Jää hüvasti mu Austraalia!

 Istun siin lennujaamas ja üritan midagi kirja panna aga kuidagi ei õnnestu. Kell on 1.35 öösel, korralikult magada pole saanud vähemalt teisipäevast alates, enesetundest rääkimata. Ilgelt tahaksin selle blogi nüüd Austraalia pinnal ikka kirja saada, aga tuju on nii null ja .. (pidingi läppari kinni lükkama, sest ei suutnud emotsioone tagasi hoida. Nagu väike laps kellelt komm käest kistud.)
 Viimane nädalavahetus oli tegelikult üsna tore. Sain oma lemmikkutiga kokku, käisime bowlingus ja tsillisime niisama. Viimasel päeval käisin veel kiirelt Fremantles suveniire ostmas ja oligi aeg lennujaama suunduda. (Nüüd tuleb pikalt niisama mula emotsioonidest, niiet ma luban lahkuda kõigil, kes soovivad :)!!!)

 Peaaegu kaks aastat veetsin Austraalias ja selle ajaga suutsin seal päris ära koduneda. Kuigi mul ju kindlat elupaika polnud ja pidevalt kohti vahetasin, oli see eluviis kuidagi nii normaalseks ja ainuõigeks saanud.
 Austraalia elu on lisaks nii lihtne ka. Kui vähegi tööl käid, elad nagu lill. Palgad on head, inimesed sõbralikud, talveilm on nagu eesti varakevad ja kõik on kuidagi nii "relax".
 Teel lennujaama meenutasin, kuidas sama teed pidi 22,5 kuud tagasi Austraaliasse jõudsin. Mõtlesin läbi kõik oma Austraalia head ja halvad mälestused ja paanitsesin, et mis edasi saama hakkab.
 Teadagi, et Eestis olukord praegu väga magus pole ja minul hirm suur. Kuidas ma suudan end uuesti kooliga siduda, mitte tööl käia - st oma enda raha mitte teenida, väikeses Tallinna korteritoas elada ja paigal püsida?! Oh ma ei tea, oleks mul vaid võimalus Austraaliasse tagasi minna!
 Samas ei tahaks ma enam mitte kunagi baaris või kohvikus töötada. Sellisest tööst on nii siiber ja tahaks midagi korralikku, egas ülikooli minek, eksole!
 Ah teate, mul selle tuleviku osas nii suur segadus, et mingit loogilist juttu sellega seoses siia kokku panna on pea võimatu.
 Igatahes, Austraalia oli kindlasti super! Mu peamisi eesmärke oli minna ja end proovile panna. Seda sai kohe kindlasti tehtud!!!!

*Polnud ma ju varem täiesti pankrotis võõras linnas kodutu ja töötuna olnud.
*Samuti polnud mitte kunagi sõbrannal vannitoas kätt hoidnud, kui tema rasedustesti tehes positiivse vastuse kahte pulga ilmumist tunnistas.
*Pole mul keegi enne lubanud silma siniseks lüüa mingisuguse suvalise poisi pärast.
*Üksi auto pole mul enne keset suulinna liiklust totaalselt ära kustunud.
*Polnud aimugi, kuidas on töötada tsirkuses, apelsini pakkimise laos või võidusõidu hobuste tallis.
*Polnud varem mitte kunagi ühegi kuti pärast peast totaalselt hulluks läinud.
*Polnud sõitnud tuhandeid kilomeetreid keset täielikku võõrast tühjust täiesti üksi.
*Oh jah, pole kunagi olnud nii suur ja lai nagu praegu kah, kurja see pubis töötamine ja elamine!
*Mitte kunagi polnud mu jõuluõhtu ja aastavahetus bikiinides basseiniääres kokteile juues möödunud!!!!

 Küllap mul oleks siia neid punkte veel lisada, aga need on peamised, mis hetkel pähe tulid. Eks mälestusi on palju, nii häid kui ka halbu ja loomulikult ei kannata kõik blogisse kirja panemistki. Igatahes need kaks aastat on mind kindlasti palju muutnud! Oi kuidas ma jään Austraaliat igatsema ja ma tõesti loodan, et kunagi saan tagasi minna!
 Ah, palju ma ikka mulan nüüd. Mu Aussi seiklused on selleks korraks läbi ja kuigi blogile veel lõppu panna ei saa, siis Austraalia peatüki lõpuks SOOVITAN KÕIGIL KEL VÄHEGI VÕIMALUS ON VUTT-VUTT AUSTRAALIASSE RÄNDAMA MINNA!!!!! Kaotada ei ole ju midagi!!!