Eesti eluga harjumine.

"11.01.2000
IIa klass, Veronika.

Suureks saades...
Suureks saades tahaksin ma head töökohta. Üle kõige meeldiks mulle reisida ja rännata, aga ma tahaks ka korralikku elupaika."

Mida kõike vanu asju sorteerides ei leia.

Ma üldse ei tea, kas kedagi veel huvitab, aga ma ikka kirjutan oma eesti elust veits :).


  Nüüdseks on siis 2 ja pool nädalat kodus oldud. Tõesti või? Mulle tundub, nagu ma polekski kunagi lahkunud ka kõik semud, kellega kokku olen jõudnud saada, arvavad nii.. Nii vähe on muutunud, uskumatu lihtsalt. No okei, peterbuti maantee on osaliselt korda saanud!
 Selliseid shokimomente pole peale esimesi päevi enam olnud, aga näiteks alles mõni päev tagasi sõbraga pargis jalutades sõitis meist mööda ratturitädi, kelle teelt ma ka eest astusin, aga kes ikka vihaselt õiendama kukkus, et me keset teed kõnnime, PARGIS! Muideks, selline keskealine eesti tädi oli, mitte kuri venelane.
 Peale selle, et ma üleüldse Austraaliat taga igatsen, tunnen ma näiteks mõnikord kõvasti puudust sellest, et seal saab peaaegu igas poes kaardiga makstes ekstra sularaha välja võtta. Siin aja muudkui oma panga automaate taga. Plus, sealpool pangaautomaadist raha võttes saad enne kätte kaardi ja alles siis raha. Aja küsimus, millal minusugune tuulepea raha vastu võtab ja kaardi masinasse jätab.
 Ilm on ka siin väga imelik. Ma tean, et sügisel sajab palju vihma, aga ei mäletanud, et ühel hetkel võib aknast välja vaadates väga ilus ilm olla ja siis kui trepist alla jõuad, sajab padukat. Külm on! Sellest ma ei hakka rääkimagi....
 Nagu mõned ehk mäletavad ja teavad, käin ma nüüd ju jälle koolis! Ausalt öeldes ma kartsin, et on imelikum. Või no äkki on alguse asi, aga praegu on päris uus ja huvitav (kui see 6.30 külmas toas ärkamine välja jätta muidugi). Aineteks on põhimõtteliselt ainult keemia ja matemaatika. Vaid füüsika on puudu, siis oleks täismaja minu nõrkadest ainetest. Aga siiski on minus piisavalt jonni ja veel alla anda ei taha.
 Kartulist, leivast, kohupiimast ja peedi-küüslaugu salatist pole ma veel isu täis saanud. Aga siiani pole õppinud ise söögiaineid koju ostma ja kokkama. Baaris kirjutasin ainult paberile, mis ma süüa tahan ja aasias käisime ju kogu aeg väljas einestamas.. Ainult valmistoitu oskan osta, aga ehk ükspäev kui aega rohkem, proovin seda kokkamist ka meelde tuletada. Üks hiigel suvikõrvits ootab..
 Kuigi minu eesti iseloom on hakanud üles ärkama, pean lontis kõrvadega tunnistama, et Eestis on midagi ilusamat kui Austraalias.. Mis te arvate? Oot, aga milline "eesti iseloom"? Praegu näiteks see ikka, et alati kui midagi halvasti on, peab kõva häälega vinguma, aga kui midagi hästi on, ollakse vait. Igatahes, õige vastus oli loodus.
 Siin on ausalt rohi rohelisem ja taevas sinisem. Ainult meri on hallim. Jah, Austraalia on suur ja lai ning ka seal leidub ilusaid kohti, aga tüüpiline lääne-austraalia loodus on ikka pruun ja lehtedeta põõsaid täis. Ning varsti tuleb õige sügis ja tänavad on täis värvilisi lehti, juheii! Ja siis talv, ma pole ju lund 2 aastat näinud ja valged jõulud piparkookidega! Ja siis mu lemmik aastaaeg, kevad, mida ma kaks aastat taga igatsenud! Ja siis vihmane suvi ja jaanipäev!

 Ega rohkem pole vast midagi. Mu päevi sisustab peamiselt kool ja maal käimine, mõlemas ei tundu töödel lõppu olevat.. Reede õhtu möödus maal, laupäeva hommikul esimese asjana maale, koju alles õhtul. Homme pean kell 8 hommikul maal olema. Selline on minu nädalavahetus! Alkovaba :). Vähemalt on nüüd hobused kodus tagasi, juheii!

Lihtsalt pidin keset teed seisma jääma, sest eesti loodus on nii ilus.

Sõber oli oma saba ära kaotanud.

Minu truu kaaslane maatööl.

Linnarebane, kes paar päeva hiljem kahjuks auto alla jäi RIP.

Mina oma lapsega omas elemendis.

 Ma mõni õhtu enne magama minekut loen ise enda blogi ja meenutan kaugena tunduvaid aegu, siis tulevad ilusad kauged unenäod :). Olid ajad olid majad, nuuuuks.

Tagasi Tais, Chang Mai - Bangkok.

Chang Mai.
 Ega mul siinkohal paljust rääkida pole. Chang Mai on väidetavalt Tai ülikoolilinn ja väga turistikas. Ilm oli OK ja linnalgi polnud suurt midagi viga. Küllap olime kiirest reisigraafikust natuke väsinud ning seetõttu palju erilist ei teinud.
 Kõige erilisemaks jäi poolepäevane kokakursus, kus saime ise teha 6 erinevat taipärast toitu. Kokkasime kohaliku pere aias, ilm oli ilus ja tiim päris lahe. Toidud tulid üllatavalt söödavad ja päeva lõpuks oli kõht nii täis, et esimest korda reisi jooksul ei suutnud me õhtst sööma minna.
 Kõik teised päevad möödusid shopates. Käisime läbi 2 suurt ostukeskust ja mitu suurt turgu. Pühapäevaõhtusel ööturul olles hakati järsku kõlaritest Tai hümni mängima ja aeg jäi justkui seisma. Kõik tegevus lõpetati ja inimesed olid kui kivikujud. Nagu oleks keerukuju mänginud, kui hümn hakkas, jäid kõik nii seisma nagu nad just sel hetkel olid. Paar minutit seisakut läbi, läks elu edasi nagu midagi poleks juhtunud. Päris omamoodi tunne.


Bangkok.
 Peale ööturgu suundusimegi järjekordsele ööbussile Bangkoki, Tai pealinna, kus veetsime seekord terve päeva. Arvake, mis oma ajaga peale hakkasime? Shoppasime.


Midagi teistmoodi.
 Noh, mis teil mõttes mõlgub? Jah, kes te veel ei teadnud, siis Bangkokist läksimegi lennuki peale. Anett lendas 5minutit enne mind ja Avet Austraaliasse, et minna minu vanasse lemmikkohta, Cunderdini tööle, ja me kaks kurba lendasime Soome.
 Eelnevalt oli pool ööd üleval passitud, et lennukis magada saaks, aga meil olid seal nii huvitavad filmid, et silma ei saanud poolekski tunniks kinni lastud. 10 tundi ja mitu pisarat hiljem maandusime Helsinkis.
 Edasi tuli meile Ave isa järgi ja läksime laevapeale. Õhtul koju jõudes ootas mind kodus peolaud musta leiva, kohupiima, siidri ja koogiga.
 Kui ma lõpuks pakkimise lõpetasin, olin juba 25 tundi jutti üleval olnud ja uni tuli päris ruttu. Vaid 5 tundi magatud, olid silmad pärani lahti. Magada ei saa, pinge on ju sees.

 Niisiis, tuli üks kiire ja tobe blogi, aga ma tõesti ei viitsnud seda juttu kirja panna. Lõpuks jõudsin selleni, mille pärast kirjutama üldse hakkasin: mu kodus tagasi olemine.
 Raske on. Loomulikult on tore kõiki taas näha ja musta leiba süüa, aga no õnnelik ma küll pole. Täna on minu teine aastapäev kodust lahkumisest ja nüüd on mul tunne, nagu oleksin peale kõiksugu edasi rühkimist ajas tagasi rännanud, tagasi algusesse.
 Ma olen harjunud olema täiesti sõltumatu, iseseisev ja vaba, millest enam pole juttugi. Ma olen harjunud pidevas liikumises elama, hommikul peale ärkamist lähen kohe tegutsema ja koju tagasi tulen alles õhtul, kui magama vaja minna. Nüüd olen küll viimastel päevadel palju ringi sehkeldanud, aga kas või tunnike kodus tühja passimist ajab mind toolil keerutama ja juuksekarvu peast välja kiskuma. Kuidagi mõttetu. Ah üldse pean end kogu aeg tegevuses hoidma, muidu tuleb masendus peale.

 Aga nüüd natuke sellest, mis mind vanas heas eestis peale aussi silmi suureks ajama paneb.

* Klienditeenindus. Seletust pole siinkohal vaja.
* Kilekotte peab poes ise ostma? Aussis pakitakse sulle kohe kõik ära. IGAL POOL.
* Ühesugused inimesed, nii näost kui riietusest. Jah, kunagi tundusid hiinlased ühte nägu, aga oi kui palju ma olen siin vaadanud, et keegi tuttav kuskil jälle. Eriti tooks välja need 40 aastased blondid roosa pusade ja teksadega emad. Üldse on kõik kas heleblondid või tumemustad.
* Liikluskorraldus. Mis kuradi kaamerad siin igal ristmikul on? Mida nad vaatavad üldse, ma ei julge sõita enam. (PS. Oi kui palju ma olen vastassuunda sõitnud juba..)
* Enam ei pea iga paari tunni tagant duši alla hüppama ja kleepuvad riideid loputama, jess!
* Nii palju eesti keelt mu ümber! Esimesel päeval läksin iga kostuva eestikeelse sõna peale ähmi täis - oh eestlane!
* Vinguv ja hädaldav hääletoon igal pool tavalises suhtluses.
* Õunapuud ja pihklakad, mitte kookospalmid ja banaanid, mis nii tavaliseks saanud.
* Nii väikesed kookosed ja nii suured banaanid!

Ma siin ainult teisipäeva ööst olnud ja ühistransporti pole õnneks veel jõudnud, niiet küll neid punkte tuleb veel!


IGATAHES. Olen taas vanalt numbrilt kättesaadav. Ja kõik, kes te minuga kahe aasta jooksul ühenduses olete olnud ja mulle veel jäänud olete, oeh super, tulge kohe külla!!! Ma ju jätsin hunniku sõpru aussi ja nüüd ei tea, kes siin jäänud veel :).
Ja ilgelt tahaks ühe vana weebikasõbraga kokku saada, kellega ma kuidagi ühendust ei oska võtta. Ma tean, et sa vahel salaja siin lugemas käid, kirjuta mulle paluun!

Oh milline masendav blogi. Ehk läheb ajaga paremaks ja siis kirjutan ühe positiivsema veel :).

Nägemist ja kallid eestlased, elu on ilus - naudime!!!!!

Kummaliselt imeline Laos.

Don Det, 4000 Island.

Kuhu ma sattunud olen? Kas see on mingi kummaline nali?

 Bussiga lõpuks kohale jõudes, viiakse meid tuk-tukiga sadamasse, kus hilise saabumise tõttu küsitakse meilt "big boati" eest hingehinda. Tulemuseks on palju väsinud ja rahulolematuid bäkkereid. Lõpuks saab summa ikkagi makstud ja ette sõidabki meie "big boat", ehk siis tavalisest kanuust nii 3x suurem asjandus. Enne ööpimeduses hirmuäratavalt loksvas paadis sõidu alustamist soovime veel kõigile edu ellujäämisel.
 Randuma pidime saare kõige elavamas osas. Sinna jõudes ootab meid ees kitsas pime poriteega tänav mõnekümne hoonega. Vihma tõttu otsime endale kiirelt esimese ettejuhtuva elamise, viime kotid tuppa ja läheme näljastena välja söögikohta otsima.
  Käime läbi kõik baarid, kui lõpuks alla anname ja maha istume. Mis toimub? Ettekandjad on ilmselgelt narko mõju all, kui mõni meid lõpuks teenindama tulla viitsib siis menüüst vähemalt pooli asju pole ikkagi saadaval. Kui õhtusöögi lõpuks kätte saime, pidasime seda seni reisi kõige halvemaks toiduks.
  Sõime, mis suutsime ja läksime tagasi koju. Mina jäin riietega voodil lesides magama. Hüppasin korra veel püsti vaid selle peale, et poolunes või päriselt nägin enda tekil suurt ämblikut. Isegi hambad jäid pesemata, sest kraanist tuli tumepruuni vett!

 Järgmisel päeval oli vaja kohe korralikumasse majja kolida. Peale seda oli mõte ratastega saart avastama minna. Tuppa sisse seatud, läksin blonde kaasa kutsuma, aga Ave magas ja Anett istus arvutis ja ei viitsinud tulla. Läksingi üksi.
 Kuigi ma alguses skeptiline selle ratta sõidu osas olin, ei kahetsenud ma sekunditki! Mul oli tunne nagu ma oleks Laose varjandis O.Lutsu "Kevadest". Sõitsin oma vanakooli rattaga mööda pisikesi poriradasid, teeääres lehmad-kanad-pühvlid-sead, eemal riisipõldudel koonusekujuliste kübaratega tädikesed.
 Käisin ära naabersaarel, Don Khonil, kus külastasin juga ja haruldaste jõedelfiinide vaateplatvormi. Juga oli päris ilus, delfiine kahjuks ei näinud.

 Koju jõudes seldus, et Anett oli vahepeal toidumürgituse saanud ja Avel oli suur soov saarel midagi erilist ikka teha. Otsustasime üheks päevaks veel jääda ja rääkisin Avele augu pähe järgmisel päeval kanuumatkale minna.

 Kanuumatka hommikul rivis seistes oli küll tunne, et mille me nüüd omale kaela tõmmanud oleme. Õnneks pandi meid eraldi giididega kanuudesse ja sõit võis alata. Ega see aerutamine kerge pole! Jumal tänatud, et mul tugev giidipoiss kaasas oli, kes enamus töö ise ära pidi tegema. Vahepeal sõidutas meid meelega võssa ja lainetesse, aga ega ma võlgu ei jäänud, pritsisin aeruga nii kuis jõudsin.
 Matk muidu oli päris äge. Käisime veel mõnda juga vaatamas ning läksime delfiinide lemmikkohta, kus seekord õnnestus näha nii 4-5 isendit. Iga kord, kui midagi vees liigutas pistis terve grupp elevusest kisama.
 Tagasi aerutades olime juba surmväsinud ja vihma hakkas ka sadama. Ainus soov oli ruttu koju saada, aga giidipoisid tegid veel huumorit ja me tiirutasime seal tükk aega ringi-ratast ringi. Milline päev.
 Õhtul käisime Avega veel baaris istumas. Öösel koju tulles läksin jõemudaseid riideid pesema ja kui neid õue kuivama tahtsin viia, avastasin oma ukse tagant ühe tauniliku kriibi, kes meid terve öö imelikult vahtinud oli. Minu hirm oli suur, istusin aknalauale ja jäin lootma, et keegi mööda käib.  Kolmveerand tundi istusin ja värisesin seal, kui lõpuks nägin seda sama kriipi minema kõndides. Piilusin veel uksealt, kas kindlasti oli tema ja põgenesin jooksuga Aneti tuppa magama.




















Tha Khaek.

 Teekond järgmisesse sihtpunkti oli taas üsna tüütu 11 tundi. Õnneks saime eraldi istmetel laiutada ja isegi konditsioneer töötas terve tee. Vahepeal tulid mingid müüatädid oma kanavardaid bussi müüma. Topivad siin nina alla sulle terve kana, osta ainult ära!
 Tha Khaekis oli plaan rollerid võtta ja koobastesse-mägedesse kolmepäevasele reisile minna. Järgmisel hommikul pidime lakkamatu vihma tõttu plaane siiski muutma ja otsustasime edasi liikuda.

Vientiane.

 Seekord sõitsime ainult 7 tundi. Aga see-eest air-con korralikult ei töötanud ja buss oli nii rahvast täis, et me Avega pidime esimese tunni-poolteist koridoris taburetidel istuma. Vientianesse, Laose pealinna jõudsime õnneks enne õhtusöögi aega.
 Vientiane aeg möödus taas lakkamatu vihma saatel. Linn on küll üllatavalt ilus ja kindlasti oleks, mida vaadata, aga me käisime väljas vaid söömas ja suveniire jahtimas.
 Vientiane põhitegevuseks jäi Laose traditsiooniline massaaž, mis oli omamoodi lõbus. Anett ja Ave mediteerisid silmad kinni, aga mul oli nii naljakas, kui tädi mind igat pidi väänas, et mul olid silmad lahti ja irve näol. Pärast oli küll hea olla.


































 Vang Vieng.

 Vientianest vaid mõnesaja kilomeetri kaugusel olev küla, millesse marsa sõidab ikka 6 tundi! Seekord ümbritsesid meid superilusad mäed ja tihedad metsad. Teed siin see-eest on nii jubedad, et mitu korda pidin marsast kinni kahmama, et istmelt välja ei lendaks.
 Siingi linnas saatis meid pidev vihm. Ainult mõned tunnid päevas möödusid kuivalt. Jällegi ei teinud me midagi erilist. Käisime vaid kaks õhtut järjest pizzat söömas ja shoppamas. Mõndades söögikohtades on lisamenüüd maagiliste ja rõõmsate pizzade, kokteilide, omlettide jms. Point peitub siis kanepis ja seentes. No ainult Laos!
 Vang Vieng on kuulus jões tuubiga kruiisimise poolest, aga väidetavalt peitub kogu lõbu jõeäärsetes pubides, ning meil erilist mölluisu nendel päevadel polnud.

Luang Prabang.


 Meie viimasesse Laose peatumispaika oli Vang Viengist 170km ja 8 tundi marsasõitu. Taas toimus air-coniga mingi tsiki-briki ja pidime loodusliku konditsioneeriga leppima. Vähemalt olid maastik ja hüppekad veel võimsamad, kui eelmise sõidu ajal.
 Luang Prabang on täielik kultuuri- ja mungalinn. Õhtul läksime pubisse, et paar õlle võtta, aga selgus, et siin linnas on 23.30 öörahu. No saigi vara magama.
 Kohalikul ööturul sai end taas lolliks shopatud. Igasugu suveniire on vaja koju kaasa osta ju, mu kohver oli Aasiasse tulles pooltühi ja nüüd pean asju sisse pressima. Lamp-laternatest, haaremipükstest ja muust nännist ei saa ju küll!
 Kuna polnud kaua midagi erilist teinud, käisime külastasime ka linnast erisuundades 25km kaugustel olevaid koopaid ja juga.
 Juga oli kindlasti lahedam! Matk joa ääres algas madalamatest kukkumistest ja lõppes ülikõrge joa ääres. Mina ronisin veel selle kõrge joa otsa ka. Sinna viis selline päris terava nurga all olev mudarada. Nagu ämblik pidi sinna üles ronima käte-jalgade abiga.
 Alla tulla oli veel hirmsam, muld niiske ka! Õnneks ma mäepeal ümber ei käinud. Hiljem all olles olid jalad täiesti süldid ning muld veest libe. Loomulikult pidin hea latakaga selili käima. Tagumik siiani valus!
 Koopad olid ka mõnusad, aga raha küsiti küll
 rohkem, kui need väärt olid. Saime palju uusi pilte, aga mitte mingit erilist elamust.





















































Üldiselt.

 Laos on äge! Loodus on imeline, inimesed on siiralt sõbralikud ja toredad ning elustiil on nii tsill!
Mu kindel lemmikkoht Aasias seni on olnud Ko Phangani saar, aga riikidest domineerib nüüd küll Laos!
 Kui mujal Aasia linnades ja turistikates kohtades on inimesed nii pealetükkivad ja tüütud, siis siin seda pole. Isegi tuk-tuki juhid ei aja kopsu üle maksa! Kõik muudkui naeratavad ja lehvitavad! Ammugi ei pea põdema, et kõik sind üle lasta tahavad. Loomulikult peab ettevaatlik olema, aga hirmu küll pole. Inimesed on vaesed aga nii õnnelikud! Oh, ma olen vaimustuses.

Niiet kõik, kes tahavad Aasiat näha ja loodust-inimesi nautida, unustage Tai ja minge Laosesse!!!

Sabqai-dii!!!

Kambodža müstika.

Sihanokville.

 Sihanokville on väike mereäärne linnake Kambodža lõunarannikul, kuhu suundusime mõtetega niisama päikest nautida ja mõnuleda. Hommikul kohale jõudes purunesid vihma tõttu meie rannaplaanid.
 Hosteli check in-is jamasime tükk aega kuna mul ei olnud piisavalt kohalikku raha ja kuskil läheduses valuutavahetust polnud. Kui lõpuks paberimajanduse korda saime ja tuppa läksime, panime ainult kotid ära ja suundusime ruttu sööma.
 Söömas käisime eestlaste poolt omatavas hotellis. Äge oli eestikeelseid raamatuid ja vana tallinna pudeleid näha. Kõige kodulähedasem koht mulle kahe aasta jooksul.
 Koju pöördudes avastasin, et mu arvuti on läinud. Jäigi teadmata, kas unustasin check ini käigus ringi möllates arvuti sinna või võeti ta mult toast ära. Lõplikult läinud ta igatahes oli.
Arvutist on üsna suva, kõige odavam arvuti läpparipoes ja nüüdseks pea 2a vanune, hakkas tunda andma. Aga enamuste, netti mitte laetud Austraalia piltide kaotamisest olin mitu päeva leinameeleolus.
 Rahust meie puhkusesaarel polnud juttugi, iga õhtu leidsin oma toast huvitavaid elukaid. Esimesel õhtul oli mul seltsiliseks nii 50cm pikkune sinine sisalik. SIin neid pisikesi 5cm kõik täis, aga sellist polnud varem näinud. Teisel õhtul olid mul vannitoas kaks hiigelprussakat, kelle ees mul foobiasarnane hirm on ja kelle tõttu ma oleks püksi teinud, kui Anett oma ust õigel ajal lahti poleks teinud.
 Sihanokville aeg mööduski vihmasena ja minu halva tujuga. Nii palju, kui ma end kokku võtta viitsisin, käisime pimedate massööride juures ja suveniirishopingul. Ühel õhtul sai taas  basseinis pidutsetud ja hommikul otse bussi peale mindud.

Phnom Penh.

 Phnom Penh on Kambodža pealinn. Vaatamata alles mõnekümne aasta tagustele sõdadele ja rüüstamistele, on linn Kambodža vaesusele vaatamata üllatavalt hästi paranenud.
Viie tunnine bussisõit tundus lõputu. Kohale jõudes võtsime esimese ettejuhtuva hotelli, mis tegelikult oli siiani aasia aja vist üks korralikemaid.
 Esimesel päeval ei olnudki palju aega ja viitsimist midagi teha. Mina käisin jalutasin natuke ringi ja enamus õhtu vedelesin teleka ees.

PS. NATUKE RÕVEDUST JÄRGMISES OSAS!!!! WARNING!!!!

 Teisel päeval käisime isikliku tuk-tukiga linnatuuril. Peatuspaiku oli kokku 5 - muuseumid, turg ja muud ehitised-kohad.
 Kõige sügavama mulje jättis kindlasti Killing Field e. tapaväli. Kohale jõudes saime audio-giidid ja seal kõrvaklapid peas ringi jalutades olid nii mõngigi kord pisarad silmas. Alles nii 40 aasta jagu tagasi olid siingi kommunismi lained. Osa Kambodža rahvast olid siis nö punased, kes teistelt vara ära võtsid ja neid tasuta tööle sundisid.
 Kastiautodega toodi inimesi pimedaks seotuna tapaväljadele, kus nad siis lõpuks ettejuhtuvate vahenditega nagu haamrid-labidad tapeti. Kõige raskem oli seista ühe märgistatud puu ees ja kuulata, kuidas seal imikuid ema nähes jalgadest kinni hoides vastu puid peksti.
 Eks meil Euroopaski palju koledusi olnud, aga selle keskel olla ja neid lugusid kuulata oli tõeliselt raske. Heart-breaking nagu inglise keeles ütleksin.
 Järgmisel hommikul võtsime sihi Siem Reapi poole.
































Siem Reap.

 Siem Reap on üks külastatuim kohti Kambodžas. Aastas satub siia 2 miljoni jagu turiste, kõigil soov näha imelisi Angkor Wati templeid.
 Seekordne hosteli otsing võttiski kauem aega, sest väga paljud kohad on vihmahooajale vaatamata täis. Lõpuks leidsime siiski ühe keskmisest kallima,  $9 hotelli.
 Sööma minnes olime kõik üllatnud, kui turistikas koht on. Kohalikud on totaalses vähemuses. Söögikoha leidmisele kulus seekord kaks korda rohkem aega, mitte sellepärast, et ühtegi korralikku kohta pole, vaid sellepärast, et kõik kohad on neid täis ja me ei suutnud ära otsustada.
 Siem Reapi peategevuseks sai loomulikult Angkor Wati külastus. Tegemist on siis world heritage "templi linnaga" 12.sajandist.
 Templites pettuma ei pidanud, suured ja müstlised nagu kuskilt fantaasiafilmist. Käisime ära päris mitmes erinevas. Turnisime mööda lõputuid treppe, ise täis higistatud aga ikka põnevil nagu lapsed kommipoes. Üks lahedamaid oli kindlasti puutempel, kus nagu nimigi vihjab, puud läbi templi kasvasid, täielik džungel! Selles viimases on muide filmitud ka Tomb Riderit!

Üldiselt.

