Mu viimane Mildura nädalavahetus möödus loomulikult pidutsedes. Seekord vedasin end välja nii reede, kui ka laupäeva õhtul. Peod olid marud ja pühapäev oli väga-väga jube pohmaka päev.
Esmaspäeva varahommikul asusin end lahkumiseks ettevalmistama. Pakkimised, poodlemised ja viimased hüvastijätud mu pereks saanud majakaaslastega. Nautisime veel viimaseid hommikukohvisid meie verandal ja arutlesime selle üle, kui koduks see koht meile kõigile saanud on.
Teekond Melbourne ei möödunud seegi kord lahkumispisarateta. Kurbus, hirm ja põnevus koos on päris tugev emotsioon. Igatahes, sõita oli vaja siis umbes 550km, milleks mul kulus kuskil 7 tundi. Peatusin päris mitmes väikses linnakeses ja no väga palju aega kaotasin ka Melbourne kesklinna ummikus. Ma olin sõna otseses mõttes ninapidi esiklaasis, olen harjunud Mildura rahulike tänavatega, mitte suurlinna ummikutega ju! Ma ei taha teadagi, palju liikluseeskirju ma sel õhtul rikkusin..
Hostel asub mul kesklinnast väljas, aga sellegi leidmiseks kulus ikka kõvasti aega. Sattusin kogu aeg valedesse ridadesse ja lõpetasin kuskil tupikus. Päris saamatu tunne tekkis vahel. Peatusin kuskil pargi ääres ja üritasin natuke maha rahuneda ja siis tasakesi sõita. No aega võttis aga asja sai! Võimas eesti naine, ha!
Seadsin end hostelisse sisse ja otsustasin väiksele jalutuskäigule veel minna. Erinevalt Mildurast käib siin elu kella 8 ajal õhtul päris tempokalt. Autosid kõik kohad täis! Muudkui seisa ristmikul punase tule taga ja oota jupp aega, et teed ületada saaks. Üksikuid inimesi kohtasin oma lühikesel tiirul ka: geipaari, poolkiila - erkroosade juustega aasia poissi, laulvat vanataati jne. Teretulemast Melbourne!
Pean tunnistama, et päris pikka aega on mind kummitanud mõte, kas ma olen pigem linnakas või maakas. Kui arvasin, et rohkem linnakas, kes aeg-ajalt maale põgeneda tahab, siis peale oma jalutuskäiku siin hakkasin arvama, et pigem tahan aeg-ajalt linna põgeneda, aga ma kuulun ikka maale.
Täna hommikul ajasid toakaaslased mind juba 7 aeg üles. Õues sadas Melbournele kohaselt vihma, niiet hakkasin hoopis töökuulutusi jahtima ja neile vastama. Helistasin ka immigratsioonibüroosse, et oma viisa kohta küsida. Targemaks väga ei saanud, öeldi ainult, et minu taotlusega ei tegele veel mitte keegi, ootejärjekorras alles, peale kahte nädalat.. Mis ma oskan kosta, austraalia..
Kella 10-11 paiku, kui vihm järele oli jäänud, läksin uuele jalutuskäigule. Sõin hommikusööki, jõin kohvi ja tsillisin niisama. Sain veel kõne kuskilt pizzabaarist, et täna õhtul vaja tööintervjuule minna. Sisetunne selle osas oli hea ja jätkasin rahus oma jalutuskäikku.
Hostelis tagasi passisin natuke netis ja sain kõne kelleltki, kes mulle siin aussis väga palju tähendanud on. Ma loodan, et google translate seda osa nüüd korralikult tõlkida ei suuda. Aga ehk püsivamad lugejad saavad aru, kellest jutt on.
Igatahes oli see semu siis mu linnaosas, St Kildas ja tahtis kokku saada. Jalutasime tükk aega ja mulle tundus justkui polekski kuid üksteisest eemal olnud. Nii veider. Aga okei, sellest ma rohkem ei kirjuta :).
Õhtul kella viieks läksin siis sinna pizzabaari. Nagu sisetunne ütles, saingi töö. Kujutate ette? Ma pole siin linnas 24 tundigi olnud ja juba töö. Alustan siis neljapäeval, töö on poole kohaga ja palk pole just eriti ilus, aga ma pole veel nii kui nii kindel, kas tahan Melbourne jääda. Paar nädalat küll, aga paar kuud? Vähemalt on nüüd mingigi tugipost siin linnas, kus mul midagi pole!
Nüüdseks olen pikast päevast väsinud ja ootan juba, et filme vaatama hakata! Mul neid välisel kõvakettal umbes tuhat!! On mida teha vähemalt.
Ahjaa, natuke faktilist infot ka + paar videot mu sõidust ka (pole eriti põnevad aga midagi teistmoodi) :).
Uus aadress siis 333 st kilda road, melbourne, victoria 3182 vms (issi saab nüüd google mapsi tsekkida :))
Hosteliks Habitat, mis on megamega ilus, puhas ja moderne!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar