Niisiis, wifit mul hetkel pole, seega ma ei tea, kus pooleli jäi. Igatahes see Malaisia – Perthi lend venis ikka meeletult! Magasime, passisime, magasime ja passisime veel. Aga juba Malaisia lennujaamas nägin ühte tüüpi, kes oli täiesti eestlase nägu. Lennukile minnes nägime seda sama kutti koos ühe tüübi ja tüdukuga, nad vaatasid meid sellise kahtlustava pilguga ja siis lehvitasid, rääkisime paar sõna juttu jne. Ega meil midagi muud asja polnudki nendega. Tundus, et nemad ei huvitunud meist ja ega ausalt öeldes meie neist ka mitte.
Igatahes lõpuks mingi 15.50 jõudsime Perthi kohale ja siis helistasin vanale tuttavale, Mardile. Thank God, ta tuli meile lennujaama vastu, viis meid backbackerisse (Black Swan Barracks vms) ja näitas mõned olulised kohad meile. Joonistas meile isegi kaardi, kus on job officed, pangad, telefoni poed jms. Suured tänud talle selle eest, tegi meie elu poole lihtsmaks.
Igatahes siis kui ta ära läks, läksime tuppa. Meie tuba oli 8 kohaline ja riiete/kottide järgi uurides arvasime, et kõik teised on poisid. Tuba haises ikka päris rõvedasti ja no külm oli ka. Õnneks üleüldine korrasolek oli üsna normaalne ikka. Niisiis käisime pesus ja otsustasime linnapeale tuiama minna. Olime mingi 100m käinud, kui kohalik mees nimega Nik vms meiega rääkima tuli, ta oli teel kuskile jazz klubisse, saatsime ta sinna ja ta andis meile oma nr ja ütles, et tema juures oleks võimalik ööbida, ta võiks meile linna näidata jne. Super ju, kohe alguses mingi tagavaravariant olemas.
Edasi otsustasime otsida mõne normaalse söögikoha. No see meil tõesti ei õnnestunud, käisime küll mõnes kohas, mis paistis üsna normaalne aga no need Austraalia hinnad on ju palju kallimad kui Eestis ja see ehmatas päris ära. Lõpuks mõtlesime, et äkki siis backbackeris on võimalik normaalse hinnaga midagi enam-vähem OK asja saada.
Backbackeris avastasime, et toiduaeg ammu möödas, niiet võtsime kõik ühe õlle, istusime, mängisime kaarte ja mingi kell 12-1 läksime tuppa. Sealt leidsime eest kolm magavat tüüpi. Nimesid ma tõesti ei mäleta, olid vist mingid iirlased ja nagu ma aru sain siis kõik olid seal kohapeal päris kaua juba elanud. Nendega me erilisi suhteid sõlmima ei hakanud ja ronisime üsna varakult vooditesse. Ma üritasin veel blogi kirjutada, aga kuna toas oli täielik vaikus, siis ei julgenud teisi väga kaua segada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar