Apelsinistress!!!!!!

 No tõesti kopp on ees, kõrini noh, täiesti siiber! Aina hullemaks läheb lihtsalt! Ma pean siit minema saama!

 Igal hommikul on aina raskem voodist välja ronida, üha rohkem tahaks selle kuradima äratuskella kinni panna ja mitte kunagi enam sinna apelsinilattu tööle minna. Oma sorteerimisnurka kõndimine läheb päev-päevalt muudkui raskemaks. Aeg läheb aeglasemalt, töökaaslased muutuvad igavamaks ja ilm ka ainult külmeneb. Õähhhh!
 Ainus mind elus hoidev lootuskiir on see, et ma saan lõpuks load kätte. Terve tööpäeva ootan hetke, mil koju tulen ja oma ümbriku laualt leian. NO EII!!! MITTE MIDAGI, NULL! Iga päev küsib vähemalt 5-10 inimest mult, kas ma olen nad juba saanud. EI, tänks et meelde tuletasite ekssss!!

 Okei, piisavalt stressi välja elatud. Tegelikult on mul siin hostelis nii tore ju.. Mul siin nagu omamoodi pere. Suur õde kellega kõigest klatšida ja arutleda. Väikevend, kes mind patsist sikutab ja maadelda tahab. Suur vend, kellega enne magamaminekut elu üle arutleda ja kes enne pidusid mu põrandale väänab ning nõuab, et ma korralikult käituksin.
 Pühapäeval oli meil näiteks suur õhtusöök. Tüübid kokkasid 4 tundi! Teisipäev oli taas pizzapäev, seekord lame 13 pizzat..

 Välised kõvakettad vms on ka ülipopiks saanud siin hostelis. Ostin omale ka, mul hetkel mingi 1000 filmi/teleseriaali jms. Väga paljud on veel kopeerimata. Vähemalt on mul nüüd alati midagi teha, kui igav peaks hakkama.

 Ahjaa, nagu lubadejamast ei piisaks, pole ma veel teise aasta viisa kohta mingit tagasisidet saanud. Kust ma teadma peaks siis, kas ma pean röntgeni ja muud sellised tegema või mitte..

 Ah ei suuda midagi normaalset kirja panna, eks hakkan oma filme vahtima. Vähemalt sain mingigi ülevaate antud. Sorry, natuke piinlik on seekord.. Ehh..