Minu tõusude ja mõõnade down-under.

 Juulikuu viimane päev, nädalavahetuse viimased tunnid ja Vero istub oma voodis ning üritab oma möödunud nädalast säravamaid hetki meenutada. Mida pole, on huvitavad kängurumaa seiklused, mida teiega jagada.

 Töö on sama. Ikka veel istun hommikul 7.00 autosse, sõidan maha 30km, jõuan oma tehase moodi hoonesse ja hakkan apelsine pakkima või sorteerima. Veedan seal keskeltläbi imetoredad 10 tundi, sõidan uuesti 30km, söön, pesen ja lähen magama. Järgmise päeva kirjelduseks võib copy-paste eelnevast jutust teha.

 Neljapäeva õhtu oli õnneks natuke huvitavam. Kuna üks viimastest eestlastest, keda ma Mildurast tean, pidi laupäeval lahkuma, otsustasime välja sööma-jooma minna. Taaskord suundusime india restorani. Toit oli imehea, pudel veini ja eesti keel. Super!

 Nädalavahetusteti saab aja natuke maha võtta. See reede sai taas väljas käidud. Teises bäkkeris oli seekord PUNK stiilipidu. Mina otsustasin sinna minna viimasel hetkel, niiet riietumiseks polnud väga aega. Olin seal nii kui nii ainult lühikest aega ja suundusin hoopis edasi kohalikku kluppi.
 Laupäeval vedelesin poole päevani voodis ja vaatasin seriaale. Pärastlõunal suutsid prantslased mind lõpuks kossu mängima ajada. Mängust midagi erilist välja ei tulnud, lollitasime rohkem niisama seal korvi all ja hiljem laste mänguväljakul. Tundsin end taas 14 aastase pubekana seal turnikatel lolli mängides, ainult alkoholipudel puudus sellest õigest mimmi "attitude"-st.
 Täna oli superpäikseline päev. Käisin raamatukogus, et oma teise aasta viisa paberid välja printida (jah, juba varsti saab esimene aasta läbi, uskumatu!!!). Hiljem vedelesin ühe iiri tüdrukuga päikese käes, arutlesime hostelidraamade üle ja jõime shampat. Mida veel ühest pühapäevast tahta?


 Mis mind natuke painama on hakanud on ülikooli teema. Kas ma oleks pidanud enne aussi tulekut ikkagi ülikoolis ära käima? Ma olen siin nüüd aasta reisinud ja töötanud. Kui hästi läheb, ootab ees teinegi aasta. Jah, vahel on raske, kopp on ees, tahaks oma koju, oma sõprade juurde, aga sellised nädalavahetused nagu seekord, teevad selle kõik tasa.
 Ma kohtun kogu aeg uute inimestega, enamus neist on samasugused rändurid nagu mina. Oma reisidest rääkides panevad nad mulle pähe mõtted töötamisest Lõuna-Euroopas, Ameerikas ja igal pool mujal. Reisimisest Aasias, Lõuna-Ameerikas jne.
 Kas ma suudan kunagi veel oma vabadusest loobuda ja end aastateks uuesti kooliga siduda? Kui tähtis on üldse ülikooli minna? Kas ülikoolipaberid või kogemused? Okei, kui ma ei läheks ülikooli, kas mul on piisavalt õnne, et sattuda sellise töökoha otsa, mis pakub mulle võimalusi arenguks? Apelsinide pakkimine seda arvatavasti ei tee..

 Vot sellised mõttes käivad mul peast läbi neid apelsine sorteerides. No ja lisaks veel seda kah, et kuna mul nüüd aasta ikkagi täis saab, äkki peaks lisaks blogidele mingi kokkuvõtva reisijutu kirjutama? Mulle ju tegelikult meeldib kirjutada ja kui siin iganädalased blogid eriti sisukad pole siis äkki reisi kokkuvõte oleks natuke rohkem?! Mis arvate?? Ahhoii, on keegi veel neid igavaks muutuvaid postitusi lugemas seal :D?!