 Kambodža kõlab nii müstiliselt ja kaugelt, et isegi naaberriigis Tais olles olid mul silme ees elektrita onnid ja katusel inimesi vedavad kastiautod.
 Pettumus missugune, kohale jõudes leidsime bussid, mis teevad eesti liinibussidele kahtlemata silmad pähe. Uhked autod pole ka mingi harv nähtus. Elekter, vesi ja WIFI täiesti olemas.
 Okei, külades on asjad natuke teisiti. Onni laadsed majad on ehitatud kõrgete postide otsa, aias elavad kanad-pardid-sead-lehmat-buffalod (piisonid?). Maja taga laiuvad riisipõllukesed, kus torbikukujuliste mütsidega tädid tööd rabavad. Selline filmist võetud ilus vaade.
 Inimesed on siingi väga tagasihoidlikud. Kuigi Siem Reapis olid mõned lapskerjused, kes end sulle käe külge kleebivad ja raha nõudma kukuvad, aga kellele raha ei soovitata anda, sest muidu jäävadki vanemad lapsi kooli asemel kerjama saatma.
 Mõned sõjast viga saanud ja miini otsa astujad leiab tänavapildist ka, aga nemad tavaliselt müüvad mingeid ajaloo teemalisi raamatuid või kerjavad tagasihoidlikult tänavanurgal.
 Loodus on ilus! Kõik on nii roheline, tiigisarnaseid veekogusid on kõik kohad täis. Lõputud riisipõllud väikeste külakeste ümber, mõned tihedad metsad ja jõed. Nagu oleks ajas tagasi rännanud!

Edasine plaan oli minna Vientaami, ostsime isegi piletid ära, aga 5h enne bussi avastasime, et meil on vaja viisa enne ära teha ja selle taotlemine võtab 3 päeva aega. Tormasime ruttu reisifirmadesse ja saime oma bussi ära muuta. Järgmisel hommikul suundusime hoopis Laose poole! Vietnaami ärajätmisest on natuke kahju, aga samas on nüüd rohkem aega!!

Cheers :)!

Ko Phangan, Ko Chang. Elevandid ja muud elukad!

Ma olen nii laisaks ikka jäänud..

 Kuhu ma jäingi? Puhkusesaarele eks! Kolme päeva asemel olime seal pea nädal! Päike, rand, bassein ja super elustiil.

 Ühel päeval käisime turistibüroo poolt korraldatud tuuril. Loomulikult sattusime sinna meie ainsal vihmasel päeval.. Saime korra elevanti katsuda, vibu lasta, seiklusrajal turnida, mööda juga üles ronida ja boksikotti taguda. Anett oli jumala sillas, aga mulle vist meeldib ikka omal käel ringi kolada, kuidagi veider klassiekskursiooni tunne oli. Samas tore, et käisime ju :)!
 Mingil päeval tuuristasime veel kõvasti rolleritega ringi. Sõitsime läbi palju erinevaid külasid/asulaid
ja käisime snorgeldamas. Kuigi peaaegu üle pea vees lainetega kivide vahel oli minu jaoks päris hirmus, oli ikkagi lahe. Nägime pisikest kaheksajalga ja terve hunnik erinavid kalu.
 Ko Phangan saar on tõesõna ideaalne puhkuseks! Isegi kohalikud inimesed on kuidagi nii lõõgastunud ja rahulikud. Kasvatavad oma kanu, lehmi ja juurvilju-puuvilju oma pisikeste palmidevaheliste hütikeste kõrval. Esiuste kõrval ripuvad võrkkiiged, kus siis hea tsillida ja saare ilu nautida.
 Ma poleks kunagi varem arvanud, et minus mingisugune hipi peidus oleks!!! Aga kui mul kunagi võimalus tuleb, tahaksin kindlasti paariks kuuks sinna hipi kombel elama minna! Koliks kuskile hütti, vahetaks naabritega kanu-porgandeid ja loeks terved päevad võrkkiiges raamatut ja sõidaks rolleriga ringi. Seal on päris palju selliseid turiste! Kohtasime isegi mõnda.
 Seal saab päris odavalt hakkama ka. Hüti saab 200 kohalikku öö (60eek), kuu aega mingi 1500 eeki koos vee ja elektriga!!! Toit restodes mingi 100 kohaliku ümbes (30eeki), ise kokates kindlasti 10x odavam ka. PALUN TULEVIK TEE NII, ET MUL OLEKS VÕIMALUST, AEGA JA IKKA TAHTMIST VEEL!!!






























Ko Phangan -- Bangkok -- Ko Chang.

 Lõpuks oli vaja ikka edasi liikuda. Uus sihtpunkt tuli taas kuidagi väga suvaliselt kuigi plaane me ei teinud. Teepeal oli vaja veel üks uus eesti tüdrukust reisikaaslane peale korjata, nimeks Ave.
 Bangkoki läksime öise rongiga nii, et hommikul jõuaks ilusasti kohale ja saaks ruttu edasi minna, mul pole mingit soovi kauemalt kuskil suurlinnas peatuda, siinsed ajavad hulluks mind. Ning alles aastake tagasi kirjutasin siin pikalt arutelu, kas ma olen linnakas või maakas. No nüüd tean kindlalt!
 Bangkokis jõudsime peatuda vaid nii palju, et ma saaks ülikooli dokid ära saata ja kiire söögipausi teha. Ma siin palun iga päev postijumalat, et mu dokid kahe nädalaga Eestisse jõuaks, sest sellest sõltub, kas saan oma esimese valiku ülikooli või mitte. Kui õudne on see tunne, eh?! Igatahes, Avet veel üles ei leidnud, niiet otsustasime temaga Ko Changil kohtuda.



Ko Chang (e. Elevandi Saar).

 Esimesena tuleb pähe mälestus pidevast kolimisest! Kolm korda kolisime kodu nelja päeva jooksul. Esimene rajoon oli liiga kallis, teine tundus alguses liiga vaikne ja kui kolmandasse ja viimasesse jõudsime, kahetsesime teisest lahkumist, sest viimane oli veel vaiksem küla.
 Saarel on praegu see vihmahooaeg ja turistidest on põhimõtteliselt tühjus. Kuna tegemist on üsna turistika saarega, on halval hooajal tänavad ikka täiesti surnud ja pooled kohvikud suletud. Ega midagi väga teha nii kui nii ei saa, vihma sajab päris palju.
 Ega kõvad eesti neiud ei saa siiski end ilmast häirida lasta. Käisime tuiasime päris palju niisama ringi, rannad-poed-kohvikud ja massaaž. Suurimaks reisiks jäi elevandimatk vihmametsas, mis oli kindlasti "must do" listis ja nüüd tehtud!! Päris huvitav kindlasti suure eluka seljas läbi džungli matkata!
 Lõpuks sai ka "party in Thailand" tehtud. Lausa 2 ööd sai varajaste hommikutundideni kohalikes baarides pidu pandud. Teisel varahommikul pidime 5km mööda mägiseid teid päikesetõusul koju tuiama, mitte just kergemaid jalutuskäike.. Kusjuures sellel samal hommikul suundusimegi elevantide juurde...
 Kindlasti meeldis mulle Ko Phangan rohkem, aga hästi mõnusaks tegi Ko Changi see, et tutvusime ühe muheda inglise poisiga ja saime kokku mu kahe inglise sõbraga Austraaliast. Minu ühest reisipartnerist sai järsku 5!!!!!!
 Ahjaa, üks hommik nägin onni ees päris suurt ussi ka!!! Selline must ja hästi pikk! Oi, kuidas ma ehmatasin! Austraalias ei näinud kahe jooksul ühtegi muide, kuigi ma enamus ajast maal elasin..

Ko Chang, Tai -- Koh Kong, Kambodža.

 Täna oligi aeg taas "to hit the road Vero, don't you come back no more no more no more... lalallal". Ostsime eile õhtul reisi ära, mis sisaldas siis kõiki busse-taksosid-paate. Hommikul istusime oma onnide ees tund aega ja peksime sääski eemale, aga keegi meile järgi tulla ei tahtnud.
 Tagasi reisibüroosse minnes saime õnneks uue pileti ja seiklus võis taas alata. Nagu juba tavaliseks saanud, pidime seegi kord tunde ja tunde istuma ja busside vahetusi ootama. Peale väsitavat reisi, pikki vaidlusi taksojuhtide ja muude tegelastega, jõudsime lõpuks hotelli, mille eest samuti maksnud olime ja kus selgus, et meile tube pole. Järgmise vaidluse tulemusena viidi meid asendushosteli. Juurde maksma ei pidanud, aga asenduskodu on paras urgas. Jäigi selgusetuks, kas meile hotellist valetati ja saadeti odavasse urkasse või oli tõesti mingi viga tehtud. Too töötaja paistis küll esimene, kes ausat juttu oleks ajanud siin Kambodžas.
 Ega see linnake on tegelikult ainult reisiga kaasnenud peatuspaik ööks, kust hommikul õige sihtkoha suunas edasi seikleme. Edu meile ja tänud teile tähelepanu eest! JA JÕULUDEKS PALUKS KÄÄBUSSIGA!