Paar päeva juba jälle möödas ja lõpuks leidsin aega blogimiseks. Need paar päeva on igatahes väga kiirelt läinud, loodetavasti lähevad järgmised paar nädalat samas tempos.
Üleeile oli muidu täiesti tavaline päev, aga õhtul baaris hakkasid kaks lahedat kohalikku rääkima, et nad lähevad järgmisel päeval kuskile mõnesaja km kaugusele farmi ja võivad minu ka kaasa võtta, kui ma tahan. Loomulikult ma olin nõus, ükskõik mida, aga vähemalt saab Bolgartist minema! Õnneks oli Dick ka nõus sellega ja siis leppismegi kokku, et 6.30 hommikul võtavad peale mu.
Nagu ma juba varem maininud olen, siis õnnemünt vihkab mind. Ma pole rohkem jooksmas ka käinud, ei ole saanud teda sohu visata. Igatahes, kui tavaliselt lõppeb mu tööpäev 21-22, sest baar on inimestest tühi, siis üleeile oli kell 23.30 veel umbes 10 inimest. Ma vandusin ja torisesin omaette, sest minu väärtuslik uneaeg lühenes iga minutiga. Õnneks tuli Dickile, kes oli täis nagu tarakan, veits enne 00.00 meelde, et ma pean vara ärkama ja ta lubas mu ära.
Hommikul korjas Darren mu peale ja läksime Dapsyle järgi. Ma ei tahaks blogi võõraste nimedega väga keeruliseks ajada, aga tähtsamaid siiski mainin. Darren on siis umbes 40aastane ja tegeleb villaäriga. Dapsy on umbes 60 ja töötab Darreni alluvuses. Mõlemad on hästi toredad ja sõbralikud naljaninad. Nad käivad päris tihti baaris ka, vanad tuttavad mul.
Igatahes reis oli päris pikk, umbes 600km nende jutu järgi. Esimene farm, kus peatusime, pidi olema üks suurimaid Western Australias. Selle omanikul pidavat olema ligi 30 000 lammast ja 8000 lehma. Maa suuruse ütlesid nad ka mulle, aga päris ma mäletangi.. Sealt farmist võtsime siis villa peale ja sõitsime edasi.
Kokku käisime viies farmis. Viimane peatuspaik oli mingisugune lammaste oksjon. See oli mu lemmik, sest sellist asja olin ma ainult telekast näinud. Kõige rohkem pani mind imestama see, et nende lammaste hind oli väga hull, eesti rahas 6000-18 000tk. Aga no need lambad olid vist mingid erilised, sest pärast autos Darren ja Dapsy ka arutasid, et miks peavad need lambad niii kallid olema.
Tagasi Bolgarti jõudsime kell 15.45. Reisimuljed olid üsna mõnusad, kuigi see polnud midagi erilist. Aga ma jäin rahule, kuna käisime siiski minu jaoks uutes kohtades. Pealegi nägin oma esimesed metsikud kängurud ja emud ka ära! Lisaks sain Bolgartist eemale ja kõvasti vaheldust siinsele elule.
PS, pilte tegin ka ;). http://picasaweb.google.com/antik91/BolgartAustralia# - seal albumis alates kollasest traktorist siis.
Peale reisi olin suht väsinud ja õhtul baaris oli üsna piin olla. Õnneks läks aeg üsna kiirelt ja peale tööd passisin veel natuke internetis ja MSNis. Rääkisin ühe vana klassiõega, kes käib praegu Taani ülikoolis ja mul tuli jälle ülikoolipaanika peale. Mul pole õrna aimugi, mis ma tegema hakkan. Ma tean enam-vähem, mida ma õppida tahaks, aga ma ei tea kus.
Austraalias õppimine on ikka tohutult kallis, paarsada tuhat aastas, niiet see jääb ära. Taanis ja Rootsis oleks odavam, aga miski peale ülikooli nende riikide puhul väga ei tõmba. Eestisse jääda väga ei taha, kui siis ainult Tallinnasse, sest seal on kõik, kellest praegu puudust tunnen. Aga kõige kutsuvamad erialad on Tartus. Õnneks on mul selle ülikooli teemaga veel kõvasti aega, aga juba praegu paanitsen.
Ighatahes täna olengi siis ülikoolide kodukaid uurinud jne. Samas selleks on veel natuke vara, mul veel peaaegu aasta Aussi olla ja nii palju asju võib juhtuda.
Õhtul baaris oli ainult üks kohalik ja terve hunnik muid tegelasi. Üks vanapaar oli kuskilt Bunburyst, mis asub Perthist lõunas, ja nad andsid lampi mulle oma nr, et kui ma sinna kanti kunagi satun, siis nad väivad mulle öömaja pakkuda. No how's that, täpselt nagu Nik..
Igatahes tore õhtu oli, sai üsna varakult läbi ka. Kahjuks pidin veel tükk aega baaris passima ja kuulama kuidas Dick mulle loengut peab. Rääkis elu olemusest, valikutest, võimalustest jne. Joodikust ahne baaripidaja jagas oma elutarkusi :).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar