Laupäev, 25. august 2012

Tagasi Tais, Chang Mai - Bangkok.

Chang Mai.
 Ega mul siinkohal paljust rääkida pole. Chang Mai on väidetavalt Tai ülikoolilinn ja väga turistikas. Ilm oli OK ja linnalgi polnud suurt midagi viga. Küllap olime kiirest reisigraafikust natuke väsinud ning seetõttu palju erilist ei teinud.
 Kõige erilisemaks jäi poolepäevane kokakursus, kus saime ise teha 6 erinevat taipärast toitu. Kokkasime kohaliku pere aias, ilm oli ilus ja tiim päris lahe. Toidud tulid üllatavalt söödavad ja päeva lõpuks oli kõht nii täis, et esimest korda reisi jooksul ei suutnud me õhtst sööma minna.
 Kõik teised päevad möödusid shopates. Käisime läbi 2 suurt ostukeskust ja mitu suurt turgu. Pühapäevaõhtusel ööturul olles hakati järsku kõlaritest Tai hümni mängima ja aeg jäi justkui seisma. Kõik tegevus lõpetati ja inimesed olid kui kivikujud. Nagu oleks keerukuju mänginud, kui hümn hakkas, jäid kõik nii seisma nagu nad just sel hetkel olid. Paar minutit seisakut läbi, läks elu edasi nagu midagi poleks juhtunud. Päris omamoodi tunne.


Bangkok.
 Peale ööturgu suundusimegi järjekordsele ööbussile Bangkoki, Tai pealinna, kus veetsime seekord terve päeva. Arvake, mis oma ajaga peale hakkasime? Shoppasime.


Midagi teistmoodi.
 Noh, mis teil mõttes mõlgub? Jah, kes te veel ei teadnud, siis Bangkokist läksimegi lennuki peale. Anett lendas 5minutit enne mind ja Avet Austraaliasse, et minna minu vanasse lemmikkohta, Cunderdini tööle, ja me kaks kurba lendasime Soome.
 Eelnevalt oli pool ööd üleval passitud, et lennukis magada saaks, aga meil olid seal nii huvitavad filmid, et silma ei saanud poolekski tunniks kinni lastud. 10 tundi ja mitu pisarat hiljem maandusime Helsinkis.
 Edasi tuli meile Ave isa järgi ja läksime laevapeale. Õhtul koju jõudes ootas mind kodus peolaud musta leiva, kohupiima, siidri ja koogiga.
 Kui ma lõpuks pakkimise lõpetasin, olin juba 25 tundi jutti üleval olnud ja uni tuli päris ruttu. Vaid 5 tundi magatud, olid silmad pärani lahti. Magada ei saa, pinge on ju sees.

 Niisiis, tuli üks kiire ja tobe blogi, aga ma tõesti ei viitsnud seda juttu kirja panna. Lõpuks jõudsin selleni, mille pärast kirjutama üldse hakkasin: mu kodus tagasi olemine.
 Raske on. Loomulikult on tore kõiki taas näha ja musta leiba süüa, aga no õnnelik ma küll pole. Täna on minu teine aastapäev kodust lahkumisest ja nüüd on mul tunne, nagu oleksin peale kõiksugu edasi rühkimist ajas tagasi rännanud, tagasi algusesse.
 Ma olen harjunud olema täiesti sõltumatu, iseseisev ja vaba, millest enam pole juttugi. Ma olen harjunud pidevas liikumises elama, hommikul peale ärkamist lähen kohe tegutsema ja koju tagasi tulen alles õhtul, kui magama vaja minna. Nüüd olen küll viimastel päevadel palju ringi sehkeldanud, aga kas või tunnike kodus tühja passimist ajab mind toolil keerutama ja juuksekarvu peast välja kiskuma. Kuidagi mõttetu. Ah üldse pean end kogu aeg tegevuses hoidma, muidu tuleb masendus peale.

 Aga nüüd natuke sellest, mis mind vanas heas eestis peale aussi silmi suureks ajama paneb.

* Klienditeenindus. Seletust pole siinkohal vaja.
* Kilekotte peab poes ise ostma? Aussis pakitakse sulle kohe kõik ära. IGAL POOL.
* Ühesugused inimesed, nii näost kui riietusest. Jah, kunagi tundusid hiinlased ühte nägu, aga oi kui palju ma olen siin vaadanud, et keegi tuttav kuskil jälle. Eriti tooks välja need 40 aastased blondid roosa pusade ja teksadega emad. Üldse on kõik kas heleblondid või tumemustad.
* Liikluskorraldus. Mis kuradi kaamerad siin igal ristmikul on? Mida nad vaatavad üldse, ma ei julge sõita enam. (PS. Oi kui palju ma olen vastassuunda sõitnud juba..)
* Enam ei pea iga paari tunni tagant duši alla hüppama ja kleepuvad riideid loputama, jess!
* Nii palju eesti keelt mu ümber! Esimesel päeval läksin iga kostuva eestikeelse sõna peale ähmi täis - oh eestlane!
* Vinguv ja hädaldav hääletoon igal pool tavalises suhtluses.
* Õunapuud ja pihklakad, mitte kookospalmid ja banaanid, mis nii tavaliseks saanud.
* Nii väikesed kookosed ja nii suured banaanid!

Ma siin ainult teisipäeva ööst olnud ja ühistransporti pole õnneks veel jõudnud, niiet küll neid punkte tuleb veel!


IGATAHES. Olen taas vanalt numbrilt kättesaadav. Ja kõik, kes te minuga kahe aasta jooksul ühenduses olete olnud ja mulle veel jäänud olete, oeh super, tulge kohe külla!!! Ma ju jätsin hunniku sõpru aussi ja nüüd ei tea, kes siin jäänud veel :).
Ja ilgelt tahaks ühe vana weebikasõbraga kokku saada, kellega ma kuidagi ühendust ei oska võtta. Ma tean, et sa vahel salaja siin lugemas käid, kirjuta mulle paluun!

Oh milline masendav blogi. Ehk läheb ajaga paremaks ja siis kirjutan ühe positiivsema veel :).



Nägemist ja kallid eestlased, elu on ilus - naudime!!!!!

6 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Väga lahe oli lugeda su blogi. I loved it!
Mõnusat uut algust algusest!

Ketu ütles ...

Väga superhüper hea blogi, olen salajane lugeja juba pikemat aega- kahju lausa, et läbi:(

Anonüümne ütles ...

Ei nooh, vero ära masetse küll, ka Eestis elu ilus on :P Ma toon igasse su päeva päikese! Tegelt ka! :D

Veronika ütles ...

Ma nii tänan teid kõiki :). Mul poleks iseendale kirjutamise vastu ka mitte midagi aga päris tõsiselt lahe on teada, et isegi täiesti võõrastele pakub hubi. Super, aitäh!!
Anonüümne, seda päikest on varsti väga palju vaja, sest ma ei tea, mis saab kui kella 16-10 hommikul PIME ON!!!

Anonüümne ütles ...

Küll ma selle päikese sulle toon :)

Hhh ütles ...

Vero vero kuidas laheb :P