Tööst, autost ja raamatutest.

 Tegelikult mul juba kolmapäevast alates uudiseid, aga tahtsin enne auto osas selgust saada, et siis ei peaks kaks korda blogima.

 See kolmapäevane uudis puudutab mu tööotsimisi. Nimelt sain teisipäeval kõne, et vaja intervjuule minna. Kolmapäeva hommikul läksingi kesklinna ja otsisin selle kohviku üles. Intervjuu kestis umbes 5min, lõin oma CV ja kohvimeistri sertifikaadid lauale ning boss käskis kohe tööle asuda.
 Okei, kõigepealt räägin siis kohvikust vms. Austraalias on ostukeskustes sellised food courtid, kus on siis mingi platsi ääres hästi palju erinevaid putkasid ja keskel on lauad. Söögi osas leiab kõike rämpstoidust rahvusköökideni. Nagu siin varemgi olen rääkinud, on sellistes kohtades toit eelnevalt valmis tehtud ja siis leti taga soojas ootamas. Minu uus töökoht ongi siis itaalia päraste toitude ja kohviga nurgakohvikuke.
 Kuidas ma nüüd lühidalt kirjeldan seda? Mina pean idee poolest ühte itaalia tüdrukut asendama hakkama. Hommikuti kohvisid tegema, lõunal toitu serveerima. Töö on lihtne, tiim on ülisõbralik, boss on tore. Samas kella 12-1 aeg on nii kiire ja kõigil lõunapaus. Ehk siis näiteks neljapäeval oli meid seal pisikese leti taga 5tk ja tükk tegemist, et kellelegi otsa ei astu. Ruumi lihtsalt ei ole! Samal ajal paku veel toredat teenindust ja vaata, et toidu tõstmise ajal valmistoidu leti all näppe ära ei kõrveta.
 Töö hetkel on poole kohaga, paari nädala pärast läheb itaalia tüdruk koju ja ma peaksin esmasp-reedeni 7-14 töötama. Tööle saamiseks pean ärkama iga hommik kell 5, jalutama 2km rongijaama ja sealt veel 40min rongiga sõitma. Ma pole hommiku-inimene, ei taha mõeldagi, kuidas see välja peaks kukkuma. Palk pole ka eriti motiveeriv.
 Igatahes ma pole selle töö osas veel üldse kindel. Hea, et midagigi olemas on, aga no ma tõesti kardan, et peale paari nädalat ma lihtsalt ei saa ennast voodist välja nii vara. Vähemalt 3-4 korda kuus puudusin ma koolist ainult selle pärast, et ma ei suutnud end hommikul piisavalt motiveerida, et sooja teki vahelt välja ronida. (Jah,jah paha tüdruk.)

 Auto sai siis neljapäeva lõuna aeg mehaanikute kätte viidud. Läks kenasti tööle, hääl oli siiski natuke veider ja tundus kuidagi väga nõrk. No igatahes nad seal töökojas lubasid siis vaadata ja helistada, kui selgeks saab, milles viga. Täna pealelõunat helistasid ja ütlesid, et nad pole midagi leidnud. Küsisid veel, mis tal viga oli ja ütlesid, et ta tundub natuke imelik ja nad peavad veel teste tegema, st läheb veel aega.

 Täna oli vaba päev. Tuli hull asjalik mõte raamatukokku minna ja midagi tarka lugeda. Googeldasin siis top 100 kõigi aegade paremat raamatut ja tegin omale listi 10 esimesest. Raamatukogus ei suutnud ma nendest mitte ühtegi leida. Austraalia väikese linnaosa raamatukogust on päris raske Euroopa klassikuid leida, see on fakt!! Niisiis valisin 3tk kaane/pealkirja järgi ja lootsin, et läheb õnneks.
 Nagu ikka, on mul aeg-ajalt mingi suur teadusjanu. Seekord filmist "The boy in striped pyjamas" innustatuna otsisin välja juutide küüditamisest, holokaustist rääkiva raamatu. Valituks osutus mingi pisike faktiline ja üldine raamat, mille siiski nüüdseks juba läbi lugesin. Kõike seda olin varem ajaloo tundides kuulnud, see raamat lihtsalt tuletas meelde.
 Mina tahtsin rohkem teada elust nendes laagrites niiet googeldasin veel selle kohta. Sattusin mingisuguse online raamatu lehele, kust sain ühe Auschwitzi laagrist pääsenu memuaari vms, täpselt mida ma otsisin. Jutustus algab sellest, kui elu oli veel tavaline, siis tuleb holokaust ja siis natuke, mis sai pärast. Lugesin selle kõik järjest ühe hooga läbi. Vahepeal oli raske uskuda, et kõik see on päriselt toimunud ja inimesed on sellisteks tegudeks võimelised, uskumatu. Mul olid lugedes emotsioonid nutmisest naermiseni.
 Okei, aitab küll. Ma kirjutaks siia pikalt, mida lugesin, aga blogi on niigi pikk ja see läheb mu Austraalia teemast ikka väga mööda. Kui kedagi peaks huvitama, siis panen siia lingi, aga see on inglise keeles. "Where is God" Sam Althaus