4. September

Nonii, asi hakkab rutiinseks muutuma. Midagi uut ja väga erilist täna ei teinud. Nagu ikka, päeval jalutasin, lugesin ja passisin netis. Õhtul baaritöö.
Võib-olla ainus asi, mida meenutada on see, et üsna alguses tuli baari suur seltskond võõraid. Ma ei tunne siin baaris ennast veel eriti kindlalt, seega olin kergelt pinges, kui neid teenindama läksin. Üks mees tahtis kokat ja õlle, sellega oli korras. Üks väga üles löödud „proua“ rääkis nii segase aktsendiga, et ma ei saanud mitte muhvigi aru. Palusin tal end korrata, selle peale tegi ta eriti ülbe näo ja ütles, et tahab veini. Küsisin: „kas punast või valget, millist täpsemalt?“. Tema hoiak ja hääletoon läksid veel rohkem ülbemaks ja ta ütles, et ma lihtsalt tooks talle veini. Rohkem mul polnud tahtmist uurida, läksin mingisugust veini otsima. Imelik oleks olnud talle suvaline vein viia niiet kutsusin Dicki teda teenindama.
Tegelikult ei juhtunud ju midagi hullu, aga ma tundsin ennast täieliku idioodina, täpselt nii nagu see proua mind vaatas. Korraks tuli selline tunne, et ma otsin mõne vabanduse ja lähen minema sealt baarist. Nii ebamugav oli olla, kui need nõmedikud seal baarileti ääres passisid. Õnneks oli baaris 3 kohalikku ka, keda ma juba varemgi näinud jne. Vaatasin neid sõbralikke nägusid ja võtsin kokku end. Ignoreerisin täielikult ühte osa baarist. Jah, tublid teenindajad nii ei tee, aga vaid tänu sellele suutsin ma teisi heatujuliselt edasi teenindada.
Ah mõttetu asja kohta nii pikk tekst, aga ma üritasin võimalikult täpselt seletada. Igatahes asja point peaks see olema, et kui te tahate SIIRALT head teenindamist, siis tehke kõik selleks, et teid oleks tore teenindada. Jah, professionaalsed teenindajad jäävad igas olukorras rahulikuks, naeratavad kõigile jne. Aga mina teen seda tööd ainult selleks, et uusi kogemusi saada ja silmaringi laiendada, mul pole vajadust sellest tööst kümne küünega kinni hoida. Ma annan endast parima, aga ma ei hakka mingisugustele tõusikutele pugema.
Okei, aitab sellest teeninduskultuurist tänaseks. Jällegi oli väga rahulik õhtu, lõpuks istusin seal Dicki ja Daniga (Dan on kohalik, kes päris tihti õhtuti siin). Dick käis üsna tihti ära, seega rääkisin enamasti Daniga. Naljakas oli vaadata, kui pinges ta minuga suheldes oli. Kogu ta kehahoiak oli ülinärviline. Ta ei oskanud oma käsi kuskile panna, kuidagi rahulikult seista, ei julgenud otsagi vaadata jne. Ta üsna noor ka ja no selline maapoiss, ei suhtle vist eriti tihti tüdrukutega :D. Igatahes ta lubas mulle mingi päev oma vanemate farmi näidata. Pidi kuskil siin kandis olema. Nii palju kui ma ta jutust aru sain, siis lubas mu traktoriga sõitma viia vms :D. Aga eks ma sellest kirjutan siis, kui see juhtub.
Apppi, ma mõtlesin, et teen seekord lühidalt, aga ma ei suutnud. Põhimõtteliselt pole mu tegemistest siin üldse juttu, ainult mu mõtted, mis ma tegelikult võiksin oma isiklikku blogisse panna ju..