Segadusehunnik.

 Nonii, taas aeg teile väike ülevaade oma elust siin austraaliamaal anda.

 Kolmapäev sadas terve päeva vihma ja mina istusin oma hostelis. Vaatasin paar filmi. Mulle meeldis "the boy in striped pyjamas". See selline ajalooline, juudi-teemaline film. Kellele iganes sellised meeldivad, soovitan.
 Lisaks filmidele tegelesin veel natuke oma tööotsimistega. Sain ka neljapäeva hommikuks ühe tööintervjuu. Muud erilist sellest päevast nagu ei meenugi.

 Neljapäeval läksin varahommikul kesklinna, et siis intervjuule minna. Jalutasin sealt restoranist mööda ja mõtlesin, et see ei ole mulle. Ma pole mingi fancy ettekandja kuskil tipptaseme restos. Ma saaks hakkama küll, aga mul pole seda tööd praegu nii meeleheitlikult vaja ja pige eelistaksin midagi lõbusat nendele apelsinidele vahelduseks.
 Tuiasin siis paar tundi ringi ja sain taas oma semuga kokku. Vihma sadas taas terve päeva niiet Melbourne kesklinna väga nautida küll ei saanud. Ausaltöeldes ootasin sellest linnast midagi enamat. Kõik muudkui kiidavad, aga polnud ta midagi nii ilus. Tallinnale ja selle vanalinnale jääb ikka väga kaugele alla.
 Kesklinna osa on muidu üpris suur. Pisikesi poode ja kohvikuid on kõik kohad täis. Liiklus on hullumeelne. Üksikuid ilusaid ja huvitavaid hooneid leidus küll, aga ilm polnud selliseks kultuurijalutuskäiguks just parim. Ehk teine kord, mul siin Melbsis aega küll ja veel ju :).
 Peale linnaskäiku tulin hostelisse tagasi, sõin lõunat-õhtusööki ja läksin oma pitsakohvikusse tööle. Bossid, kaastöötajad ja muud sellised on toredad. Töö pole mingi ulmekeeruline AGA selgus, et mu põhiülesandeks on telefonitellimustele vastamine. Esiteks ma isegi eestis lasin alati kellelgi teisel mu juuksuri ja muid selliseid aegu kinni panna, et jumala eest ise telefoniga rääkima ei peaks. Teiseks on siin kõik inglise keelne ju!
 Töötasin paar tundi, nemad olid minuga rahul ja tahtsid, et ma reedel ja nädalavahetusel ka töötaksin. Mina mõtlesin terve ülejäänud õhtu, kas ma ikka tahan seda. Need pitsa nimed on kõik nii keerulised ja ühesugused. Okei, mingi ajaga saaks need ju selgeks, aga esimesed nädalad oleksid põrgupiin ja see palganumber ei motiveeri ka.
 Lõpuks otsutasin selle tööasja sinnapaika jätta. Ma pean enne selgeks saama, mis mu elust edasi saab. Kas jään Melbourne või lähen minema. Muide seda ka, et eile oli mu telefon kõnedest punane. Kogu aeg mingid tööpakkumised.
 Üks töö oleks country pubis, nagu kunagi bolgart. Seekord natuke suurem linn, aga sisult sama. Kui ma teaks, et ma Melbsi jääda ei taha, oleksin juba seal. Aga mul on siin vaja paar asja enne lahendada, niiet palusin neil natuke oodata. Nad olid lahkesti nõus, sest olid minust tõsiselt huvitatud, milline au :).

 MUIDEKS, üks kõne oli politseist. Selle kõne leidsin kõnepostist ja kui too tädi end kui politseinikku tutvustas, mõtlesin, et oi kurat, millega ma nüüd hakkama olen saanud. Aga seejärel tuli teade, et minu varastatud rahakott koos dokumentidega on Kalgoorlie politseijaoskonnas.
 Helistasin kohe tagasi ja tuligi välja, et kõik mu juhiload ja pangakaardid on seal. Küsisin, kas mu telefon ka, selle peale tädike muigas ja ütles, et pole telefoni ega sentigi raha rahakotis. Igatahes ütles, et nägi facebookist, et ma olen Melbournes ja lubas lahkesti mu rahakoti siia saata. Vot milline aus varas mu rahakoti näppas! Kahju ainult, et mul juba kõik uued dokumendid on, aga vähemalt saan oma ilusa rahakoti tagasi :).

 Aga jah, facebook on väga tore koht. Kunagi ei tea, kes ja mis infot keegi su elu kohta sealt välja nuhib, eksole :).