Oeh, sorry kallikesed, aga mul enam tasuta netti pole, seega väga tihti blogida ei saa. Ma tean, et te ei jõua lugeda nii palju, aga mul asjaajamisi nii palju olnud, et ma ise ei jõua ajada neid enam.. Katsuga siis hakkama saada, keda huvitab. Teised ei pea ju lugema . Edu, teid ootab ees 1493 sõnaline blogi.
Muide, peale eelmist postitust otsustasingi järgmisel päeval rahvaga ka natuke tsillida. Päris okei oli.
Järgmised päevad möödusid taas raamatuid lugedes ja niisama vedeledes. Pühapäeval just mõtlesin, et kirjutan blogi ja mainin, et aeg on isegi kiiremini mööduma hakanud. Võib-olla sellepärast, et harjusin ära pikki päevi mõttetute tegevustega sisustama. Aga nagu ikka, peab midagi vahele tulema.
Esmaspäeval istusin siis netis ja nagu ikka, tsekkisin töökuulutusi. Leidsin ühe, kus otsiti põllumehi Mildurasse (160km Loxtonist itta). Otsustasin helistada ja öeldi, et tule aga täna kohale, homme hakkad viinamarju korjama. Minul siis kohe paanika lahti, mida teha, kuhu minna. Küsisin nõu, lasin auto tühja kummi õhku täis, käisin poes ja muudkui mõtlesin. Lõpuks otsustasin riskida.
Kella poole 7 aeg bookisin end bäkkerist välja. Eelmisel päeval olin just nädala üüri maksnud, sain küll natuke tagasi, aga üks öö läks mulle maksma u. 720 eeki. Öeldi, et kui tagasi peaksin tulema, on mul 2 ööd krediiti ka. No mis kasu mul sellest on, kui ma ei tule? Fuck off, sõitke kuupeale.
Seejärel oli aeg teele asuda. Sõitma pidin pimedas, aga laes olev elevus ja tümpsuv muusika viisid hirmu eemale. Ühte känguru nägin küll, lamas surnuna keset teed, pidin tema pärast natuke kõrvalegi keerama. Ühest surnud jänesest õnnestus ka üle sõita. Saatsin just sõnumit ja viimasel hetkel nägin, et ta seal teeääres oli.
Igatahes varsti olin Milduras kohal. Pimedas tundus linn nagu roheline Kalgoorlie. Sain linnapeal siis uue bossi/töövahendajaga kokku. Täitsime paberid ja tüüp juhatas mu uude elukohta. Viskasin kotid sinna ja siis võttis tüüp mu peale ja viis panka.
Teel sinna rääkis ta mulle oma lahutusest ja muudest jamadest. Ütles, et kui aussis mees ja naine lahutavad, jagatakse kogu vara 50/50. Peale lahutust läheb aasta aega mehe sissetulekust veel 50% naisele. Isegi kingitustest jms. Kui paaril on laps, läheb naisele 75% mehe sissetulekutest kuni laps on 18. Vot milline elu. Ütles, et ma peaks aussi mehe võtma, lapse saama ja siis mehe elu perse keerama ja ise kuningakassina elama.
Igatahes uude koju tagasi jõudes kõik teised juba magasid. Sisseelamiseks erilist aega polnudki, pakkisin asju natuke rohkem lahti ja kerisin magama. Muidu uus kodu oli siis selline farmi aida moodi hoone, paar autoelamut vms, elutuba, köök, vannituba jne. Täitsa OK koht.
Hommikul kell 6 äratus ja 7 pidime ühe teise kanada tüdrukuga viinamarjapõllul olema. Seal otsisime jupp aega oma ülemusi. Lõpuks leidsime need üles, saime oma käärid kätte, mõned kastid ka ja lõbu võis alata.
Viinamarju oli palju, kastid väiksed, aga ühe kasti täitmiseks kulus umbes 20min. Või noh, alguses kulus vähem, sest esimesed viinamarjad olid ilusad. Pidi ainult mõned kuivanud/mädanenud/toored marjad küljest noppima. Aga kui esimene rida tehtud sai, juhatati meid teise reani, kus viinamarjad kasvasid ainult pm põõsastiku sees. Seega pidid sa täielikult sinna sisse ronima, et neid kätte saada. Lisaks olid nad 65-70% mädanenud. Said oma suure puntra, noppisid seal jupp aega neid mädaplönne küljest ja alles jäi peopesa suurune ports. Nendega neid kaste täita oli täiesti naljanumber.
Pärast viimaste viinamarjadega esimese kasti täitmist tuli must masendus kallale. Suutsin veel teise kasti ka suure vaevaga ära täita. Siis tuli veel üks bossidest vinguma, et ma nii palju vahele olen jätnud. Ütlesin, et need kõik puhta mädad ju! Igatahes täitsin oma kasti lõpuni, istusin vihasena maha, saatsin nö ekskutiga sõnumeid natuke. Lõpuks võtsin oma koti ja jalutasin minema. Mulle lihtsalt aitas.
Käed olid mustad ja katki. Kääridest olid villid, oksad ja käärid olid sisse lõiganud, palavus tappis ja kõige hullem oli mõte, et tunnipalgaks kujunes vaid umbes 7 taala tunnis, mis on siis 77 eeku/h. Eesti mõttes võimas, aga aussis puhta naljanumber. Baaris sain umbes 250h tunnis.
Igatahes jalutasin siis koju tagasi. Pesin käed, rahunesin natuke maha ja helistasin oma töövahendajale. See sõitis kohale, pidas mulle loengu, et teise aasta viisa tööd ongi rasked ja vastikud ning et farmerid on veel vihasemad mädanenud viinamarjade pärast jnejne. Ma üritasin talle selgeks teha, et ma ei ootagi 250eeki/h palka, aga no alla 100 on ikka naljanumber.
Tüüp lubas mu siis järgmisel päeval uude kohta saata. Sama töö, aga ühe kasti hind natuke suurem. Eelmises oli siis 30eeki, uues mingi 40. See mind eriti õnnelikumaks ei teinud. Samapalju ajas närvi see, kuidas see töövahendaja nii libakeelne saab olla. Ajab kõikkidele naisisikutele ligi, teeb otseseid vihjeid ja kommentaare jne. Tüüp ise on 43 muidu, ma 20.
No see selleks, kõht oli tühi ja otsustasin linnapeale minna. Valik osutus McDonaldsi kasuks, sest neil on tasuta nett. Võtsin oma söögi ja ronisin netti. Taaskord vahtisin töökuulutusi ja jällegi leidsin ühe Mildurasse. Seegi kord otsustasin helistada ning lähemalt uurida.
Töö kujutas siis endast mingisugust puuviljade pakkimist ja mingi 200-210eeki tund, 5-6 päeva nädalas ja algusega HOMME. Super ju, heh? Ei ole kunagi midagi ideaalset. Selgus, et kuna töö on läbi hosteli, pean ma sinna elama minema. Ütlesin, et mõtlen 15min ja helistan neile tagasi.
Taaskord langes mu otsustusvõimetuse ohvriks mu nö ekskutt. Lobisesin temaga mingi 15min ja ikka ei teadnud mida kuradit ma nüüd tegema hakkan. Kõige hullemaks tegi otsustamise see fakt, et eelmisele töövahendajale sai just 4100eeki makstud kahe nädala üüri ja tagatisraha näol.
Helistasin siis lõpuks tagasi ja ütlesin, et tulen. Kõigepealt tahtsin kindluse mõttes uut hostelit näha. Sõitsin siis kohale, väljas ootas mingi tädike, tsekk näppus ja ütles, et anna mulle nüüd 2500 eeki ,nädala üür ja tagatisraha. Ma ütlesin, et mul ei ole sula nii kohe võtta talle, pean enne panka minema.
Panka minemise asemel läksin tagasi esimesse koju. Kodu otsimise peale läks mul muidugi vähemalt pool tundi aega. Nimelt asub see koht linnast väljas ja kust mina siis mäletasin, mis teed pidi sinna sai. Aadressi ma ka ei teadnud. Tiirutasin lihtsalt selles suunas ringi ja lootsin, et äkki on midagi tuttavat. Esimene kord saabusin ju pimeduses.. Aga jah, ainult ühesugused viinamarjapõllud igal pool. Lõpuks sõitsin linna tagasi ja proovisin täpselt sama teed pidi minna, mis eelmine kord bossiga. Kuidagimoodi avastasin end lõpuks maja eest ja oioi kui õnnelik siis olin.
Tagasi kodus rääkisin seal teiste inimestega ja küsisin nõu. Ei osanud keegi mind aidata. Pesin siis pesu, panin selle kuivama ja ronisin panka. Võtsin südamevaluga jällegi 2500 eeki välja ja läksin tagasi uude hostelisse. Seekord kutsuti mind sisse ka ning tehti majapeal ring. Tegu on siis nagu tavalise elumajaga, mille magamistoad siis ümberkujundatud nii, et võimalikult palju inimesi mahuks.
Uus pakutav 200eeki/h töö tundus sama ahvatlev, kui pervertse töövahendaja juurest minema saamine. Otsustasin, et per**e see raha, nii kui nii olen juba mingi 15 000eeki kaotanud peale Kalgoorliest lahkumist. Ning maksingi uue hosteli eest.
Seejärel läksin siis tagasi esimesse koju. Võtsin oma pesud, pakkisin asju natuke ja siis ilmus see töödevahendaja. Kui ta mu plaanist kuulis, läks tüüp puhta segaseks. Sai päris vihaseks, tegi mu uut kohta täiesti maha ja ütles, et ma ei saa mingit raha tagasi.
Egas midagi, mis ma sellise tumbaga ikka vaidlen ja kaklen seal. Võtsin oma asjad ja sõitsin minema. Uues kodus ootasid mind 3 ülisõbralikku kaaselanikku. Natuke lobisesin nendega aga olin päevast nii väsinud, et väga ei viitsinud. Pakkisin siis asjad taas lahti ja ronisin poodi, et süüa osta.
Taaskord suutsin kuskile pärapõrgusse ära eksida. Seekord õnneks teadsin umbmääraselt kaardi pealt, kuhu ma minema pean. Võtsin aga GPSi välja ja jõudis peagi kohale. Poes läksin kõigepealt puu- ja juurvilja leti äärde. Arvake, mis näoga ma neid viinamarju seal vaatasin. Selline õõvastus tekkis lihtsalt. Ma vihkan viinamarju peale oma 5h tööpäeva. Kuidas need siis tunnevad end, kes seda tööd iga päev 10h teevad? Kusjuures seal eelmises kodus üks tsikk tegi mingi 8-9h iga päev ja sai umbes 700-750eeki päevas. Kurtis küll, aga ikka tegi.
Igatahes peale poeskäiku tulin tagasi uude koju, sõin, vaatasin natuke telekat, uurisin oma uue töö algusaja kohta ja läksin magama.
Hommikul kell 7 äratus ja minek. Töökoht asub siis 30km kaugusel. Tegu on mingisuguse shediga (ait-töökoda-ladu vms). Väga palju erinevaid masinaid, piirdeid jms. Kus tohib käia, kus ei tohi, kus sõidavad tõstukid, kus mitte jnejne. Tutvustustiir kestis vähemalt tunnike. Pm tulevad põllapealt korjatud apelsinid/laimid jms sinna lattu, seejärel sorteeritakse, pestakse, mürgitatakse, vahatatakse, pakitakse jne jne jne. Ma väga palju veel ei tea, sorry.
Igatahes meie tööks täna oli kõigepealt laimide pakkimine. Pidime kastidesse tegema 6x6 read ilusate laimidega, koledamad läksid II klassi kasti ja mädakad prükkarisse. Igav, aga samas kogu aeg kiire-kiire-kiire.
Edasi liikusime siis apelsine sorteerima. Keegi kuskilt toppis apelsinid masinasse, seejärel jõudsid nad meieni, me pidime mädakad pürkkarisse panema ja koledad kuskile tagasisuunda saatma. Edasi läksid nad pessu, seejärel mädanemisvastased mürgid, vahad, lisapesud jne. Lõpuosas tegi pikk-pikk masin igast apelsinist pilti ja sorteeris ta sobiva suuruse/klassi kasti.
Töö siis tõesti pole just kõige põnevam, aga raha saab 200eeki/h miinus maksud (mis suures osas nkn tagasi saab). Tööd on kuni oktoobrini, st teise aasta viisa peaks sealt ilusasti kätte saama nüüd. Hetkel päevas mingi 5-6h, aga kui nüüd õige apelsinihooaeg hakkab, tulevad 10h vahetused hommikul ja õhtul. Rahvas kõik päris lahe, igasugu erinevaid tüüpe koos jällegi.
Ma loodan, et jään nüüd selle töö juurde paariks kuuks. Päris okei oleks 10h päeva eest mingisugune 1500eeki puhtalt kätte saada ja nii 5-6 päeva nädalas. Äkki saaks lõpuks oma kaotatud raha tasa teha..
PS. Blogi on kirjutatud kolmapäeval, postitatud laupäeval. Midagi suurt muutunud pole, täna lõpuks vaba päev ja saan raamatukogus netis istuda. Eile tulid meie hostelimajja 5 taiwani bäkkerit, kellega ma nüüd tuba jagan. Alguses hirmutasid päris ära mu, aga tegelikult on nad kõik hästi sõbralikud ja toredad, cheers!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar