Minu reisi esimeseks punktiks pidi olema Singapur, aga hing ihkas ikka korra Indoneesiasse ka põigata. Leidsingi hea hinnaga pileti Indoneesia pealinna, 12 miljoni inimese kodulinna Jakartasse ja soodsa lennu Singapuri sellest linnast nii paarisaja kilomeetri kaugusel olevast Bandungist.
Juba nende linnade kohta infot otsides sai selgeks, ega Jakarta eriline turistiparadiis pole. Bandung tundus natuke huvitavam, see on Jakarta elanike nädalavahetuse puhkuselinn, shopingu ja ülikoolilinn,
nagu meie Tartu!
Jakarta.
Jakartasse jõudsin esmaspäeva varahommikul reisist väsinuna ja Austraaliaga lahkuminekust kurnatuna. Ainus, mis mind huvitas oli kiiresti hosteli saada ja küllap seeläbi õnnestus kohalikel tüütutel taksojuhtidel minult nii kolmekordne hind välja pigistada.
Taksos olles vaatasin seda meeletut liiklust. No need kohalikud on ikka ülihead juhid, kui sellises segaduses ellu suudavad jääda! Igasugu teemärgistused on olemas, aga näiteks ohusaared on ainult selleks, et teiste vahelt läbi trügida.
Kui lõpuks hosteli jõudsime sain end ilusasti tuppa sisse seada ja kuigi oleksin hea meelega magama jäänud, otsustasin ikka linna vaatama minna. Ega ma siia magama tulnud ju!
Sain hostelitädilt kaardi, millel näpuga järge ajades üritasin leida tee mingisuguse suure turuni. Tänavatel terveks jäämine on ikka kunst omaette! Keset tänavaid on hiiglaslikud augud, kõnniteedel ruumi pole, sest need on müügikärusid täis pargitud. Lõpuks lülitasingi hirmu välja ja jalutasingi keset suuri sõiduteid autode, rollerite ja tuk-tukkide vahel (tuk-tukid - kolmerattalised mootoriga kärud).
Enne turule jõudmist suutsin veel totaalselt ära eksida! Keerasin kuskile kõrvaltänavasse ja sattusin jubedasse tupikusse. Kaardi uurimiseks peatuda siin tänavatel ei saa ka, sest kohe on kohalikud kallal ja tahavad sulle kõike müüa või sind mõne rolleri peale saada. Ekslesin seal tükk aega, endal higi voolab mööda selga ja jalad täiesti villis!
Kui lõpuks turule jõudsin olin päris pettunud. Rahvast nii täis, et kuskile minna ei saa. Mina teistest peajagu pikem ja ainus valge, kõik vahtisid nagu tulnukat!! Igal pool saatsid mind itsitused, sosinad ja "hey miss!".
Päris tühjade kätega ei tahtnud turult lahkuda ka niiet ostsin omale paar särki. Esimesega sain ikka rämedalt üle ka ju. Maksin nii 3-4 siinse särgi hinda. No ise olin tobu ja vähemalt saab keegi nüüd puhkusele minna! Happy days!
Peale turgu võtsin takso tagasi koju. Viskasin natukeseks voodisse pikali ja tsillisin niisama. Mõnus rahu!
Õhtul sai korra veel kapuuts peas lähimasse ostukeskusesse joostud, et midagi süüa saaks. Ei olnud mul viitsimist kohalikes kohtades lolli mängida niiet seadsin sammud Pizza Huti. Oh mind..
Järgmisel päeval oli plaan Bandungi edasi minna ja sellepärast ajasin end vara püsti, et rongijaama pileti järgi minna. Seekord oli liigelda juba lihtsam ja kohale jõudsin ilma äpardusteta. Rongijaamas suutsin siiski täielikult segadusse sattuda, mul polnud õrna aimugi kuhu minna. Passisin nagu lammas seal ja üritasin tulutult kohalikelt abi küsida, ega siin keegi inglise keelt ei oska ju.
Peale mitme vale järjekorras seismist leidsin lõpuks õige rea. Seal seistes nägin, et kõigil on mingi paber käes, aga ma ei leidnud seda kuskilt. Jälle olin segaduses. Õnneks tuli viimasel minutil minu juurde kohalik mees ja küsis, kas mul paber on. Minu pearaputuse peale jooksis tüüp minema ja tuli varsti paberiga tagasi. Täitsingi selle tema abiga ära.
Pileti sain alles järgmiseks hommikuks ja pidin veel ühe päeva selles jubedas haisvas linnas veetma. Minu uus paberitoojast sõber võttis koha mu külje all ja jalutas mind veel muuseumisse. Selline 40 aastane, hambutu õllekõhuga mees, üritas vahepeal ikka päris ligi ajada ja ära ei tahtnud kuidagi minna.
Muuseumis otsustasin talle natuke tippi anda, abi eest tänada ja kindlalt minema jalutada. Hea oli rahus natuke ringi vaadata, aga ega väsimusest kaua ei viitsinud seal olla.
Edasi suundusin kuulsasse bäkkerite linnaosasse. Seal elu ikka kees täiega! Kõik kohad olid rahvast täis. Ma sõin lõunat, jõin imehead kiivimahla ja hiljem eksisin kuskile labürenti. Tänavad olid nii meetrilaiused, lapsed-kassid jooksid ringi, naised pesid pesu jne. Mul tuli päris hirm sisse, kõik vaatasid taas nagu tulnukat ja väljapääsu ei paistnud kusagilt.
Peale labürenti suundusin taas koju lebotama. Jällegi sai õhtul kiiresti pizza poes käidud ja varakult magama mindud.
Jakarta -- Bandung.
Kolmapäeva hommikul läksin taksoga rongijaama, kus jalutasin taas kokku oma eilse paberimehega. Taas võttis tüüp koha mu külje all ja kuigi mul oli plaan enne rongi minekut veel kohvikus passida, otsustasin nüüd kiiresti rongi põgeneda. Tüüp muidugi oli rõõmus minuga kaasa tulema ja sai isegi piletikontrollist läbi! No mida tegelast!!! Tuli muga lausa rongi kaasa ja istus minu kõrvale maha! Hakkas rääkima, et nägi mind unes ja tahab mind oma emale tutvustada. Lõpuks pidin taas tüübile tippi andma ja head-aega ütlema. Andsin talle nii 10 krooni väärtuses kohalikku raha ja tüüp jalutas üsna solvunult minema, haha.
Rongisõit oli omamoodi huvitav. Mul vedas ja sain aknaäärse koha, asustatud aladel tundus nagu vaataksin mingit india filmi. Igausgu kolast kokku laotud kuute meenutavad majad, lapsed mängivad raudtee ääres, mõned lennutavad lohesid, mõni magab silla all. Ühel katusel oli täiesti surnut koera meenutav asjandus, ma loodan, et see oli mingi topis vms!
Linnast välja jõudes saatsid meid mäed, riisi- ja teepõllud. Üritasin pilte ka teha, aga mu puutetundlik telefon siin niiskuse käes on täiesti tumm.
Bandung.
Bandungi jõudes ründasid mind taas taksojuhid. Saatsin kõik minema ja üritasin leida ainsat usaldusväärset Blue bird taksot. Kuna ma ühtegi ei leidnud, otsustasin silmamälus oleva kaardi järgi hosteli poole tatsama hakata.
Endalgi oli naljakas, kuidas ma, ainus turist, keset sõiduteid oma 18kg kohvriga mööda auke ja poste manööverdan. Sihikindlus missugune!
Lõpuks istusin kohvriotsa maha ja hakkasin mõtlema, kas ikka lähen õiges suunas. Üritasin mingi imeliku kaardi abil teekonda selgeks teha, aga ma ei leidnud isegi enda asukohta. Plaanisin juba ühelt liikluspolitseilt abi küsida, aga minu juurde tuli taas üks kohalik noormees.
Kutt rääkis päris selget inglise keelt, tegi niisama normaalset juttu ja näitas mulle ka õige suuna kätte. Isegi politsei tuli juurde ja vaatas, et kõik kontrolli all oleks, siin linnas turistid harv nähtus ju.
Lobisesin nendega natuke ja peagi jätkasin oma teekonda. Õnneks polnud hostel enam kaugel ja sain varsti taas voodisse pikali visata.
Õhtul kokkab üks hiina neiu süüa ja meie hostelirahvas (üks ameerika mees, üks kohalik, hiina neiu ise ja mina) sööme õhtust ja lobiseme. Naljakas seltskond on koos ja ma tunnen end nii noorena, jeejee!
Kohalik naine vabandab meie ees, et tema rahvas turiste ninapidi üritab vedada. No need aasia inimesed on hingelt sellised õrnad ja armsad :).
Bandungis ei ole ma ka midagi erilist teinud. Esimesel päeval käisin taas mööda turge ja tupikuid. Teisel päeval plaanisin tegelikult mingisugust vulkaani vaatama minna, aga hommikune enesetunne minuga ei nõustunud. Ka teise päeva veetsin mööda tänavaid ringi kolades.
Natuke kahju, et midagi erilist ei teinud, aga vähemalt nägin kohalikke linnu ja kogemus omaette :). Jalad on täiesti villis!!!!
Pildid:
1 kommentaar:
Siin suht sarnane :D hästi huvitavad söögikohad ja igal pool võib ära eksida ja inimesi täis. Ma pole veel kuskil käinud, aga homme koos siis :D
Postita kommentaar