Igatahes meie sihtpunktiks oli umbes 150 tuhande elanikuga Penangi saar Malaisia läänerannikul. Saar on kuulus oma toidu poolest. Pidi olema selline tai ja malaisia toidu ristand ja üks parimaid kogu Malaisias.
Neljapäeval kohale jõudes midagi suurt teha ei jõudnudki. Käisime niisama kohalikus suurimas linnas ringi ja arutasime oma edasisi plaane. Astusime läbi mõnest templist ja nautisime lõpuks ometi merd.
Õhtupoole käisin ma veel üksi teisel tiirul. Astusin läbi mingilt hullult hiina teatrishowlt, käisin taas mere ääres ning lõpetasin oma päeva ühes hästi toredas koduses hiina söögikohas. Sõin mingit nuudli-riisi suppi, jõin mee-sidruni jääteed ning kuulasin hiina muusikat. Mõnus :)!
Järgmisel päeval otsustasime rollerid rentida ja saarele ringi peale teha! Lõpuks ometi üks korralik seiklus. Mina polnud kunagi varem rollerit juhtinud ja rendipoest otse pöörasesse liiklusesse sulanduda oli alguses päris veider. Hiljem linnast väljas olid teed juba tühjad ja mul sõitmine selgem. Päris äge oli seal ringi lasta, kõik kohalikud naeratasid, lehvitasid ja signaalitasid meile!
Meie tripp oli ikka täiega lahe! Loodus on siin super ja teed lähevad läbi mägiste Malaisia metsade. Peatusime näiteks ühes troopiliste puuviljade istanduses, kus kiired joogid ja näksimised võtsime. Yummmmmm!
Veel peatusime ühes pisikeses kalurikülas, sest Anetil hakkas kütus otsa saama. Ega bensiinijaama siin kergelt leia, küsisin abi kohalikelt ja terve poetäis tõttas meid abistama. Mu kohalik tõlk istus kohe oma rolleri otsa ja näitas meile teed külapoodi, kust 1,5l sprite pudelist meile bena anti. Kõik lapsed olid nii põnevil! Milline mõnus vibe.
Viimaseks peatuseks oli Penangi mägi, kust avanes päris mõnus vaade saare suurimale linnale, Georgetownile. Seal me kaua ei jõudnud olla, sest sattusime sääskede rünnaku alla.
Oma kodusirgel mägedest alla suundudes tahtsin ma veel pildistamispeatuse teha. Anett avastas, et tema fotokas on kuskil hüpeka ajal rolleri korvist välja lennanud. Kuna üsna hiljuti alles oli üks kõige hullem hüpekas, suundus ta korra tagasi. Tühjade kätega naastes otsustasin koos temaga seda veel korra otsima minna. Mäekaldel tagasipööret tehes suutis Anett seekord äärekivisse sõita ja rolleriga külili käia. Õnneks pääses ainult paari kriimuga.
Aga põhiasi on see, et kohe tormasid kõik möödasõitjad appi ja meid leidis üles ka Aneti kaamera leidnud kohalik poiss! No nagu saatus oli see kummuli käimine!
Saatusest veel nii palju, et kodus olles õhtust sööma minnes avastasin mina, et olin oma kaamera enda rolleri korvi jätnud! Pidin veel ruttu tagasi laenutusesse jooksma, õnneks olid roller ja kaamera täpselt nii, nagu ma nad sinna jätsin, huhh!
Õhtul tsillisime pikalt oma söögikohas ja tegime tutvust sealsete töötajatega. Peale seda tulime koju ära ja nüüd on nii hea laisalt voodis lesida. Vahepeal sain paraja kõhutäie naerda ka, kui Anett oma blogipostituses arvas, et me oleme hoopis Langkawi saarel khmmmblondkhmmm.. Igatahes no milline päev :)!
Siiralt Teie, rollerijuhipäevitusega tomatid!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar