Niisiis neljapäeva hommikul oli aeg asjad pakkida ja Kalgoorliest lahkuda. Pisaraid sai valatud ikka päris palju. Hüvastijätud ei ole just mu tugevaim külg. Isegi niisama semudele tsau öeldes, olid silmad märjad. Kujutage nüüd ette seda, kuidas me kutiga hüvasti jätsime.. Mõlemad vesistasime nagu kaks väikest last.
Kella 11 aeg istusin autosse ja sõitsin minema. Ees ootas umbes 2200km reis Adelaide'i. Läbida oli vaja üks maailma pikimatest "sirgetest teedest" ja 1400km tühjust. Loomulikult polnud tegu täieliku tühjusega, vahepeal olid ikka väikelinnad ka, 8-10 kohalikuga.
Nendes sai siis natuke peatatud, rämpstoitu söödud, bena võetud jne. Inimesed kõik väga sõbralikud ja jutukad, muudkui küsisid, miks ma nii kurb olen. Vastuseks said, et sõit on väsitav. Kuigi muideks, sõidul polnud viga väga midagi. Loodus kena, ootusärevus puudus, seega kohalejõudmisega kiiret polnud jne. Kõige hullem oli mu tuju/meeleolu jne.
Esimese päeva lõpuks jõudsin Euclasse, mis asub siis pm WA ja SA piiril. Mingisugune viimased 40km pidin pimeduses sõitma, täiesti hullumaja. Kängurud ja jänesed olid igal pool. Pm sõitsin 110km/h alas 70ga ja lihtsalt ropendasin.
Teise päeva lõpuks jõudsin Port Augustasse. Seal sai siis taas hunnikute viisi rämpstoitu sisse aetud ja natuke niisama linna peal tuiatud. See oli siis lõpuks esimene linna moodi asula. Ööseks sõitsin linnast umbes 10km välja puhkeplatsile. Und ei tulnud, tuju oli sitt, silmad valutasid ja süda rämpstoidust paha. Lõpuks ajasin näpud kurku, et see rämps välja saada. (Jah, te kindlasti rõõmustate detailide üle.)
Kolmanda päeva hommikul jõudsin Adelaide. See on siis üks aussi suurlinnadest, inimesi natuke üle miljoni. Ma pole suurlinnas novembri algusest alates olnud. Alguses oli väga imelik tunne, nagu ehtne maakas. Hiljem läks natuke vabamaks õnneks, aga suurlinnad pole ikka minu teema.
Igatahes linnas valisin siis ookeaniäärse bäkkeri, bookisin end sisse, käisin pesus ja ronisin kesklinna. Seal sai siis niisama jalutatud, söödud (seekord hiinatoitu!) ja shopatud. Üritasin oma tuju kuidagi paremaks saada ja mõtted mujale, aga paar korda kaotasin siiski kontrolli.
Peale linnaskäiku jalutasin natuke rannas, aga õues on ikka päris külm. Nüüd istun oma toas, tuju on null, enesetunne sitt ja igasugune motivatsioon puudub.
Ma ei uskunud, et Kalist ja kutist lahkumine nii raske saab olema. Kõik uus ja huvitav ootas ees ja ma olin Kalis juba nii kaua olnud ju.. Aga terve tee on mul kõigest nii suva olnud. Mul on kama kaks, mida ma siin SAs tegema hakkan, kus elama, kus töötama jne. Selline tühi ja sitt tunne on.
Mul pole kunagi varem nii raske olnud kellegist lahku minna. Ma lihtsalt ei saa oma mõtteid mujale ja iga natukese aja tagant kaotan igasuguse kontrolli ja lihtsalt nutan.
Eile õhtul otsustasin, et lõpetan temaga sõnumite saatmise ja helistamise ka ära. Lubasin omale, et ei tujutse enam ja naudin uut keskkonda. Noh, olen terve päeva pingutanud aga praegu murdsin oma lubadust kolmandat korda. Loodetavasti neljandat ei tule :), cheers.
Nii tore on avalikult oma "murtud südamete Nullarborist" rääkida. Võimas.
Pilte on ka, aga netiühendus on sitt, niiet ma ei hakka üles laadima. Huvitatutele lisan siis mu SA, Adelaide albumi siia.
Pildid :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar