Pakkisin oma kola bäkkeris kokku ja läksin randa, et seal siis googeldada ja plaane teha. Peale seda tankisin oma suksu ja asusingi teele.
Plaan nägi siis ette Norsemanis peatuda, natuke ringi vaadata ja siis üks öö seal veeta. Järgmisel hommikul sealt edasi Kalgoorlie poole kihutada.
AGA kui juba tükk maad tühermaad seljataga oli ja Norsemanini kõigest 20km otsustas POLITSEI mind maha võtta. Ma mõtlesin, et nüüd saadavad mu parsa ülevaatusele ja röövivad mult viimasedki sendid. Tegelikult selgus, et ma olin hoopis 10 võrra kiirust ületanud, kuigi GPS näitas mingi 110-111. Egas midagi, pandi puhuma ja seletati, et siin riigis tohib kõige rohkem 110ga sõita. Kästi hoogu maha võtta ja turvaliselt edasi seigelda. Õnneks autoga mingeid probleeme ei tulnud. Jess, korras, peale seda sai natuke rahulikumalt mööda tühermaad edasi kärutatud.
Norsemani jõudes tegin kõigepealt kohustuslikud pildid kohalikest monumentidest. Kõigepealt siis hobune, kelle järgi linn nime sai, seejärel kaamlid, kes siis linna läbinud kaevurite peamised transpordivahendid olid.
Edasi sai väike jalutuskäik ette võetud. Täiesti mõistetamatu, kuidas saab üks mitte vaene kaevandusasula nii kole olla?! Norsemani läbib päevas tohutul hulgal turiste ja rändureid aga koht on täielik peldik! Elumajad olid nagu laudad ning tänavad kõik täiesti räämas ja välja surnud. Ainus vaatamisväärsus oli mingi mäeküngas, kus avanes siis vaade sellele võimsale külakesele.
Kiire plaanimuutus, ruttu autosse ja Kalgoorlie poole!
Järgmised 200km läksid igasugu üllatusteta. Lõuna-aeg jõudsin kohale, bookisin end bäkkerisse sisse ning läksin linnapeale jalutama ja töökuulutusi jahtima.
Kalgoorlie on siis Western Australia kullapealinn. Kaevandusest esialgu sõitsin ainult mööda, aga paistab päris võimas. Linnas erinevalt Esperancest elu käib päris suure hooga. Väga palju on erinevaid poode/kohvikuid/baare jne. Aborigeene on kahjuks samuti palju, tuiavad siin purjus-pilves peaga ringi ja hirmutavad minusuguseid oma jubeda olekuga.
Enne pimedat põgenesin ruttu bäkkerisse ära. Sealt leidsin kaks eestlast, kes koguvad siin linnas annetusi ja saavad sellest 35% endale siis. Laupäevani pidid siin olema ja siis tagasi Perthi. Igalt poolt ikka leiab neid eestlasi noh! Rääkisime veits juttu ja siis tegime omi toimetusi edasi.
Selles bäkkeris maksab öö siis 280.-. Koht ise on uskumatult puhas ja kena, tagahoovis isegi bassein! Kui Esperances olid bäkkeris peaaegu ainult tüdrukud/naised siis siin on vastupidi. See oli alguses üsna hirmutav, aga tegelikult on siiani kõik sõbralikud olnud. Pole need kaevurid nii hullud midagi, kui räägitakse!
Edasine masterplaan on siis paar päeva Kalgoorlies veeta. "Must do" nr 1 on kindlasti kullakaevandus. Kindlasti on siin veel kohti, kuhu minna, aga neid hakkan ma peale blogimist googeldama alles.
Kui seekord linnas ei pettu, siis peaks proovima siin tööd saada. Kui ei õnnestu, pean arvatavasti Perthi ja Aussi Jobsi tagasi ronima. Aga see võiks ikka väga-väga viimane võimalus olla!!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar