Laisk jänespüks.

 Nonii nonii.. Jälle meeletult palju aega möödas viimasest postitusest.. Loll on see, kes vabandust ei leia eks, no mul oli nii palju tööd, et lihtsalt ei jõudnud ja lõpuks otsustas bäkkerimuti neti parooli ära muuta, nüüd peab taas oma netipulka kasutama..

 Igatahes mu töönädal oli päris hull. Iga päev 4.30 - 9.00 ja 15.00 – 16.30 pidin tallis olema. Esmaspäeval, neljapäeval reedel ja laupäeval alustasin 19.00 baaris ja 2.00 lõpetasin. Unerežiim oli väga väga paigast ära. Magamiseks pidin ära kasutama igat vabat pooltundi ning ikka ei saanud kahe-töö-päevadel kaheksat tundi täis.

 See nädalavahetus hakkas kerge stressi moodi asjandus tunda andma. Lihtsalt ei olnud jõudu, et seda kõike välja kannatada. Reede hommikul saatsin tallimehele sõnumi, et ma olen haige ja vajan vabat päeva. Magasin terve päeva, aga õhtul olin ikka täiesti surnud ja helistasin baari ning ütlesin neilegi, et täna ei mängi välja.

 Laupäeval ärkasin küll 4 hommikul üles, istusin juba autossegi, et talli minna.. Aga keerasin otsa ümber ja tulin tagasi koju. Terve päev oli väga „down and lost“ olla ja tahtsin juba baarist teist vaba päevagi võtta, aga toakaaslane käskis tagumiku lõpuks voodist välja ajada ja tööle minna.

 Tööl olid mu enesetundes meeletud tõusud ja langused. Üks hetk suutsin naerda ja lollitada ning järgmine hetk oli tunne, et kohe kohe kukun kokku. Kannatasin siiski lõpuni välja ja koju tulles olin rahul, et lõpuks midagi kasulikku ka tehtud sai.

 Täna, pühapäev on taaskord lazy day.  Jällegi pool päeva voodis vedeletud ja ikka olen väsinud. Vedeleks veelgi aga toakaaslased peavad mind juba imelikuks ja antisotsiaalseks vms :D. Egas midagi, kirjutan blogi ära ja pean niikuinii suurde tuppa minema, et netipulgal natukenegi levi oleks. Ehk viitsin mõnega natuke lobiseda kahh.

 Tallitööga on nüüdseks igatahes kõik. Sain teada, et sellega teise aasta viisat ei saa ja kuna tööajad on päris nõmedad ja palk pole ka niivõrd hea, otsustasin selle jätta. Natuke kahju on küll, inimesed olid toredad, hobused nunnud ja töö iseenesest mitte midagi keerulist. Oleks ma sinna jäänud, oleksin saanud ka mingisuguse tallitöölise eriloa. Millega oleksin saanud näiteks kõikidele võidusõitudele tasuta sissepääsu.

 Siin aussis üldse KÕIGE jaoks mingit luba vaja. Isegi baarides nt peab olema Resbonsible Service of Alcohol, mille online kursus maksab siis 600-900eeki ja kujutab endast lihtsalt slaidshowd infoga kuidas a’la purjus inimest ära tunda. Väga paljud töökohad nõuavad police clearance paberit, mis maksab taaskord 500-600eeki ja tõestab, et sul pole kriminaalset tausta. Ahjaa, siis on veel mingid narko-ja alkotestid ja dokumendid, mida nõutakse näiteks kõikkidel kaevandustöödel.

 Mis siis veel.. No eile, laupäeval oli küll selline tunne, et aitab. Pakin oma asjad ja lähen kuskile. Ma olen siin juba üle 3 kuu olnud ja rutiinseks hakkab muutuma. Ma avastasin, et iga kord, kui nii juhtub, tuleb Eesti igatsus peale. Niiväga tahaks oma õigeid sõpru, oma filmiõhtuid, oma hobuseid, oma inimesi, oma keelt, oma poode, oma toitu ja oma loodust jnejnejne. Ma lihtsalt vajan siin kogu aeg midagi uut ja huvitavat, et seda „oma“ igatsust ei tekiks.

 Ma läheks küll, aga ma olen laisaks ja araks jäänud. Siin on nii mugav ja kindel väljakujunenud elu mul.  Tahaks lõuna-austraaliasse, aga ma kardan jälle üksi ringi seiklema hakata. Äkki ei leia mõnda mõnusat elukohta, äkki ei leia tööd jne. Ei tahaks taas kuskil autos magada ja mõelda, mis kurat must nüüd saab, sest kuskile pole minna. Lõuna aussi saamiseks peaksin läbima 1400km pikkuse pärapõrgu. Üksi on see päris hirmus ja kui siin WA-s mul juba tuttavaid on, siis sealpool ei ole. Jänes püksis J!