Plaan oli küll õhtul jooksma minna, aga tagumik ja alaselg on ikka veel valusad, lasen natuke puhata lihastel. Ega 10km naljaasi pole ju.. Oeh, kui piinlik, mis minust saanud on? Eestis käisin vahelduva eduga ikka 6-7km ringe jooksmas ja ei mingit lihasvalu. Rekordiks jäi see suvi 14km ring ja nüüd ei suuda 10km jalutada ilma valutava perseta.. Kui te veel näeks, kui paksuks ma läinud olen :D...

Kolmapäev, 30. märts 2011

Väga segane tekst. Hei hei!

 No ma tõesti ei tea, kuidas mul nii harva postitada õnnestub.. Aeg läheb kuidagi nii kiiresti ja midagi eriliselt põnevat ei juhtu. Egas midagi, kirjutan taas üleüldiselt oma elust ja olust. Võib-olla avaldan lõpuks ühe saladuse ka, eks näis, ma kirjutamise käigus kaalun seda asja veel :)!

 Niisiis peaks oma baaritööst rohkem kirjutama. Nagu ma juba maininud olen, on see nagu eesti nimeta vms. Ainult selle erinevusega, et nimetas ei ole pesus baaridaame.. No igatahes, mõnikord on tõsiselt kiire ja baar rahvast täis ja samas järgmine päev võib igavusest lolliks minna. Muidu töö on tõesti äge, töökaaslased toredad ja boss ka täitsa okei. Baaritöö on kõvasti lahedam kui resto oma. Restos on ettekandja kuidagi kõvasti madalam kui baaris baaridaam. Lollita, ropenda, karju, tantsi, laula palju tahad, ning kui mõni klient ülbe on võib vabalt kuupeale saata (omamoodi taktitundega muidugi :)).
 Mulle meeldib mu töö tõesti ning üsna kahju, et see kohe läbi saab. Otsustasin lõpuks, et on aeg edasi liikuda ja et ennast veel rohkem tagant sundida, ütlesin baaris, et lähen paari nädala pärast minema. Taaskord tegin sama lolli vea, mille eelmine kord Montys. Baarist anti mulle vaba nädalavahetus, et siis uut tüdrukut treenida. Mis selle mõte on? Sama hästi võivad nad teda treenida, kui ma läinud olen ju. Tobe süsteem. Muideks meie üks niiöelda duty-manageridest (järelvaataja/mänedzer) lahkus päevapealt. Õpin äkki nüüd ise, ja õppige teie ka, kes te aussis olete/tulete. Ärge kunagi öelge, et paari nädala pärast lahkute! Nädal etteteatamisaega on okei, vist..

 Lahkumisest juba juttu tehes räägin siis veits oma edasistest plaanidest ka. Praegune mõte on siis umbes 13 aprilli paiku lõuna aussi minna. Seal hakkab apelsini korjamise hooaeg, üritaks seal farmikaid tegema hakata. Põhimõtteliselt pean siis sõitma 2500km. Kerge hirm on juba praegu sees, peale mõningasi jamasid oma autoga, on usaldus selle vastu kadunud. Eks ma saangi oma palvetega igavust peletada.. Mu musikallis audikesekene, palun ära vea mind alt, palun palun palun!

 Ilm on taaskord ilusaks läinud. Päeval on palav, öösel külm. Viimasel ajal ei saa ma eriti magada, ärkan alati, isegi kui kell 4-5 magama olen läinud, 7-8 aeg üles. Paar korda olen niisama jalutama läinud ja no need külmad hommikud, eriti kui kuskilt värskelt niidetud muru lõhna tuleb, tuletavad mulle eestit meelde ja no see igatsus, mis seejärel tuleb, on ikka meeletu!

 No nüüd siis see saladus, mida lubasin. Arvake nüüd, miks ma tegelikult nii kaua siin Kalgoorlies passinud olen? Miks ma eriti lahkuda ei taha? Sest mul on juba esimestest Kali nädalatest (detsembrist) mingisugune boyfriendi moodi teema siin olnud. Ma ei hakka sellest väga pikalt kirjutama, ütleme nii, et asi on keeruline. Mingi hetk peame nii kui nii lahku minema, tahame seda või mitte. Igatahes nüüd paar päeva on täiesti hullumeelsed olnud. Ma ei suuda otsustada, kuidas olla, kas käituda normaalselt või kõik metsa keerata, et siis kergem lahkuda oleks. Oh, ei tea :)!


No mida jubedat postitust, lähen häbenen nüüd silmad peast, da-daa!
Veronika aka Veronica.

Pühapäev, 20. märts 2011

Laisk jänespüks.


 Nonii nonii.. Jälle meeletult palju aega möödas viimasest postitusest.. Loll on see, kes vabandust ei leia eks, no mul oli nii palju tööd, et lihtsalt ei jõudnud ja lõpuks otsustas bäkkerimuti neti parooli ära muuta, nüüd peab taas oma netipulka kasutama..

 Igatahes mu töönädal oli päris hull. Iga päev 4.30 - 9.00 ja 15.00 – 16.30 pidin tallis olema. Esmaspäeval, neljapäeval reedel ja laupäeval alustasin 19.00 baaris ja 2.00 lõpetasin. Unerežiim oli väga väga paigast ära. Magamiseks pidin ära kasutama igat vabat pooltundi ning ikka ei saanud kahe-töö-päevadel kaheksat tundi täis.
 See nädalavahetus hakkas kerge stressi moodi asjandus tunda andma. Lihtsalt ei olnud jõudu, et seda kõike välja kannatada. Reede hommikul saatsin tallimehele sõnumi, et ma olen haige ja vajan vabat päeva. Magasin terve päeva, aga õhtul olin ikka täiesti surnud ja helistasin baari ning ütlesin neilegi, et täna ei mängi välja.
 Laupäeval ärkasin küll 4 hommikul üles, istusin juba autossegi, et talli minna.. Aga keerasin otsa ümber ja tulin tagasi koju. Terve päev oli väga „down and lost“ olla ja tahtsin juba baarist teist vaba päevagi võtta, aga toakaaslane käskis tagumiku lõpuks voodist välja ajada ja tööle minna.
 Tööl olid mu enesetundes meeletud tõusud ja langused. Üks hetk suutsin naerda ja lollitada ning järgmine hetk oli tunne, et kohe kohe kukun kokku. Kannatasin siiski lõpuni välja ja koju tulles olin rahul, et lõpuks midagi kasulikku ka tehtud sai.
 Täna, pühapäev on taaskord lazy day.  Jällegi pool päeva voodis vedeletud ja ikka olen väsinud. Vedeleks veelgi aga toakaaslased peavad mind juba imelikuks ja antisotsiaalseks vms :D. Egas midagi, kirjutan blogi ära ja pean niikuinii suurde tuppa minema, et netipulgal natukenegi levi oleks. Ehk viitsin mõnega natuke lobiseda kahh.
 Tallitööga on nüüdseks igatahes kõik. Sain teada, et sellega teise aasta viisat ei saa ja kuna tööajad on päris nõmedad ja palk pole ka niivõrd hea, otsustasin selle jätta. Natuke kahju on küll, inimesed olid toredad, hobused nunnud ja töö iseenesest mitte midagi keerulist. Oleks ma sinna jäänud, oleksin saanud ka mingisuguse tallitöölise eriloa. Millega oleksin saanud näiteks kõikidele võidusõitudele tasuta sissepääsu.

 Siin aussis üldse KÕIGE jaoks mingit luba vaja. Isegi baarides nt peab olema Resbonsible Service of Alcohol, mille online kursus maksab siis 600-900eeki ja kujutab endast lihtsalt slaidshowd infoga kuidas a’la purjus inimest ära tunda. Väga paljud töökohad nõuavad police clearance paberit, mis maksab taaskord 500-600eeki ja tõestab, et sul pole kriminaalset tausta. Ahjaa, siis on veel mingid narko-ja alkotestid ja dokumendid, mida nõutakse näiteks kõikkidel kaevandustöödel.

 Mis siis veel.. No eile, laupäeval oli küll selline tunne, et aitab. Pakin oma asjad ja lähen kuskile. Ma olen siin juba üle 3 kuu olnud ja rutiinseks hakkab muutuma. Ma avastasin, et iga kord, kui nii juhtub, tuleb Eesti igatsus peale. Niiväga tahaks oma õigeid sõpru, oma filmiõhtuid, oma hobuseid, oma inimesi, oma keelt, oma poode, oma toitu ja oma loodust jnejnejne. Ma lihtsalt vajan siin kogu aeg midagi uut ja huvitavat, et seda „oma“ igatsust ei tekiks.
 Ma läheks küll, aga ma olen laisaks ja araks jäänud. Siin on nii mugav ja kindel väljakujunenud elu mul.  Tahaks lõuna-austraaliasse, aga ma kardan jälle üksi ringi seiklema hakata. Äkki ei leia mõnda mõnusat elukohta, äkki ei leia tööd jne. Ei tahaks taas kuskil autos magada ja mõelda, mis kurat must nüüd saab, sest kuskile pole minna. Lõuna aussi saamiseks peaksin läbima 1400km pikkuse pärapõrgu. Üksi on see päris hirmus ja kui siin WA-s mul juba tuttavaid on, siis sealpool ei ole. Jänes püksis J!

Kolmapäev, 9. märts 2011

Horsy horsy!!!!!!!

 Niisiis, tean jah, et ma alles eile blogisin aga sisustan tänagi teie jäiseid õhtuid oma jutukestega!

 Täna alustasin oma uue tööga. Taaskord sain selle tänu ajalehe kuulutusele. Helistasin nädalavahetusel, küsiti paar küsimust kogemuste kohta ja lubati tagasi helistada. Eile käisin kohal, tsekkisime üksteist üle ja täna siis oligi esimene tööpäev.
 Hommikul 4.00 üles, poole tunni pärast istusin tallis ja jõin teistega kohvi. Kella 5 aeg oli vaja hobused võidusõidu talli viia, et džokid saaksid trenni teha. Jalutuskäik tallide vahel on kuskil 500-600m pikk. Viisimegi hobused sinna, panime mõned valmis, džokid võtsid esimesed, me panime järgmised valmis. Kui džokid esimestega lõpetanud olid, pesime-puhastasime hobused ära jne.
 See lõbu kestis tunni-kaks, sest hobuseid kokku on meil 20 ringis, sagimist oli nii palju, et ma ei jõudnud lugeda, paljud neist seal trennis reaalselt käis. Peale trenni oli aeg hobused tagasi viia, sööta-joota ja aiad puhastada. Peale selle viisime mõned hobused ujuma. Kell 9 olid kõik hommikused toimetused tehtud ja võis koju magama tulla.
 Kell 3 oli aeg tagasi talli minna. Seekord piirdusid ülesanded ainult söötmise-jootmise ja aedade puhastamisega. Kolme peale kulus aeglases tempos aega üks tund, ning taaskord oli kõik tehtud ja võis tööpäeva lõpetanuks lugeda.

 Selline oli minu esimene päev. Üldiselt hakkavadki päevad umbes sellised välja nägema. Täpset töögraafikut ma ei tea, sest praegu alles proovime, kuidas mul oleks peale öist baaritööd kell 4.30 hommikul tööle minna. Muidu peaks tööd tegema pm iga päev. Esmaspäeva hommikud on lühemad, sest nädalavahetusteti hakkavad varsti võidusõidud.
 Võidusõitudel saan ka abis käima hakata. Ega sealgi midagi väga erilist tegema pea, lihtsalt hobuseid jalutama, valmis panema jne. Selline lihtne töö, mitte midagi väga huvitavat ja erilist aga uusi kogemusi saab ikka. Pealegi no tore on hobuseid nunnutada ja patsutada seal. Pole need võidusõidu hobused mingid hullud närvipuntrad midagi, täitsa kukununnud. Mu eestlasest Taisi on isegi temperamentsem kui need seal!















~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~


 Imelik on seda nurka tühjaks jätta, niiet parem kirjutan midagi ebaolulist siia.. Hmm, prantslane sai mu peale eile täiega vihaseks, sest ma ajasin Robiga niisama lolli juttu ja sügasin oma sääsehammustusega jalga vastu prantslase voodit. Tüüp alguses kobises, et ma enam ei teeks, ma ei saanud aru, kuidas teda see segab aga lõpetasin siiski ära. Igatahes järsku hüppas tüüp voodist alla, võttis oma arvuti ja läks ust paugutades kuskile mujale oma tobedaid multikaid vahtima.

Teisipäev, 8. märts 2011

Natuke tööst ja elust :)!

 Taaskord nädal läinud nagu niuhhhti! Hullumeelne, kuidas aeg nii kiiresti minna saab?!

 Neljapäev-reede-laupäev möödus jälle rutiinselt. Hommikune ja päevane aeg möödus vedeledes ja õhtul tööl. Tööga on nii, et alguses ei viitsi üldse minna. Mõtlen, et ah vahet pole, täna ei lähe ja suva kui lahti lasevad, nii kui nii on poole kohaga, kaotada pole väga midagi. Lõpuks sunnib kohusetunne end siiski tööle vedama. Esimene tund venib, siis on mul pooletunnine paus. Pausi ajal on jälle tunne, et läheks bäkkerisse magama, põrgu see töö. Taaskord sunnib kohusetunne tööle minema ja siis järsku on kell juba 1-2 öösel ja aeg vaikselt koristustöödega alustada. Töölt ära tulles on alati tuju hea ja enesetunne super.

  Töölt tulles tavaliselt kõik magavad, kuid laupäeval oli päris palju inimesi üleval. Üks inglise tüüp ootas ühte iraani tüüpi, sest too oli temaga baaris tüli norinud. Nüüd tahtis inglane iraani tüübile kallale minna. Samas ootas üks austraalia tüüp ühte iirlast, sest iirlane oli tema tuppa tulnud ja saksa neiult viinapudeli ära varastanud.
 Nii me siis istusime õues ja ootasime iraani ja iiri tüüpe. Kui nemad siis lõpuks tulid läks kergeks kähmluseks. Inglise tüüp hakkas iraanikat tõukama, austraallane surus iirlase vastu lauda ja nõudis uut viinapudelit. Lõpuks kutsuti politsei tüüpe maha rahustama. Minuarust oli politsei küll ebavajalik, sest teised bäkkeritüübid läksid nii kui nii vahele.
 Ma ei tea, mis edasi sai, sest ma läksin magama kuna Rauno ja Kaido otsustasid külla tulla ja kuigi ma ütlesin neile peale politsei ilmumist, et parem minge minema, sest kui bäkkerimuti tuleb, olete teie ja mina ka jamas, jäid nemad siiski siia. Paari tunni pärast olid Kaido ja Rauno mul ukse taga ja tahtsid, et ma neile kaine rool oleksin. Saatsin nad kuu peale ja läksin tagasi magama. Oh kui magus uni, mmmmm.

 Pühapäev pidi olema lazy day, aga sain hoopis ühe eestlasega kokku. Rääkisime niisama juttu, tuiasime linnavahel ringi ja passisime tema juures. Tema juures olles tuli mul väga hull "oma kodu" igatsus peale. Bäkkeris on tore elada, kohtab uusi inimesi, alati toimub MIDAGIGI jne.. Aga rahulikult omaette teleka ees tsillida vms siin ei saa.. Aga savi, kui kunagi vanem olen siis saan seda nkn kogu aeg teha, vaevalt ma 20 aasta pärast mööda bäkkbäkkereid reisin, eksole :)!

 Esmaspäeval magasin terve päeva. Sain vist pühapäeva õhtul natuke külma, igatahes väga väga halb oli olla. Kella 5 aeg ajasin ennast lõpuks voodist välja, käisin ostsin apteegist peavalu rohtu ja kell 7 olin tööl. Tabletid ja hunnik energiajooki suutsid mu enesetunde lõpuks mõnusaks muuta ja terve õhtu tööl oli väga väga väga väga tsill! Nautisin igat minutit sellest!

 Täna, teisipäeval käisin ühes kohalikus tallis ülemusega rääkimas. Võib-olla õnnestub sinna mingi veerand-kohaga tööle saada. See on võidusõidu hobuste tall, kus ma peaks siis lihtsalt hobuseid puhastama, saduldama, trenni-ujuma viima jne. Võidusõidu päevadel peaksin ka abis käima vms. Ainus probleem on see, et hommikune vahetus hakkab 4.30 ja mu baaritöö lõppeb 2.30. Igatahes tüüp pidi mulle teada andma, kui midagi välja mõtleb. Eks näis!


Arghhhhhhh, vastlakukleid tahaks!!! Aussis pole vastla- ega ka naistepäevast halli haisugi!

Kolmapäev, 2. märts 2011

WHAAAAAAT?!

 Misasja??? Kas tõesti blogisin viimati 20.02? Appi, kuidas rutiinses elus aeg lendab!

 Kui nüüd mõtlema hakata, siis polegi nagu midagi erilist juhtunud vahepeal. Või noh, päevi ma küll enam eristada ei suuda.. Ainus selge erinevus on see, et ilm on ilusaks läinud. Paar päeva päevitasin basseini ääres ka, natuke pruunim jälle..
 Hmmmm, mingi päev sai Robiga niisama ringi sõitmas käidud. Käisime tegime umbes 100km tiiru kuskil pärapõrgus. Enamus ajast olid muda-liiva teed. Austraalia loodus siin küll eriti ilus pole. Punane liiv, põõsad ja poolkuivanud välimusega puud. Lisaks mõned sisalikutaolised teed ületavad elukad. Kui hästi läheb, näeb känguru ka, meil nii hästi seekord ei läinud, kahjuks. Emusid ja madusid ka ei näinud.



















 Kui nüüd madudest rääkida siis jutustan teile sellise loo. Mu üks toakaaslane on täielik prantsuse idioot. Juba esmamulje oli üsna halb. Tüüp on 21-22 aastane ja esimesel päeval rääkis, kuidas ta 4-5 aastat oma elust arvutimängudele kulutanud on. Ütles, et nüüdseks on lõpetanud ja elab normaalset elu. Okei, üritasin temasse hästi suhtuda, kes meist poleks imelikke tempe teinud?
 Edasi hakkas ta mulle oma imeliku aktsengi ja saamatusega närvidele käima. Tüübil on kogu aeg mingid probleemid dokumentide, tööde jmsga. Päris tihti halab, et jälle "I'm so fucked". Üritan siis tore olla, aidata ja avastan, et kõik, mis ta tegema peab, on üks telefonikõne/e-mail, sest jällegi on ta mingi vale asja kuskil teinud.
 Eelmine nädal ostis tüüp omale eesti rahas umbes 22000.- eest arvuti. Arvake nüüd, milleks? MÄNGUDE jaoks loomulikult. Istub nüüd hommikust poole ööni arvutis, mängib ja vahib mingeid jaapani multikaid. Kas selleks tullakse siis Austraaliasse?
 Okei, pikk jutt, s*tt jutt. Jäämäe tipp oli nädalavahetusel. Üks teine tüüp tõi tööjuures mingisuguse mao bäkkerisse. Mu tark toakaaslane arvas, et ta on maotaltsutaja ja tahtis selle maoga mingeid trikke teha. Loomulikult sai hammustada, käsi läks totaalselt paiste ja veetis järgneva öö haiglas. Oi kui rõõmsad kõik siin toas olid, sai natuke tainapeast rahu! Igatahes kui ma järgmine päev nokkisin ta kallal, et mis tal kül arus oli, ütles ta, et kui prantsuse madudel sabast kinni võtta siis nad ei hammusta. Loomulikult nad ei hammusta seal prantslasi, ühesugused konnasööjad.

 No mis siis veel? Üldiselt hakkab vaikselt seiklusjanu pitsitama. Rob aitas ka kaasa sellele eile. Lampi sadas tuppa sisse ja ütles, et davai, paki oma asjad, lähme queenslandi nüüd. Ma olin lõpuks juba 95% valmis minema, aga otsustasin siiski mitte riskida, sest Robil oli lihtsalt mingi halb päev. Mõte sellest, et ta poole tee peal oma meelt muudab, ei olnud just eriti ahvatlev.
 Nüüd on küll kerge soov millegi uue järele. Samas on mul siin kõik nagu olemas.. Hea töö, mõnus seltskond, kerge kodutunne.. Varsti-varsti ehk..

 Okei, nüüd tuli natuke veider blogi minuarust. Prantslane ajab mind nii närvi lihtsalt!!! Siin on nii palju imelikke inimesi, aga mitte keegi ei aja mind närvi. Tema otseselt midagi ei tee ju, aga ma lihtsalt ei kannata teda..