3. September

Täna sain õnneks hästi magada, mässisin end tuhande teki sisse. Hommikul ronisin alla, sõin röstsaiu JÄLLE. Ma pole pm aasta aega saia söönud, nüüd siin Bolgartis saan vist mitme aasta eest neid. Mul juba praegu kopp ees, aga ega siin eriti valikuvõimalust pole ju.
Peale seda passisin, lugesin natuke ja mängisin solitairet. Lõpuks sai aku tühjaks, panin arvuti laadima ja kuna ilm on päris ilus, otsustasin jälle jalutama minna. Mõtlesin, et proovin seekord telfiga wifit taga ajada, lootus polnud veel surnud – ÕNNEKS.
Kui te neid postitusi nüüd septembris loete, siis saate vist aru, kas ma leidsin wifit :D! Mu päev läks kohe 100x paremaks. Okei, ma pean wifi pärast õues kuskil teeääres istuma, aga see on seda väärt! Nüüd läheb iga päev ju soojemaks ka. Pealegi mul polegi vaja terved päevad netis istuda. Laen aga aku täis, kobin õue natukeseks ja korras.
Igatahes praegu veel päris hommik, kell on 12.47. Ma nüüd jätan arvuti edasi laadima, käin ostan poest midagi, söön ehk ja pärast seda äkkkki aku täis. Saaks lõpuks ometi netti!

Söögiks oli seekord juust makaronitükkidega. Muidu oli päris hea, aga palju sa ikka seda juustu sisse ajad omale? Pärast söömist oli küll selline tunne, et peab 20km maha jooksma. Kahju, et siin kuskil jooksukohti pole, kõva tee peal ei taha nagu eriti oma põlvi veel rohkem lõhkuda. Jooksma ma siis ei läinud, aga arvuti võtsin sülle ja marssisin õue. Tõsiselt ebamugav oli netis olla, istuda ei saanud, sest kohe kadus wifi ära. Seisin nagu tolvan keset ristmikku, arvuti süles. Postitused sain õnneks üles laadida.
Õhtu oli juba üsna tavaline. Alguses oli ikka närv sees, uued inimesed tulid. Ei teadnud, mida nad tahavad, kuidas reageerivad jne. Vanadega kuidagi palju mõnusam, julgen juba ise juttu alustada jne. Need noored kutid tulid ka koos ühe uuega. Seekord väga ei suhelnud nendega, polnud eriti aegagi, reede õhtu ikkagi ja suht kiire.
Naljakas on see, et kui eestis peod algavad nii 8aeg ja lõppevad varahommikul, siis siin nad alustavad kell 6 ja eile nt kell 11 oli baar tühi. Mina ja Dick istusime kahekesi ja hädaldasime, kui nõrgad Bolgarti inimesed ikka on.
Mina ei saa neist üldse aru, tulevad siia, joovad end täis ja ronivad koju. Mis mõte sel on? Üritavad siin mind ka joota kogu aeg, aga ma tõesi ei viitsi. Oleks siis mingi pidu vms, aga niisama tühja istumine. Aga noh, mulle sobib, minu tööpäevad on tänu nende nõrkusele lühikesed .