Teisipäev, 25. oktoober 2011

Jää hüvasti, Melbourne!

 Niisiis, ongi aeg edasi liikuda! Mõned teist on Facebookis mu uuendusi ehk märganud, aga räägin nüüd teistele ka oma plaanidest!
 Homme, kolmapäeval jätan Melbsiga hüvasti. Kell 11.50am läheb lennuk Sydneysse. Seal peatun nädala, saan oma Mildura perest mõnega kokku, naudin vaatamisväärsusi ja puhkust.
 Järgmisel kolmapäeval läheb lend Perthi, jah tagasi algusesse! Seal peatun kuni laupäevani. Saan oma teise Mildura pere osaga kokku, mõndade vanade semudega ehk ja puhkan natuke veel.
 Järgmisel laupäeval, 5. novembril läheb Perthist rong Cunderdinisse. See on mingisugune 600 elanikuga väikelinn outbackis, kus ma siis baaris tööle hakkan. Jah, nagu mu esimene töö siinmaal!
 Loodan, et kõik reisid lähevad hästi, uus töö saab tore olema ja uued seiklused veel paremad :).

 Tänane päev on möödunud pakkides. Hommikul pakkisin kõik oma kola kohvrisse ja suurde seljakotti. Neid käe järgi kaaludes oli hirm suur, et lennujaama 20kg saab ületatud. Jooksin siis lähimatesse hiina poodidesse, et kohvri kaal osta.
 Tagasi kodus selgus, et kohver kaalus 18kg ja seljakott 16kg. No tore-tore, 14kg üle!! Hakkasin ühe uuesti ja uuesti kotte pakkima ja iga kord läks hunnik mitte-nii-vajalikku tavaari välja. Lõpuks olin sunnitud isegi pastakate ja sokkide arvu vähendama.
 Ajaks, mil kotid kokku kaalusid 26kg oli juba nii palju asju välja lennanud, et mul tuli plaan seljakotist kola kohvrisse pressida. Mission accepted and completed! Tühi seljakott kaalus juba 4kg, sain kogukaaluks 22kg. Vahetasin veel mitte-nii-olulisi tavaari mõne juba välja visatud pudi-padi vastu ja lõpptulemuseks jäi 23kg kohvris + kaks käsipagast kokku u 10kg.
 Nüüd jääb üle vaid pöial pihus loota, et need ülekilod saab kuidagi mu reisikaaslasele, eesti poisile, pähe määritud. Ma tõesti ei arvanud, et mul nii palju kola on! Oleks mul vaid auto alles, ei mingit kilode lugemist!

 Mõned viimased muljed Melbsist ehk? Ilm on õudne! Olgugi, et kevad, ilm on külm, tuuline ja vihmane. Kesklinn on muidu päris kobe, palju suurem kui Perthi oma. Linna äärsed suburbid nii kenad pole, palju on selliseid odava välimusega poode-söögikohti. Küllap on see seotud sellega, et siin on ikka väga palju aasia ja india inimesi. Linnas ehk iga viies on austraallane/eurooplane. Ülejäänud kõik pilukad (sorry).
 Ahjaa, sattusin delfist mingit tallinna ühistranspordi venelastest rääkivat artiklit lugema. No endalgi tuli neid ebameeldivaid bussilugusi eesti aegadest meelde. Hakkasin mõtlema, kas siin on ka mingi osa inimestest nii märkimisväärselt ebaviisakas ja kuri? Nii hull vast pole, aga siin on rongides kurikuulsad india daamid ja härrad. Lõugavad, ei lase rasedaid/vanureid istuma, lägastavad jne.

 Tänaseks aitab! Hodike siis blogil silm peal, lähinädalatel on päris tihedaid postitusi oodata :). Ma loodan, et saan teiega ägedaid seiklusi jagada!



Lõpetuseks veel natuke viimaseid pilte Melbournest! Tõestamaks, et linn on ilus ja ilm kole!




Esmaspäev, 17. oktoober 2011

Siin ja seal sai käidud!

 Nii, mis ma vahepeal teinud olen siis?

 Reede oli üks megakiire päev. Hommikul läksin linna kahele tööintervjuule,
edasi käisin oma nädalavahetuse töökohas palgal järgi. Seejärel sai kuidagi läbi linna oma maha surnud auto juurde ekseldud, sealt edasi turule, et kruvikeeraja osta. Peale seda taas auto juurde, et numbrimärgid maha kruttida, seejärel taas linna, et need kohalikku ARKi ära viia. Peale seda uuesti auto juurde, et sellele hüvasti musi anda.
 Seesamune reedene algas mul kell 6.45 hommikul. Uksest välja läksin 8.00 ja tagasi jõudsin mingi 17.45. Terve päev seiklesin ringi, ilgelt palav oli! Kokku sõitsin 4x bussiga, 3x rongiga ja 2x trammiga. Jalutada sain ka vähemalt 6-7km. Kõva seiklus, peaks mainima!




 Kodu ja selle ümbrust sai pildistamas käidud.








 Rongiga sai linna sõidetud ja seal veel pilte tehtud.








 Eesti poistega sai kokku saadud ja kultuuri vaatamas käidud.






 Muidu tööga on ikka sama halvad lood. Pakkumisi nagu on, aga palgad siinpool aussi läänega võrreldes ikka nutused. Homme mingi proovipäev kuskil, ehk tuleb sealt midagi ilusamat. Ei tea.
 Väike idee on läände tagasi minna. Läheks nädalaks Sydneysse ja sealt tagasi Perthi. Natuke hirmutav on mõelda, et tegelikult on juba pool oktoobrit läbi. Kui ma mais eestis tahaks olla, on mul 1,2,3..7 kuud aega ainult. Täpselt pool sellest, mis ma praeguseks siin olnud olen. NII VÄHE JU!

Seiklusi ja maaelu tahaks! Linnast üsna kopp ees, maalaps olen..

(Oh kui mõnusasti neid pilte bloggeris vaadata saab nüüd, palju tsillim kui see facebooki uuendus!)

Kolmapäev, 12. oktoober 2011

Punapea!

 Eelmisele postitusele lisaks siis :).








 Jõuluvana palun too mulle fotokas! (Muide, aussi poodides on jõululetid väljas juba, jah oktoober on!)

Teisipäev, 11. oktoober 2011

No täiesti lõpp!

KURAT!!

 Esiteks, lagunes auto pühapäeval töölt tulles keset sõitu ära. Sain kuskile kõrvaltänavasse pargitud. Täna käisin uuesti kohal, paar maja edasi oli mehaanikute töökoda ka, lasin neil pilgu peale visata. Nüüd tuleb välja, et mingid rihmad on katki ja parandada täiesti mõttetu. Peab kuskile romulasse saatma.
 Teiseks, sain töölt kõne. Ütlesid, et keegi väga kogenud kohvimeister tuli tööd küsima ja nad otsustasid minu temaga asendada. Tänasid nädalavahetuse eest ja käskisid palgale järgi minna. Tore, nüüd ma jälle töötu.

 Kuigi ma olen nüüd töötu ja autota, on mul vähemalt tore kodu ja mõnus majakaaslane. Tuju ja üldine olemine on ka üsna tsill, väga masendunud pole. Nüüd vaja lihtsalt jälle uus töö leida. Paar nädalat katsun autota elada ja vaatan kuidas toime tulen. Ehk saab ilma, kui mitte tuleb uus otsida.
 Juuksed värvisin jälle ära. Kuna see punane värv on niivõrd erinev mu loomulikust, oli väljakasv hästi näha. Ostsin mingi proffide kasutamiseks mõeldud värvi. Värvimise ajal oli hirm suur, et tuleb mingi jubedus, aga tulemus jäi päris lahe. Ühtlasem ja punasem kui peale juuksuriskäiku. Pilte kahjuks pole, telefoniga tehtud jäävad üsna nirud ikka.

 Ahjaa, imelikud peavalud on ka vähemalt üle päeva kummitama hakanud. Vahel ärkan hommikul juba peavaluga, teistel päevadel hakkab õhtupoole lõhkuma. Migreen vist, või lihtsalt pingetest-stressidest vms. Päris tüütu on, muudkui söö valuvaigisteid.

Bye, bye!

Laupäev, 8. oktoober 2011

Uus töö, jälle!

 Hei, hei!

 Ma lihtsalt pean oma uuest töökohast rääkima! Ma lihtsalt nii vaimustuses, he! Igatahes, tegi siis taaskord ühe väikese kohvikukesega. Kuulus enne mingitele lohakatele, kes lasid asja täiesti käest ja kohviku maine käis sajaga alla. Uus tiim üritab siis elu taas käima lüüa ja selle puhul see nv kõik kohvid tasuta! (Kujutage ette palju lisatööd mulle, haha.)
 Täna oli esimene tööpäev, töötasin 7-15. Ütleme nii, et mul ei olnud kordagi seda esimese päeva närvi sees. Kui eelmises kohvikus oli mitu päeva nii, et hoidsin tagaplaanile ja üritasin teiste töötajate pealt õppida, siis selles kohvikus tahtsin muudkui ise kõike teha!
 Kinldasti mängis mu enesekindluses olulist osa see, et kõik töökaaslased on nii tsillid. Manager on mingi noor sõbralik kutt, köögis töötab üks memmeke, kes nagu aussi vanaema eest, boss on noor blond tsikk, kes meenutab ilgelt Lenna Kuurmaad ja omanikud on mingid muhedad itaalia keskealised mehed.
 Kõige erilisem oli vast see, et kuigi lõunapausi ajal oli meil totaalne hullumaja, säilitasid kõik töötajad rahu. Mitte mingid paanitsemist, kõik jumala tsill ja rahulik. Kuigi me kõik jooksime higimull otsaees, oli keskkond nii sõbralik! Mitte mingit närvitsemist.
 Eelnevates kohvikutes on need kiired lõunatunnid täielikud kaosed olnud. Töötajad närvis, see kuidagi kandub üle klientidele (või olen ma ette kujutanud). Igatahes kui juba kõik letitaga närvis on siis tundub, et neid kaebuseid tuleb klientidelt kogu aeg.
 Täna tööl mina isiklikult ei näinud/kuulnud ühtegi kaebust. Muudkui pidime vabandama, et kohvi-toiduga kaua aega läks, aga kõik olid NO WORRIES. Kliendid muudkui lobisesid ja kiitsid meie tööd! Nii hea :)!

 Autost muidu nii palju, et omadega üsna mäel on ikka. Täna hommikul läks natuke imelikult käima ja valgusfooride taga on tunne, et kohe sureb välja. Ma muudkui palun ja palvetan, et jumala eest vastu peaks.
 Üritan teda võimalikult vähe kasutada hetkel, aga no kui Melbsi ühistransport kesklinna ja muude osade vahel on super, siis a'la mustamäelt lasnamäele saada ülimalt tülikas, eriti nädalavahetuse varahommikul! Pühapäeviti võtaks mul, ilma ilustamata, üle 3 tunni aega, et tööle saada, autoga 15min.

Kirjutaks veel auto-töö plaanidest, aga liiga pikaks läheb, teine kord! Ahjaa, see töö praegu ainult nädalavahetusteti mul!

AH EI, ma pean ikka rääkima, kui arukas ma olen!
Niisiis, tuleb kohvikusse klient, küsib one cappuccino and lemon slice please (kohvi ja sidruni viil palun)
Ma jään lolli näoga vahtima ja mõtlen, et äkki kuulsin valesti, palun korrata. Klient kordab täpselt sama. Hakkan siis kulm kortsus kohvi tegema ja mõtlen selle sidruniviilu üle järele. No ei mõtle midagi välja, küsin siis uuesti, et do you want a slice of lemon in your coffee? (kas sa tahad sidruni viilu kohvisse?). Manager kõrval hakkab naerma ja ütleb, et meil mingi kook nimega lemon slice (sidruni viil).

Neljapäev, 6. oktoober 2011

Kiire ülevaade elust-olust.

 Nii, nüüd on mul uudiseid töö ja auto kohta.
 Alustan siis autoga, reedel helistati ja öeldi, et pole viga leitud ja vaja veel teste teha. Teisipäeval sain uue kõne, nüüdseks leiti viga üles. Öeldi, et mul pole eriti mõtet seda parandama hakata, sest läheks liiga kalliks. Siiski parandasid nad paar juhet ja leket ära, et natukenegi paremini sõidaks. Arvake palju maksma läks? Mitte midagi, ma vist meeldisin neile!
 Autost veel nii palju, et viga oli mingisuguses asjas, mis kontrollib õhu sattumist mootorisse vms. See otseselt seotud gaasi pedaaliga ja kui gaasi annad siis see avaneb/sulgeb. Midagi sellist, ma täpselt ei tea.
 Igatahes nüüd autoga sõites on mul pulss laes, nii kardan kuskile välja surra. Olen tänaseks paar sõitu teinud ja no käima panemine ja punase tule taga seismine on kõige kahtlasemad. Gaasi tugevasti andes hakkab ka imelikult kolisema, aga muidu sõites on ilus.
 Hetkel kasutan autot siis ainult rongijaama/poodi minemiseks. Üks ots on 2km, niiet kui välja suren olen kodule lähedal väikestel tänavatel! Edasistest mõtetest ei tea, peab vist maha müüma ja uue muretsema, aga siis võiks kindel töö olla juba!

 Tööst nüüd. See eelmise nädala kohvik on mulle üle päeva helistanud ja muudkui käskinud tööle tulla ning siis paari tunni pärast öelnud, et ei ole ikka vaja. Käisin nüüd eile, kolmapäeval teises kohvikus intervjuul. Hästi kena koht ja no veel kuumem boss!! Nii kena lihtsalt, ma olen armunud :D! Aga okei, töö ise on ainult nädalavahetusteti.
 Nüüd ei tea, mis mul sellest esimesest kohvikust saab. Kui midagi välja ei tule siis EHK on mul nädalavahetusteti töö olemas ja saan midagi uut nädala jaoks otsida. Oh, ei tea, nii keeruline.

 Muidu päevad lähevad nii kiiresti! Ilm aina ilusam ja soojem, samas Melbsis muutub see iga tunniga! Ükspäev sain Mildura töökaaslastega kokku, jalutasime linnas, dringitasime, lobisesime ja nautisime päikest.

 Ok, nii segane, nii piinlik. Ma lihtsalt paar päeva ringi möllanud ja magada pole eriti saanud, nii unine olla!