teisipäev, 31. mai 2011

Wolf Creek & Vero julgus on kadunud kui tina tuhka!

 Hmm, millest ma nüüd rääkida tahtsingi? Tööl olles tulevad igasugu head ideed, aga õhtul blogima hakates, on nad kõik läinud.

 Igatahes kohe kindlasti tahtsin teile oma pühapäevaõhtusest filmielamusest rääkida. Vaatasime filmi nimega "Wolf Creek". Film on minusugustest seljakotiränduritest, kes Austraaliat avastavad. Ühel õhtupoolikul on nad uudistamas meteoriidikraatrit, tagasi autosse pöördudes avastavad, et auto ei lähe tööle. Nagu aussile omane, on nad keset tühermaad, kaugel igasugusest asustusest.
 Ühel hetkel ilmub välja mees, kes lubab nad enda juurde viia ja seal auto korda teha. Mees aga mürgitab meie rändurid ja hommikuks on nad kõik kinni seotud. Ühel tüdrukul õnnestub lahti saada. Seejärel läheb põgenemise ja tagaajamise mölluks. Lõpuks tapab mees mõlemad tüdrukud ja kutil õnnestub pääseda.
 Muideks põhineb see film tõsilool. Pääsenud kutt elab lõuna-aussis, seda mõrvarit pole veel kätte saadud. Lisaks olen kuulnud mitmel pool, et igal aastal läheb mõni rändur Austraalias kaduma..
 Mitte kunagi pole ükski õudusfilm mulle nii mõjunud. Ma ausalt ei julge enam elusees üksinda pimedas kuskil autoga ringi reisida. Rääkimata siis teeääres autos magamisest! Ma tean, et selliseid segaseid leidub igal pool ja see oli kõigest üks film.. Aga.. raske seletada, kuid ma tõesti kardan, et ei suuda peale seda filmi enam nii rännata, nagu ma seda siin varem teinud olen..

 Aitab nüüd mu hirmust. Tegelikult on siin elu tore. Tööl on taas kiire nädal, mis tähendab 9-10h apelsinide pakkimist. Õnneks nüüd hakkab töö lõbusamaks muutuma. Mul seal üks kena prantsuse kutt. Alguses me eriti ei suhelnud, kuna seal on nii palju seljakotirändureid ja tema ei ela minuga samas hostelis. Eelmine nädal pakkisin apelsine masina selles nurgas, kus tema meie pakitud kotte kastidesse topib. Seal siis igavusest ringi vahtides sattusime pidevalt üksteist vaatama ja muigama. Päev peale seda hakkasime natuke juba jutustama.
 Nüüd täna rääkisime juba päris palju. Selline lõbus kutt on, hea niisama lollitada temaga. Rääkisin temalegi oma filmielamusest. Ta on ka seda filmi näinud muideks. Ütles, et peame nüüd koos reisima hakkama, siis ta saab kaitsta mind ja lisaks mulle prantsuse keelt õpetada. Selline paras mesisuu on. Küsis, kas ma reedel välja lähen, ütles et ta läheb ainult siis, kui ma ka lähen jne :D.

 Eile alustas meie juures tööl üks vanem tädike ka (~55 äkki?). Ta pakkis minu kõrval ja ma sain temaga kohe hästi läbi. Ta on siis austraallane, viimased 7a koos oma mehega lihtsalt mööda aussi ringi reisinud ja erinevaid töid teinud. Igatahes jah, tädi on tore, nagu noor vanaema mul. Aga pakkida ta absoluutselt ei suuda! Mina näitasin talle mitu korda ette, kottide kastidesse toppijatest kutid näitasid paar korda, boss näitas, aga tema teeb ikka kõik nii valesti!
 Täna boss andis alla ja andis tädikesele teise töö, apelsinide sorteerimise. Siiski pidi tädike sorteerimise vahepeal pakkima tulema. Mina ja prantslane saime jälle kõvasti naerda, kui teine prantslasega töötav kutt pidi kõik need tädikese kotid uuesti ümber tegema.

 Oeh kui segane jutt, ma annan alla. Ei suuda peale 10h tööpäeva midagi arusaadavat kirja panna. Igatahes jah, esiteks film hirmutas mu totaalselt ära, ning teiseks muudab prantslasega lollitamine tööpäevad palju lõbusamaks!

 Ahjaa, ma pean ikka VEELKORD mainima, et seda tööd tehes on tunne, nagu oleks tagasi koolis. Hommikuti on nii raske ärgata, iga päev mõtlen, et laseks üle, ei viitsi lihtsalt. Tööle jõudes mõtlen, et pole viga midagi, igav on aga kannatan ära. Seejärel prantslasega lollitamine on nagu kooliski klassivendadega lollitamine. Päeva lõpupoole ei jõua koju saamist ära oodata. Kodus olen nii väsinud, et ei viitsi midagi teha.
Koolitundidest on ainult apelsinibioloogia, kehaline (pakkimine + selja painutamine), inglise- ja prantsusekeel.

 ADIOS! Muideks seda ka, et meie hostelisse kolis 2 mehhiko tsikki. Äkki nad viitsivad mulle nüüd hoopis hispaania keelt õpetada! Ma oleksin nii sillas!!! Prantsuse keele vastu mul huvi pole ja õppimine ei jõua "tere, headaega, kuidas läheb, mis su nimi on jms" eriti edasi.

Kommentaare ei ole: