Reedel vedasin suure vaevaga tööle end, kohale jõudes avastasin, et pea polegi unest paks vaid valutab päris hullusti, mul on külm ja teistel pole ning teiste sõnul olin näost punane. Enesetunne oli nii halb, et läksin taaskord bossi jutule, et töölt minema saada. Boss ütles, et ma näen välja nagu hakkaks kohe nutma ja saatis koju mu.
Reedene päev mööduski põhiliselt voodis vedeledes ja maksu tagastasi saamise dokumentidega jännates. Pidin mõned välja printima, kopeerima, skännima jne. Lõpuks saatsin oma faili taxbacki ära ja nüüd võin rahus oma umbes 30 000.- eeku ootama jääda. Mõnus, ehh?
Kes arvas, et ma liialdan, kui ütlesin, et elan hullumajas?
Laupäeval tundsin end lõpuks paremini ja otsustasin teistega õhtul välja minna. Tunne oli hea, tahtsin tsillida, sest eelmisel nädalavahetusel jäi Adelaide tõttu pidutsemata.
Mõned koksid, uus peokleit selga, meik ja soeng, ning läksimegi suure kambaga baari. Õhtu oli väga tsill kuni ühel hetkel avastasin, et mu jakk ja käekott ei ole seal, kuhu ma nad jätsin. Tormasin vihasena vetsu ning teepeal leidsin oma jaki nurka visatuna. Kotti polnud. Võtsin oma jaki ja läksin vandudes koju tagasi.
Kodus hüppasin kohe netti, saatsin purjus peaga panka ja telefonifirmasse kirjad ning läksin magama.
Mõne aja pärast ajas üks prantsuse poiss mind üles korra. Tuiasin paar minutit taas teiste seltskonnas ja seejärel läksin magama tagasi, sest tuju oli koti pärast täiesti rikutud. Varsti tuli aga töökaaslane Helen mu nina näppima. Ajas temagi mind üles ja taaskord tuiasin mõned minutid majas ringi.
Avastasin, et naabermaja poiss oli lolliks läinud. Tema oli nimelt üks vähestest, kes teistega pidu ei pannud. Lärmi tõttu lükkas külmkapi välisukse ette. Kui tsikid sisse saamiseks laamendama hakkasid, kahmas kutt tulekustuti ja lasi tsikid ning terve maja sellega täis. Sellest tuli loomulikult hull lärm ja sõda. Tuiasin seal natuke ja läksin tagasi magama. Hullumaja, jah!
Natukese aja pärast läks uus kisa lahti. Mind aeti voodist välja, öeldi, et pean oma auto maja eest ära ajama, et üks kutt minestas ära ja on vaja haiglasse viia. Kutt ei ärkanud isegi peksmise ja tagumise peale üles. Hüppasin sokkidega autosse, et auto eest ära ajada, kui kutt minu autosse juba lükati. Egas midagi, sellises oluorras ei saa ju öelda, et kuulge ma olen purjus ja ma ei sõida.
Läksimegi haiglasse. Teel sinna ärkas kutt lõpuks üles, siiski otsustasime ta ülevaatusele viia. Haiglas ootasime kõigepealt pool tundi, et ta jutule võetaks. Seejärel ootasime kindlasti kohe üle tunni tema järel. Megakülm oli, ebamugavad pingid ja me kõik olime purjus ja väsinud. Üritasime seal kuidagi magada, aga no mul ei õnnestunud. Hommikul, kui päike tõusnud oli ja ma juba kaineks saanud, saime lõpuks tagasi koju tulla. Kutil olevat CO2 veres olnud vms. Ei tea, no igatahes jama jama, aga mitte midagi väga hullu vast.
Kodus ronisin kohe voodisse. Kella 12 ajal ajasid majakaaslased oma lobaga üles mind. Tuiasin terve päeva, uurisin mis dokumente ja pabereid on oma lubade/pangakaartide jms tagasi saamiseks vaja jne.
Täna, esmasp, küsisin jälle töölt varem ära, et saaks oma asju ajada. Käisin pangas ajasin need asjad korda, käisin telefoni firma poes, ajasin selle asja ka joonde. Jumal tänatud, et mul mu vana telf veel alles on! Viimasel minutil jõudsin ka raamatukokku, et uute lubade avaldus välja printida. Seejärel läksin politseisse, et mingi varguse avaldus saada, mida lubade jaoks vaja on. Ning samuti oli vaja saada mingeid templeid mu passikoopiale ja pangadokumentidele.
Politsei jaoskonnas tuli minuga rääkima mingi totaalne bitch, kes tõmbles selle pärast, et ma laupäeva öösel vargusest teatama ei tulnud. Lõpuks lubas mulle selle avalduse siiski ära kirjutada, postiga saata ja siis jalutas lihtsalt minema. Ma läksin vihasena välja ja pidin taaskord tunnistama, et austraalia politsei on ikka täiesti kohutav!
Nüüd pean siis ootama, kuni see bitch mulle selle varguse dokumendi saadab, siis pean uuesti politseisse minema, et need templid ka ikka saada. Siis pean oma dokumendid postiga Perthi saatma ja ootama ning lootma, et sellest piisab ja nad saadavad mulle mu load. No kurat küll, mul ainult 2 nädalat seda lolli tööd jäänud ja nüüd see jama võib mind siin veel paar lisanädalat kinni hoida. Kuidas mul kogu aeg midagi juhtub?
Muideks, see oli esimene kord kui kogu oma kolina endaga baari kaasa võtsin!!!! Ja kurat, mul ju varem ka rahakott ära varastatud siin austraalias. Palju võib juhtuda ahhhh?!??!
Muidu veel seda ka, et naljakas on see, et mind see vargus ei ajanud üldse närvi. Mu majakaaslased imestasid, et ma nii rahulik olin ja ütlesid, et nad ka rohkem vihased kui ma. Täna tööl olin ka terve päev nii heas tujus ja jumala chill. Küllap ma olen lihtsalt õnnelik, et mulle materjaalsed väärtused nii korda ei lähe. Praegu lihtsalt megavihane, et taaskord mingi hull paberimajandus lahti läheb, et need load kätte saada. Miks peavad aussi süsteemid nii keerulised olema?!
Muidu täna avastasin oma auto kojameeste vahelt sildi telefoninumbri ja sisuga: If ya ever need your car tyres pumped up let us know (kui sul vaja kunagi autorehvid täis pumbata, anna meile teada). Päris kõva pick-up line, mwahhaha :). Oi, kuidas mind huvitab, kes see oli ainult. Meil siin naabermajas elab päris palju noori poisse, küllap keegi neist :).
 | |
| Heleniga :) |
1 kommentaar:
Sa näed nii sitaks hea ja ilus välja!!!!
Postita kommentaar