Kal - Busselton - Bunbury - Manjimup - Northam

 Oeh.. Autos elamise rõõm on elektri puudumine! Nüüd pean lõpuks 6 päeva tagant järele kirja panema. Kuna üsna palju on toimunud, tuleb blogi ülipikk. Seetõttu otsustasin, et kirjutan alguses kõik pikalt ja lõppu panen lühikese kokkuvõtte. Niiet need, kes tahavad ainult üldist teada, kerige kohe leht alla! Have fun!

Neljapäev

Nõrganärvilistele suvearmastajatele ei soovita!

 Viimane päev Kalgoorlies. Emotsioonid olid taaskord laes. Kurb oli lahkuda, sest sellest kohast oli juba kodu saanud ja no nii palju lahedaid inimesi! Päeva veetsin basseini ääres lebotades ja ujudes. Ülimõnus tsill oli!
 Bäkkerimuti oli ka vist heas tujus, üldse ei kiusanud mind. Max tunnike pidin tööd tegema ja võisin jälle lebotada.

 Õhtul kutsuti mind alksipoodi kaasa. Keelduda ma ei saanud, lahkumist oli vaja tähistada ju! Poes küsiti mult dokumenti, mis oli aga koju jäänud, sest uued toakaaslased lukustasid ukse ja läksid linnapeale. Jamasime seal tükk aega ja lõpuks pidid ikka teised ostma minema. Tundsin ennast taaskord alaealisena! Õudne tunne :D.
 Igatahes väga mõnus tsill oli. Sai palju juttu räägitud, öösel ujumas käidud ja hommikuni üleval oldud. Detailidesse siinkohal ei lasku.

Reede
 Nagu öeldud, magada öösel ei saanud. St hommikul kella 5 aeg ruttu pessu ja  Busseltoni poole teele! 50km pärast sai tanklas ennast ja parsat vastavalt siis energiajoogi ja benaga laetud, ning edasi sõidetud. 30km veel ja siis jäin roolis kergelt tukkuma ja otsustasin, et aitab, aeg magamispeatus teha.
 Und kahjuks ei tulnud, sest üks energiajook oli juba otsas. Istusin keset pärapõrgut ja mõtlesin, mida nüüd peale hakata. Tagasi enam minna ei julgenud ja mujale suunduda ei osanud. Võtsin The Job Shopiga ühendust, nad saatsid mulle Busseltoni hotelli nr ja soovitasid helistada, ehk saan hiljem vestlusele minna.
 Helistasin, sain positiivse vastuse ja jätkasin sõitu. Energiajook oli elu tagasi toonud, tuju oli laes ja paarsada km möödusid lauldes ja tantsides.

Driftimine.

 Esimene peatus oli Merredinis, kus sai siis ülla-ülla SUBWAYS söömas käidud. Edasi juhatas GPS mind totaalselt pärapõrgusse. Paarkümmend kilomeetrit kruusa-liivaseid põldudevahelisi teid. Auto driftis ühest teeservast-teise. Vahepeal oli hirm teelt välja sõitmise ja ka eksimise ees päris suur! Ellu jäin.
 Järgmine peatus oli linnas Narrogin vms. Seal sai taaskord ennast ja parsat laetud. Linn ise meenutas Hispaaniat mulle. Sellised pisikesed kitsad ja segased teed, majad üksteise otsas jne.
 Peale seda sai sõidetud mööda vapustavaid maastikke. Mäed, PÄRIS METSAD, hiiglaslikud põllud, lehmad jne. Vaade oli lihtsalt imeline. Mitte mingit jälgegi kõrbest ja tühermaast. Justkui oleks äkitselt lõuna-euroopasse sattunud.
 Omaette kogemus oli 110-120ga mööda kitsaid, kurvilisi ja mägiseid metsateid sõita. Need teed viisid mind kohta nimega Collie, millesse armusin esimesest silmapilgust. Super loodus ja maastik + ilusad majad jms.
 Järgmiseks ja viimaseks peatuseks oligi Busselton. Kohale jõudes helistasin oma töövestluse hotelli, telefonile keegi muidugi ei vastanud. Egas midagi, oli vaja ööbimiskoht leida.
 Otsustasin, et enne töö olemasolu bäkkerites 250-300eeku öö eest ei raiska. St, magan autos. Pimedas kahjuks eriti häid kohti leida ei saa, seega parkisin ennast päris avalikku rannaparklasse. Kuigi öö oli vahelt ära jäänud, magamisest midagi välja ei tulnud. Kartsin, et keegi tuleb midagi kobisema ja noh, ebamugav oli kah!

Laupäev
 Esimese asjana tahtsin leida järgmiseks ööks parema koha. Tiirutasin ringi ja leidsin enam-vähem sobiva rannaparkla 10km keslinnast.

Kõik on nii roheline! Kalgoorlies polnud rohelisest haisugi!

 Peale seda läksin tagasi linna, jalutasin natuke ringi. Sellise niiske kuumusega oli väsinuna väga surm olla. Võtsin suuna randa, kus siis poolunes päevitasin. Isegi ujumas sai käidud. Mõnusalt soolane vesi, ei pea väga vaevagi nägema.
 Mingi hetk helistasin uuesti sinna hotelli. Seekord võeti vastu ja öeldi, et ma pean mingi naisega rääkima, keda hetkel seal pole. Lubati hiljem uuesti ühendust võtta.
 Pärastlõuna veetsin blogi vihikusse kirjutades. See tuli muideks 11 lehekülge pikk ja sisaldas AINULT NELJAPÄEVA. Niiet ärge enam kunagi arvake, et ma siin pikalt kirjutan :D!
 Päikeseloojangu ajaks suundusin oma uude magamiskohta. Sealt leidsin eest päris mitu autot. Hirm uinumise ees oli väga hull. Fantaseerisin natuke maffiast jms. Siiski sai uni lõpuks võimust!

Pühapäev
 Hommikul taas linna tuiama. Mitte midagi uut ja huvitavat. Ainus tegevus oli söömas käimine. Pole siis ime, et need kilod aina tulevad!
 Päeval taas rannas ja selle ümbruses. Seegi kord kirjutasin vihikusse blogi, tuli umbes sama pikk. Eriti kirjutada ei viitsinud, kuid midagi paremat teha polnud. Tuju oli täiesti null, ma lihtsalt ei kannata sellist tühja passimist.
 Terve päev olin enda peale kergelt kuri, et Kalgoorliest lahkusin. Ma oleks seal kindlasti töö saanud ja ma juba igatsesin neid inimesi! Aga mis teha, Kal on pärapõrgus ja väga-väga palava kliimaga.
 Õhtupoolikul oli masendus nii suur, et Busseltoni enam jääda ei suutnud. Käed-jalad sügelesid millegi uue järel. Valituks osutus Bunbury, mis asub siis kõigest 50km kaugusel.
 Bunburysse jõudes tuiasin taaskord kõigepealt linnapeal ja seejärel suundusin uut ööbimiskohta otsima. Leidsin seegi kord päris avaliku koha, aga see-eest väga ilusa.
 Päikeseloojang oli imeline. Istusin ookeani ääres, vesi sillerdas ja taevas oli oranz. Ja äkki!!! DELFIINID..  Tuju oli ka kergelt halb. Mõnus oli seal üksi istuda, nautida ja elu üle mõtiskleda. Tundus, et kõik asjad lähevad üksteise järel allamäge!

Esmaspäev

Kas ma olen ainus või.. Mida te essana märkate?

 Lõpuks ometi sain The Job Shopiga ühendust võtta. Saatsin neile kirja ja nad lubasid midagi pealelõunaks välja uurida.
 Samuti otsisin üles ühe farmi numbri, sest sisetunne ütles, et seekord mul veab! Helistasin ja lubati hiljem tagasi helistada.
 Egas midagi, oli vaja kõigest TERVE PÄEV sisustada jälle. Seekord veetsin selle siis ostukeskuses, sest päikese kätte minna ei saanud, igalt poolt tulitas!
 Lõunapaiku suundusin oma "koju", et siis igavuse peletamiseks autot koristama hakata. Natuke koristatud, helises lõpuks ometi telefon!! Helistajaks oli The Job Shop, neil oli pakkuda mulle kolmes erinevas kohas tööd! Kõikkidest olin teel Busseltoni läbi sõitnud, ja arvake ära, mis koht üks oli!!! COLLIE, see sama, millesse armusin. Ma olin nii õnnelik, et lausa särasin. Siiski oli vaja paar tundi oodata, et siis ise sinna helistada saaksin.
 15min pärast seda kõne tuli järgmine kõne farmist. "Ole homme hommikul Manjimupis ja alustad kohe tööd!". Ideaalne, saan lõpuks farmipäevi tegema hakata, mis on siiski tähtsam kui baar ilusas linnas! Jesssss! Ruttu poodi tööriideid-mütse ja päikesekreemi ostma!
 Poes olles tuli mulle e-mail Northamist. "Helista mulle palun töö asjus, su CVs vale telefoni nr!" Otsustasin, et ei vasta midagi, jätan tagavaraplaaniks.
 Õhtu veetsin taas ookeani ääres ja erinevalt eilsest, olin üliõnnelik. Kogu mu õnn tundus tagasi olevat!

Ärge sööge rämpstoitu kui te just arvutit vastutasuks laadida ei saa!

Jäljed liival on need, lalala!

Teisipäev
 Hommikul kell 4.30 äratus. Esimene peatus teel Manjimupi avalik WC. Tagasi autosse istudes auto enam tööle ei lähe. Üritasin, mis ma üritasin, aga lihtsalt mitte midagi! Helistasin Mardile, ehk oskab tema mind aidata. Tüüp sai natuke kurjaks, et ma talle 5 öösel helistan ja oskas ainult õlist sonida. Egas midagi, 3km esimese bensukani õli järele!

Oeh..

 Tagasi jõudes oli päike juba tõusnud ja mul pikad teksad ja pusa! Oi, kui läbi ma olin. Valasin selle õli siis sisse lõpuks, istusin autosse ja ikka MITTE MIDAGI!
 Ma ei teadnud kas nutta või naerda. Kui üleeile olin õnnelik, et mul olen ma ise ja auto, siis nüüd tundus, et olen autost ka ilma. Mis omakorda tähendaks ka tööst ilma jäämist. Olukord oli lihtsalt halenaljakas.
 Istusin autos ja mõtlesin, mida kuradit ma nüüd peale hakkan?! Kujutasin juba ette, kuidas pean sildiga "teen 100 doltsi eest kõikke" ringi käima, sest auto on vaja kuskile romulasse vedada ja raha mul enam väga pole.
 Ja siis äkki liikus pilk käigukangile.. Naerge-naerge, mul oli see "D" peale jäänud. Kuigi ma väga ei lootnud, mõtlesin, et proovin "P" peale pannes uuesti mootorit käivitada. ÕNNESTUS, kujutage ette kui õnnelik ma taas olin.
 Manjimupi farmist öeldi, et pole hullu kui hilinen. Asusingi sinnapoole teele. Kohale jõudes astusin kontorisse, kus selgus, et alustada saaksin alles neljapäeval ja elama peaksin hakkama oma raha eest bäkkeris. Mõtlesin, et lähen bookin end bäkkerisse nädalaks sisse, sest tahaks lõpuks ometi normaalse inimese kombel elama hakata, aga avastasin, et mul pole piisavalt raha!
 Istusin taaskord ülla-ülla SUBWAYSSE ja mõtlesin, mida teha. Hakkasin arvutama, palju ma siis nädalas säästaks, kui palka saaks umbes 5000 kätte ja elamisele läheks 1500 + toit. Tulemus oli nii hale, et lõin oma e-maili boksi lahti ja otsustasin Northami igaks juhuks helistada.
 Selgus, et ei mingit töövestlust, tule aga kohale ja hakka tööle! Nädalas 4500 kätte, elamine-söök tasuta. Tehtud! Tagasi Bunbury poole ja sealt Northami. Sõitmisest oli nii siiber, täna tuli taaskord ligi 500km, aga tundus, nagu sõidaks koju. Northamis olen ennegi korduvalt olnud (mis samas ka miinuseks tegelikult), Bolgarti koos kõigi vanade tuttavatega 150km kaugusel ja MU OMA TUBA!!!
 Northami jõudes tegi Jo (mu uus naisülemus) mulle tiiru majapeal. Ausaltöeldes esmamulje oli Bolgartis parem kui siin. Siin maja väljast uhke, seest lagunenud, toad väiksed ja kõik kraanid tilguvad (mis ajab mind, kui kerget looduslast, täiega närvi!)
 Northam on väikelinn 8000 elanikuga. Aga ma ei kurda, ma elan kesklinnas, otse peatänaval, kõik poed-pargid käe-jala ulatuses. Teen vähe kerget tööd ja saan 4500eeku nädalas puhtalt kätte. Seegi kord tundub, et bossidega pole väga vedanud, tavaliselt aussid kuidagi palju sõbralikumad ja jutukamad! Aga ei, Dickyst ja Debist ikka paremad, haa!

Õppike natuke austraalia keelt!

 Üldmuljeid nii palju, et Busseltonis esimese asjana märkasin MEGA PALJU PUBEKAID! Iga teine auto oli algajate märgiga, tänavad olid noori täis jne. Ma ei tea, kas seal alati nii, vb oli mingi sündmus, aga tõesti veider oli!
 Busseltonis ja eriti Bunburys (~30000 inimest, ei ole väike koht!) tänavatel inimesed tervitavad kogu aeg! Hommikuti jalutades oli imelik, kui keegi midagi ei öelnud. Eestis oleks imelik, kui keegi midagi ütleks!
 Ilm on megapalav. Kalgoorlie ja siinsete linnade kuumus on kuidagi erinev. Seal oli ühtlaselt lämmatav ja pildituks võttev kuum kogu aeg, siin on kuidagi ebaühtlasem, väsitavam ja niiskem.


PS. Anett, panid tähele, et ma olen helistamiskartusest peaaegu üle saanud?!


KOKKUVÕTE.

 Neljapäev oli Kalgoorlies viimane. Päev möödus basseini ääres, õhtul sai bäkkerirahvaga natuke napsutatud. Reede hommikul oli vaja 800km kaugusele Busseltoni töövestlusele minna. Kohale jõudes mõistsin, et tüübid lasevad mu üle. Seega oli vaja esmasp. oodata, et siis the job shopiga ühendust võtta.
 Veetsin reedese ja laup. öö Busseltonis, edasi läksin igavusest Bunburysse. Sealgi veetsin 2 ööd. Päevad sisustasin mõlemas kohas rannas lebotades ja ookeanis ujudes.
 Täna hommikul läksin Manjimupi (150km Bunburyst), et siis seal farmitööd tegema hakata. Kohapeal selgus, et saaksin alustada alles neljap. Hakkasin mõtlema, et kuna peaksin bäkkeris elama, saaksin väga vähe raha koguda. Plaanimuutus taaskord ja off to Northam.
 Northamis sain taaskord baaritöö. 4500eeku nädal + tasuta elamine/söök. Tööd reaalselt umbes 35h nädalas. Elamine kesklinnas peatänaval.

Tänan tähelepanu eest,
Siiralt Teie,
Veronika.