15. September

Nii, otsustasin 14. ja 15. septembri siiski eraldi kirjutada, päris pikk tekst tuli eelmine. Niiet lugege siis enne 14 läbi ikka, kuigi ma postitan nad korraga.
Päev algas nagu ikka täiesti tavaliselt. Kui siis ainult selle erinevusega, et netti mul praegu ju pole. Peale söömist võtsin raamatu ja ronisin õue päevitama. Ilm oli hullult kena, täpselt nagu eesti ilus suvepäev, mis siis, et siin on talv.
Raamatu sain lõpuks ometi läbi! 700lk inglise keelt – tehtud! Poole pealt hakkas raamat juba igavaks ka muutuma, aga ei raatsinud lugemata ka jätta. Igatahes väga rahul olen, nüüd saan lõpuks Thunderheadi kallale asuda.
Peale lugemist oli linna minekuni tunnike aega. Vahetasin riided, pakkisin koti kokku ja kuna pool tundi oli ikka aega, otsustasin paar pilti teha. Mu fotokas on ikka täiesti -, oh ma ei taha ropendada.. Peaks ta koos selle õnnemündiga sinna tiiki viskama. Igatahes jätkasin oma pildistamisseeriat telefoniga.
Pärast mitut ebaõnnestunut katset pisikesi sõpru, sisalikke seinal pildistada, jätkasin majaga. Paar pilti sain tehtud, kui järsku nägin prügikastide juures mingit liikumist. See sõber seal polnud just eriti pisike ja kuna mulle sellised elukad eriti ei istu, ehmatasin ma ikka päris hullult. Värisevate kätega tegin siiski paar pilti temast, kui üles saan siis näete ka. Deb hiljem ütles, et tegi oli mingisuguse Bobtail-iga vms. Kui netti saan siis äkki copyn siiaga mingit infot nende elukate kohta.
Peale pildistamist läksime linna. Seal midagi tarka teha polnud, nagu ikka jalutasin ringi ja nautisin tsivilisatsiooni. Lisaks sellele sain ka järjekordse teeninduskultuurišhoki. Nimelt uitasin Woolworthsis, mis on nagu näiteks meie Prisma, ja uurisin erinevaid uusi asju, mis seal müügil oli. Ilmselgelt oli mul väga arusaamatu nägu peas ja kohe tuli müüja ise minu juurde, oma abi pakkuma. Palju sellist asja Eestis näeb? Isegi hea, kui midagi küsima minnes imelikult ei vaadata.
Tagasiteel mõtlesin autos blogimise peale. Sellest, mida ma kirjutada tahan ning sellest, et mu postitused venivad ikka väga pikaks. Põhimõtteliselt, ma otsustasin, et ma ei põe enam selle pikkuse pärast. Ma tahan ikka lisaks tegevusele võimalikult palju muljeid ja mõtteid ka kirja panna, kas või sellepärast, et endal kunagi hea lugeda ja meenutada. Selles suhtes, et kui te ei viitsi nii palju lugeda siis no worries, ma ei sunni ;).
Igatahes kuna mul hetkel nkn midagi teha pole, siis kirjutan ka nendest asjadest, mis autos mõtlesin. Lugege või ei, ise teate. Edasine tekst mu siinseid tegevusi arvatavasti kajastama ei hakka. Mulle lihtsalt meeldib erinevate asjade üle läbi kirjutamise arutleda.
Niisiis kõigepealt mõtlesin Austraalia ja Eesti loodusest. Autost välja passides tuli see lihtsalt kõige esimesena pähe. Austraalia loodus on kindlasti lahe. Mägine maastik, teistsugused taimed jne. (Jaa, Kaido juba Malaisias naeris mu üle, kui ma kaksiktornide asemel Tarzanipuid vahtisin.) Aga minuarust on Eesti loodus siiski ilusam. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et siin on talv praegu, aga kõik on kuidagi hall. Eestis talvel on kõik ilus valge, kevadet ma ei hakka kommenteerimagi, mu lemmik aastaaeg siiski. Suvel on kõik megaroheline ja sügisel kirju.
Loodusest ma siin rohkem väga arutama hetkel ei hakka, kuna tõesti alles talv ja mul pole õrna aimugi, milline siin muudel aastaaegadel on. Igatahes huvitav ja uus on kindlasti, selles osas olen jumala rahul.
Autosõit oli aga üsna pikk ja siis hakkasin mõtlema üleüldiselt oma reisust. Peamiselt sellest, mida ma arvasin enne Aussi tulekut ja kuidas tegelikult on. Ma arvasin vist umbes nii, et mu elu eriti ei muutugi. A’la tulen Aussi, mul on oma tähtsad asjad seljakotis, piisavalt raha, et mitte paaniliselt tööd otsida, ning siis seiklen ringi ja avastasin uusi asju. Lihtne, eksole.
Tegelikult ma siiski igatsen oma eesti-elu, kui nii saab öelda. Eriti hull oli see siis, kui vaatasin ükspäev Orksis või kuskil kellegi pilte ja nägin mingeid suvetsilli omi. Eestis olles oli minu jaoks nii elementaarne, et mul on sõbrad, pere, hobused jne. Alles nüüd hakkan taipama kui väärtuslikud need osad elus tegelikult on. Jah, seda juttu kuuleb iga päev, aga ju ma siis pole siiski olnud nii tark, et teiste vigadest õppida. Aga loll on see, kes ei õpi enda omadest ;)! Okei, tegelikult ma ei saa nimetada neid vigateks, lihtsalt ma olen juba paar tundi siin neid blogisid kirjutanud ja pea hakkab umbe minema, ei suuda paremaid sõnu ja võrdlusi leida.
Põhimõtteliselt, on jumala õige see jutt, et inimesed hakkavad asju väärtustama alles siis, kui nad nendest ilma on. Jaaa, mul on nad kõik veel olemas, aga VÄGAVÄGA kaugel. Hetkel istun ma kuskil Bolgartis koos inimestega, kes on küll toredad, aga mitte midagi muud. Suht selline no-liferi tunne on. Praegu on eriti nõme, sest mul pole netti ka, ei saa kellegagi suhelda.
Oh põrgu, ma ei oska oma mõtteid kirja panna, annan alla. Pealegi kogu see tänane blogimine on juba pikem, kui mu filosoofia essee, aitab küll! Igatahes see, mis Eestis minu jaoks nii iseenesest mõistetav oli, siin puudub. Usun, et see on arvatavsti kogu selle tripi raskeim osa, mille peale ma Eestis olles isegi mõelda ei osanud.

PS: Lisasin pilte: http://picasaweb.google.com/antik91/BolgartAustralia#