Pilvedelt hetkega maapeale.

 Terve nädal oli mul tunne, et neljapäeval saan oma load. Seekord läksin tööle hea tundega. Kogu hommik näpud sügelesid, et majakaaslasele sõnum saata ja lubade kohta küsida. Kella 10 aeg arvasin, et ta peaks juba üleval olema ja postiljonide tööpäev läbi. Saatsingi lõpuks sõnumi ja vastus mind väga ei üllatanud, ma ju teadsin juba sisimas, et täna on see päev!
 Ülejäänud päev möödus tantsides ja lauldes. Töökaaslased ja majakaaslased muudkui õnnitlesid ja kallistasid. Kõik jagavad siin oma muresid ja rõõme, nagu ikka õigetes peredes kombeks.

 Õhtul peale hambapesu sain kõnepostist natuke teistsuguse teate. Paar minutit seedimist ja olingi oma "ebareaalselt" elupilvelt jalgupidi taas maas.
 Ükskõik, kui vaba seikleja ma siin teiselpool maakera olen ning vaatamata sellele, et siin on mu muredeks load ja teise aasta viisa, läheb elu sealpool maakera ikka edasi. Kuigi ma tahaks, et tagasi tulles oleks kõik nii, nagu oli enne mu lahkumist, tean ma, et see nii pole, loogiline ju!

 Ma blogin ainult sellepärast, et ma hakkasin oma "kahe" elu üle mõtlema, kui nii võib öelda. Loomulikult on mul ennegi sellega seonduvaid ideid peast läbi käinud, aga nüüd on need jupikesed kõik koos.
 Esiteks olen ma teinud Austraalias asju, mida ma Eestis poleks mitte kunagi mitte mingil juhul teinud. Ehk ainult sellepärast, et ma olen siin backpacker, kõik on tsill, no worries, elu nagu seebiooper.
 Teiseks, ikka ja jälle kummitavad mind erinevad uudised elust eestis. Mu hobused, sõbrad ja pere. Sain näiteks hiljuti uue venna ju! Jube mõelda, et näen teda alles siis, kui ta juba aastane on!

 Okei, ma nüüd jään oma enda kolmandasse maailma, mu mõttemaailma, elu üle arutlema.

 Blogi pühendustega mu vanaisale. Jah, mina olin pubekas ja Sinul alati sada tööd varnast võtta, aga Sa olid ja jääd siiski mu vanaisaks, kes õpetas mu taluelu armastama ja kelle lugusid oli huvitav kuulata. Jäävad vaid head mälestused! Puhka rahus!