Mis jääb päikesetõusu ja -loojangu vahele?

 Tahate sama seiklusterohket elu Austraalias nagu mul praegu?

Vaja läheb (andmed):

* mustmiljon apelsini
* miljon võrkkotti + kinnitusklambrit (nagu saiakottidel)

Juhend (tõestus):

 Võta ühte kätte võrkkott. Teise käega hakka apelsine kahekaupa teineteisega risti kotti tõstma. Kõigepealt 2 ja 4 ja 6 ja 8 ja 10 ja nii vastavalt apelsini suurustele, et 3kg täis tuleks.
 Kui kott täidetud, hoia ülemisest otsast kinni ja keeruta paar keerdu peale, seejärel tõmba klambriga kott kinni ning valmis ta ongi. Võta aga rõõmuga uus kott ja läheb jälle lahti, 2 ja 4 ja 6 ja 8..
 2,5h pärast võid esimese 10 minutilise pausi teha. Peale seda võid 110min pärast teha pooletunnise lõunapausi. Peale seda taaskord 2h pärast 10 minutiline paus. Peale viimast pausi jätka samas tempos veel 3h.

 Põhimõtteliselt siis saad kokku 10h ja selliseid päevi tee 5-6 jutti. Muusikat kuulata ei tohi, seisma pead ühe koha peal. Vahepeal võid teha sammu ühelepoole, et uus kott võtta, või teiselepoole, et mädanenud apelsin prügikasti visata. Have fun!

 Järeldus:

 Päikesetõusu ja -loojangu vahele jääb mustmiljon apelsini. M.O.T.T


  Okei, blogimise juurde tagasi tulles, umbes sellised mu päevad ongi. 7.30 pean tööl olema, 17.30 umbkaudu lõpetame. Kella kuue ajal jõuan surmväsinuna koju tagasi, söögid-pesud jms. Kella 9 aeg ronime kõik juba hädaldades oma vooditesse.
 Eile, reede õhtul toimus jälle mingisugune väike pidu. Inimesi on meil juba päris palju, seehulgas kokku 3 eestlast. (Ühte neist muideks kohtasin Kalgoorlies, küll Austraalia on ikka väike!). Igatahes enamus rahvast läks mingi aeg välja klubidesse-pubidesse aga mina olin nii surmväsinud, et ei viitsinud kuskile minna. Passisin selle sama Kalgoorlie eestlasega natuke toas, jalutasime burksiputkasse ja tagasi ning selleks ajaks jõudsid teisedki klubilised tagasi ja võis magama minna.


 Räägiks oma tobedast ebaõnnest ka siis. Nagu ma juba maininud olen, siis ma küll ei usu igasugustesse imelikke asjadesse, küllaga olen juba õppinud, et kui mul midagi metsa minema hakkab, järgneb sellele terve hunnik.
 Teisipäeva hommikul otsustas auto pult otsad anda. Pidime bäkkerimutile helistama, et too meid tööle viiks. Loomulikult jäime hiljaks ka. See selleks, aga see pult tekitas mulle ikka tohutult jama. Austraalias on kõik poed, töökojad jms avatud tööpäevadel umbes 8.00 - 17.00. Nagu ma juba eelnevalt rääkisin, olen mina kõik see aeg tööl. Seega jäi ainsaks võimaluseks sadatuhat kohta läbi helistada ja üritada telefoniteel seletada, et pult puruks on.
 Enamustest kohtadest öeldi, et pean oma auto töökotta vedama. No halloo? Auto on korras, PULT on katki ja ma EI SAA sellepärast autot tööle panna!!! Selle peale osati ainult öelda, et nemad pultidega ei tegele ja peavad ikka autot vaatama. No mis mõttes?!
 Reedel saime õnneks natuke varem töölt koju. Võtsin kohaliku telefoniraamatu näppu ja hakkasin järjest elektrikke läbi helistama. Lõpuks leidsin koha, mis oli avatud 17.30ni ja tädike arvas, et saavad midagi minu heaks teha.
 Võtsin siis puldi näppu ja ronisin kohale. Maksin 44 taala (u450eeki) ja jäin ootama, et vana karvane elektrik tagaruumidest ilmuks oma arvamust avaldama. Ootasin mingi 5min ja siis tuli tagatoast umbes 25a kena kutt, minu pult näpus. Oi ma läksin näost lillaks, seda ma ometi ei oodanud! Igatahes tüüp ütles, et pult päris ära kraabitud ja metsas aga kui ma tahan, üritab ta seda parandada.
 15min pärast oli pult valmis, mina kiirustasin koju proovima, kas saab asja või mitte. Sai ja tuju oli laes, juhheii! Thanks hottie!

 Aga muidu ma ju ütlesin, et kui üks asi metsa läheb, lähevad teised ka. No see nüüd alles algas. Tavaliselt kui ma sellele poindile pihta saan, et AHHHAAA jälle see nõme needus kallal, läheb see kiiremini üle. Aga igatahes jah, igasugu halbu uudiseid ja nõmedaid närviajavaid pisiasju on küll juhtunud. Niiet sorry, kui ma teie halbadele uudistele kohe ei reageeri, ma lihtsalt ei jõua kõikke korraga ajada.


 Okei - okei, ma lihtsalt ei oska normaalselt kirjutada enam, kõlan kui mingi vihane eesti naabritädi (mäletad, Anett, meie ülevalt naabrit w, haha, ma ei unusta kunagi, kuidas ta haamriga radikaid ja meie ust peksis. Ahjaa, see teine vastasmaja naaber ka, kes meid aknast vahtis kogu aeg ja silte sinna jättis...  ;*.)

 Aitab kah, lähen koju ja õpin uuesti kirjutama. Teie nii kaua nautige eesti imeilusat kevadet minu eest ka!!!!! Meil siin talv tulekul ja meeletult külm on, öösel ei saa magadagi!