Laupäev, 28. juuli 2012

Ko Phangan, Ko Chang. Elevandid ja muud elukad!

Ma olen nii laisaks ikka jäänud..

 Kuhu ma jäingi? Puhkusesaarele eks! Kolme päeva asemel olime seal pea nädal! Päike, rand, bassein ja super elustiil.

 Ühel päeval käisime turistibüroo poolt korraldatud tuuril. Loomulikult sattusime sinna meie ainsal vihmasel päeval.. Saime korra elevanti katsuda, vibu lasta, seiklusrajal turnida, mööda juga üles ronida ja boksikotti taguda. Anett oli jumala sillas, aga mulle vist meeldib ikka omal käel ringi kolada, kuidagi veider klassiekskursiooni tunne oli. Samas tore, et käisime ju :)!
 Mingil päeval tuuristasime veel kõvasti rolleritega ringi. Sõitsime läbi palju erinevaid külasid/asulaid
ja käisime snorgeldamas. Kuigi peaaegu üle pea vees lainetega kivide vahel oli minu jaoks päris hirmus, oli ikkagi lahe. Nägime pisikest kaheksajalga ja terve hunnik erinavid kalu.
 Ko Phangan saar on tõesõna ideaalne puhkuseks! Isegi kohalikud inimesed on kuidagi nii lõõgastunud ja rahulikud. Kasvatavad oma kanu, lehmi ja juurvilju-puuvilju oma pisikeste palmidevaheliste hütikeste kõrval. Esiuste kõrval ripuvad võrkkiiged, kus siis hea tsillida ja saare ilu nautida.
 Ma poleks kunagi varem arvanud, et minus mingisugune hipi peidus oleks!!! Aga kui mul kunagi võimalus tuleb, tahaksin kindlasti paariks kuuks sinna hipi kombel elama minna! Koliks kuskile hütti, vahetaks naabritega kanu-porgandeid ja loeks terved päevad võrkkiiges raamatut ja sõidaks rolleriga ringi. Seal on päris palju selliseid turiste! Kohtasime isegi mõnda.
 Seal saab päris odavalt hakkama ka. Hüti saab 200 kohalikku öö (60eek), kuu aega mingi 1500 eeki koos vee ja elektriga!!! Toit restodes mingi 100 kohaliku ümbes (30eeki), ise kokates kindlasti 10x odavam ka. PALUN TULEVIK TEE NII, ET MUL OLEKS VÕIMALUST, AEGA JA IKKA TAHTMIST VEEL!!!






























Ko Phangan -- Bangkok -- Ko Chang.

 Lõpuks oli vaja ikka edasi liikuda. Uus sihtpunkt tuli taas kuidagi väga suvaliselt kuigi plaane me ei teinud. Teepeal oli vaja veel üks uus eesti tüdrukust reisikaaslane peale korjata, nimeks Ave.
 Bangkoki läksime öise rongiga nii, et hommikul jõuaks ilusasti kohale ja saaks ruttu edasi minna, mul pole mingit soovi kauemalt kuskil suurlinnas peatuda, siinsed ajavad hulluks mind. Ning alles aastake tagasi kirjutasin siin pikalt arutelu, kas ma olen linnakas või maakas. No nüüd tean kindlalt!
 Bangkokis jõudsime peatuda vaid nii palju, et ma saaks ülikooli dokid ära saata ja kiire söögipausi teha. Ma siin palun iga päev postijumalat, et mu dokid kahe nädalaga Eestisse jõuaks, sest sellest sõltub, kas saan oma esimese valiku ülikooli või mitte. Kui õudne on see tunne, eh?! Igatahes, Avet veel üles ei leidnud, niiet otsustasime temaga Ko Changil kohtuda.



Ko Chang (e. Elevandi Saar).

 Esimesena tuleb pähe mälestus pidevast kolimisest! Kolm korda kolisime kodu nelja päeva jooksul. Esimene rajoon oli liiga kallis, teine tundus alguses liiga vaikne ja kui kolmandasse ja viimasesse jõudsime, kahetsesime teisest lahkumist, sest viimane oli veel vaiksem küla.
 Saarel on praegu see vihmahooaeg ja turistidest on põhimõtteliselt tühjus. Kuna tegemist on üsna turistika saarega, on halval hooajal tänavad ikka täiesti surnud ja pooled kohvikud suletud. Ega midagi väga teha nii kui nii ei saa, vihma sajab päris palju.
 Ega kõvad eesti neiud ei saa siiski end ilmast häirida lasta. Käisime tuiasime päris palju niisama ringi, rannad-poed-kohvikud ja massaaž. Suurimaks reisiks jäi elevandimatk vihmametsas, mis oli kindlasti "must do" listis ja nüüd tehtud!! Päris huvitav kindlasti suure eluka seljas läbi džungli matkata!
 Lõpuks sai ka "party in Thailand" tehtud. Lausa 2 ööd sai varajaste hommikutundideni kohalikes baarides pidu pandud. Teisel varahommikul pidime 5km mööda mägiseid teid päikesetõusul koju tuiama, mitte just kergemaid jalutuskäike.. Kusjuures sellel samal hommikul suundusimegi elevantide juurde...
 Kindlasti meeldis mulle Ko Phangan rohkem, aga hästi mõnusaks tegi Ko Changi see, et tutvusime ühe muheda inglise poisiga ja saime kokku mu kahe inglise sõbraga Austraaliast. Minu ühest reisipartnerist sai järsku 5!!!!!!
 Ahjaa, üks hommik nägin onni ees päris suurt ussi ka!!! Selline must ja hästi pikk! Oi, kuidas ma ehmatasin! Austraalias ei näinud kahe jooksul ühtegi muide, kuigi ma enamus ajast maal elasin..






























Ko Chang, Tai -- Koh Kong, Kambodža.

 Täna oligi aeg taas "to hit the road Vero, don't you come back no more no more no more... lalallal". Ostsime eile õhtul reisi ära, mis sisaldas siis kõiki busse-taksosid-paate. Hommikul istusime oma onnide ees tund aega ja peksime sääski eemale, aga keegi meile järgi tulla ei tahtnud.
 Tagasi reisibüroosse minnes saime õnneks uue pileti ja seiklus võis taas alata. Nagu juba tavaliseks saanud, pidime seegi kord tunde ja tunde istuma ja busside vahetusi ootama. Peale väsitavat reisi, pikki vaidlusi taksojuhtide ja muude tegelastega, jõudsime lõpuks hotelli, mille eest samuti maksnud olime ja kus selgus, et meile tube pole. Järgmise vaidluse tulemusena viidi meid asendushosteli. Juurde maksma ei pidanud, aga asenduskodu on paras urgas. Jäigi selgusetuks, kas meile hotellist valetati ja saadeti odavasse urkasse või oli tõesti mingi viga tehtud. Too töötaja paistis küll esimene, kes ausat juttu oleks ajanud siin Kambodžas.
 Ega see linnake on tegelikult ainult reisiga kaasnenud peatuspaik ööks, kust hommikul õige sihtkoha suunas edasi seikleme. Edu meile ja tänud teile tähelepanu eest! JA JÕULUDEKS PALUKS KÄÄBUSSIGA!











Kommentaare ei ole: