Neljapäev, 30. september 2010

30. September

Hello,

No ma ikka pean veel eelnevatest päevadest kirjutama. Ei taha neid oktoobrisse toppida ja päris mainimata ka jätta ei saa.
Säästan teid praegu nendest tööelamustest, neid niigi piisavalt siin, ja räägin parem oma eilsest linnaskäigust.
Niisiis seekord läksime Debiga hoopis Perthi, Midlandi. See on selline äärelinn vms, nagu viimsi äkki? Deb viis mu kohalikku kaubanduskeskusesse ja ütles, et kolme tunni pärast näeme.
Kolm tundi on pikk aeg, aga see kaubanduskeskus oli hiiglaslik! Alguses ma tegin mitu tiiru peale, et seal natukenegi orienteeruma hakata. Võib-olla pindalalt oli nagu rocca vms, aga poed olid kõvasti väiksemad ja täis topitud. Inimesi oli peaaegu sama palju nagu õllesummeril esimestel tundidel, ausalt! Sellist eestilikku rahulikku shopingut seal küll teha ei saa.
Igatahes lõpuks leidsin Telstra poe ja ostsin omale uue telefoni, et ikka rohkemates kohtades levi oleks. Seejärel oli vaja telfile kott otsida ja sööma minna. No kui need lõpuks tehtud olid, oli mul mingi tunnike veel aega. Käisin mõnes riiete poes ja no mine metsa, kui ilusaid asju siin ikka on. Rakse oli end tagasi hoida ja mitte shoppama hakata, mul poleks neid ju kuskile panna ja pealegi pean raha koguma praegu.
Nüüd ma vähemalt tean, kuhu kunagi shoppama minna. Oi kuidas tahaks juba! Tõsiselt palju ilusaid asju ja hinnad ka samad, mis eestis, kuigi siinsed palgad 3x suuremad.

Aitab linnaskäigust, mul on üks SUUR probleem ka, help me plz!

Kas ma ostan omale kohe peale Bolgartit auto? Kas ma kogun enne veel kuskil raha? Kas ma üldse ostan omale auto?

+ mugavus, koht kus asju hoida, saan reisida, saan paremaid töökohti (osad nõuavad auto olemasolu), alati võimalus liikuda, vabadus.
- odav auto - suur risk, kulukas, linnades pöörane parkimine + liiklus, auto võib iga kell ära laguneda - ka keset kõrbe.

Pm mingi mõte oli, et peale Bolgartit lähen Perthi. Naudin tsivilisatsiooni, kulutan enamuse oma rahast auto peale, ülejäänud säästan paari nädala kütuse, toidu ja elamise peale ning siis lähen kuskile farmi oma teise aasta viisa farmipäevi (ja raha) koguma.
Samas saaks kuskile farmi vast ilma autota ka. Oleksin seal lõksus nagu Bolgartis, aga saaksin hiljem natuke korralikuma auto osta.
Kolmandaks saaks tegelikult hakkama ka ilma autota. Reisida saab lennukite, busside, rongide ja teiste backbackeritega. See võib isegi odavamaks osutuda, aga siis pean oma seljakotti kogu aeg tassima ja erilist vabadust minna kuhu hing ihaldab, ikka poleks.

Kuigi te mulle nkn tavaliselt kommentaare ei kirjuta siis nüüd võiksite seda teha (A). Mida ma teen?

Kuna teile pildid meeldivad, aga mul Bolgartis millestki pilte teha nagu väga pole siis siin on teile lihtsalt üks väga asjalik kaart. Saate paremini aru, kui suured need auto ja kütusekulud võivad tulla..

Kolmapäev, 29. september 2010

29. September

No tervitus!

Nii armas, et mõned teist uurisid, kus ma kadunud olin vahepeal. Mul sai interneti maht laupäeval otsa ja siit poest seda juurde osta ei saanud. Pidin kolmapäevast linnaminekut ootama.
Niisiis, mis ma vahepeal teinud olen? 4 päeva on mööda läinud ja ma ei suuda neid enam väga eristada. Ilmad on väga soojad olnud, täna olid esimest korda mõned pilved kah.
Esmaspäev oli siis see päev, kui Darren mind hobuste võidusõidule kaasa võttis. Ta vanemad korjasid mu hotelli eest hommikul peale ja läksimegi Northami.
Ma pikalt kirjutada ei viitsi, aga see oli "Ladies Day race", st siis mingi naiste üritus, kus dresscode on kleidid, mütsid jms. Jumal tänatud, et ma Eestist ikka kleidi ka kaasa võtsin :D! Igatahes see selleks, aga no mul oli tunne, et ma kuskile paabulindude showle sattunud.
Naised olid tõesti paksud, kleidid kitsad ja lühikesed, kontsad +10cm, millega muidugi käia ei osatud, mütsid-peaehted olid hiiglaslikud ja väga edevad jne. Darreniga mõlemad vahtisime neid ja lihtsalt naersime. No tõesti, ainult üksikud ilusad olid, ülejäänud olid kohutavad. Üks kohalik pärast baaris kommenteeris, et see "ladies day race" ongi üks hobuste ja lehmade show.. Ma loll veel arvasin, et Aussi naistel on stiili..
Võidusõite oli mingi 6-7tk väikeste vahedega. Pauside ajal oli siis võimalik panuseid teha jne. Kuna ma olin esimest korda sellisel üritusel siis ei hakanud raha raiskama. Ei tea nendest niikuinii midagi ju. Õigesti tegin kah, sest esimestel võidusõitudel valisin mina hobused, kes jäid täiesti viimaseks!! Lõpuks sain juba pihta, milline peab hea võidusõidu hobune olema ning suutsin 2 korda ka esimese valida. Ühe peale oleks pidanud küll panuse tegema, kohe kui nägin armusin ära. Superilus loom ja no loomulikult võitis ka, suure edumaaga veel. Darren üldiselt pani oma paberile minu lemmiku ka kirja, aga kuna ma ainult kaotajaid valisin, siis seda iludust ta ei pannud, bad luck :D!
Võidusõidust siis veel nii palju, et mul oli natuke nõme vaadata, kuidas nad neid hobuseid võistluse ajal peksid. AGA kuna igal hobuste spordialal on halbu külgi, siis väga hull ei tundunudki, kuigi olen kuulnud, et võidusõidud on halvad. Ah ei tea, ei ütleks, et hullem kui takistussõit. Aga aitab sellest, hobuvõõrastel mõttetu lugeda.
Ahjaa, seda ka, et Darreni hobuse nägin ka ära. Täitsa pöörane ja närviline loom tundus. Darren väitis küll, et kodus on ta rahulik, aga no seal oli metsik. Võistlus ei läinud tal kahjuks hästi, alguses jäi teistest kõvasti maha ja olin viimane, lõpuks tuli viiendaks (kokku oli 13 vist). Lõpukiirendus oli parim, aga distantsi jäi liiga väheks. Darren oli loomulikult pettunud, esimene koht sai 350 000 eesti rahas ikkagi.
Ah, kuna see päev kõige erilisem olnud, siis kirjutan sellest ikka veel :D. Nimelt seal võistlustel oli meie kambas üks kena noor kutt ka. Ma ikka vahepeal jälgisin, mis ta teeb ja kus on, aga me mõlemad olime seal üsna vaikselt omaette jne. Aga pärast võistlust läksime Darreni ja ta vanematega kuskile kõrvalküla pubisse, et enne kojutulekut natuke juua ikka. Olime natuke seal olnud, kui see noor tuli ka oma vanematega sinna.
Igatahes lõpuks jäime selle noorega piljardiruumi kahekesi ja siis polnud enam muud teha, kui rääkima hakata. Päris äge oli üle pika aja endavanuse kutiga suhelda :D. Aga no mingi 30min saime olla ja siis pidime juba ära minema. Peaks ta facebookist üles otsima, kuigi ma ei mäleta vist ta nimegi :D!

Niisiis vahepeal olen mõelnud, et peaks siia mõnest üldisemast teemast ka rääkima, aga täna sai see blogi juba niigi pikk, niiet jätan need arutelud mõnda lühemasse postitusse.
Ainult nii palju mainin veel, et DICK LASEB MU TIPPI ROTTI!! Täitsa haige tüüp ikka. Esimene kord oli siis, kui need samad lollakad noored, kellest juttu olen teinud, jätsid mulle 5 doltsise ja ma ei korjanud seda kohe ära, sest ei tahtnud nende juurde minna. Dick võttis selle ära ja pani oma taskusse. Ma ei hakanud pahandama, sest tundus, et ta arvas, et kutid unustasid selle sinna ja Dick tahab selle neile tagasi anda.
Eile tühjendas C. oma rahakoti müntidest ja pani need mulle leti peale. Neid ei korjanud ma ka kohe ära, sest mõtlesin, et nkn nendega seal midagi ei juhtu ja mul oli muudki teha. Õhtul, kui kõik allesjäänud inimesed õue läksid, ühinesin nendega ja Dick jäi üksinda baari. Olin mingi 10min õues ja kui tagasi tulin oli C. mündihunnik kadunud ja Dicki kolataldrik münte täis. Päris haige ikka, oleks seal olnud siis sadu kroone, aga oli mingi paarkümmend. Äkki peaks oma tipiboxi ka Dicki eest ära peitma.

1. Darreni hobune, Rosendale.
2. See noor kutt.
3. Paabulinnud tagant, salaja tegin, ei jäänud eriti hea pilt.



Laupäev, 25. september 2010

25. September

Hah, nii kui blogi kirjutama hakkasin, kuulsin aknast hullu krabistamist. Selgus, et täpselt akna all askeldasid kaks bobtaili. Need on need samad suured sisalikud, kellest varemgi juttu olen teinud. Kõik kohad täis neid.. Õnneks nad pole mürgised, aga valusalt pidid hammustama küll. Pluss ma kuulsin, et kui neid palju on, siis maod kardavad neid vms. That's gooood!
Niisiis üleeile, neljapäeval, ei teinud suurt midagi. Kõige erilisem osa päevast oli vast see, et õhtul olid baaris kaks jobu. Needsamad, kes mind laupäevaks peole kutsusid. Alguses oli suhteliselt OK, mõni nali oli isegi naljakas. Näiteks hakkasid selle kallal targutama, et ma kogu aeg jalutamas käin. Lubasid mingid Bolgarti jalutamisvõistlused korraldada jne. Aga mida rohkem nad jõid (ja nad jõid palju!), seda rohkem mul kopa ette viskas. Kõigepealt tahtsid, et ma õpetaks neile, kuidas eesti keeles igasugu rõvedusi öelda. No mitte tavalisi roppusi, vaid konkreetselt rõvedusi. Edasi tulid muud lollid naljad ja mul sai täiesti siiber nendest. Lõpuks ignoreerisin lihtsalt. Kui juua tahtsid siis said, aga ühtegi sõna ma nendega ei rääkinud.
Eile olin hommikust saati peotujus. Teadsin, et õhtul lubasid Darren, Daps ja ühed noored, kes mu esimestel päevadel siin olid baari tulla. Mõtlesin, et peaks ise ka lõpuks natuke jooma hakkama. Niisiis veetsingi päeva puhates, päevitades jne. Sättisin vaimu õhtuks valmis :D!
Õhtu tuligi õnneks lahe. Algus oli ikka vaikne, aga varsti tulidki Darren ja Daps. Võtsid õlled ja hakkasid seal omaette naerma ja mingit paberit uurima. See naermine oli nii kahtlane, et ma tahtsin teada, mis seal kirjas on, aga ma ei hakanud uurima. Mõne aja pärast sai Dapsil õlle joodud, läksin tema juurde ja siis ta teatas mulle :"Paüniksöulu". Ma 2 sekundit vaatasin talle juhmi näoga otsa ja siis hakkasin naerma. Ma mõtlesin, et see mingi prantsuse keel. Mõned siin küsivad prantsuse/hisp keeles ja näitavad mulle kui targad nad on. AGA eii, see ju eesti keel! Natuke isegi meenutas lauset: "Palun üks õlu!"
Darren rääkis pärast, et nad eile käisid kahepäevasel tripil ja sattusid kuskile baari, kus seinal oli olnud 50 erinevas keeles "Can I have a beer please". Daps oli seda uurinud ja järsku "OHH FUCK" karjuma hakanud. Kirjutas ruttu eesti keelse üles, et siis mind sellega üllatada. See läks tal igatahes korda ja ta oli terve õhtu väga uhke enda üle :D! Õpetasin talle "Aitähi" ka, aga no see kõlas ikka "etaa" ja "ataa". Ma loodan, et minu inglise keelt neil natuke lihtsam mõista..
Ülejäänud õhtu läks toredasti edasi. Kohalikud lemmikud mängisid jälle piljardit, mina jõin siidrit jne. Varsti tulid need noored ka kohale ja ma tegin neile "natuke" kangeid kokse, aga nad olid õnnelikud :D. Dick ja Deb olid õhtu lõpupoole esimest korda seltskonnast täielikult välja jäetud. Rääkisid seal kahekesi ja kui Deb ära läks, passis Dick täitsa üksi. Vahepeal läks päris pikalt baarist minema ka, raudselt luuras kuskilt aknast ikkagi.
Kell 11 hakkas Dick rääkima, et nüüd on kõik, tema paneb baari kinni. Kellelgi väga koduigatsust polnud, niiet võtsime kõik paar jooki kaasa ja ronisime baari ette pinkidele. Üsna külm oli, aga mingi gaasiga töötav soojendusvärk päästis natuke.
Väljas hakkasid need noored mulle täiega pinda käima. No nii lollid naljad! Eriti noorem ja kenam. See on enda arust hull tegija vend ikka. Vahepeal "joonistasid" tee peale kuseringe jms. Täiesti haige.. Darren oli kambast kõige normaalsem, kuigi ta on 40! Ma suhtlesin rohkem temaga, mõnitasime neid noori jne. Kahjuks läks tema kella 1 ajal juba minema.
Ma passisin teistega veel umbes 1,5h ja siis otsustasin, et aitab kah. Ütlesin tsau ja tahtsin tuppa minna aga avastasin, et mu kallis Dicky on kõik uksed lukku pannud. Läksin vihasena kamba juurde tagasi ja siis selgus, et Dick on nii varemgi teinud. Ronisime varuväljapääsu redelilt üles katusele ja hakkasime lahtiseid aknaid otsima. Kuna need aknad siin üles-alla lükatavad siis õnnestus üks lahti saada, üks noortest ronis sisse ja tegi alt ukse lahti. Sain tuppa, jee! Aga siis selgus, et baar veel omakorda lukus ja mu telefon oli seal. Läksin vihasena oma tuppa ja mõtlesin, et sitt lugu küll, kui ma hommikul sisse magan..
Hommikul läbi une teadsin, et mul äratuskella pole ja seega ärkasin esimeste häälte peale üles. Vaatasin, et päike paistab, ju on kell mingi 12, aga tegelikult oli alles 8! Siiski tõusin üles, sest mul oli nii halb olla. Täiesti uskumatu, kuidas saab neljast 355ml siidrist hommikul nii halb olla? Mul pole tavaliselt pohmakaga mingeid probleeme..
Igatahes ülejäänud päeva olen veetnud niisama. Dicki peale olen ikka üsna pahane, kuigi eile see alko võimendas neid emotsioone. Pole temaga täna ühtegi sõna rääkinud, ega ei taha ka. Aga kui ta jälle "how are you" küsib siis tänan kindlasti selle katuseseikluse eest teda. Debile ütlesin hommikul good morning, aga ega teda üritan ma ka võimalusel vältida. No ei istu need inimesed mulle.
Ahjaa, Debil on täna sünna ja ta vend tuli oma naisega siia. Enne istusid õues, aga kui ma sööma läksin siis pidin ehmatusest pikali kukkuma kui nägin, et tüüp lamas keset põrandat ja norskas. Äratasin üles, küsisin kas kõik on korras ikka. See hakkas tänama, et ma muretsen, aga ütles, et lihtsalt magab. No kas majas paremat kohta magamiseks pole, kui söögitoa põrand? Kuradi imelikud inimesed need aussid ikka..

Neljapäev, 23. september 2010

22. September

Hello.

Täna mul siis day off.
Läksin hommikul kohe Darrenyija Dapsyga Northami. Sain umbes tunnike vaba aega üksinda linnapeal käia. Ostsin oma vajalikud asjad ära ja siis tulimegi üsna vara tagasi.
Seejärel oli tunnike riiete vahetamiseks, söömiseks jne. Edasi läksime jälle farmidesse.
Bolgartist lähevad erisuunadesse kolm teed, nüüd olen kõikkides suundades käinud!
Darreni ja Dapsyga käisime siis kahes farmis. Esimeses oli mingi poolearuline koer, kes kargas, hüppas ringi jne. Teises oli erilist ainult nii palju, et seal oli esimene tore villafarmer. Tavaliselt ikka hakkavad rõvetsema ja lolle nalju tegema, tema oli ikka viisakas ja uuris niisama, kus Eesti on jne.
Pärast käisime veel korraks mingis munkade "linnas". See oli selline Bolgartist suurem küla, kus nagu ma aru sain, siis mungad on võimu võtnud. Darren ütles, et see linn on nagu Hispaania, aga minule meenutas see täielikult Palmse jms mõisade reise. Täpselt nagu oleks jälle Eestis ekskursioonil. Igatahes peatusime seal kohalikus baaris, teised võtsid õlled, mina ühe siidri. Istusime natuke ja siis hakkasime kodupoole tagasi sõitma.
Bolgartis olime tagasi kell 17.30. Kuna mul lühikeste riietega hakkas jahe juba siis jätsin tüübid sinna õlle jooma ja tulin ise tuppa. Peale seda pole midagi tarka teinud. Igatahes tore päev oli. Ilm oli ka megapalav ja päikseline, hakkan juba pruunimaks minema, kuigi suht parmupäevitus on.
Jube segane jutt, aga ma hakkasin juba magama minema, kui postitamine meelde tuli, sorry

Pilte saab nagu ikka www.picasaweb.google.com/antik91/bolgartaustralia#

Cheers!


Kolmapäev, 22. september 2010

21. September

Heya,

Täna siis jällegi väga ilus ilm. Ajasin aga lühikesed riided selga ja läksin välja jalutama ja päevitama. Tegelikult nagu ma aru olen saanud, siis ei tohiks ilmad praegu nii soojad olla. Põllud kuivavad ja vili hävineb vms. Igatahes farmeritele on see väga halb.
Täna oli siin üks noor tüüp ka, kes tegelikult Perthis elab, aga Bolgartis vahel tööl käib. Ta on siin hotellis ennegi öööbinud, aga ma pole temast juttu hakanud tegema. Täna suhtlesime natuke rohkem. Nimi vist oli Ben, aga ma pole kindel. Ta andis mulle oma numbri ja ütles, et kui Perthi tagasi lähen, siis helistaksin talle. Ütles veel, et tema ja ta sõbrad on kogu aeg valmis kuskile välja minema ja midagi huvitavat tegema. Isegi Bolgartis tekib kontakte, päris mõnus.
Õhtul baaris oli jälle täiega tore. Darren, Dapsy ja C. olid kõik kohal. Lisaks veel teisi toredaid. Nalja sai ikka kõvasti. Mingi hetk hakkasid Darren ja C. Galliano pudeliga pesapalli mängima. See selline pikk ja natuke kurika moodi pudel. Palliks oli suvalistest paberitükkidest kokku mätserdatud kera. Nalja sai ikka kõvasti, mõlemad sellised naljavennad ka ju :).
Lisaks muudele naljatamistele sai ikka väga palju Dicki kallal ka noritud. Darrenile ta kohe üldse ei meeldi ja siis me kahekesi seal klatšisime teda. Pidasime plaani, kuidas ma viimasel päeval Dickile kallale lähen jne. No loomulikult ei mõelnud me seda tõsiselt, aga vähemalt oli lõbus.
Seltskonnast oleneb ikka nii palju. Mõnikord pole ühtegi mu lemmikut baaris, siis on ikka täielik surm. Eriti, kui on mingid kohalikud naised omavahel. Istuvad kõik omaette kuskil lauas, lällavad ja röögivad. Joogiks tahavad ka mingeid erinevaid veine ja imelikke kokteile, millest ma kuulnudki pole. Kohalike meestega ikka naljakam ja lihtsam, siinsete õllede nimed mul ammu peas!

Teisipäev, 21. september 2010

20. September

Tervitus!

Täna oli tõsiselt ilus ilm. Bikiinid selge, tool kaasa ja maja taha päevitama! Päikest nautida väga ei saanud, sest siin on nii fucking palju putukaid ja need hammustavad ka. Sipelgad, SÄÄSED ja kärbsed, kes on 100x tüütumad kui Eestis. Tund aega olin ning siis olid närvid juba liiga läbi ja ronisin tuppa peitu.
Õhtul baaris tööd tegin reaalselt 1-2h, ülejäänud aja istusin kaminaääres ja mängisin telefoniga, sest inimesi lihtsalt polnud. Õnneks Dick lubas mu juba enne kaheksat minema.
Tänasest päevast veel nii palju, et Dick ja Deb ei teadnud, misasi on Wifi. Ise veel, küsisid, kas mina tean, kes on Pink ja Lady Gaga. No tundub, et mina pole see, kes kuskil kiviajas elanud on.

And that's it! What a nice SHORT post :).

Esmaspäev, 20. september 2010

19. September

Hey,

Tänane päev on Bolgarits veedetud päevadest parim olnud.
Hommik oli kohe hästi positiivne. Need eilsed vanainimesed, kes mulle oma nr ka andsid, olid öösel hotellis. Hommikul rääkisime veel juttu jne, hullult sõbralikud inimesed.
Päev oli natuke igavavõitu, üritasin päikest võtta, aga tuul oli nii külm, et ei saanud. Ülejäänud päeva veetsin arvutiga ja pm ei teinud mitte muhvigi.
Õhtul kell 5 ronisin baari. Algus oli üsna igav, tund aega passisin täiesti üksi seal ja mängisin telefonis mahjongi vms. Peale seda tulid Darren ja Dapsy, need samad, kellega reisimas käisin reedel. Mõnda aega istusime kolmekesi, aga siis hakkas rahvast juurde tulema. Vahepeal oli vist isegi mingi 20 inimest, mis on selle baari kohta väga suur saavutus.
Igatahes õhtu kujunes hästi toredaks. Kõigepealt olid seal üks üsna noor kohalik ja tema u 40a töökaaslane šotimaalt. No see šotikas oli nii naljakas tüüp. Mulle räigelt meeldis ta aktsent, kuigi ma ei saanud kuni viimaste minutiteni pm mitte ühestki sõnast aru, aga see kõlas nii lahedalt.. Nt sõna Fuck (mis on siin Aussis täiesti tavaline, andke andeks) hääldas ta kuidagi fuuk vms. Igatahes ta jutust ei pidanudki aru saama, ta oli juba oma olemuselt naljakas.
See noor, kellega ta koos oli, kutsus mind järgmisel laupäeval oma venna sünnale. Pidi umbes 10km kaugusel Bolgartist olema, mingi üsna rahulik pidu. Alguses tundus üsna huvitav, pole ammu pidutsenud ka. Tüüp tundus ka täiesti normaalne, aga kui ta hiljem juba purjus oli, siis muutusid naljad jms üsna rõvedaks, niiet enam ma ei ole üldse kindel, kas tahan minna.
Edasi hakkasid Darren, üks teine kohalik Catji ja kaks tüüpi kuskilt kõrvalkülast piljardit mängima. Baar oli selleks hetkeks üsna tühi, niiet ma istusin ja vaatasin neid. Mul oli tõsiselt lõbus, pole siin Bolgartis enne nii palju naerda saanud. Kuigi nad kõik olid 40+ tundus mulle nagu istuksin omasugustega.
Darren rääkis, et järgmisel esmaspäeval on Northamis hobuste võidusõit. Kui ma õigesti aru sain, siis temal (või ta perel vms) on hobune, kes seal võistleb. Rääkis, et see hobune on juba 4 võistlust järjest võitnud jne. Ütles, et kui Dick lubab, siis võtab mu kaasa sinna. Päris lahe oleks! Neid võidusõite ma ka ainult telekast näinud, raudselt tahaks kunagi päriselt ka vaadata.
Niisiis, tore õhtu oli. Ainult Dick hakkab iga päevaga rohkem pinda käima. Täna näiteks mõlemad need "kambad", kellest ma natuke kirjutasin, rääkisid Dickist ainult halba. Dick on selline, kuidas ma nüüd seletan hmm, ahne ja raha peal väljas. Ma saan aru, et tal on hea, kui jooke ostetakse ikka jne, see on loomulik. Aga see väljendub kuidagi ta jutus ja käitumises ka. A'la, et mida rohkem keegi ostab, seda suurem sõber ta talle on, aga kui enam ei osta, siis võib põrgu käia.
Põhimõtteliselt see on üks ta suurimaid vigu vast. Ma ei oska seda kirjeldada, aga lihtsalt ta on ebamugavalt pealetükkiv kõigile. Ahjaa, ükskord ta näiteks klatšis baaris kõva häälega, kuidas 24 vanainimest sünnipäeva tähistama tulid. Nad broneerisid lauad, tellisid söögid ja siis "ostsid ainult paar fucking odavaimat jooki". No mida!! Okei, ole pettunud vms, aga ära räägi seda oma klientidele!
Ma üldse ei imesta enam, kui keegi räägib, kuidas kunagi baaris ikka palju inimesi oli. Dick on seda baari pidanud 7a, enne seda oli üks teine kohalik siin. Ma usun, et kui praegu mõni sõbralik ja muhe kohalik seda juhiks, oleks siin praegu ka rohkem rahvast.
Nii palju kui ma Bolgarti inimesi tean, siis minuarust kaks kõige ebasõbralikumat ongi Dick ja Deb. Lucky me, eksole. Dickist juba seletasin pikalt, Debist nii palju rääkida pole, aga ta on kuidagi hästi kinnine. Käib kogu aeg vihase näoga ringi ja ajab omi asju. Vahel harva naeratab ka, tavaliselt alles siis kui mitu klaasi veini ära joodud on.
Ah igatahes, teised teevad selle halva külje oma sõbralikkusega märkamatuks. Täna oli tõesti lahe päev, oleks vaid rohkem selliseid! Oh kui pikaks venis jälle, aitab kah :).
See you in few days :)!

Laupäev, 18. september 2010

18. September

Hello,

Paar päeva juba jälle möödas ja lõpuks leidsin aega blogimiseks. Need paar päeva on igatahes väga kiirelt läinud, loodetavasti lähevad järgmised paar nädalat samas tempos.

Üleeile oli muidu täiesti tavaline päev, aga õhtul baaris hakkasid kaks lahedat kohalikku rääkima, et nad lähevad järgmisel päeval kuskile mõnesaja km kaugusele farmi ja võivad minu ka kaasa võtta, kui ma tahan. Loomulikult ma olin nõus, ükskõik mida, aga vähemalt saab Bolgartist minema! Õnneks oli Dick ka nõus sellega ja siis leppismegi kokku, et 6.30 hommikul võtavad peale mu.
Nagu ma juba varem maininud olen, siis õnnemünt vihkab mind. Ma pole rohkem jooksmas ka käinud, ei ole saanud teda sohu visata. Igatahes, kui tavaliselt lõppeb mu tööpäev 21-22, sest baar on inimestest tühi, siis üleeile oli kell 23.30 veel umbes 10 inimest. Ma vandusin ja torisesin omaette, sest minu väärtuslik uneaeg lühenes iga minutiga. Õnneks tuli Dickile, kes oli täis nagu tarakan, veits enne 00.00 meelde, et ma pean vara ärkama ja ta lubas mu ära.
Hommikul korjas Darren mu peale ja läksime Dapsyle järgi. Ma ei tahaks blogi võõraste nimedega väga keeruliseks ajada, aga tähtsamaid siiski mainin. Darren on siis umbes 40aastane ja tegeleb villaäriga. Dapsy on umbes 60 ja töötab Darreni alluvuses. Mõlemad on hästi toredad ja sõbralikud naljaninad. Nad käivad päris tihti baaris ka, vanad tuttavad mul.
Igatahes reis oli päris pikk, umbes 600km nende jutu järgi. Esimene farm, kus peatusime, pidi olema üks suurimaid Western Australias. Selle omanikul pidavat olema ligi 30 000 lammast ja 8000 lehma. Maa suuruse ütlesid nad ka mulle, aga päris ma mäletangi.. Sealt farmist võtsime siis villa peale ja sõitsime edasi.
Kokku käisime viies farmis. Viimane peatuspaik oli mingisugune lammaste oksjon. See oli mu lemmik, sest sellist asja olin ma ainult telekast näinud. Kõige rohkem pani mind imestama see, et nende lammaste hind oli väga hull, eesti rahas 6000-18 000tk. Aga no need lambad olid vist mingid erilised, sest pärast autos Darren ja Dapsy ka arutasid, et miks peavad need lambad niii kallid olema.
Tagasi Bolgarti jõudsime kell 15.45. Reisimuljed olid üsna mõnusad, kuigi see polnud midagi erilist. Aga ma jäin rahule, kuna käisime siiski minu jaoks uutes kohtades. Pealegi nägin oma esimesed metsikud kängurud ja emud ka ära! Lisaks sain Bolgartist eemale ja kõvasti vaheldust siinsele elule.
PS, pilte tegin ka ;). http://picasaweb.google.com/antik91/BolgartAustralia# - seal albumis alates kollasest traktorist siis.
Peale reisi olin suht väsinud ja õhtul baaris oli üsna piin olla. Õnneks läks aeg üsna kiirelt ja peale tööd passisin veel natuke internetis ja MSNis. Rääkisin ühe vana klassiõega, kes käib praegu Taani ülikoolis ja mul tuli jälle ülikoolipaanika peale. Mul pole õrna aimugi, mis ma tegema hakkan. Ma tean enam-vähem, mida ma õppida tahaks, aga ma ei tea kus.
Austraalias õppimine on ikka tohutult kallis, paarsada tuhat aastas, niiet see jääb ära. Taanis ja Rootsis oleks odavam, aga miski peale ülikooli nende riikide puhul väga ei tõmba. Eestisse jääda väga ei taha, kui siis ainult Tallinnasse, sest seal on kõik, kellest praegu puudust tunnen. Aga kõige kutsuvamad erialad on Tartus. Õnneks on mul selle ülikooli teemaga veel kõvasti aega, aga juba praegu paanitsen.
Ighatahes täna olengi siis ülikoolide kodukaid uurinud jne. Samas selleks on veel natuke vara, mul veel peaaegu aasta Aussi olla ja nii palju asju võib juhtuda.

Õhtul baaris oli ainult üks kohalik ja terve hunnik muid tegelasi. Üks vanapaar oli kuskilt Bunburyst, mis asub Perthist lõunas, ja nad andsid lampi mulle oma nr, et kui ma sinna kanti kunagi satun, siis nad väivad mulle öömaja pakkuda. No how's that, täpselt nagu Nik..
Igatahes tore õhtu oli, sai üsna varakult läbi ka. Kahjuks pidin veel tükk aega baaris passima ja kuulama kuidas Dick mulle loengut peab. Rääkis elu olemusest, valikutest, võimalustest jne. Joodikust ahne baaripidaja jagas oma elutarkusi :).


Neljapäev, 16. september 2010

15. September

Nii, otsustasin 14. ja 15. septembri siiski eraldi kirjutada, päris pikk tekst tuli eelmine. Niiet lugege siis enne 14 läbi ikka, kuigi ma postitan nad korraga.
Päev algas nagu ikka täiesti tavaliselt. Kui siis ainult selle erinevusega, et netti mul praegu ju pole. Peale söömist võtsin raamatu ja ronisin õue päevitama. Ilm oli hullult kena, täpselt nagu eesti ilus suvepäev, mis siis, et siin on talv.
Raamatu sain lõpuks ometi läbi! 700lk inglise keelt – tehtud! Poole pealt hakkas raamat juba igavaks ka muutuma, aga ei raatsinud lugemata ka jätta. Igatahes väga rahul olen, nüüd saan lõpuks Thunderheadi kallale asuda.
Peale lugemist oli linna minekuni tunnike aega. Vahetasin riided, pakkisin koti kokku ja kuna pool tundi oli ikka aega, otsustasin paar pilti teha. Mu fotokas on ikka täiesti -, oh ma ei taha ropendada.. Peaks ta koos selle õnnemündiga sinna tiiki viskama. Igatahes jätkasin oma pildistamisseeriat telefoniga.
Pärast mitut ebaõnnestunut katset pisikesi sõpru, sisalikke seinal pildistada, jätkasin majaga. Paar pilti sain tehtud, kui järsku nägin prügikastide juures mingit liikumist. See sõber seal polnud just eriti pisike ja kuna mulle sellised elukad eriti ei istu, ehmatasin ma ikka päris hullult. Värisevate kätega tegin siiski paar pilti temast, kui üles saan siis näete ka. Deb hiljem ütles, et tegi oli mingisuguse Bobtail-iga vms. Kui netti saan siis äkki copyn siiaga mingit infot nende elukate kohta.
Peale pildistamist läksime linna. Seal midagi tarka teha polnud, nagu ikka jalutasin ringi ja nautisin tsivilisatsiooni. Lisaks sellele sain ka järjekordse teeninduskultuurišhoki. Nimelt uitasin Woolworthsis, mis on nagu näiteks meie Prisma, ja uurisin erinevaid uusi asju, mis seal müügil oli. Ilmselgelt oli mul väga arusaamatu nägu peas ja kohe tuli müüja ise minu juurde, oma abi pakkuma. Palju sellist asja Eestis näeb? Isegi hea, kui midagi küsima minnes imelikult ei vaadata.
Tagasiteel mõtlesin autos blogimise peale. Sellest, mida ma kirjutada tahan ning sellest, et mu postitused venivad ikka väga pikaks. Põhimõtteliselt, ma otsustasin, et ma ei põe enam selle pikkuse pärast. Ma tahan ikka lisaks tegevusele võimalikult palju muljeid ja mõtteid ka kirja panna, kas või sellepärast, et endal kunagi hea lugeda ja meenutada. Selles suhtes, et kui te ei viitsi nii palju lugeda siis no worries, ma ei sunni ;).
Igatahes kuna mul hetkel nkn midagi teha pole, siis kirjutan ka nendest asjadest, mis autos mõtlesin. Lugege või ei, ise teate. Edasine tekst mu siinseid tegevusi arvatavasti kajastama ei hakka. Mulle lihtsalt meeldib erinevate asjade üle läbi kirjutamise arutleda.
Niisiis kõigepealt mõtlesin Austraalia ja Eesti loodusest. Autost välja passides tuli see lihtsalt kõige esimesena pähe. Austraalia loodus on kindlasti lahe. Mägine maastik, teistsugused taimed jne. (Jaa, Kaido juba Malaisias naeris mu üle, kui ma kaksiktornide asemel Tarzanipuid vahtisin.) Aga minuarust on Eesti loodus siiski ilusam. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et siin on talv praegu, aga kõik on kuidagi hall. Eestis talvel on kõik ilus valge, kevadet ma ei hakka kommenteerimagi, mu lemmik aastaaeg siiski. Suvel on kõik megaroheline ja sügisel kirju.
Loodusest ma siin rohkem väga arutama hetkel ei hakka, kuna tõesti alles talv ja mul pole õrna aimugi, milline siin muudel aastaaegadel on. Igatahes huvitav ja uus on kindlasti, selles osas olen jumala rahul.
Autosõit oli aga üsna pikk ja siis hakkasin mõtlema üleüldiselt oma reisust. Peamiselt sellest, mida ma arvasin enne Aussi tulekut ja kuidas tegelikult on. Ma arvasin vist umbes nii, et mu elu eriti ei muutugi. A’la tulen Aussi, mul on oma tähtsad asjad seljakotis, piisavalt raha, et mitte paaniliselt tööd otsida, ning siis seiklen ringi ja avastasin uusi asju. Lihtne, eksole.
Tegelikult ma siiski igatsen oma eesti-elu, kui nii saab öelda. Eriti hull oli see siis, kui vaatasin ükspäev Orksis või kuskil kellegi pilte ja nägin mingeid suvetsilli omi. Eestis olles oli minu jaoks nii elementaarne, et mul on sõbrad, pere, hobused jne. Alles nüüd hakkan taipama kui väärtuslikud need osad elus tegelikult on. Jah, seda juttu kuuleb iga päev, aga ju ma siis pole siiski olnud nii tark, et teiste vigadest õppida. Aga loll on see, kes ei õpi enda omadest ;)! Okei, tegelikult ma ei saa nimetada neid vigateks, lihtsalt ma olen juba paar tundi siin neid blogisid kirjutanud ja pea hakkab umbe minema, ei suuda paremaid sõnu ja võrdlusi leida.
Põhimõtteliselt, on jumala õige see jutt, et inimesed hakkavad asju väärtustama alles siis, kui nad nendest ilma on. Jaaa, mul on nad kõik veel olemas, aga VÄGAVÄGA kaugel. Hetkel istun ma kuskil Bolgartis koos inimestega, kes on küll toredad, aga mitte midagi muud. Suht selline no-liferi tunne on. Praegu on eriti nõme, sest mul pole netti ka, ei saa kellegagi suhelda.
Oh põrgu, ma ei oska oma mõtteid kirja panna, annan alla. Pealegi kogu see tänane blogimine on juba pikem, kui mu filosoofia essee, aitab küll! Igatahes see, mis Eestis minu jaoks nii iseenesest mõistetav oli, siin puudub. Usun, et see on arvatavsti kogu selle tripi raskeim osa, mille peale ma Eestis olles isegi mõelda ei osanud.

PS: Lisasin pilte: http://picasaweb.google.com/antik91/BolgartAustralia#

14. September

No põrgu, ausõna! Nagu oleks eelmise blogimisega oma hea elu ära sõnunud, järgmine päev oli täielik ebaõnnestumiste rada! Peab oma ebatõhusa õnnemündi sinnasamma sohu viskama, mis mu jooksuraja äärde jääb , täiesti kasutu penn.
Mu eilne hommik oli veel üsna OK. Mäletan praeguses turtsutujus ainult seda, et vannituba oli hõivatud ja pidin tükk aega ootama, enne kui end korda sain teha. Nagu ikka, peale seda läksin alla sööma. Teekann ja röstsaia pakk olid jälle tühjad. Mina olen alati see tola, kes kannu täidab ja sügavkülmast 100% jääs saia võtma peab. No see selleks, mis ma pisiasjade kallal ikka vingun.
Peale sööki oli aeg baari koristada, Deb ütles, et kuna tuleb suur kamp inimesi lõunat sööma siis pean ma söögisaali ka ära koristama, st topeltöö mulle. Selle vastu mul midagi väga polnud tegelikult, nkn poleks mul midagi targemat teha olnud. Mäletan, et midagi ma seal koristamise ajal organiseerisin ja siis vandusin omaette, aga vot ei mäleta täpselt mida ja miks.
Peale seda otsustasin oma toas passida, ei viitsinud eriti selle rahvamassiga möllama hakata. No ja siis pidi loomulikult mu kallis netipulk mind piinama hakkama. No absoluutselt ei saanud ühendust ei arvuti, ega internetiga. Võtsin siis kaasas olnud juhise näppu ja seal soovitati progre arvutist maha võtta ja uuesti installida. No kurat küll, see tegi asja ainult hullemaks. Lõpuks ei teinud arvuti mitte midagi, kui netipulga ühendasin.
Jamasin siis tükk aega sellega, lõpuks leidsin kuskilt mingi koha, mis ütles, et vaja update teha. Aga selleks on ju interneti vaja! No täielik hullumaja ikka. Jamasin veel edasi ja siis järgmine koht ütles, et probleemide lahendamiseks võib kasu olla windowsi restardi vms tegemisest. Pakkus mulle mingit varianti, et saan backupi ka teha.
Hakkasin siis rõõmsalt backupi tegema, kui see ütles, et selleks on vaja mälupulka vms. Tean, et ostsin omale ühe Perthist ja pärast veel vandusin, sest mul tuli meelde, et vana arvuti USB pistik ei tööta, ning hakkasin seda siis sahtlitest otsima. No kurat jälle! Avastasin, et selle jätsin arvatavasti Niki juurde, super. Aga no interneti soov oli nii suur, et olin valmis failidest loobuma ja tegin restardi siiski ära.
Arvake nüüd, kas sellest kasu ka oli? Jäin kõikidest asjadest ilma, aga tulemus täiesti NULL! Ikka tahab internetiühendust, et mingi loll update ära teha. Otsustasin, et lähen arvutiga järgmine päev poe juurde netti ja teen siis ära selle. Arvake palju sellest kasu oli? NULL! Mitte midagi, seisin tükk aega arvuti käes keset ristmikku, update laadis ja laadis, aga ei lõppenudki ära. Lõpuks jooksis vist kokku ka ja kuna päike oli ammu loojas, tulin tuppa tagasi. Eks proovin järgmine päev jälle!
Nii tuleme tagasi eilsesse. Pärast arvutifeili magasin ülejäänud päeva maha ja õhtuks kobisin baari tööle. Nagu mu päev niigi nõme poleks olnud, torkis Dickil ka mingi ora püksis. Ta pole mitte kunagi varem nii tüütu olnud. Kogu aeg otsis mulle mingeid suvalisi ülesandeid, et ma jumala eest hetkegi seista ei saaks, olgugi et inimesi ainult paar oli. Vahepeal kui ta baarist minema läks hakkasid isegi teised arutama, kui veider ta on. Pole siis ime, et „kunagi“ oli baaris rohkem rahvast kui tänapäeval, kui boss sõna otseses mõttes dick on.
Kui baaris tööpäev läbi sai, otsustas Dick, et ma võiks Debi köögis ka aidata. Sellist asja pole ma pidanud varem tegema, pole minu ülesanne, aga millegi pärast polnud ma eriti üllatunud, kui ta selle jutuga minu juurde tuli. No igatahes mul polnud selle vastu midagi, saingi Debiga ka natuke rohkem suhelda. Debi nõudepesu viis on minu jaoks siiski kergelt häiriv. Nimelt nõud pestakse fairyvees ja seejärel kohe kuivatatakse. Mingit loputust NJETU! Rõve mõelda, mis keemiat ma siin sisse söön.
Õhtu tegi natuke paremaks ainult see, kui Deb ütles, et homme Northami minek jälle, ning laupäeval saan võib-olla Perthi kaasa, kui Dick mu hommikuse koristamise ise teeb, voilaa.

Esmaspäev, 13. september 2010

13. September

Ahoi!
Paar päeva vahele jäänud ja mõtlesin, et peaks vahelduseks blogima. Midagi väga erilist siiski juhtunud pole, aga ma nende päevadega täitsa rahul.
Kõige uhkem olen ma selle üle, et nüüdseks juba 2x jooksmas käinud! Avastasin mingisuguse väiksema tee, mis viib kuskile soo moodi kohta. Üsna lühike lõik, aga teekate on veits pehmem kui mujal ja loodus on lahe! Äkki kunagi teen väikse pausi seal ja üritan mõne pildi ka saada, eks näis.
Väga hea on see ka, et ma olen vist hakanud selle siinse eluga harjuma. Oskan oma vaba aega täpselt sisustada, igavushetki eriti ette ei tule. Baaris sõltub muidugi kõik sellest, kes seal on. Mul oma lemmikud välja kujunenud ja kui nendest kas või üks baaris on, pole mul selle töö vastu mitte midagi. Õnneks neid lemmikuid tuleb kogu aeg juurde :D.
Üks lahedatest on see sama C. kellest ükskord pikalt kirjutasin. Sain teada, et tegelikult on ta hüüdnimi Hutsy vms ja pärisnimi oli hoopis midagi muud, aga ma ei hakka asju keeruliseks ajama, niiet las ta jääb nii nagu oli. Igatahes mingi õhtu olime jälle sama seltskonnaga (Dick, Deb, C. ja mina) ja arutasime uusi teemasid. Seekord siis rääkisime Eesti ja Austraalia ajaloost, sõdadest, eri riikide "football-idest" ja Ameerikast.
Seekord ma ei hakka kõiki teemasid lahti seletama, aga ühest ma ikka kirjutan. Nimelt, C. kritiseeris kuidagi Ameerikat ja ütles, et seal kõik segarahvused ja õiged ameeriklased on ainult indiaanlased. Ma küsisin, et aga kuidas aussidega on? Nii palju, kui mina koolist mäletan, siis aussid tulid Inglismaalt ja selle loogika järgi on õiged aussid ainult aborigeenid. Selle peale laiutas C. käsi ja ütles, et tema sündis siin ja seega on aussi. Ma väitsin, et enamus Ameerikas elavaid inimesi on ka seal sündinud. Selle peale tehti ainult mökkmökk ja see teema oli lõppenud. Ma ei hakka kommenteerima, niigi pikk lõik, saate mõttest aru küll :).
Rohkem nagu hetkel midagi erilist ei meenugi. Kokkuvõttes mul läheb hästi hetkel, ilm oli täna mõnusalt päiksepaisteline, sain natuke isegi päevitada. Raamatu lugemine eriti ei edene, internetis palju mugavam surfata, kahjuks.
Ahjaa, Rauno ja Kaido hakkasid ka lõpuks blogima. Viskan selle lingi ka kuskile siia, mu postitused on nkn liiga lühikesed ju, saate veel lugeda, kui huvi on ;). http://serengetispageti.wordpress.com/

Reede, 10. september 2010

10. September

Well.. Päris mitu päeva pole midagi postitanud. Ma eile hilisõhtul üritasin, aga mitte kuidagi ei suutnud mõtteid kirja panna. Eks ma üritan täna hommikul uuesti.
Teisipäev oli siiani kõige hullem päev. Tõeline rutiin, mitte midagi mäletamisväärset ei juhtunud. No võib-olla ainus uudis oli see kui Dick ütles, et mul kolmapäev vaba päev. Ma ausalt ei teadnud, kas nutta või naerda. Siin pole vaba ajaga mitte muhvigi peale hakata ju.
Õhtul tuli mul üsna hull masendushoog peale jälle. Siinne elu on nii vaikne. Ma tulin Austraaliasse selleks, et rutiinist pääseda, uusi asju kogeda ja seigelda. Aga mida ma siin Bolgartis teen? Ainsad põhjendused ongi inglise keel ja baaritöö kogemus, aga kas need on seda tõesti väärt? Neid saaks tegelikult linnast ka ju. Põhimõtteliselt tuli mul hull igatsus eesti nädalavahetuste ja möllude järgi. Hakkasingi siis viimaseid pidusid meenutama ja no see tegi tuju kohe paremaks, hakkasin omaette naerma. Varsti kordame kindlasti!
Kolmapäev, mu kallis day off. Päeva päästis Deb, kes võttis mu kaasa lähedalasuvasse linna Nothami shoppama. Ostlemisest ma väga ei hoolinud aga nii kui linnale lähedale jõudsime, hakkas mu telefon piiksuma. Sain kõik sõnumid ja kõnepostid kätte lõpuks. No nii hea tunne oli, nagu oleks kuskilt onnist välja pääsenud.
Linnas läksime Debiga lahku ja mina esimese asjana aktiveerisin kohe oma netipulga ära. Ma polnud 100% kindel, et sellel Bolgartis levi on, aga ma olin valmis 300eegu eest riskima küll. Netipulga aktiveerimine oli jälle tsirkus. Sattusin mingi väga jubeda aktsendiga tüübi otsa, kellest ma alguses mitte midagi aru ei saanud. Linnas oli liikluse möll veel taustaks ka, aga no natuke alla 15min rääkisime ja lõpuks sain korda selle asja.
Peale seda jalutasin linnas ringi ja käisin mõndades poodides ka. Riideid jms pole mul tõesti mõtet väga osta, sest mul seljakott nkn täis ja ma pean seda veel aasta endaga kaasas vedama. Ainsad asjad, mis ostsin olid postkaart ja üks vana kasutatud raamat „Thunderhead“, mille sain mingi 20eegu eest. Raamatu nkn loen läbi ja jätan siia, pole kallis raamat kah.
Lõunaaeg jõudsime Bolgarti tagasi. Esimese asjana tsekkas netipulka, TÖÖTAS! Nüüd on mul tõeliselt luks elu, ma saan oma voodis netis istuda, no nii hea! See päästis mu terve siinse elu. Mul vahepeal oli juba tõeline igavus-masendus peal. Nüüd saan lõpuks jälle normaalselt sõpradega suhelda ja eluga kursis olla. Oojee.
Eile, neljapäev, oli taaskord üsna rutiinne päev. Võib-olla ma hakkan sellega juba harjuma ja nüüd mul ju nett ka, igatahes suutsin terve päeva ära sisustada ja igavusest polnud haisugi. Baaris oli mul vist esimene päev, kus tundsin end täiesti mugavalt ja hästi. Võib öelda, et eilsega ma olen väga rahul. Terve päev sujus hästi ja õhtul MSNis istudes tegid sõbrad päeva lõpu ka väga mõnusaks, tänud teile, kui te seda lugema satute :D.
Täna hommikul koristasin baari ja mul polnud mitte midagi selle tegevuse vastu. Mingi kevadine positiivsus vist tagasi tulnud. Täna üle pika aja on natuke päikest ka näha. Kahjuks päevitama ei saa, aga niisama õue jalutama võiks küll minna. Oo, ja jooksma peaks ka minema, kuigi seda viitsimist mul küll pole.
Rohkem pole mul vist midagi öelda. Jälle tuli üks pikk postitus, aga kuna siin mitu päeva koos, siis las olla. Arvatavasti nüüd Bolgarti ajal kirjutangi harvem mingeid kokkuvõtvaid postitusi siia. Saate natuke rahu. Kui siit minema lähen, hakkab nkn palju uusi asju jälle juhtuma ;).

PS. Tänane õhtu läks jälle igatpidi metsa. Baaris noori polnud, kuulati 60-80ndate muusikat jne. Üsna s*tt tuju tuli peale ja siis hakkas üks kohalik veel minu kallal nalju tegema. Mul oli selline tunne, et ütlen Dickile, et mulle aitab sellest jamast siin. Tahaks noori, kellega suhelda ja niisama tsillida.
Põhimõtteliselt ma lõpuks võtsin ikkagi kokku end, üritasin halva asja juures head nägu teha. Võtsin oma tööd ka mitu korda vabamalt, mul üsna savi sellest. Parem ongi, kui nad mind siin kinni hoida ei taha.
Hakake aga bettima, kaua ma siin veel vastu pean :D?

Esmaspäev, 6. september 2010

6. September

Niisiis, eilsest ma blogima ei hakka, polnud nagu midagi erilist kah.
Täna päeval siis nagu ikka, päevitasin, lugesin raamatut jne. Jällegi mitte midagi uut.
Õhtul baaris oli väga vaikne. Mõned astusid läbi, võtsid mõned õlled kaasa ja läksid minema. Ainult üks vana kohalik jäi. Tema oli siin mu esimesel õhtul ka, tutvustati teda mulle kui kohalikku naljameest. Nime ma kahjuks ei mäleta, aga hakkas vist C tähega. Niiet, tänases blogis ongi ta nimi C. Claro?
Niisiis, alguses rääkisid Dick, Deb ja C. omavahel ja mina lihtsalt kuulasin. Teema läks kuidagi laste kasvatamise peale ja nende füüsilise karistamisele. Meenutati neid aegu, kui lastel oli nö respekt vanemate vastu ja arutati, mis tänapäeval on. Oii, mul oleks siin praegu palju arutleda, aga see on nii läbinämmutatud teema, et ma hoian end tagasi. Igatahes sealt jõuti kuidagi järgmise teemani, milleks oli meeste viisakus naiste vastu.
C. rääkis, et talle õpetati lapsena seda, et mees peab alati sõiduteel jalutama sees pool, et kui auto otsa sõidab, jääb naine terveks, ja veel seda, et voodis magab mees uksele/aknale lähemal. Mina polnud selliseid asju varem kuulnud, päris huvitav. Igatahes tänane seltskond arvas, et kui tänapäeval mõni mees viisakas on, siis vaadatakse teda imelikult ja kahtlustavalt. Minuarust pole asi veel nii hull. Mõned kutid on ikka väga viisakad ja I like it!
Igatahes mina nendega seal baaris väga kaasa ei rääkinud, mu inglise keel pole piisavalt hea. Kuna ma nii vait olin, hakkasid nad mult uurima, kuidas asjad eestis on. Ütlesin, et sama moodi. Sealt jõudsime kuidagi selleni, et hakkasime Eestist rääkima.
Selgus, et Deb ja C. ei teadnud siiani, kus see Eesti täpselt on. C. rääkis, kuidas ta esimesel õhtul koju läks, google lahti lõi ja Eesti kohta otsima hakkas, aga mitte midagi ei leinud. Selle peale tõi Deb suure maailma kaardi ja palus mul Eestit näidata. Ma ütlesin, et enne näidaku nad, kus nad arvavad, et Eesti on. Nad ei näidanud isegi Euroopat mulle! Deb näitas kuskile Venemaa Uurali mägede kanti j a C. kuskile Gröönimaa – Kanada vahele. Oi kui imestunud nad olid, kui lõpuks Eestit nägid. Nad ei teadnud, et see nii väike on.
Peale geograafiatundi hakkasime ajaloost rääkima. Sellest, kelle valduses Eesti olnud on, maailmasõdadest jne. Oi kui uhke ma olin, kui nad imestasid, et nii väike Eesti vaba riik, oma keele ja waoo, isegi oma lipuga on. See uhkus kadus muidugi kohe, kui tuli välja, et nad arvavad, et Eesti on maailmast väga maha jäänud.
Dick küsis mult, kas Eestlased teavad, kes on Lady Gaga, Deb küsis, kas me teame, kes on Pink, Madonna, Green Day jne. Ma ütlesin neile mitu korda, et me ei ela keskajal, aga nad ei saanud sellest vist aru. Igatahes lõpuks ma imestasin, et nad ei küsi, kas meil Eestis elekter ikka on. Tõsiselt loll tunne oli, sest ma ei suutnud neile selgeks teha, et Eesti on päris hästi arenenud ja ei erine Austraaliast eriti palju.. (Ahjaa, siinkohal tuli mulle meelde, et kui me Nikiga ringi sõitsime ja ta liiklust kiruma hakkas, ütlesin mina, et Eestis on veel hullem. Selle peale küsis ta, kas me sõidame kõik Ladadega.. No ma ei kommenteeri, eks..)
Peale seda rääkisime veel natuke kliimast, nad ütlesid, et kõik, mis on alla 0, on väga külm. Väitsid, et +40 on kindlasti jubedam, kui -30, sest külmaga saab alati sooja teha. Oi, kuidas ma tahtsin vastu vaielda ja öelda, et nad ei tea, mis tunne on hommikul -30 kraadise külmaga, üle põlve lumes sumbates kooli/tööle minne jne. Aga ma ei öelnud midagi, ma pean oma inglise keelt veel harjutama, enne kui kellegiga vaidlema hakkan.
Edasi rääkisime veel söögist. Minu taimetoitlusest, sellest, et inimesed on loomad jne. Siin ma natuke juba vaidlesin, sest normaalsed loomad murravad oma toidu ise, mitte ei osta poest jne. Ma ei hakka sellest ka siin kirjutama, see blogi juba niigi pikk ja mul keeruline oma põhimõtteid lihasööjatele selgeks teha. Igatahes jõudsime selleni, et Deb lubas teha veggie lasanje ja mingi supi. C. lubas teha mingid asjad, mille nime ma ei mäleta, aga mis pidid oleman täidetud pastarullid vms ja ülihead. Mina lubasin teha neile midagi eestilikku.
Ma kohe lõpetan selle pika blogi, aga enne on mul veel üks probleem. Nimelt, mul pole õrna aimugi, mida ma neile kokkan! Aidake mind, PALUN! Pange kõik oma ideed kommentaaridesse kirja. Ma vajan midagi eestilikku, mida saaks teha üsna lihtsatest asjadest. Musta leiba, pelmeene jms siit poest ei saa. Ma olen nõus mingit lihatoitu ka kokkama, kui vaja. Appi!

Laupäev, 4. september 2010

4. September

Nonii, asi hakkab rutiinseks muutuma. Midagi uut ja väga erilist täna ei teinud. Nagu ikka, päeval jalutasin, lugesin ja passisin netis. Õhtul baaritöö.
Võib-olla ainus asi, mida meenutada on see, et üsna alguses tuli baari suur seltskond võõraid. Ma ei tunne siin baaris ennast veel eriti kindlalt, seega olin kergelt pinges, kui neid teenindama läksin. Üks mees tahtis kokat ja õlle, sellega oli korras. Üks väga üles löödud „proua“ rääkis nii segase aktsendiga, et ma ei saanud mitte muhvigi aru. Palusin tal end korrata, selle peale tegi ta eriti ülbe näo ja ütles, et tahab veini. Küsisin: „kas punast või valget, millist täpsemalt?“. Tema hoiak ja hääletoon läksid veel rohkem ülbemaks ja ta ütles, et ma lihtsalt tooks talle veini. Rohkem mul polnud tahtmist uurida, läksin mingisugust veini otsima. Imelik oleks olnud talle suvaline vein viia niiet kutsusin Dicki teda teenindama.
Tegelikult ei juhtunud ju midagi hullu, aga ma tundsin ennast täieliku idioodina, täpselt nii nagu see proua mind vaatas. Korraks tuli selline tunne, et ma otsin mõne vabanduse ja lähen minema sealt baarist. Nii ebamugav oli olla, kui need nõmedikud seal baarileti ääres passisid. Õnneks oli baaris 3 kohalikku ka, keda ma juba varemgi näinud jne. Vaatasin neid sõbralikke nägusid ja võtsin kokku end. Ignoreerisin täielikult ühte osa baarist. Jah, tublid teenindajad nii ei tee, aga vaid tänu sellele suutsin ma teisi heatujuliselt edasi teenindada.
Ah mõttetu asja kohta nii pikk tekst, aga ma üritasin võimalikult täpselt seletada. Igatahes asja point peaks see olema, et kui te tahate SIIRALT head teenindamist, siis tehke kõik selleks, et teid oleks tore teenindada. Jah, professionaalsed teenindajad jäävad igas olukorras rahulikuks, naeratavad kõigile jne. Aga mina teen seda tööd ainult selleks, et uusi kogemusi saada ja silmaringi laiendada, mul pole vajadust sellest tööst kümne küünega kinni hoida. Ma annan endast parima, aga ma ei hakka mingisugustele tõusikutele pugema.
Okei, aitab sellest teeninduskultuurist tänaseks. Jällegi oli väga rahulik õhtu, lõpuks istusin seal Dicki ja Daniga (Dan on kohalik, kes päris tihti õhtuti siin). Dick käis üsna tihti ära, seega rääkisin enamasti Daniga. Naljakas oli vaadata, kui pinges ta minuga suheldes oli. Kogu ta kehahoiak oli ülinärviline. Ta ei oskanud oma käsi kuskile panna, kuidagi rahulikult seista, ei julgenud otsagi vaadata jne. Ta üsna noor ka ja no selline maapoiss, ei suhtle vist eriti tihti tüdrukutega :D. Igatahes ta lubas mulle mingi päev oma vanemate farmi näidata. Pidi kuskil siin kandis olema. Nii palju kui ma ta jutust aru sain, siis lubas mu traktoriga sõitma viia vms :D. Aga eks ma sellest kirjutan siis, kui see juhtub.
Apppi, ma mõtlesin, et teen seekord lühidalt, aga ma ei suutnud. Põhimõtteliselt pole mu tegemistest siin üldse juttu, ainult mu mõtted, mis ma tegelikult võiksin oma isiklikku blogisse panna ju..

Reede, 3. september 2010

3. September

Täna sain õnneks hästi magada, mässisin end tuhande teki sisse. Hommikul ronisin alla, sõin röstsaiu JÄLLE. Ma pole pm aasta aega saia söönud, nüüd siin Bolgartis saan vist mitme aasta eest neid. Mul juba praegu kopp ees, aga ega siin eriti valikuvõimalust pole ju.
Peale seda passisin, lugesin natuke ja mängisin solitairet. Lõpuks sai aku tühjaks, panin arvuti laadima ja kuna ilm on päris ilus, otsustasin jälle jalutama minna. Mõtlesin, et proovin seekord telfiga wifit taga ajada, lootus polnud veel surnud – ÕNNEKS.
Kui te neid postitusi nüüd septembris loete, siis saate vist aru, kas ma leidsin wifit :D! Mu päev läks kohe 100x paremaks. Okei, ma pean wifi pärast õues kuskil teeääres istuma, aga see on seda väärt! Nüüd läheb iga päev ju soojemaks ka. Pealegi mul polegi vaja terved päevad netis istuda. Laen aga aku täis, kobin õue natukeseks ja korras.
Igatahes praegu veel päris hommik, kell on 12.47. Ma nüüd jätan arvuti edasi laadima, käin ostan poest midagi, söön ehk ja pärast seda äkkkki aku täis. Saaks lõpuks ometi netti!

Söögiks oli seekord juust makaronitükkidega. Muidu oli päris hea, aga palju sa ikka seda juustu sisse ajad omale? Pärast söömist oli küll selline tunne, et peab 20km maha jooksma. Kahju, et siin kuskil jooksukohti pole, kõva tee peal ei taha nagu eriti oma põlvi veel rohkem lõhkuda. Jooksma ma siis ei läinud, aga arvuti võtsin sülle ja marssisin õue. Tõsiselt ebamugav oli netis olla, istuda ei saanud, sest kohe kadus wifi ära. Seisin nagu tolvan keset ristmikku, arvuti süles. Postitused sain õnneks üles laadida.
Õhtu oli juba üsna tavaline. Alguses oli ikka närv sees, uued inimesed tulid. Ei teadnud, mida nad tahavad, kuidas reageerivad jne. Vanadega kuidagi palju mõnusam, julgen juba ise juttu alustada jne. Need noored kutid tulid ka koos ühe uuega. Seekord väga ei suhelnud nendega, polnud eriti aegagi, reede õhtu ikkagi ja suht kiire.
Naljakas on see, et kui eestis peod algavad nii 8aeg ja lõppevad varahommikul, siis siin nad alustavad kell 6 ja eile nt kell 11 oli baar tühi. Mina ja Dick istusime kahekesi ja hädaldasime, kui nõrgad Bolgarti inimesed ikka on.
Mina ei saa neist üldse aru, tulevad siia, joovad end täis ja ronivad koju. Mis mõte sel on? Üritavad siin mind ka joota kogu aeg, aga ma tõesi ei viitsi. Oleks siis mingi pidu vms, aga niisama tühja istumine. Aga noh, mulle sobib, minu tööpäevad on tänu nende nõrkusele lühikesed .

Neljapäev, 2. september 2010

2. September

Appi, ma olen reaalselt šokis praegu. Kuhu ma sattunud olen? Jalutasin just tervele külale 20minutiga ringi peale ja teate,telefoni levi pole mitte kuskil!! Seega kolm kuud ilma telefoni/arvutita? Hell yeah, hakkame kihla vedama kaua ma vastu pean? Eriti lame on see, et ma pean nüüd arvutisse blogima ja lootma, et ma enne kolme kuud kuskile pääsen, kus natukenegi levi on. Päris sitt oleks kolme kuu blogid korraga üles panna kunagi :S. Enivei, ma leidsin telefoniautomaadi vms, eks ma üritan kedagi sealt kätte saada.
Huvitav, kui kiiresti need 3 kuud mööduvad? No loomulikult mul iga kell võimalus siit ära tulla, aga samas 3500eek nädalas pm mitte millegi eest saada, miks mitte. Õnneks pole see täiesti mõttetu töö ka, seda ma teha ei suudaks. Ma saan omale inglise keele suhu lõpuks, baaritöö kogemused ka, mis tulevad 110% kasuks linnas sarnase töö saamisel. Vaba aega on natuke vaja kuidagi sisustada, aga õnneks on siin hunnik inglise keelseid raamatuid. Saan lugeda, jalutada-joosta, passida jne. Ma usun, et siin külas ikka mõni noor ka, kellega sõbruneda vms. Eks näis, mis saama hakkab .
Niisiis õhtul kella 6st hakkas uus tööpäev. Alguses tuli kohe mitu inimest, läks üsna kiireks. Tundsin ennast üsna ebamugavalt ka ja üritasin leida vabandusi, et taharuumi minna. Täiendasin seal tühje külmkapi riiuleid jne. Dick tuli kobisema, et ma oleks ikka ees, ma ju küla printsess vms :D. No okei, hakkasin omale seal ees kogu aeg tegevust leidma.
Järsku sadas sisse 2 noort kutti. Üks päris kenagi. Ma hakkasin omaette muigama ja päris keeruline oli alguses normaalne olla. Võttis natuke harjumist ja siis hakkasime nendega juba normaalselt rääkima. Üks neist elab siin Bolgartis ja teine kuskil kõrvalkülas vms. Igatahes hästi toredad tundusid.
Naljakas on see, et kui keegi küsib, kaua ma Aussis olnud olen, ning ma vastan, et nädal, siis alati on üks sama reaktsioon : suu ammuli, REALLY, and you came to Bolgart? Waoo, hahahahahhaha. Ma siin veel vähe olnud, aga ei tundu küll nii hull koht. Nüüd tean õnneks, et siin noori ka :D. Võiks vabal ajal ka nendega tsillida vms..
Mis siis veel, hmm Dick on minuga ülirahul. Kogu aeg pöial püsti, kiidab jne. Tööpäeva lõpus hakkas peale käima, et ma tema ja Debiga ühe joogi jooks. Tegi mulle mingi „eriliste inimeste joogi“ ka. Deb on natuke kinnisem ja tõsisem. Temaga ma väga suhelnud pole. Ta oli terve päev ära, õhtul tuli siis ikka küsis, et kas polnud külm magada, kas sain söödud ja kuidas olemine on jne. Aga ega ta väga niisama lobisema ja naljatama minuga ei kipu.
Igatahes üks kohalikest klientidest, Darren vms, küsis mult telfi levi kohta. Ütles, et kõigil, kes siia tulevad on see probleem, aga kohalikel on levi. Lubas mulle, et uurib, kuidas ma ka levi saaks. Arvas, et Telstra G peaks aitama. Avastasin, et mu netipulk on Telstra Next G, äkki see sobib ka? See oleks vapsee super! Täna peaks kindlasti uurima seda. Mu elu oleks päästetud.
Mind hullult huvitab, mida kodused mõtlevad praegu?! Ma tahtsin eile telefoniaparaadist helistada, aga seal pole „+“ märki, st ma ei saa eestisse helistada. Ma loodan, et keegi mures pole, sest mul tegelikult kõik korras ju .

Kolmapäev, 1. september 2010

1. September

Hommikul Nik ütles, et sai teada, kuidas otse Mosman Parkist Midlandi saab. Ütles, et võib mu lähedal asuvasse panka ja postkontorisse ka viia, niiet ma ei peagi linna minema. Läksime siis rannakohvikusse, kus oli üks poolakas oma naisega (nad käisid eile ka külas, aga ma unustasin mainida). Kohvitasime ja jutustasime. Rääkisime eestist, venemaast jne.
Edasi viis Nik mu lubatud kohtadesse ja ma sain Raunole ja Kaidole lõpuks rahad ära kanda. Ma loodan, et nad need kätte ka saavad. Päris pull, kõik istume kuskil pommiaukudes, kus levi pole.
Igatahes kella kaheks ronisin rongipeatusesse. Närv oli ka sees veits, jälle mingi ülisuur muutus ootas ees. Tund aega pidin sõitma ja siis jõudsin Midlandi. Helistasime seal Debiga üksteisele (mu uus naisboss). Ta oli juba seal ja võttis mu auto peale.
Päris ebamugav sõit oli. Ma ei julgenud ise mingit juttu alustada, tema uuris mõnda asja ainult jne. Pm terve 70min sõitu olime vait. Mina vahtisin aknast välja ja kaifisin Aussi loodust. No täpselt nagu filmis, sellised kerged künkad, põllud jne. Äge punane muld ka. Vaadake McLeodi vms tütreid, saate aru :D.
Kohale jõudes tegi Deb mullekiire tiiru majas ja siis oli Dicki kord mulle baaritööd näidata. Hullumeelne, tal sitt aktsent ja see töö tundus alguses nii keeruline. 100 erinevat jooki, kõigil omad nupud ja tegemisviisid. Jeesus Maria no! Mul oli selline tunne, et lähen kohe esimese rongiga Perthi tagasi.
Õhtul kell 6 hakkas mul siis esimene
“ tööpäev“. Jumal tänatud, et kolmapäev sattus, inimesi oli mingi 10tk. Kõik on omavahel nagu üks suur pere. Mind võeti väga hästi vastu, kõik olid ülisõbralikud ja ei saanud pahaseks, kui millestki aru ei saanud või valesti tegin. Kõigil olid omad kindlad joogid ja need on mul nüüd täiesti peas. Eriti pull oli see, kuidas üks ~50a naine minuga rääkis. No E R I T I aeglaselt ja selgelt :D. Küsis, kas ma olen inglise keelt koolis ka õppinud jne. Ta vist pidas mind eriliseks lambaks :D.
Kella 11ks oli ainult Dick koos ühe tüübiga jäänud ja ma võisin magama minna. Mul siin oma tuba, päris mõnus. Kahjuks on siin ka ülikülm praegu.