10. September

Well.. Päris mitu päeva pole midagi postitanud. Ma eile hilisõhtul üritasin, aga mitte kuidagi ei suutnud mõtteid kirja panna. Eks ma üritan täna hommikul uuesti.
Teisipäev oli siiani kõige hullem päev. Tõeline rutiin, mitte midagi mäletamisväärset ei juhtunud. No võib-olla ainus uudis oli see kui Dick ütles, et mul kolmapäev vaba päev. Ma ausalt ei teadnud, kas nutta või naerda. Siin pole vaba ajaga mitte muhvigi peale hakata ju.
Õhtul tuli mul üsna hull masendushoog peale jälle. Siinne elu on nii vaikne. Ma tulin Austraaliasse selleks, et rutiinist pääseda, uusi asju kogeda ja seigelda. Aga mida ma siin Bolgartis teen? Ainsad põhjendused ongi inglise keel ja baaritöö kogemus, aga kas need on seda tõesti väärt? Neid saaks tegelikult linnast ka ju. Põhimõtteliselt tuli mul hull igatsus eesti nädalavahetuste ja möllude järgi. Hakkasingi siis viimaseid pidusid meenutama ja no see tegi tuju kohe paremaks, hakkasin omaette naerma. Varsti kordame kindlasti!
Kolmapäev, mu kallis day off. Päeva päästis Deb, kes võttis mu kaasa lähedalasuvasse linna Nothami shoppama. Ostlemisest ma väga ei hoolinud aga nii kui linnale lähedale jõudsime, hakkas mu telefon piiksuma. Sain kõik sõnumid ja kõnepostid kätte lõpuks. No nii hea tunne oli, nagu oleks kuskilt onnist välja pääsenud.
Linnas läksime Debiga lahku ja mina esimese asjana aktiveerisin kohe oma netipulga ära. Ma polnud 100% kindel, et sellel Bolgartis levi on, aga ma olin valmis 300eegu eest riskima küll. Netipulga aktiveerimine oli jälle tsirkus. Sattusin mingi väga jubeda aktsendiga tüübi otsa, kellest ma alguses mitte midagi aru ei saanud. Linnas oli liikluse möll veel taustaks ka, aga no natuke alla 15min rääkisime ja lõpuks sain korda selle asja.
Peale seda jalutasin linnas ringi ja käisin mõndades poodides ka. Riideid jms pole mul tõesti mõtet väga osta, sest mul seljakott nkn täis ja ma pean seda veel aasta endaga kaasas vedama. Ainsad asjad, mis ostsin olid postkaart ja üks vana kasutatud raamat „Thunderhead“, mille sain mingi 20eegu eest. Raamatu nkn loen läbi ja jätan siia, pole kallis raamat kah.
Lõunaaeg jõudsime Bolgarti tagasi. Esimese asjana tsekkas netipulka, TÖÖTAS! Nüüd on mul tõeliselt luks elu, ma saan oma voodis netis istuda, no nii hea! See päästis mu terve siinse elu. Mul vahepeal oli juba tõeline igavus-masendus peal. Nüüd saan lõpuks jälle normaalselt sõpradega suhelda ja eluga kursis olla. Oojee.
Eile, neljapäev, oli taaskord üsna rutiinne päev. Võib-olla ma hakkan sellega juba harjuma ja nüüd mul ju nett ka, igatahes suutsin terve päeva ära sisustada ja igavusest polnud haisugi. Baaris oli mul vist esimene päev, kus tundsin end täiesti mugavalt ja hästi. Võib öelda, et eilsega ma olen väga rahul. Terve päev sujus hästi ja õhtul MSNis istudes tegid sõbrad päeva lõpu ka väga mõnusaks, tänud teile, kui te seda lugema satute :D.
Täna hommikul koristasin baari ja mul polnud mitte midagi selle tegevuse vastu. Mingi kevadine positiivsus vist tagasi tulnud. Täna üle pika aja on natuke päikest ka näha. Kahjuks päevitama ei saa, aga niisama õue jalutama võiks küll minna. Oo, ja jooksma peaks ka minema, kuigi seda viitsimist mul küll pole.
Rohkem pole mul vist midagi öelda. Jälle tuli üks pikk postitus, aga kuna siin mitu päeva koos, siis las olla. Arvatavasti nüüd Bolgarti ajal kirjutangi harvem mingeid kokkuvõtvaid postitusi siia. Saate natuke rahu. Kui siit minema lähen, hakkab nkn palju uusi asju jälle juhtuma ;).

PS. Tänane õhtu läks jälle igatpidi metsa. Baaris noori polnud, kuulati 60-80ndate muusikat jne. Üsna s*tt tuju tuli peale ja siis hakkas üks kohalik veel minu kallal nalju tegema. Mul oli selline tunne, et ütlen Dickile, et mulle aitab sellest jamast siin. Tahaks noori, kellega suhelda ja niisama tsillida.
Põhimõtteliselt ma lõpuks võtsin ikkagi kokku end, üritasin halva asja juures head nägu teha. Võtsin oma tööd ka mitu korda vabamalt, mul üsna savi sellest. Parem ongi, kui nad mind siin kinni hoida ei taha.
Hakake aga bettima, kaua ma siin veel vastu pean :D?