Reede-laupäev-pühapäev olid üsna rahulikud. Laupäeval tulid Rauno ja Kaido mulle külla, kellega siis välja pidime minema, aga minu tuju kadus nii ära, et kell 11 juba magasin oma voodis. Sorry, mates!
Esmaspäeval otsustasin lõpuks teooria testi tegema minna. No täiesti hullumeelne, kui lihtne! 30 küsimust, 24 vist pidid õiged olema, aga no küsimused ise kõvasti kergemad kui eestis. Tegin puhtalt ära. Seejärel pakuti mulle sõidueksami aega järgmiseks hommikuks. Kuigi mul pidi öine vahetus olema, otsustasin et ei lükka eksamit edasi ja lähen teen ära!
Järgmine hommik läksin uimas peaga eksamile, tegin paar viga. Suunatulede asemel panin 80% kordadest kojamehed sisse, sest sellel autol olid need lülitid eesti stiilis. Imelik on see, et kui aussi tulin ja oma audiga sõitma hakkasin, ei teinud seda viga kordagi! Aga igatahes, olin poole eksami ajal täiesti kindel, et kukun läbi. AGA tagasi nö ARKi ees olles ütles tüüp, et "good job" ja saatis mu lõputunnistusega tagasi büroosse. Ahjaa, kui eestis on eksam jube ametlik ja tõsine, siis siin lobisesime terve aja maailmaasjadest, muhe!
Nagu Murphy seadus, samal päeval kui load kätte sain, ei läinud auto käima, sest pult otsustas otsad anda. Õnneks elan bäkkeris 30 kutiga... Kamp tüüpe sai siis tegutsema aetud. Pärast puldi lahti võtmist ja nuppude ümbertõstmist sain ma taas oma audikesega sõita, ajee!
Nii, kirjutaks siis väheke oma öistest vahetustest ka. Kuna nüüd kolmapäev oli austraalia päev, siis teisipäeva öö oli totaalne hullumaja!!!!!!
Kõigepealt, kuna Kal on "golgfieldsi" pealinn, said ümberkaudsed abod just siin kokku. Neid oli igal pool - kõik purjus ja vägivaldsed. Töötasin koos ühe tüdrukuga ja kuna meie nendega toime ei tulnud, pidime ühele vastassoost töökaaslasele helistama. Tüüp oli 30min tööl ja umbes tunni pärast "nokaudis". Läks abode kaklusele vahele ja sai ise lõuga. Taaskord pidime politsei ja kiirabi välja kutsuma ja töökaaslane viidi kiirabiga minema. Tüdrukust töökaaslasega ajasime siis teise kuti tööle. Väikesi kaklusi oli samal ööl veelgi. Vahepeal läks mingi kutt ühele tüdrukule kallale. Möll kestis hommikuni.
Öiste vahetuste puhul tuleb veel lisaks tegemist teha väga paljude purjus meestega. Mõned on ikka väga-väga-väga tüütud. Tehakse väga "põnevaid" ettepanekuid, ahistavaid kommentaare ja mu silmad asuvad päris tihti konkreetselt kergelt allpool. Aga mõnikord on naljakas ja lõbus ka. Üks kirjutas mulle hispaania keelse laulu ja luuletuse. Päris palju küsitakse/antakse oma numbreid ja noritakse kallisid/musisid. Eile helistas üks tööjuurde ja andis mu töökaaslasele oma numbri, et ma siis talle tagasi helistaks. Tippi sain ka 50 taala, lihtsalt selle eest, et ma "nunnu" olin. Einoh, miks mitte :D?!
Muidu päevad mööduvad uniselt bäkkeris. Basseiniääres enam olla ei viitsi, nii palav on. Nüüd lihtsalt telekas, piljard, pokker, arvuti ja tsill. Inimesed on nii muhedad ja kuigi päris tihti on kõigil igav siis see on selline teistsugune, mõnus igavustsill.
neljapäev, 27. jaanuar 2011
neljapäev, 20. jaanuar 2011
I love Australia!
Hola mi amores!
Mul on kõik nii hästi hakanud minema, tänud kõigile, kes mulle kaasa elasid kui mul mingi ebaõnne periood oli, nii armas teist :)!
Kõigepealt räägin teile kaks lugu, mis mind tõsiselt üllatama panid, kui nii võib öelda. Esiteks toimus meil bäkkeris vargus. Teise siin elava eestlase töösaapad varastati tema toast ära. Tüüp kahtlustas loomulikult oma toakaaslasi, sest neil ju parim ligipääs toas olevatele asjadele. Sai siis tüübid läbi otsitud ja saapad leitigi tema toakaaslasest ADVOKAADI autost. Vot sulle siis õigust! Advokaadihärra räägib, et võttis "kogemata", aga no loll on see, kes vabandust ei leia.
Teine lugu juhtus tööl. Teenindasin ühte klienti ja tüüp siis küsis: "Sa pole austraaliast eks?". Ütlesin, et ei ole. Seepeale tahtis ta mu aktsendi järgi arvata, kust ma pärit olen. Ma ütlesin, et see tal ei õnnestu, sest see koht on päris tundmatu. Seepeale küsis ta :"Estonia?". Mul jäi üllatusest suu lahti. Ta ütles, et ta on palju reisinud ja ta sugulased adopteerisid Eestist lapse, kellel on samasugune aktsent nagu mul. Tüüp ise pärit Ameerikast ja on isegi mõelnud Eesti ülikooli minna. Küsis mult, kuidas eestlased teistesse rahvustesse suhtuvad jne. How cool is that?!
Lubadest nii palju, et sain aukonsulilt sertifikaadi kätte. 15min pärast olin juba aussi ARKis ja sain teada, et sellest dokumendist piisab, et aussi load saada! Pean ainult teooria ja sõidutesti tegema ja siis ongi olemas! Teooria teen loodetavasti homme, sõiduga läheb paar nädalat aega :).
Tööl oli nüüd 3 öist vahetust järjest. Iga korraga meeldib aina rohkem. Uue unrežiimi olen juba enam-vähem välja mõelnud ja nüüd on kõige hullem hommikune koristamine, eriti kui kellegil on väga paha olla olnud. Aga no nalja saab palju. Üldiselt töötan paljude iirlastega ja no ma jumaldan nende aktsenti! Nii lahe, õnneks hakkab kergelt külge ka. Mõned kliendid isegi küsivad, et mis sa oled ka Iirimaalt w?!
Tervis hakkab ka paremaks minema. Olemine on hea. Päevad ei möödu enam oma toas vedeledes vaid ikka seltskonnas. Kõik on täitsa chill :).
PS. Ma siin haudun ühte masterplaani oma edasiste kuude jaoks. Aga sellest ma teile ei räägi enne, kui see täide läheb. Oi te kukuksite üllatusest pikali!
Cheers,
Yours sincerely,
Veronika.
Mul on kõik nii hästi hakanud minema, tänud kõigile, kes mulle kaasa elasid kui mul mingi ebaõnne periood oli, nii armas teist :)!
Kõigepealt räägin teile kaks lugu, mis mind tõsiselt üllatama panid, kui nii võib öelda. Esiteks toimus meil bäkkeris vargus. Teise siin elava eestlase töösaapad varastati tema toast ära. Tüüp kahtlustas loomulikult oma toakaaslasi, sest neil ju parim ligipääs toas olevatele asjadele. Sai siis tüübid läbi otsitud ja saapad leitigi tema toakaaslasest ADVOKAADI autost. Vot sulle siis õigust! Advokaadihärra räägib, et võttis "kogemata", aga no loll on see, kes vabandust ei leia.
Teine lugu juhtus tööl. Teenindasin ühte klienti ja tüüp siis küsis: "Sa pole austraaliast eks?". Ütlesin, et ei ole. Seepeale tahtis ta mu aktsendi järgi arvata, kust ma pärit olen. Ma ütlesin, et see tal ei õnnestu, sest see koht on päris tundmatu. Seepeale küsis ta :"Estonia?". Mul jäi üllatusest suu lahti. Ta ütles, et ta on palju reisinud ja ta sugulased adopteerisid Eestist lapse, kellel on samasugune aktsent nagu mul. Tüüp ise pärit Ameerikast ja on isegi mõelnud Eesti ülikooli minna. Küsis mult, kuidas eestlased teistesse rahvustesse suhtuvad jne. How cool is that?!
Lubadest nii palju, et sain aukonsulilt sertifikaadi kätte. 15min pärast olin juba aussi ARKis ja sain teada, et sellest dokumendist piisab, et aussi load saada! Pean ainult teooria ja sõidutesti tegema ja siis ongi olemas! Teooria teen loodetavasti homme, sõiduga läheb paar nädalat aega :).
Tööl oli nüüd 3 öist vahetust järjest. Iga korraga meeldib aina rohkem. Uue unrežiimi olen juba enam-vähem välja mõelnud ja nüüd on kõige hullem hommikune koristamine, eriti kui kellegil on väga paha olla olnud. Aga no nalja saab palju. Üldiselt töötan paljude iirlastega ja no ma jumaldan nende aktsenti! Nii lahe, õnneks hakkab kergelt külge ka. Mõned kliendid isegi küsivad, et mis sa oled ka Iirimaalt w?!
Tervis hakkab ka paremaks minema. Olemine on hea. Päevad ei möödu enam oma toas vedeledes vaid ikka seltskonnas. Kõik on täitsa chill :).
PS. Ma siin haudun ühte masterplaani oma edasiste kuude jaoks. Aga sellest ma teile ei räägi enne, kui see täide läheb. Oi te kukuksite üllatusest pikali!
 |
| Õhtu Montey's. |
 | ||
| Hommik Montey's. |
Cheers,
Yours sincerely,
Veronika.
laupäev, 15. jaanuar 2011
Tähelepanuvajadus.
Saksa poisid on ÜÜBERNUNNUD. Siin bäkkeris juba kolmas sakslane, kes mu nunnumeetri lakke lööb. Tahan saksa ülikooli :)!
Seda ka, et mul on vist kõrvapõletik. Eile õhtul läks kõrv lukku ja hakkas valutama. Tükk aega ei saanud magama jääda, lõpuks võtsin igasugu valuvaigisteid jms jama. Hommikuks oli valu kadunud aga kõrv siiani lukus ja tuikab kergelt. Eestis pole mäletamistmööda sellist jama varem olnud, kuigi talvel ka -30 kraadiga üldiselt mütsi ei kanna.
Aukonsul saadab mulle mingisuguse sertifikaadi tõestamaks, et mul load on. Vähemalt midagigi!!
Seda ka, et mul on vist kõrvapõletik. Eile õhtul läks kõrv lukku ja hakkas valutama. Tükk aega ei saanud magama jääda, lõpuks võtsin igasugu valuvaigisteid jms jama. Hommikuks oli valu kadunud aga kõrv siiani lukus ja tuikab kergelt. Eestis pole mäletamistmööda sellist jama varem olnud, kuigi talvel ka -30 kraadiga üldiselt mütsi ei kanna.
Aukonsul saadab mulle mingisuguse sertifikaadi tõestamaks, et mul load on. Vähemalt midagigi!!
 |
| Hommikuti musta leiva võikusid ja kohvi õues ilusa ilmaga nautida on ikka kirjeldamatult mõnus tunne! |
 | ||
| Enne aussi tulekut pidasin mina abosid kultuuriliselt huvitavateks ja eksootilisteks. Oi seda pettumust, kui taipasin, et aborigeenid ei erine tavalistest eesti joodikutest! |
 | |||
| Eelmised toakaaslased olid natuke "messid". Mina olin see pahapaha, kes jalaga kõik pahna neile voodi alla lükkas! |
 |
| Tänavate vahelised tänavavalgustuseta tänavad. Pimedal ajal väga hirmsad! |
 |
| Mõnus õhtune jalutuskäik raudteesillal. |
 |
| Mõnus hommikune bassutsill. PS, ükspäev külastasid palme 2 papagoid, no see tekitas super paradiisifiilingu! |
kolmapäev, 12. jaanuar 2011
Mitte midagi huvitavat.
Tegelikult kõige huvitavam on see, et vahepeal sadas mitu päeva päris kõvasti vihma. Seejuures tuletan meelde, et Kalgoorlie on peaaegu kõrb.
Tööl pole midagi erilist juhtunud. Viimane nädal on natuke rahulikum olnud, tunde tuli kõigest mingi 35 ümber. Rääkimist väärib vast ainult see, et olen nüüdseks kaks öist vahetust ka läbi elanud. Esimene kord oli nutumaik kurgus. Tark nagu ma olen, enne tööle minekut päeval ei maganud kah. Olin päris unine ja kõik need purjus abod ja aussid ajasid pea täiesti sassi, nii lootusetu tunne tekkis.
Teine öine vahetus oli eile. Seekord teadsin, mida oodata ja šhokk polnud nii suur. Abosid oli ka kõvasti vähem ning need vähesed päris sõbralikud. Kõige raskem osa oli unega toime tulek, eriti hetkedel kui kliente väga polnud. Töö-öö lõpetasin õues päikesetõusuga musta leiba ja kohvi hommikusöögiks süües, no mida veel elult tahta?
PS, "thank you" abo keeles on "palla" vms. Päris huvitav, hakka või abo keelt õppima, kultuur missugune.
Bäkkerielu on nagu väikeküla elu ikka. Kuulujutud, segased suhted jms jama. Muidu kui jõulude aeg oli bäkker päris tühjaks jäänud siis nüüd on jälle inimesi palju, isegi liiga! Riikidest siis esindatud nii palju, kui mina tean, uus-meremaa, auss, iirimaa, inglismaa, saksamaa, venemaa, soome, eesti, itaalia, prantsusmaa, kanada, lõuna-aafrika.
Ok, nüüd valetasin. Tegelikult soome enam esindatud pole. Nimelt oli somm mu toakaaslane ja paar päeva tagasi jalutasin ma tuppa sisse ning hakkasin temaga jutustama. AGA tüüp rääkis samal hetkel läbi neti oma filipiinidelt pärilt kihlatuga, kes ei teadnud, et tema mees tüdrukuga tuba jagab. Tsikk pistis draamatsema ja kutt pidi bäkkerist veel samal õhtul välja kolima. Mina sain omale "suhtelõhkuja" hüüdnime.
Vahepeal tuli ka Rob tagasi. Temaga sai rutiiniks iga õhtu jalutamas käia. Kalgoorlie on nüüdseks mulle palju tuttavam, väga paljud kohad läbi käidud. Üks õhtu suutsime muidugi kergelt ära ka eksida. Ausaltöeldes oli see kergelt tahtlik, muutsime kogu aeg tänavaid jne. Lõpuks olime kuskil pärapõrgus ja ei mäletanud, kuidas tagasi saab. Jalutuskäik venis ikka väga pikaks ja bäkkerisse jõudes olime mõlemad surmväsinud.
Eile läks ta jäädavalt minema, sai Adelaide töö vms. Viisin ta lennujaama ja olin päris kurb. Tõsiselt raske on heale semule "good bye" öelda, kui tead, et 99% tõenäosusega ei näe sa teda enam kunagi. Mingi aeg loomulikult saadame veel sõnumeid ja hoiame ühendust, aga kui kauaks?
Eelmise nädala lõpuks käis Mart mul külas. Tuli lampi Perthist mõneks päevaks Kali. Laupäeval tuli tal mõte, et võiks Kali läheduses asuvaid mahajäetud linnasid vaatama minna. Sõitsime siis a'la 80km Kalist välja ja ainus tsivilisatsioonijälg, mille leidsime oli "Curtin" linna rongijaama märk vms.
Tuhnisime seal rongijaamas ringi natuke. Tarkpea Vero suutis muidugi otse mudaauku astuda, oh seda vingumist siis. Tagasitulles hüppasid auto eest üle tee 4 känguru ja 2 tuvastamatut looma passisid ka kuskil põõsas.
Juhilubade kohta uudiseid pole. ARK rääkis alguses, et ainus võimalus on eestis kohapeal uued teha, edasise pinnimise peale teatasid, et aukonsulid võivad ka lube väljastada. Aukonsul räägib, et võib mulle mingi dokumendi kirjutada, aga sellest politseile arvatavasti ei piisa. Aussi ARK tahab lubade andmeid, mida eesti ARK mulle ei anna. Kõige kindlam võimalus hetkeinfo kohaselt on aussi autokool. Ei taha mõeldagi, kauaks ma siis Kalgoorliesse jääma pean ja palju mulle see sõiduõppimise lõbu maksma läheb. Aga eks ma veel ootan aukonsuli viimast kirja, loodetavasti ei lähe tal väga kaua sellega :).
Jõulupaki sain ka eestist. Jagasin bäkkeripeal mingeid komme ja no ega need aussidele eriti peale ei läinud. Leib meeldib eestlastele ja sakslastele. Kreemilõhn meeldib mu toakaaslastele ja kõikkidele, kes mu lähedusse satuvad. Kõrvakaid saan ka vahetada nüüd, ei pea iga päev samasid kandma. Igatahes musta leiva võikud ja hea kohvi teevad mu hommikud väga mahedaks ning õhtuti peale tööd on hea maiustada, tänud!
PS. Pildid kõik Mardi albumist :).
Tööl pole midagi erilist juhtunud. Viimane nädal on natuke rahulikum olnud, tunde tuli kõigest mingi 35 ümber. Rääkimist väärib vast ainult see, et olen nüüdseks kaks öist vahetust ka läbi elanud. Esimene kord oli nutumaik kurgus. Tark nagu ma olen, enne tööle minekut päeval ei maganud kah. Olin päris unine ja kõik need purjus abod ja aussid ajasid pea täiesti sassi, nii lootusetu tunne tekkis.
Teine öine vahetus oli eile. Seekord teadsin, mida oodata ja šhokk polnud nii suur. Abosid oli ka kõvasti vähem ning need vähesed päris sõbralikud. Kõige raskem osa oli unega toime tulek, eriti hetkedel kui kliente väga polnud. Töö-öö lõpetasin õues päikesetõusuga musta leiba ja kohvi hommikusöögiks süües, no mida veel elult tahta?
PS, "thank you" abo keeles on "palla" vms. Päris huvitav, hakka või abo keelt õppima, kultuur missugune.
Bäkkerielu on nagu väikeküla elu ikka. Kuulujutud, segased suhted jms jama. Muidu kui jõulude aeg oli bäkker päris tühjaks jäänud siis nüüd on jälle inimesi palju, isegi liiga! Riikidest siis esindatud nii palju, kui mina tean, uus-meremaa, auss, iirimaa, inglismaa, saksamaa, venemaa, soome, eesti, itaalia, prantsusmaa, kanada, lõuna-aafrika.
Ok, nüüd valetasin. Tegelikult soome enam esindatud pole. Nimelt oli somm mu toakaaslane ja paar päeva tagasi jalutasin ma tuppa sisse ning hakkasin temaga jutustama. AGA tüüp rääkis samal hetkel läbi neti oma filipiinidelt pärilt kihlatuga, kes ei teadnud, et tema mees tüdrukuga tuba jagab. Tsikk pistis draamatsema ja kutt pidi bäkkerist veel samal õhtul välja kolima. Mina sain omale "suhtelõhkuja" hüüdnime.
Vahepeal tuli ka Rob tagasi. Temaga sai rutiiniks iga õhtu jalutamas käia. Kalgoorlie on nüüdseks mulle palju tuttavam, väga paljud kohad läbi käidud. Üks õhtu suutsime muidugi kergelt ära ka eksida. Ausaltöeldes oli see kergelt tahtlik, muutsime kogu aeg tänavaid jne. Lõpuks olime kuskil pärapõrgus ja ei mäletanud, kuidas tagasi saab. Jalutuskäik venis ikka väga pikaks ja bäkkerisse jõudes olime mõlemad surmväsinud.
Eile läks ta jäädavalt minema, sai Adelaide töö vms. Viisin ta lennujaama ja olin päris kurb. Tõsiselt raske on heale semule "good bye" öelda, kui tead, et 99% tõenäosusega ei näe sa teda enam kunagi. Mingi aeg loomulikult saadame veel sõnumeid ja hoiame ühendust, aga kui kauaks?
Eelmise nädala lõpuks käis Mart mul külas. Tuli lampi Perthist mõneks päevaks Kali. Laupäeval tuli tal mõte, et võiks Kali läheduses asuvaid mahajäetud linnasid vaatama minna. Sõitsime siis a'la 80km Kalist välja ja ainus tsivilisatsioonijälg, mille leidsime oli "Curtin" linna rongijaama märk vms.
Tuhnisime seal rongijaamas ringi natuke. Tarkpea Vero suutis muidugi otse mudaauku astuda, oh seda vingumist siis. Tagasitulles hüppasid auto eest üle tee 4 känguru ja 2 tuvastamatut looma passisid ka kuskil põõsas.
Juhilubade kohta uudiseid pole. ARK rääkis alguses, et ainus võimalus on eestis kohapeal uued teha, edasise pinnimise peale teatasid, et aukonsulid võivad ka lube väljastada. Aukonsul räägib, et võib mulle mingi dokumendi kirjutada, aga sellest politseile arvatavasti ei piisa. Aussi ARK tahab lubade andmeid, mida eesti ARK mulle ei anna. Kõige kindlam võimalus hetkeinfo kohaselt on aussi autokool. Ei taha mõeldagi, kauaks ma siis Kalgoorliesse jääma pean ja palju mulle see sõiduõppimise lõbu maksma läheb. Aga eks ma veel ootan aukonsuli viimast kirja, loodetavasti ei lähe tal väga kaua sellega :).
Jõulupaki sain ka eestist. Jagasin bäkkeripeal mingeid komme ja no ega need aussidele eriti peale ei läinud. Leib meeldib eestlastele ja sakslastele. Kreemilõhn meeldib mu toakaaslastele ja kõikkidele, kes mu lähedusse satuvad. Kõrvakaid saan ka vahetada nüüd, ei pea iga päev samasid kandma. Igatahes musta leiva võikud ja hea kohvi teevad mu hommikud väga mahedaks ning õhtuti peale tööd on hea maiustada, tänud!
PS. Pildid kõik Mardi albumist :).
pühapäev, 2. jaanuar 2011
Maailma ebaõnnestunuim aastavahetus!
Work-work every fucking day!
Küsisin aastavahetuse vabaks, et siis saaks Esperancesse teistega minna. Ei saanud, reede hommikul ja laup. õhtul pidin ikka töötama. Egas midagi, peab bäkkeris pidu panema!
Erilist plaani ja viitsimist jooma hakata nagu polnud, aga samas tahtsin lõpuks tööle väikest vaheldust. Ostsin siis eestlasele kohaselt pudeli viinutskat ja hunniku energiajooki.
Kell 5 alustasin oma peokesega, sest muud teha polnud. Kella 6 aeg tegin väikese pausi, et liiga ruttu purju ei jääks. Kell 11 töökaaslase sõnul juba magasin.
Kuuldavasti kestis kõva möll kella 2-3ni. Kui mina hommikul ärkasin, olid mõned veel õues pidutsemas.. Juttude järgi tundub, et hea pidu oli. Kahju, et ma nii vara lõpetasin :D!
Laupäev oli täielik surm. Ärkasin mingi 7-8 aeg üles, sest süda oli nii paha. Teadagi, kui armas vesi joomajärgsel hommikul on, eksole. Nii ma siis jõingi paar lonksu vett, ootasin 5-10min ja jooksin jälle vannituppa. Pole elusees nii nõrk ja haige olnud..
Kella 10 aeg hakkasid töölt inimesed helistama, et ma varem tööle läheks. Paar korda lihtsalt ei võtnud vastu, lõpuks helistasin tagasi ja ütlesin, et mitte mingil juhul ei lähe enne õhtut tööle. Nii vihane olin, et ei lasta inimesel rahulikult terveneda kah.
Tööd alustasin siiski tunnike varem, kui pidin. Kohale jõudes pistsid kõik töökaaslased üle resto kisama: "She is alive!!" Uimerdasin seal natuke ja siis sain veel bossilt sõimata, et ma nii aeglane olen. Hiljem hakkas üks töökaaslane virisema, et ma joogikülmikut täites sooje jooke kõige taha ei pressinud.
Lõpuks oli selline tunne, et saadan nad kõik kuskile koledasse kohta. Mitte mingit respekti kellelgi kellegi vastu pole. Nemad võivad sulle helistada ükskõik millal ja tööle kamandada, kui lähed siis tänulikkusest võid ainult unistada.
Kõige nõmedam on see, et teatud tundidel on päris palju rahvast ja töötajatel väga kiire. Koostööd kui sellist ei oska keegi teha. Eriti närvi ajab mind see, kui mõni töökaaslane võtab tellimuse vastu, hakkab seda täitma, jätab siis pooleli ja hakkab järgmist tellimust tegema. Mina siis avastan poolikud kohvid/koksid ja pean leiutama, mis nendest saama peaks. Kiiretel päevadel ikka alati 1-2 klienti tulevad oma kadunud jooke otsima.
Lisaks veel siis see, et kuna ma olen üsna vaikne ja nö tagasihoidlik, siis arvavad töökaaslased, et võivad bossata. Mõni rohkem, mõni vähem, aga väga palju on sellist kamandamist ja enda ülesannete minu kaela määrimist. Ma väga vastu ei taha hakata veel, kogun enne rohkem raha ja siis muutun julgemaks :D!
Täna hommikul läksin linnapeale mõnda avatud poodi otsima. Mingi hetk avastasin, et kaks vastamata kõnet, arvake kellelt?! Tagasi helistama ei hakanud, käigu metsa. Mina alustan täna planeeritud ajal!!!!
Muideks, vahepeal tuli uus töötaja meile. Mingi kutt vms, kolm-neli päeva pidas vastu, siis sõimas bossil näo täis ja lahkus. Rääkis siin, et tema ei tööta inimese heaks, kes peab töötajaid nagu loomi jne.
Igatahes nüüd mõtlen siin vaikselt, et teen silmad töökuulutuste osas uuesti lahti. Kiiret ei ole, aga samas kui midagi head silma jääb siis võiks proovida. Kalgoorlies õnneks resto ja baaritöid on nii, et tapab!
Nõme on töid kogu aeg vahetada, aga samas ma siin kohe-kohe 3 nädalat olnud, kuu ära olla on juba täitsa OK! Töö iseenesest on normaalne, aga mis teha, kui töökaaslased sellised idioodid on!
PS. Telefon hakkas ideaalselt tööle!
Küsisin aastavahetuse vabaks, et siis saaks Esperancesse teistega minna. Ei saanud, reede hommikul ja laup. õhtul pidin ikka töötama. Egas midagi, peab bäkkeris pidu panema!
Erilist plaani ja viitsimist jooma hakata nagu polnud, aga samas tahtsin lõpuks tööle väikest vaheldust. Ostsin siis eestlasele kohaselt pudeli viinutskat ja hunniku energiajooki.
Kell 5 alustasin oma peokesega, sest muud teha polnud. Kella 6 aeg tegin väikese pausi, et liiga ruttu purju ei jääks. Kell 11 töökaaslase sõnul juba magasin.
Kuuldavasti kestis kõva möll kella 2-3ni. Kui mina hommikul ärkasin, olid mõned veel õues pidutsemas.. Juttude järgi tundub, et hea pidu oli. Kahju, et ma nii vara lõpetasin :D!
Laupäev oli täielik surm. Ärkasin mingi 7-8 aeg üles, sest süda oli nii paha. Teadagi, kui armas vesi joomajärgsel hommikul on, eksole. Nii ma siis jõingi paar lonksu vett, ootasin 5-10min ja jooksin jälle vannituppa. Pole elusees nii nõrk ja haige olnud..
Kella 10 aeg hakkasid töölt inimesed helistama, et ma varem tööle läheks. Paar korda lihtsalt ei võtnud vastu, lõpuks helistasin tagasi ja ütlesin, et mitte mingil juhul ei lähe enne õhtut tööle. Nii vihane olin, et ei lasta inimesel rahulikult terveneda kah.
Tööd alustasin siiski tunnike varem, kui pidin. Kohale jõudes pistsid kõik töökaaslased üle resto kisama: "She is alive!!" Uimerdasin seal natuke ja siis sain veel bossilt sõimata, et ma nii aeglane olen. Hiljem hakkas üks töökaaslane virisema, et ma joogikülmikut täites sooje jooke kõige taha ei pressinud.
Lõpuks oli selline tunne, et saadan nad kõik kuskile koledasse kohta. Mitte mingit respekti kellelgi kellegi vastu pole. Nemad võivad sulle helistada ükskõik millal ja tööle kamandada, kui lähed siis tänulikkusest võid ainult unistada.
Kõige nõmedam on see, et teatud tundidel on päris palju rahvast ja töötajatel väga kiire. Koostööd kui sellist ei oska keegi teha. Eriti närvi ajab mind see, kui mõni töökaaslane võtab tellimuse vastu, hakkab seda täitma, jätab siis pooleli ja hakkab järgmist tellimust tegema. Mina siis avastan poolikud kohvid/koksid ja pean leiutama, mis nendest saama peaks. Kiiretel päevadel ikka alati 1-2 klienti tulevad oma kadunud jooke otsima.
Lisaks veel siis see, et kuna ma olen üsna vaikne ja nö tagasihoidlik, siis arvavad töökaaslased, et võivad bossata. Mõni rohkem, mõni vähem, aga väga palju on sellist kamandamist ja enda ülesannete minu kaela määrimist. Ma väga vastu ei taha hakata veel, kogun enne rohkem raha ja siis muutun julgemaks :D!
Täna hommikul läksin linnapeale mõnda avatud poodi otsima. Mingi hetk avastasin, et kaks vastamata kõnet, arvake kellelt?! Tagasi helistama ei hakanud, käigu metsa. Mina alustan täna planeeritud ajal!!!!
Muideks, vahepeal tuli uus töötaja meile. Mingi kutt vms, kolm-neli päeva pidas vastu, siis sõimas bossil näo täis ja lahkus. Rääkis siin, et tema ei tööta inimese heaks, kes peab töötajaid nagu loomi jne.
Igatahes nüüd mõtlen siin vaikselt, et teen silmad töökuulutuste osas uuesti lahti. Kiiret ei ole, aga samas kui midagi head silma jääb siis võiks proovida. Kalgoorlies õnneks resto ja baaritöid on nii, et tapab!
Nõme on töid kogu aeg vahetada, aga samas ma siin kohe-kohe 3 nädalat olnud, kuu ära olla on juba täitsa OK! Töö iseenesest on normaalne, aga mis teha, kui töökaaslased sellised idioodid on!
PS. Telefon hakkas ideaalselt tööle!
kolmapäev, 29. detsember 2010
Ei ole sõnu lihtsalt!
Tänane päev algas sellega, et magasin sisse. Sain töölt vaba päeva, jeejee. Töö asemel suundusin panka, kus võtsin raha välja. Edasi ostsin omale uue rahakoti.
Bäkkeris sai jälle bassu ääres tsillitud. Arvake nüüd, mis juhtus.. Nagu ikka, madistasin seal kuttidega, kes mind vette loobivad kogu aeg. Mingi hetk päevitasin madratsil, kui ühed mind vette lükkama tulid. Kiiruga üritasin ühe laua jalast kinni haarata, aga tõmasin hoopis oma rätiku koos kahe telefoniga vette. Minu telefon lõpetas basseini põhjas, ühe kuti oma jäi rätikuga poolmärjana pinnale ulpima.
Mõlemad telefonid kuivavad hetkel õues, tema oma vist töötab, ma pole veel julgenud proovida. Kasutan hetkel oma vana ja palvetan, et uus ilusasti ära kuivab.
Lisaks sain teada, et kuna mul ID kaarti ega panga koodikaarte pole, on ainus võimalus uute juhilubade saamiseks ARKi büroosse pöörduda. Kirjutasin veel mingisugusele eesti ARKi saadikule aussis, aga erilist lootuskiirt ei paista sealtki.
Nüüd mõtlen, mida edasi peale hakata. Mäletate, ma eelmises postituses mainisin, et varsti juhtub midagi telefoni, auto ja arvutiga. No arvuti on veel täiesti töökorras ja olemas, oo happy days!!
Bäkkeris sai jälle bassu ääres tsillitud. Arvake nüüd, mis juhtus.. Nagu ikka, madistasin seal kuttidega, kes mind vette loobivad kogu aeg. Mingi hetk päevitasin madratsil, kui ühed mind vette lükkama tulid. Kiiruga üritasin ühe laua jalast kinni haarata, aga tõmasin hoopis oma rätiku koos kahe telefoniga vette. Minu telefon lõpetas basseini põhjas, ühe kuti oma jäi rätikuga poolmärjana pinnale ulpima.
Mõlemad telefonid kuivavad hetkel õues, tema oma vist töötab, ma pole veel julgenud proovida. Kasutan hetkel oma vana ja palvetan, et uus ilusasti ära kuivab.
Lisaks sain teada, et kuna mul ID kaarti ega panga koodikaarte pole, on ainus võimalus uute juhilubade saamiseks ARKi büroosse pöörduda. Kirjutasin veel mingisugusele eesti ARKi saadikule aussis, aga erilist lootuskiirt ei paista sealtki.
Nüüd mõtlen, mida edasi peale hakata. Mäletate, ma eelmises postituses mainisin, et varsti juhtub midagi telefoni, auto ja arvutiga. No arvuti on veel täiesti töökorras ja olemas, oo happy days!!
pühapäev, 26. detsember 2010
Mis kurat toimub?!?!
Mul on selline tunne, et keegi "elu" üritab mind lihtsalt sajaga proovile panna. Kõikvõimalikud halvad asjad lihtsalt juhtuvad!
Nüüd olen ma oma rahakoti suutnud ära kaotada. Koos kõigi oma pangakaartide, dokumentide, EESTI JUHILUBADE jmsga. Ainult pass on alles VEEL.
Viimane kord kui seda nägin oli reedel poes. Peale poodi istusin autosse, sõitsin bäkkerisse ja suundusin otse kööki kokkama. Peale sööki võtsin oma koti, läksin oma tuppa, tahtsin rahakoti riiulile panna ja avastasin, et seda mul enam pole.
Täna käisin poes uurimas, äkki jätsin sinna vms - mitte midagi. Auto ja köögi otsisin läbi - mitte midagi. Ainsad võimalused on:
* jätsin poes selle kuskile kassa juurde ja keegi lasi rotti
* kukutasin selle kuidagi maha ja ei kuulnud/näinud.
* olen selle kuidagi muud moodi ära kaotanud
* see on mul autos kuskile prakku totaalselt ära kadunud
* bäkkeri köögis käisid mõned inimesed ka vahepeal.... (aga no seda ei usu elusees!)
Igatahes, pangast raha välja võtta saan alles kolmapäeval. Seniks on mul umbes 3 taala sentides. Juhilube mul enam pole, aga sõidan ikka edasi. Kui ment vahele võtab siis saab teada, kas nad saavad passi järgi kontrollida või mitte.
Ma päris kindel, et nüüd ment võtabki vahle ja saan veel hiiglasliku trahvi. Lisaks kaotan telefoni, arvuti jne. Autol saab teepeal kuskil pärapõrgus bena otsa vms. Töölt lastakse ka lahti, bäkkerist visatakse välja jne.
Miski ei üllata enam! Isegi rahakoti kaotamine ei ajanud paanikasse, rohkem on selline lootusetu hädapätaka tunne. Aga mis teha, no worries.
Nüüd olen ma oma rahakoti suutnud ära kaotada. Koos kõigi oma pangakaartide, dokumentide, EESTI JUHILUBADE jmsga. Ainult pass on alles VEEL.
Viimane kord kui seda nägin oli reedel poes. Peale poodi istusin autosse, sõitsin bäkkerisse ja suundusin otse kööki kokkama. Peale sööki võtsin oma koti, läksin oma tuppa, tahtsin rahakoti riiulile panna ja avastasin, et seda mul enam pole.
Täna käisin poes uurimas, äkki jätsin sinna vms - mitte midagi. Auto ja köögi otsisin läbi - mitte midagi. Ainsad võimalused on:
* jätsin poes selle kuskile kassa juurde ja keegi lasi rotti
* kukutasin selle kuidagi maha ja ei kuulnud/näinud.
* olen selle kuidagi muud moodi ära kaotanud
* see on mul autos kuskile prakku totaalselt ära kadunud
* bäkkeri köögis käisid mõned inimesed ka vahepeal.... (aga no seda ei usu elusees!)
Igatahes, pangast raha välja võtta saan alles kolmapäeval. Seniks on mul umbes 3 taala sentides. Juhilube mul enam pole, aga sõidan ikka edasi. Kui ment vahele võtab siis saab teada, kas nad saavad passi järgi kontrollida või mitte.
Ma päris kindel, et nüüd ment võtabki vahle ja saan veel hiiglasliku trahvi. Lisaks kaotan telefoni, arvuti jne. Autol saab teepeal kuskil pärapõrgus bena otsa vms. Töölt lastakse ka lahti, bäkkerist visatakse välja jne.
Miski ei üllata enam! Isegi rahakoti kaotamine ei ajanud paanikasse, rohkem on selline lootusetu hädapätaka tunne. Aga mis teha, no worries.
reede, 24. detsember 2010
Häid jõule!
Teisipäev.
Pidi olema töölt vaba päev. Eelmine õhtu sai üsna kaua tsillitud kah, sest hommikul saab ju magada. Kell 9 ajas Liz üles mind, ütles et ma pean nüüd tööle minema.
3.00-9.00 sleep (6h)
10-14 ja 18-23 tööl. (9h)
Kolmapäev.
2.00-5.30 sleep (3,5h!)
6.30-14.00 ja 18-23 tööl (12,5h)
Neljapäev
00.00-5.30 sleep (5,5h)
6.30-14.00 ja 18-22 tööl. (11,5h)
Kodus istusin 2min maha, tegin oma koksi lahti ja siis sadasid kutid sisse, teatasid et nüüd on pubidesse minek. Tähistasime soomlase ja kahe sakslasega Robi (austraallase) lahkumist. Nägin esimest korda skimpyd (topless baaridaamid) ka ära, jeejee!
Taaskord sai terve öö Robiga jutustatud. Seekord tema edasistest plaanidest jne.
Reede, 24 dets!
5.00-8.00 sleep (3h)
10-12 töö (2h)
Pidin tegelikult 15ni olema, aga kuna olin näost roheline, lonkasin (jalad villis) ja haigutasin, tundsid kõik muret mu tervise pärast. Tõid mulle külma vett, märgasid rätikuid jne ning saatsid koju.
Töö iseenesest juba päris selge. Paar päeva olid totaalselt kiired ka. Rahvast nii palju, ma jooksin ja sagisin seal nagu poolearuline. Päris hullult väsitab ikka, aga boss on supersõbralik ja raha hea! Eelmise nädala eest sain 716 doltsi, mis siis kergelt üle 8000eegu. Tunde oli mingi 35-40, päris hea hah?
Autol sai rego (kohustuslik kindlustus vms) läbi paar päeva tagasi, mul polnud raha, et uuesti maksta, niiet pidin paar päeva jalamees olema. Ma nii laisaks muutunud, isegi 500m kaugusel poes käin muidu autoga! Täna esimese asjana koju tulles ajasin rego asja korda, nii hea!
Olemine hetkel on jube. Kerge pohmelus, magamata, üle töötanud ja kõndida väga valus. Jõulutunne on -100, jõulumusa ja kaunistused tunduvad nagu mage nali.
Ilm on KUUM, 43-45 kraadi, päike sirab taevas - pilvi väga pole.
Hetkel käib kerge bassutsill, millega kohe peale blogimist taasühinen.
Ilusaid jõule teile, muahh!
PS. Don't hate me now, haha!
Pidi olema töölt vaba päev. Eelmine õhtu sai üsna kaua tsillitud kah, sest hommikul saab ju magada. Kell 9 ajas Liz üles mind, ütles et ma pean nüüd tööle minema.
3.00-9.00 sleep (6h)
10-14 ja 18-23 tööl. (9h)
Kolmapäev.
2.00-5.30 sleep (3,5h!)
6.30-14.00 ja 18-23 tööl (12,5h)
Neljapäev
00.00-5.30 sleep (5,5h)
6.30-14.00 ja 18-22 tööl. (11,5h)
Kodus istusin 2min maha, tegin oma koksi lahti ja siis sadasid kutid sisse, teatasid et nüüd on pubidesse minek. Tähistasime soomlase ja kahe sakslasega Robi (austraallase) lahkumist. Nägin esimest korda skimpyd (topless baaridaamid) ka ära, jeejee!
Taaskord sai terve öö Robiga jutustatud. Seekord tema edasistest plaanidest jne.
Reede, 24 dets!
5.00-8.00 sleep (3h)
10-12 töö (2h)
Pidin tegelikult 15ni olema, aga kuna olin näost roheline, lonkasin (jalad villis) ja haigutasin, tundsid kõik muret mu tervise pärast. Tõid mulle külma vett, märgasid rätikuid jne ning saatsid koju.
Töö iseenesest juba päris selge. Paar päeva olid totaalselt kiired ka. Rahvast nii palju, ma jooksin ja sagisin seal nagu poolearuline. Päris hullult väsitab ikka, aga boss on supersõbralik ja raha hea! Eelmise nädala eest sain 716 doltsi, mis siis kergelt üle 8000eegu. Tunde oli mingi 35-40, päris hea hah?
Autol sai rego (kohustuslik kindlustus vms) läbi paar päeva tagasi, mul polnud raha, et uuesti maksta, niiet pidin paar päeva jalamees olema. Ma nii laisaks muutunud, isegi 500m kaugusel poes käin muidu autoga! Täna esimese asjana koju tulles ajasin rego asja korda, nii hea!
Olemine hetkel on jube. Kerge pohmelus, magamata, üle töötanud ja kõndida väga valus. Jõulutunne on -100, jõulumusa ja kaunistused tunduvad nagu mage nali.
Ilm on KUUM, 43-45 kraadi, päike sirab taevas - pilvi väga pole.
Hetkel käib kerge bassutsill, millega kohe peale blogimist taasühinen.
Ilusaid jõule teile, muahh!
PS. Don't hate me now, haha!
teisipäev, 21. detsember 2010
Jõulugrill ja tsill!
Eile olin 3-6ni tööl. Midagi väga erilist ei juhtunud, aeg möödus lennates. See tsikk, kes eelmine päev pilves oli, magas sisse ja ilmus tööle 1,5h hiljem. Silmad olid punased peas ja no kaine ta ka polnud.
Bäkkeris oli jõulu-grill õhtu. Rob küpsetas mingisugune 4-5h kokku! Söök nägi päris korralik välja ka, aga no ma olin tööl kõhu juba täis söönud.
Rahvast oli päris palju, mõndasid polnud varem näinudki. Mina ei tahtnud õues suure seltskonnaga ühineda ning vaatasin paari inimesega telekat ja jõin esimest korda kuu aja jooksul alkoholi.
Kella 10 aeg olid enamus juba magama läinud ja mul julgust piisavalt, et väljagi minna. Ega seal midagi erilist ei toimunud. Paar inimest tahtsid pubidesse ka minna, aga ma ei ühinenud, sest olin kindel, et pühapäeva õhtul pole siin linnas midagi teha. Ega ma ei eksinudki, kutid olid tunni pärast tagasi!
Nagu ikka, möödus ülejäänud õhtu filme vaadates. Ainus erinevus oli vast selles, et seekord läksin magama juba 1 aeg, mitte 2-3 nagu viimasel ajal kombeks on saanud.
Täna oli töölt vaba päev. Vaatamata küllaltki pilves ilmale, veetsin hommikupoolse basseini ääres vedeledes. Isegi päikest sain kergelt..
Lõunaaeg sai pangas ja Subways (üllaülla) käidud ja "Social Networki" vaadatud. Ausaltöeldes ei saanud ma suurt midagi aru, nad rääkisid kõik nii kiiresti ja keeruliste sõnadega. Raske oli jälgida :D.
Mingi hetk vihastasin ühe iirlase peale, kellega viimastel päevadel palju suhelnud, ning võtsin esimese ettejuhtuva raamatu ja läksin tagasi basseiniäärde lugema.
Kaua seal olla ei saanud, seltsiks tuli mulle muidugi Rob. Ega mul selle vastu suurt midagi polnudki. Rääkisime niisama juttu ja mu viha ununes ära.
Õhtul olin tagasi teleka ees. Mingi hetk kutsus Rob mu jalutama. Käisime umbes tunnike mööda minu jaoks täiesti võõraid tänavaid. Lõpuks tulime tagasi, istusime natuke õues teistega ja vaatasime telkut. 15min pärast arvas Rob, et võiks veel ühe tiiru teha.
Kuna ma talle täna varem jutu käigus mainisin, et Liz tahtis mind alguses tema tuppa panna, siis kahtlustasin, et Robi "jalutuskäigud" on sellega kergelt seotud. Taaskord ei vedanud mu sisetunne mind alt! Lõpuks ta siis alustaski "niiet Liz tahtis sind minu ruumi panna jah?" vms. Ma vastasin konkreetselt, et "jah, tahtis aga ma polnud nõus". Sellele järgnes pikk vaikus ja ma otsustasin ise veel seda teemat surkida.
Sain teada, et peale mu lahkumist olid bäkkeris mingisugused kuulujutud käinud minu ja Robi kohta. Õnneks mitte midagi väga hullu vist. Rob arvas, et Liz meelega pakkus mulle tema tuba. Aga ei, kõik on tsill ja need kuulujutud olid ainult korraks vist.
Ah igatahes, edasine õhtu möödus jälle TELEKA ees. Köhahoog tuli taas peale ja teiste filmielamuste säästmiseks kolisin oma tuppa. Nüüd blogin ja mõtlen, et peaks oma "aussi sõprade" lehte uuendama natuke.
Nannannana. Mu hollandi prints jahus täna, et ma olevat talle voodisse kingituse jätnud, kui viimane kord Kalist lahkusin. Ma ajasin kindlalt tagasi, aga ta otsustas vastukingituse teha.
Nüüd tõigi just paki. Ei lubanud enne homset lahti teha, aga ma uudishimulik piilusin ikka.
Arvake nüüd, mis ma seest leidsin. Kõigele muule lisaks, OMA STRINGUD!
Ma jätsin alati pesu naris voodi nurka kuivama, et siis avalikult poleks. Küllap Liz leidis need voodit tehes ja pani pulli pärast mu printsi voodisse.. Appi kui piinlik :D!
Bäkkeris oli jõulu-grill õhtu. Rob küpsetas mingisugune 4-5h kokku! Söök nägi päris korralik välja ka, aga no ma olin tööl kõhu juba täis söönud.
Rahvast oli päris palju, mõndasid polnud varem näinudki. Mina ei tahtnud õues suure seltskonnaga ühineda ning vaatasin paari inimesega telekat ja jõin esimest korda kuu aja jooksul alkoholi.
Kella 10 aeg olid enamus juba magama läinud ja mul julgust piisavalt, et väljagi minna. Ega seal midagi erilist ei toimunud. Paar inimest tahtsid pubidesse ka minna, aga ma ei ühinenud, sest olin kindel, et pühapäeva õhtul pole siin linnas midagi teha. Ega ma ei eksinudki, kutid olid tunni pärast tagasi!
Nagu ikka, möödus ülejäänud õhtu filme vaadates. Ainus erinevus oli vast selles, et seekord läksin magama juba 1 aeg, mitte 2-3 nagu viimasel ajal kombeks on saanud.
Täna oli töölt vaba päev. Vaatamata küllaltki pilves ilmale, veetsin hommikupoolse basseini ääres vedeledes. Isegi päikest sain kergelt..
Lõunaaeg sai pangas ja Subways (üllaülla) käidud ja "Social Networki" vaadatud. Ausaltöeldes ei saanud ma suurt midagi aru, nad rääkisid kõik nii kiiresti ja keeruliste sõnadega. Raske oli jälgida :D.
Mingi hetk vihastasin ühe iirlase peale, kellega viimastel päevadel palju suhelnud, ning võtsin esimese ettejuhtuva raamatu ja läksin tagasi basseiniäärde lugema.
Kaua seal olla ei saanud, seltsiks tuli mulle muidugi Rob. Ega mul selle vastu suurt midagi polnudki. Rääkisime niisama juttu ja mu viha ununes ära.
Õhtul olin tagasi teleka ees. Mingi hetk kutsus Rob mu jalutama. Käisime umbes tunnike mööda minu jaoks täiesti võõraid tänavaid. Lõpuks tulime tagasi, istusime natuke õues teistega ja vaatasime telkut. 15min pärast arvas Rob, et võiks veel ühe tiiru teha.
Kuna ma talle täna varem jutu käigus mainisin, et Liz tahtis mind alguses tema tuppa panna, siis kahtlustasin, et Robi "jalutuskäigud" on sellega kergelt seotud. Taaskord ei vedanud mu sisetunne mind alt! Lõpuks ta siis alustaski "niiet Liz tahtis sind minu ruumi panna jah?" vms. Ma vastasin konkreetselt, et "jah, tahtis aga ma polnud nõus". Sellele järgnes pikk vaikus ja ma otsustasin ise veel seda teemat surkida.
Sain teada, et peale mu lahkumist olid bäkkeris mingisugused kuulujutud käinud minu ja Robi kohta. Õnneks mitte midagi väga hullu vist. Rob arvas, et Liz meelega pakkus mulle tema tuba. Aga ei, kõik on tsill ja need kuulujutud olid ainult korraks vist.
Ah igatahes, edasine õhtu möödus jälle TELEKA ees. Köhahoog tuli taas peale ja teiste filmielamuste säästmiseks kolisin oma tuppa. Nüüd blogin ja mõtlen, et peaks oma "aussi sõprade" lehte uuendama natuke.
Nannannana. Mu hollandi prints jahus täna, et ma olevat talle voodisse kingituse jätnud, kui viimane kord Kalist lahkusin. Ma ajasin kindlalt tagasi, aga ta otsustas vastukingituse teha.
Nüüd tõigi just paki. Ei lubanud enne homset lahti teha, aga ma uudishimulik piilusin ikka.
Arvake nüüd, mis ma seest leidsin. Kõigele muule lisaks, OMA STRINGUD!
Ma jätsin alati pesu naris voodi nurka kuivama, et siis avalikult poleks. Küllap Liz leidis need voodit tehes ja pani pulli pärast mu printsi voodisse.. Appi kui piinlik :D!
pühapäev, 19. detsember 2010
Kobakäpp
 |
| Mitte nii nunnu pilt mu noorest nunnust! |
Bäkkerielust nii palju, et kolm kõige nunnumat läksid minema! Kõigest üks silmarõõm on alles veel paariks päevaks! Ainult et Rob on abielus ja kolme lapse isa!!! Aga küll tuleb uusi, eksju mu päkapikud :)!
Täna üritasin omale kartuleid praadida. 45 minutist ei piisanud, et nad pehmeks läheksid. Jäidki lõpuks pooltooreteks ja maitsesid ka imelikult. Uputasin hapukoore sisse ja ampsasin veggisid peale, kõhu sai kenasti täis! Kuigi jahm, aussi kartulad on väga veidrad ja muideks, ma pole ainus, kes nii arvab!
Töö hakkab juba selgeks saama. Kohvitegemine on nii lihtsaks muutumas, et ma lähen aina hooletumaks. Samas ei tunne ma enam end täiesti lambana ja oskan isegi mõndadele küsimustele vastata. jee!
Täna tööl tundsin mingi hetk kerget kanepi haisu, arvasin, et kujutan ette. Kui mõne aja pärast veel tugevamini tundsin, küsisin töökaaslaselt, et kas ta ka tunneb. Tsikk ei saanud tükk aega aru, millest ma räägin. Lõpuks hakkas kõht kõveras lihtsalt naerma. No see tema pilk ja naer vastasid mu küsimusele päris selgelt! Ei, ma ei kujutanud ette, oligi kanep ja mu töökaaslane suitsetas seda!
 |
| Behind the bar |
Tipphetk oli muidugi see, kui viisin kandikutäis kohvisid/teesid ühele suurele seltskonnale. Viimased kaks kohvi kandikul, suutsin ühe kohvi kuidagi ümber ajada. Kohvi lendas laualt maha, pool sellest mingile hiina tsikile sülle! Täiesti lõpp, kirjeldamatu kui sitt tunne oli! Ei osanud nagu midagi teha, hakkasin vabandama ja koristama. Nagu ikka aussidele kohane, siis kõik ütlesid "no worries" ja aitasid koristada.
Mulle tundus, et mind häiris see vahejuhtum kõige rohkem! Kõik muudkui naeratasid edasi ja käskisid mitte muretseda. Mul siiani kergelt sitt tunne sellepärast, aga no pärast seda, kui mu töökaaslane rääkis, kuidas ta kannutäie keevat piima otse sülle kallas ühele tädikesele, ei tunne ma ennast enam nii kohmakana! Pealegi kui mõelda kõikkide nende sõimusõnade peale, mis mulle eestis kaela oleks sadanud, olen ikka õnnega koos siin aussis!
 |
| Prantslasest töö- ja toakaaslane jõulutervitustega! |
 |
| Monty's |
Ahjaa, nii palju veel, et tervis päeval on ikka OK, aga hommikuti-õhtuti ei saa köhimist pidama ja häält lihtsalt pole.
Praegu pidin sellepärast oma tuppa ka ronima. Nõme oli suures toas lakkamatult köhida, kui teised telekat vaatavad! Toakaaslastest on ka kahju, eriti öösel!
reede, 17. detsember 2010
Elu kui lill!
Niisiis, paar päeva Kalis oldud.
Eile ikka küsiti, et noh, kuidas on jälle kodus olla jne. No nii mõnus, mulle lihtsalt hullult meeldib siin.
Hommikul nägin bäkkeri ees ülikena kutti ka. Armusin esimesest silmapilgust :D. Selline peaaegu mustade juustega nunnu! Loomulikult kolis ta ka bäkkerisse, kujutage ette, kui häppi ma olin!
Õhtul olin esimest päeva tööl. No algus ikka raske, erinevaid kohvisid on u 15 ja ma pean nad kõik selgeks saama. Plus veel söögid ja muud ülesanded. Aga õhtu lõpuks oskasin juba mõnda kohvi peast teha, jeejee!
Täna nautisin hommikusööki üksi õues tsillides. Järsku ühines minuga, arvake kes?! See sama nunnu kutt. Rääkisime veits juttu, pärast jalutasime veel linnapeal jne. Tüüp on sakslane, kahjuks 18 ja veits imelik vahepeal :D.. Aga noh, silmailu siiski!
Nunnukaga jalutamast tulles selgus, et bäkkeris on jälle uus eestlane. Kutt siis läheb homme Leonorasse (kaevanduslinn mis siit veits kaugemal) roadhouse tööle. Muideks, ma polnud ligi kuu aega eesti keeles rääkinud! Viimati oligi eelmisel korral Kalgoorlies, kui Taaviga kohtusin!
Õhtul käisin jälle tööl. Seekord oli juba natuke kergem. Sain mõned uued kohvidki selgeks. Natuke suutsin metsa ka neid keerata, aga see kõik on NO WORRIES.
Tööga olen siiani rahul. Kogu aeg on midagi teha, üpris kiiregi vahepeal. Aeg lendab, nii et ei saa arugi. Hetkel veel on üsna raske, sest no tõesti uusi asju on palju. AGA samas on ju hea alati midagi uut õppida!
Bäkkerielu on täitsa OK. Kui ma kunagi mõtlesin, et ei suuda järjest kauem kui nädal bäkkeris elada, siis siin seda tunnet pole. Ainus jama on see, et minu toas 3 kutti, kellest 2 teevad tihti öiseid vahetusi. Seega juhtub üliharva, et keegigi mingil hetkel ei maga. Mis teeb asjade otsimise/toas olemise jne natuke ebamugavaks.
Tervis on ikka üsna jama. Hommikud on kõige hullemad. Täna hommikul suutsin alguses ainult kähiseda. Hääl tuli küll mingil määral tagasi, aga pea valutas terve päeva. Pluss veel köha-nohu ja valus kurk. Ostsin omale mingid külmetuse vastased tabletid ka, loodetavasti hakkavad ruttu mõjuma!
Ilm on pilves olnud. Sooja alla 30 vist. Laupäevaks vist lubas päikest lõpuks, tahaks juba basseiniääres lebotada!
Paar pilti tegin ka täna, aga ma tõesti ei taha oma tuppa telefoni ja juhet otsima minna!
Eile ikka küsiti, et noh, kuidas on jälle kodus olla jne. No nii mõnus, mulle lihtsalt hullult meeldib siin.
Hommikul nägin bäkkeri ees ülikena kutti ka. Armusin esimesest silmapilgust :D. Selline peaaegu mustade juustega nunnu! Loomulikult kolis ta ka bäkkerisse, kujutage ette, kui häppi ma olin!
Õhtul olin esimest päeva tööl. No algus ikka raske, erinevaid kohvisid on u 15 ja ma pean nad kõik selgeks saama. Plus veel söögid ja muud ülesanded. Aga õhtu lõpuks oskasin juba mõnda kohvi peast teha, jeejee!
Täna nautisin hommikusööki üksi õues tsillides. Järsku ühines minuga, arvake kes?! See sama nunnu kutt. Rääkisime veits juttu, pärast jalutasime veel linnapeal jne. Tüüp on sakslane, kahjuks 18 ja veits imelik vahepeal :D.. Aga noh, silmailu siiski!
Nunnukaga jalutamast tulles selgus, et bäkkeris on jälle uus eestlane. Kutt siis läheb homme Leonorasse (kaevanduslinn mis siit veits kaugemal) roadhouse tööle. Muideks, ma polnud ligi kuu aega eesti keeles rääkinud! Viimati oligi eelmisel korral Kalgoorlies, kui Taaviga kohtusin!
Õhtul käisin jälle tööl. Seekord oli juba natuke kergem. Sain mõned uued kohvidki selgeks. Natuke suutsin metsa ka neid keerata, aga see kõik on NO WORRIES.
Tööga olen siiani rahul. Kogu aeg on midagi teha, üpris kiiregi vahepeal. Aeg lendab, nii et ei saa arugi. Hetkel veel on üsna raske, sest no tõesti uusi asju on palju. AGA samas on ju hea alati midagi uut õppida!
Bäkkerielu on täitsa OK. Kui ma kunagi mõtlesin, et ei suuda järjest kauem kui nädal bäkkeris elada, siis siin seda tunnet pole. Ainus jama on see, et minu toas 3 kutti, kellest 2 teevad tihti öiseid vahetusi. Seega juhtub üliharva, et keegigi mingil hetkel ei maga. Mis teeb asjade otsimise/toas olemise jne natuke ebamugavaks.
Tervis on ikka üsna jama. Hommikud on kõige hullemad. Täna hommikul suutsin alguses ainult kähiseda. Hääl tuli küll mingil määral tagasi, aga pea valutas terve päeva. Pluss veel köha-nohu ja valus kurk. Ostsin omale mingid külmetuse vastased tabletid ka, loodetavasti hakkavad ruttu mõjuma!
Ilm on pilves olnud. Sooja alla 30 vist. Laupäevaks vist lubas päikest lõpuks, tahaks juba basseiniääres lebotada!
Paar pilti tegin ka täna, aga ma tõesti ei taha oma tuppa telefoni ja juhet otsima minna!
teisipäev, 14. detsember 2010
Tagasi paradiisis!
Niiisiis, kiire ülevaade viimastest sündmustest.
Eile otsustasin ka Aussi jobsi kirja saata, kuigi olin kuulnud, et läbi e-mailide nendega täiesti lootusetu suhelda.
Kiri saadetud, sain paari tunni pärast neilt telefonikõne. Uuriti, miks ma ikka kontorisse kohale ei läinud, kus ma olen, mis ma teen jne. Pika uurimise järel öeldi, et jah, meil oleks sulle töö KALGOORLIES, aga sa peaksid sinna minema hiljemalt homme! Mina vastu suutsin ainult yes yes yes yes please yes yes kiljuda.
Rohkem nad mulle sellel hetkel infot jagada ei saanud, kuna teisi bäkkereid oli kontoris väga palju. Lubasid hiljem tagasi helistada. Hüplesin elevusest paar tundi telefoniga ringi ja lõpuks, kui olin juba selleks päevaks alla andmas ja telefoni korra valveta jätsin, sain kõne! Olemas!
Muideks, sain samal päeval enne ka pakkumise Northami teise baari, mis pidi Cody kohal Northami parim olema.
Õhtu veetsin Jo-d taga ajades, et siis temaga sotid sirgeks rääkida.
Hommikul asusin Kali poole teele, sõit venis meeletult, sest ei jõudnud lihtsalt kohale jõudmist ära oodata :D.
Kalis käisin kõigepealt uues töökohas jutul, homme kell 6 alustan. Tundus täitsa tore koht, selline kohvik/resto, mis on 24/7 avatud. St tunde saan palju, palk mingi 20 taala tund - maksud. Ainus jama, et kohapeal majutust pole, pean tagasi bäkkerisse minema.
AGA GUESS WHAT?! Ma pole väga kurb selle üle, sest mulle juba enne nii meeldis see bäkker. Sisse astuda oli natuke naljakas, palju vanu tuttavaid oli ees. Tundsid ära mu, pidin 100x seletama, kus käinud olen, mis teinud jne.
Seejärel oli aeg hakata mind kuskile tuppa sokutama. Tahtsin vanade olijatega olla, neil pole enam vabu voodeid. Seejärel arvas bäkkerimuti, et oleks jube lahe mind ühe Robiga kokku panna. Selle peale hakkasin ma karjuma, et jumala eest, mitte temaga! Ta siis ainus inimene, kelle pärast ma väga siia tagasi tulla ei julgenud. Aga no nüüd just enne nägin teda ja polegi liiga ebamugav.
Enivei, sain ajutiselt mingite tüüpidega samasse tuppa, kes kõik töötavad samas kohas, kus ma lähen, ajeee :D.
Eile otsustasin ka Aussi jobsi kirja saata, kuigi olin kuulnud, et läbi e-mailide nendega täiesti lootusetu suhelda.
Kiri saadetud, sain paari tunni pärast neilt telefonikõne. Uuriti, miks ma ikka kontorisse kohale ei läinud, kus ma olen, mis ma teen jne. Pika uurimise järel öeldi, et jah, meil oleks sulle töö KALGOORLIES, aga sa peaksid sinna minema hiljemalt homme! Mina vastu suutsin ainult yes yes yes yes please yes yes kiljuda.
Rohkem nad mulle sellel hetkel infot jagada ei saanud, kuna teisi bäkkereid oli kontoris väga palju. Lubasid hiljem tagasi helistada. Hüplesin elevusest paar tundi telefoniga ringi ja lõpuks, kui olin juba selleks päevaks alla andmas ja telefoni korra valveta jätsin, sain kõne! Olemas!
Muideks, sain samal päeval enne ka pakkumise Northami teise baari, mis pidi Cody kohal Northami parim olema.
Õhtu veetsin Jo-d taga ajades, et siis temaga sotid sirgeks rääkida.
Hommikul asusin Kali poole teele, sõit venis meeletult, sest ei jõudnud lihtsalt kohale jõudmist ära oodata :D.
Kalis käisin kõigepealt uues töökohas jutul, homme kell 6 alustan. Tundus täitsa tore koht, selline kohvik/resto, mis on 24/7 avatud. St tunde saan palju, palk mingi 20 taala tund - maksud. Ainus jama, et kohapeal majutust pole, pean tagasi bäkkerisse minema.
AGA GUESS WHAT?! Ma pole väga kurb selle üle, sest mulle juba enne nii meeldis see bäkker. Sisse astuda oli natuke naljakas, palju vanu tuttavaid oli ees. Tundsid ära mu, pidin 100x seletama, kus käinud olen, mis teinud jne.
Seejärel oli aeg hakata mind kuskile tuppa sokutama. Tahtsin vanade olijatega olla, neil pole enam vabu voodeid. Seejärel arvas bäkkerimuti, et oleks jube lahe mind ühe Robiga kokku panna. Selle peale hakkasin ma karjuma, et jumala eest, mitte temaga! Ta siis ainus inimene, kelle pärast ma väga siia tagasi tulla ei julgenud. Aga no nüüd just enne nägin teda ja polegi liiga ebamugav.
Enivei, sain ajutiselt mingite tüüpidega samasse tuppa, kes kõik töötavad samas kohas, kus ma lähen, ajeee :D.
pühapäev, 12. detsember 2010
Jälle metsas!
Kõigepealt, õues oli päeval vähemalt 30 kraadi sooja JA MINA OLEN HAIGE! Või noh, mitte just täiesti. Kurk hakkas eile õhtul nii valutama, et magama ei saanud tükk aega jääda. Lisaks on hääl kergelt ära ja õrn nohu kah. Kuidas on võimalik sellise ilmaga lampi külma saada?! Praegugi nii uimane olla.
Täna olin tööl esimest päeva täiesti üksi. Närv oli hullult sees, sest pidin kõigega ise hakkama saama. Õnneks läks kõik ilusti (dippi sain ~160eeku), kuni hetkeni, mil oli vaja baar sulgeda ja boss mulle appi tuli.
Juttu alustati sellega, et üks mu kaastöötaja pidi lahkuma, aga otsustas jääda. Lisaks täpselt päev enne minu saabumist tuli üks vana töötaja veel tagasi. Jutu mõte oli see, et nüüd saab boss mulle pakkuda max 15h nädalas. Nimetas paar teist baari/kohvikut, kust võiksin tunde juurde küsima minna. Pidin homseks õhtuks teada andma, mis otsustan.
Minu plaan on siiski Northamist lahkuda ja mõni teine täiskohaga töö leida. Saatsin mõndadesse kohtadesse juba CVd ja võtsin job shopiga ühendust. Loodetavasti veab nii palju, et neil mulle juba homme midagi pakkuda on. Hing ihkab Kalgoorliesse, aga ehku peale ei julge minna.
Igatahes jahm, vabandust väga aga sitt tunne on. Mul pole kahju Northamist lahkuda, aga oleks juba aeg kuskile püsivamalt jääda ja raha koguda!!!!!! Hakkab jälle pihta see tööotsimis-tsirkus. Kuna ma nüüd tõbine ka olen, siis pole selleks üldse tuju ega tahtmist! Fuck küll noh!
Täna olin tööl esimest päeva täiesti üksi. Närv oli hullult sees, sest pidin kõigega ise hakkama saama. Õnneks läks kõik ilusti (dippi sain ~160eeku), kuni hetkeni, mil oli vaja baar sulgeda ja boss mulle appi tuli.Juttu alustati sellega, et üks mu kaastöötaja pidi lahkuma, aga otsustas jääda. Lisaks täpselt päev enne minu saabumist tuli üks vana töötaja veel tagasi. Jutu mõte oli see, et nüüd saab boss mulle pakkuda max 15h nädalas. Nimetas paar teist baari/kohvikut, kust võiksin tunde juurde küsima minna. Pidin homseks õhtuks teada andma, mis otsustan.
Minu plaan on siiski Northamist lahkuda ja mõni teine täiskohaga töö leida. Saatsin mõndadesse kohtadesse juba CVd ja võtsin job shopiga ühendust. Loodetavasti veab nii palju, et neil mulle juba homme midagi pakkuda on. Hing ihkab Kalgoorliesse, aga ehku peale ei julge minna.
Igatahes jahm, vabandust väga aga sitt tunne on. Mul pole kahju Northamist lahkuda, aga oleks juba aeg kuskile püsivamalt jääda ja raha koguda!!!!!! Hakkab jälle pihta see tööotsimis-tsirkus. Kuna ma nüüd tõbine ka olen, siis pole selleks üldse tuju ega tahtmist! Fuck küll noh!
laupäev, 11. detsember 2010
Väikelinna elu.
Tööl võitis üks vanapapi mänguautomaadiga 1000 taala, ehk siis 11 631,9 eeku. Päris kadetakstegev õnn mõnel, eksole! Tüüp polnud sugugi kade ka, andis mulle ja teisele töötajale 50 taala (581,6 eeku) dippi. Ajee!
Peale tööd suundusingi otse poodi, et siis omale süüa varuda. Poes tervitas mind juba kaugelt vana tuttav turva. Kassas sattusin ka sama tüübi otsa, kes mind varemgi teenindanud on. Tavalised "hey, how are youd" vahetatud, pakkisin asjad ja suundusin välisukse poole. Kuna pood hakkas sulgema, olid hotellile lähimad uksed kinni pandud. Turva nägi mind seal kortsus kulmuga seismas ja hakkas kohe vabandama, ütles et ta arvas, et ma juba poest lahkunud. Selline teenindus siis! G4S oleks küll "ei saa aaru w, juuks on kini!!!!" podisenud..
Õhtupaiku hakkas aknataga hull möll käima. Rõdule minnes selgus, et mingisugune jõuluparaad täna. Kuskil pargis pidi turg ka olema, sinna kahjuks ei jõudnud. Paraadi sai rõdult siiski jälgitud. Midagi väga erilist ei olnud, aga väike ja armas siiski.
Jõulutunnet mul igatahes pole! Kuidagi imelik on kõikki neid jõulukaunistusi vaadata, nagu oleks unustatud maha võtta vms. Natuke kurb on kah, peab jõulud suhteliselt võõrastega kuskil päikese käes veetma. Aga no mis seal ikka, jõule tuleb küll ja veel!
Peale tööd suundusingi otse poodi, et siis omale süüa varuda. Poes tervitas mind juba kaugelt vana tuttav turva. Kassas sattusin ka sama tüübi otsa, kes mind varemgi teenindanud on. Tavalised "hey, how are youd" vahetatud, pakkisin asjad ja suundusin välisukse poole. Kuna pood hakkas sulgema, olid hotellile lähimad uksed kinni pandud. Turva nägi mind seal kortsus kulmuga seismas ja hakkas kohe vabandama, ütles et ta arvas, et ma juba poest lahkunud. Selline teenindus siis! G4S oleks küll "ei saa aaru w, juuks on kini!!!!" podisenud..
Õhtupaiku hakkas aknataga hull möll käima. Rõdule minnes selgus, et mingisugune jõuluparaad täna. Kuskil pargis pidi turg ka olema, sinna kahjuks ei jõudnud. Paraadi sai rõdult siiski jälgitud. Midagi väga erilist ei olnud, aga väike ja armas siiski.
 |
| Politsei, muideks ;)! |
 |
| Mingisugune kirikuteema. |
Jõulutunnet mul igatahes pole! Kuidagi imelik on kõikki neid jõulukaunistusi vaadata, nagu oleks unustatud maha võtta vms. Natuke kurb on kah, peab jõulud suhteliselt võõrastega kuskil päikese käes veetma. Aga no mis seal ikka, jõule tuleb küll ja veel!
Elu kui seebiooper + ilm.
Commercial hotel on justkui omaette küla Northamis. Lisaks sellele, et kliendid on päevast-päeva üldiselt samad, peatuvad pikemalt siin hotellis päris mitmed. Minu toanaabriteks on siis Michael ja Darren (mitte Bolgarti oma loomulikult). Michael töötab ka mõnikord hotellis, aitab siin erinevate meestetöödega vms. Darren on see tüüp, kes mulle filme laenutab.
Igatahes, vähe sellest, et tööl kliendid küsivad, kas ma oma töökaaslase Alexiga olen paar, kuulsin täna, et mu kallid naabrid arvavad, nagu mina oleksin eile Alexi juures ööbinud. Ma ei tea, kas nad on kurdid ja pimedad, või mis. Kohe kindlasti olin ma eile õhtul kodus, kuulasin veel tükk aega muusikat enne kui magama läksin!
See polnud muidugi esimene "kuulujutt" siin hotellis. Täiesti jube kohe, kuidas alati kõik kõigest teavad ja tihtipeale ringiga mingid imejutud tagasi jõuavad. Samas noh, mind ei ärrita see absoluutselt, üsna ükskõik. Küllap on kostiveres elamine selles mõttes kasuks tulnud!
Täna suutsin kaks aborigeeni endasse armuma panna. Loomulikult olid nemad need natuke "tsiviliseeritud" aborigeenid, mitte tavalised tänavajotad. Siiski, abo on abo ja sellist endale meheks küll ei tahaks! Noorem oli muidu abo kohta päris kena.. Vaatas mind seal maia nöoga ja häälitses/vilistas iga kord, kui temast mööda jalutasin. Vanem käis mulle terve õhtu ajudele. Kutsus mind kogu aeg enda juurde, uuris mu boyfriendide kohta, tahtis peale tööd jooke välja teha jne. Ma olen nii meelitatud, et ma abodele peale lähen, jee! Peaks vist ühega abielluma ja saangi aussi permanent viisa, elu kui lill!
Ilmast midagi erilist rääkida küll ei oska, aga vaja teid seal lumevangis kadedaks ajada ju!
Sooja enam väga palju polegi, vahepeal oli mingi 30-40 kraadi periood, nüüd päeval umbes 25 vms. Õhtud on natuke jahedamad, pusa/jops peab ikka seljas olema. Üldiselt on iga päev nagu eesti ilusaim suvepäev.
Eile õhtul oli meil ka torm vist. Tuul tundus üsna kõva, rõdul kolises mingi asjandus päris hullusti. Magama jäädes oli eesti novembrikuise tormi tunne.
Vihma ükspäev kergelt sadas. Tükk aega võttis, et aru saada, kas ikka sajab või kujutan ette. Paras udukas oli. Ma pole kindel, kas mäletan õigesti, aga vist oli tegelikult üks öö normaalne vihm ka.. Pead ei anna!
Valgeks läheb hommikuti päris vara. Kui mina ärkan, on päike ammu kõrgel. Autos elamise ajast mäletan, et kuskil 4-5aeg hakkas vaikselt valgemaks minema. Pimenema hakkab õhtuti 7-8 aeg. Selles osas on nagu eesti kevade lõpp, päev läheb aina pikemaks!
Cheers, tänan tähelepanu eest!
Igatahes, vähe sellest, et tööl kliendid küsivad, kas ma oma töökaaslase Alexiga olen paar, kuulsin täna, et mu kallid naabrid arvavad, nagu mina oleksin eile Alexi juures ööbinud. Ma ei tea, kas nad on kurdid ja pimedad, või mis. Kohe kindlasti olin ma eile õhtul kodus, kuulasin veel tükk aega muusikat enne kui magama läksin!
See polnud muidugi esimene "kuulujutt" siin hotellis. Täiesti jube kohe, kuidas alati kõik kõigest teavad ja tihtipeale ringiga mingid imejutud tagasi jõuavad. Samas noh, mind ei ärrita see absoluutselt, üsna ükskõik. Küllap on kostiveres elamine selles mõttes kasuks tulnud!
 | |||
| Abode famiilja. (netist) |
Ilmast midagi erilist rääkida küll ei oska, aga vaja teid seal lumevangis kadedaks ajada ju!
Sooja enam väga palju polegi, vahepeal oli mingi 30-40 kraadi periood, nüüd päeval umbes 25 vms. Õhtud on natuke jahedamad, pusa/jops peab ikka seljas olema. Üldiselt on iga päev nagu eesti ilusaim suvepäev.
Eile õhtul oli meil ka torm vist. Tuul tundus üsna kõva, rõdul kolises mingi asjandus päris hullusti. Magama jäädes oli eesti novembrikuise tormi tunne.
Vihma ükspäev kergelt sadas. Tükk aega võttis, et aru saada, kas ikka sajab või kujutan ette. Paras udukas oli. Ma pole kindel, kas mäletan õigesti, aga vist oli tegelikult üks öö normaalne vihm ka.. Pead ei anna!
Valgeks läheb hommikuti päris vara. Kui mina ärkan, on päike ammu kõrgel. Autos elamise ajast mäletan, et kuskil 4-5aeg hakkas vaikselt valgemaks minema. Pimenema hakkab õhtuti 7-8 aeg. Selles osas on nagu eesti kevade lõpp, päev läheb aina pikemaks!
Cheers, tänan tähelepanu eest!
reede, 10. detsember 2010
Sleep/work/eat
Sleep mode.
Igavus, uni & tüdimus. Blogi ei oska ka enam kirjutada. Kui Kalgoorlie aegadel pidin blogi pikkuse pärast palju asju üldse mainimata jätma, siis siin pole lihtsalt millestki kirjutada.
Work mode.
Eile, täna ja homse tööpäeva algus 11 hommikul, 16-18 väike paus, edasi kella 21-22ni. Tunde polegi palju, aga need venivad meeletult ja no täpselt aktiivse päeva osa passin tööl.
Töökaaslastest nii palju, et need, kes alguses kõige halvemad tundusid, on osutunud hoopis parimateks. Mõnega on juba päris lõbus koos tööd teha.
Bossid on siiski hullemad, kui Bolgarti omad. Meesboss Bob on kõige hullem, alati möliseb millegi kallal. Naisboss Jo käib lihtsalt pidevalt kontrollimas, et kõik midagi ikka teeks. Näeb jube kuri välja, aga samas iseloomult tundub siiski sõbralik, erinevalt Bobist! Õnneks peamiselt bossab Jo, Bob kokkab köögis!
Töö üldiselt ise on selline enam-vähem. Eestis oleksin ma selle üle arvatavasti päris õnnelik. Siin, aussis, tahaks rohkem seiklusi, lõbu ja erinevaid elamusi, mida see töö kahjuks eriti ei paku. Samas on palk jällegi hea, töökaaslased toredad ja elu ilus, ehk kannatan paar kuud välja! Pärast saab tasa teha ju.
Eat mode.
Tauri tuletas mulle paar õhtut tagasi meelde, et ma
olen unustanud siin väga olulist asja mainida!! Nimelt ma ei rääkinud teile, kuidas ma "aussid armastavad, teised vihkavad" vegemitet sõin! Vegemite on siis selline plöga (ma tõesti ei mäleta millest), mida aussid armastavad saia jms peale panna. Üldiselt räägivad bäkkerid hirmujutte selle jubedustest.
Kalgoorlies tehti mulle igatahes üks õhtu special vegesai. Vahtisin seda tükk aega sellise näoga, nagu peaks prussakat sööma hakkama. Lõpuks võtsin julguse kokku ja proovisin. Polnudki nii hull, kui arvasin! Sõin oma saia isegi lõpuni. Selline soolane möks, minuarust mingit erilist maitset polnudki.. Jutud sellest olid ikka palju hirmsamad!
Igatahes söögist hakkasin sellepärast rääkima, et teie lugemishimu paariks päevaks kustutada. Mitte, et mul pärast sellist tööpäeva väga kirjandi tuju oleks, aga mingeid mõtteid suudan ikka välja tuua,,,, ehk.
Aussid ja toit.
Rämpstoit!! Hungry Jacks, KFC, Red Rooster, Mc Donalds, veel midagi? Ahjaa, 100 teist erinevat pisikest Fish & Chips putkat. Samuti sisaldavad enamus baaritoite friikaid. Pole siis ime, et aussid nii paksud on!
Rohelised salatid!! Minule tundub, et aussid söövad rohelist rohkem, kui eestlased. Poodides on valik 3x suurem. JA friikatega on tavaliselt kaasas sama suur hunnik salatit.
Traditsioonilisi toite ma välja tuua ei oskagi. Varem mainitud vegemite on selline hästi austraalialik. Erinevaid mereande on ka päris palju. Kuna aasia lähedal ja pilukaid kõik kohad täis, siis on üldiselt palju ka hiina toitu.
Piimatooted ja šokolaadid on eesti omadest kõvasti halvemad. Jogurtid tegelikult on head, aga hapukoor see-eest täielik jama! Šoksidel pole ka vast häda midagi, aga eesti ja soome omadele jäävad alla.
Aussid oskavad kasutada kartuleid üldiselt vist ainult friikate jaoks. Eile sain esimest korda head ahjukartulit, ei jõudnud ära imestada! Lisaks oskavad nad teha siin ülihead lillkapsa-juustu vms ahjuvormi. Üldsegi, emps, sa ei kujuta ette, mida kõike ma siin sööma olen hakanud! Ükspäev ostsin omale külmutatud brokkolit, keetsin ära ja sõingi seda põhitoiduna, nii hea!
Igavus, uni & tüdimus. Blogi ei oska ka enam kirjutada. Kui Kalgoorlie aegadel pidin blogi pikkuse pärast palju asju üldse mainimata jätma, siis siin pole lihtsalt millestki kirjutada.
Work mode.
Eile, täna ja homse tööpäeva algus 11 hommikul, 16-18 väike paus, edasi kella 21-22ni. Tunde polegi palju, aga need venivad meeletult ja no täpselt aktiivse päeva osa passin tööl.
Töökaaslastest nii palju, et need, kes alguses kõige halvemad tundusid, on osutunud hoopis parimateks. Mõnega on juba päris lõbus koos tööd teha.
Bossid on siiski hullemad, kui Bolgarti omad. Meesboss Bob on kõige hullem, alati möliseb millegi kallal. Naisboss Jo käib lihtsalt pidevalt kontrollimas, et kõik midagi ikka teeks. Näeb jube kuri välja, aga samas iseloomult tundub siiski sõbralik, erinevalt Bobist! Õnneks peamiselt bossab Jo, Bob kokkab köögis!
Töö üldiselt ise on selline enam-vähem. Eestis oleksin ma selle üle arvatavasti päris õnnelik. Siin, aussis, tahaks rohkem seiklusi, lõbu ja erinevaid elamusi, mida see töö kahjuks eriti ei paku. Samas on palk jällegi hea, töökaaslased toredad ja elu ilus, ehk kannatan paar kuud välja! Pärast saab tasa teha ju.
Eat mode.
 |
| Kas see ei tekita teis vastupandumatut söögiisu? |
olen unustanud siin väga olulist asja mainida!! Nimelt ma ei rääkinud teile, kuidas ma "aussid armastavad, teised vihkavad" vegemitet sõin! Vegemite on siis selline plöga (ma tõesti ei mäleta millest), mida aussid armastavad saia jms peale panna. Üldiselt räägivad bäkkerid hirmujutte selle jubedustest.
Kalgoorlies tehti mulle igatahes üks õhtu special vegesai. Vahtisin seda tükk aega sellise näoga, nagu peaks prussakat sööma hakkama. Lõpuks võtsin julguse kokku ja proovisin. Polnudki nii hull, kui arvasin! Sõin oma saia isegi lõpuni. Selline soolane möks, minuarust mingit erilist maitset polnudki.. Jutud sellest olid ikka palju hirmsamad!
Igatahes söögist hakkasin sellepärast rääkima, et teie lugemishimu paariks päevaks kustutada. Mitte, et mul pärast sellist tööpäeva väga kirjandi tuju oleks, aga mingeid mõtteid suudan ikka välja tuua,,,, ehk.
Aussid ja toit.
Rämpstoit!! Hungry Jacks, KFC, Red Rooster, Mc Donalds, veel midagi? Ahjaa, 100 teist erinevat pisikest Fish & Chips putkat. Samuti sisaldavad enamus baaritoite friikaid. Pole siis ime, et aussid nii paksud on!
Rohelised salatid!! Minule tundub, et aussid söövad rohelist rohkem, kui eestlased. Poodides on valik 3x suurem. JA friikatega on tavaliselt kaasas sama suur hunnik salatit.
Traditsioonilisi toite ma välja tuua ei oskagi. Varem mainitud vegemite on selline hästi austraalialik. Erinevaid mereande on ka päris palju. Kuna aasia lähedal ja pilukaid kõik kohad täis, siis on üldiselt palju ka hiina toitu.
Piimatooted ja šokolaadid on eesti omadest kõvasti halvemad. Jogurtid tegelikult on head, aga hapukoor see-eest täielik jama! Šoksidel pole ka vast häda midagi, aga eesti ja soome omadele jäävad alla.
Aussid oskavad kasutada kartuleid üldiselt vist ainult friikate jaoks. Eile sain esimest korda head ahjukartulit, ei jõudnud ära imestada! Lisaks oskavad nad teha siin ülihead lillkapsa-juustu vms ahjuvormi. Üldsegi, emps, sa ei kujuta ette, mida kõike ma siin sööma olen hakanud! Ükspäev ostsin omale külmutatud brokkolit, keetsin ära ja sõingi seda põhitoiduna, nii hea!
 |
| Energiajook. Üritan maha jätta, ausalt! |
 |
| Laiskade inimeste toit aka kiirnuudlid + brokkoli/rohelised oad/porx |
esmaspäev, 6. detsember 2010
Northam, iga algus on raske!
Oeh, jällegi pole pikalt bloginud. Seekord pole lihtsalt suutnud end kätte võtta, sest kogu aeg on mingid jamad. Lootsin, et eile-täna saavad mõned neist lahenduse, aga noh jah, õnn on mind totaalselt maha jätnud! Egas midagi, üritan teile mingi ülevaate oma uuest elust-tööst anda.
Töötan siis taaskord baaris. Erinevalt Bolgarti-
aegadest seisneb siin peamine ülesanne hoopis TABga toimetamises. Mis see on? Sportsbetting, ehk siis peamiselt hobuste- ja koertevõiduajamistele panustamine. Minu ülesanne on siis klientidelt raha vastu võtmine ja võidu korral selle välja jagamine. TAB arvutitega töötamine iseenesest keeruline pole, aga pingeline küll.
Mõned inimesed mängivad siin päris suurte summadega ja kujutate vast isegi ette, kui õnnelikud nad on, kui paarituhandesed piletid kasututeks osutuvad. Osad karjuvad ja sõimavad päris kõvasti, kui näevad, et võidusõidu ajal nende hobune teistest maha jääb vms. Jumal tänatud, et ausside viha eestlaste omaga võrreldagi ei anna!
Kolmandal päeval suutsin juba käki ka kokku keerata. Nimelt tahtis üks tsikk, et ma tema piletid tühistaks. Kogemata sattus tema piletite hulka ka ühe mehe oma, mille ma siis samuti tühistasin. Nagu juba mainisin, õnn on mind maha jätnud, ehk siis loomulikult pidi selle mehe tühistatud pilet võidupiletiks osutuma. Kujutage ise ette, kui vihane see tüüp oli, sest kaotas tänu sellele eesti rahas paartuhat krooni. Õnneks väga suurt jama minul sellest ei tulnud, sest no ma ju veel algaja ja ise ta toppis selle pileti tsiki omade hulka!
Õiget baaritööd on õnneks ka. Seda meeldib mulle palju rohkem teha! Kõige suurem võimalik viga on lihtsalt vale joogi andmine, aga see on täiesti "no worries" pisiasi. Seda mul enam väga õnneks ei juhtu, sest aussi joogisordid juba üsna selged! Okei, ainult oma käe suutsin veriseks teha. Nimelt on siin õlled üldjuhul keeratavate korkidega ja ma siis üritasingi jupp aega Coronalt korki pealt keerata, kuni lõpuks üks ütles, et kulla tüdruk, see pole keeratav!
Mis siis veel.. Tööst nii palju, et seekord ei pea ma üksi letitaga passima. Siiani on alati keegi teine veel olnud. See on päris hea, sest alati kui mingi küsimus tekib, saab kohe teiselt küsida. Töökaaslasi on mitu, enamus tüdrukud ja üks kutt. Tüdrukutega on see jama, et nad kohalikele kõik tuttavad ja siis olen mina see uus erak. Kutiga on lõbusam ja lihtsam, aga tüüp ise on üsna imelik. Aga pole viga, kannatab ära!
Vabal ajal olen niisama jooksmas ja jalutamas käinud. Naabertoa kutt kogub filme, niiet eilne päev oli nendega sisustatud. Vaatasin ära "Fatal Beauty", "Taken" (mis päris hea muide!), "Pride and Glory" (ka üsna hea) ja "The Bourne Ultimatum".
Öösiti väga magada ei saa. Seinad oleks justkui paberist, naabrid vahivad poole ööni telekat, väljas abod lärmavad purjus peaga. Hommikuti kell 6-7 hakkavad suured autod mööda sõitma, naabrid taas telekat vahtima jne.
Hästi paljud on järsku küsima hakanud, millal eestisse tulen. No see sõltub mitmest asjaolust.
Esialgne plaan oli hiljemalt juuniks tagasi tulla, et siis eestis suve nautida. Aga kui nüüd mõelda, siis ma peaks idee poolest siin Northamis 3 kuud olema, st siis veebruari lõpuni. Peale seda on mul vaja kindlasti teha 3 kuud farmitööd. Märts-aprill-mai JUHUL, kui saan kohe farmi. Aga see võib aega võtta + võib vahepeal olla vajadus farme vahetada. Ehk siis võib juhtuda, et enne suve lõppu ma oma farmikaid tehtud ei saa.
Samas sügiseks eestisse väga ei kipu.. Niiet kui siis pole kindel otse ülikooli minek, jään arvatavasti mõneks ajaks veel siia. Äkki järgmiste jõuludeni? Või uue suveni? Ei tea - ei tea.
SAMAS on mul praegu väga suured jamad oma kahe "lapsega" eestis. Kui need kuidagi lahendatud ei saa, pean ehk esimesel võimalusel korra/jäädavalt tagasi tulema. Täna vaatasin muideks juba huvi pärast lennupiletide hindu. Aga ma siiski loodan veel, et nii kaugele asjad ei lähe!
Töötan siis taaskord baaris. Erinevalt Bolgarti-
 |
| Tööl. |
Mõned inimesed mängivad siin päris suurte summadega ja kujutate vast isegi ette, kui õnnelikud nad on, kui paarituhandesed piletid kasututeks osutuvad. Osad karjuvad ja sõimavad päris kõvasti, kui näevad, et võidusõidu ajal nende hobune teistest maha jääb vms. Jumal tänatud, et ausside viha eestlaste omaga võrreldagi ei anna!
Kolmandal päeval suutsin juba käki ka kokku keerata. Nimelt tahtis üks tsikk, et ma tema piletid tühistaks. Kogemata sattus tema piletite hulka ka ühe mehe oma, mille ma siis samuti tühistasin. Nagu juba mainisin, õnn on mind maha jätnud, ehk siis loomulikult pidi selle mehe tühistatud pilet võidupiletiks osutuma. Kujutage ise ette, kui vihane see tüüp oli, sest kaotas tänu sellele eesti rahas paartuhat krooni. Õnneks väga suurt jama minul sellest ei tulnud, sest no ma ju veel algaja ja ise ta toppis selle pileti tsiki omade hulka!
Õiget baaritööd on õnneks ka. Seda meeldib mulle palju rohkem teha! Kõige suurem võimalik viga on lihtsalt vale joogi andmine, aga see on täiesti "no worries" pisiasi. Seda mul enam väga õnneks ei juhtu, sest aussi joogisordid juba üsna selged! Okei, ainult oma käe suutsin veriseks teha. Nimelt on siin õlled üldjuhul keeratavate korkidega ja ma siis üritasingi jupp aega Coronalt korki pealt keerata, kuni lõpuks üks ütles, et kulla tüdruk, see pole keeratav!
Mis siis veel.. Tööst nii palju, et seekord ei pea ma üksi letitaga passima. Siiani on alati keegi teine veel olnud. See on päris hea, sest alati kui mingi küsimus tekib, saab kohe teiselt küsida. Töökaaslasi on mitu, enamus tüdrukud ja üks kutt. Tüdrukutega on see jama, et nad kohalikele kõik tuttavad ja siis olen mina see uus erak. Kutiga on lõbusam ja lihtsam, aga tüüp ise on üsna imelik. Aga pole viga, kannatab ära!
Vabal ajal olen niisama jooksmas ja jalutamas käinud. Naabertoa kutt kogub filme, niiet eilne päev oli nendega sisustatud. Vaatasin ära "Fatal Beauty", "Taken" (mis päris hea muide!), "Pride and Glory" (ka üsna hea) ja "The Bourne Ultimatum".
Öösiti väga magada ei saa. Seinad oleks justkui paberist, naabrid vahivad poole ööni telekat, väljas abod lärmavad purjus peaga. Hommikuti kell 6-7 hakkavad suured autod mööda sõitma, naabrid taas telekat vahtima jne.
Hästi paljud on järsku küsima hakanud, millal eestisse tulen. No see sõltub mitmest asjaolust.
Esialgne plaan oli hiljemalt juuniks tagasi tulla, et siis eestis suve nautida. Aga kui nüüd mõelda, siis ma peaks idee poolest siin Northamis 3 kuud olema, st siis veebruari lõpuni. Peale seda on mul vaja kindlasti teha 3 kuud farmitööd. Märts-aprill-mai JUHUL, kui saan kohe farmi. Aga see võib aega võtta + võib vahepeal olla vajadus farme vahetada. Ehk siis võib juhtuda, et enne suve lõppu ma oma farmikaid tehtud ei saa.
Samas sügiseks eestisse väga ei kipu.. Niiet kui siis pole kindel otse ülikooli minek, jään arvatavasti mõneks ajaks veel siia. Äkki järgmiste jõuludeni? Või uue suveni? Ei tea - ei tea.
SAMAS on mul praegu väga suured jamad oma kahe "lapsega" eestis. Kui need kuidagi lahendatud ei saa, pean ehk esimesel võimalusel korra/jäädavalt tagasi tulema. Täna vaatasin muideks juba huvi pärast lennupiletide hindu. Aga ma siiski loodan veel, et nii kaugele asjad ei lähe!
 |
| Mu ilus korras tuba. |
 |
| Vaade rõdult. |
 |
| Maja taga jõeääres. |
 |
| Ikka samasugune. |
teisipäev, 30. november 2010
Kal - Busselton - Bunbury - Manjimup - Northam
Oeh.. Autos elamise rõõm on elektri puudumine! Nüüd pean lõpuks 6 päeva tagant järele kirja panema. Kuna üsna palju on toimunud, tuleb blogi ülipikk. Seetõttu otsustasin, et kirjutan alguses kõik pikalt ja lõppu panen lühikese kokkuvõtte. Niiet need, kes tahavad ainult üldist teada, kerige kohe leht alla! Have fun!
Neljapäev
Viimane päev Kalgoorlies. Emotsioonid olid taaskord laes. Kurb oli lahkuda, sest sellest kohast oli juba kodu saanud ja no nii palju lahedaid inimesi! Päeva veetsin basseini ääres lebotades ja ujudes. Ülimõnus tsill oli!
Bäkkerimuti oli ka vist heas tujus, üldse ei kiusanud mind. Max tunnike pidin tööd tegema ja võisin jälle lebotada.
Õhtul kutsuti mind alksipoodi kaasa. Keelduda ma ei saanud, lahkumist oli vaja tähistada ju! Poes küsiti mult dokumenti, mis oli aga koju jäänud, sest uued toakaaslased lukustasid ukse ja läksid linnapeale. Jamasime seal tükk aega ja lõpuks pidid ikka teised ostma minema. Tundsin ennast taaskord alaealisena! Õudne tunne :D.
Igatahes väga mõnus tsill oli. Sai palju juttu räägitud, öösel ujumas käidud ja hommikuni üleval oldud. Detailidesse siinkohal ei lasku.
Reede
Nagu öeldud, magada öösel ei saanud. St hommikul kella 5 aeg ruttu pessu ja Busseltoni poole teele! 50km pärast sai tanklas ennast ja parsat vastavalt siis energiajoogi ja benaga laetud, ning edasi sõidetud. 30km veel ja siis jäin roolis kergelt tukkuma ja otsustasin, et aitab, aeg magamispeatus teha.
Und kahjuks ei tulnud, sest üks energiajook oli juba otsas. Istusin keset pärapõrgut ja mõtlesin, mida nüüd peale hakata. Tagasi enam minna ei julgenud ja mujale suunduda ei osanud. Võtsin The Job Shopiga ühendust, nad saatsid mulle Busseltoni hotelli nr ja soovitasid helistada, ehk saan hiljem vestlusele minna.
Helistasin, sain positiivse vastuse ja jätkasin sõitu. Energiajook oli elu tagasi toonud, tuju oli laes ja paarsada km möödusid lauldes ja tantsides.
Esimene peatus oli Merredinis, kus sai siis ülla-ülla SUBWAYS söömas käidud. Edasi juhatas GPS mind totaalselt pärapõrgusse. Paarkümmend kilomeetrit kruusa-liivaseid põldudevahelisi teid. Auto driftis ühest teeservast-teise. Vahepeal oli hirm teelt välja sõitmise ja ka eksimise ees päris suur! Ellu jäin.
Järgmine peatus oli linnas Narrogin vms. Seal sai taaskord ennast ja parsat laetud. Linn ise meenutas Hispaaniat mulle. Sellised pisikesed kitsad ja segased teed, majad üksteise otsas jne.
Peale seda sai sõidetud mööda vapustavaid maastikke. Mäed, PÄRIS METSAD, hiiglaslikud põllud, lehmad jne. Vaade oli lihtsalt imeline. Mitte mingit jälgegi kõrbest ja tühermaast. Justkui oleks äkitselt lõuna-euroopasse sattunud.
Omaette kogemus oli 110-120ga mööda kitsaid, kurvilisi ja mägiseid metsateid sõita. Need teed viisid mind kohta nimega Collie, millesse armusin esimesest silmapilgust. Super loodus ja maastik + ilusad majad jms.
Järgmiseks ja viimaseks peatuseks oligi Busselton. Kohale jõudes helistasin oma töövestluse hotelli, telefonile keegi muidugi ei vastanud. Egas midagi, oli vaja ööbimiskoht leida.
Otsustasin, et enne töö olemasolu bäkkerites 250-300eeku öö eest ei raiska. St, magan autos. Pimedas kahjuks eriti häid kohti leida ei saa, seega parkisin ennast päris avalikku rannaparklasse. Kuigi öö oli vahelt ära jäänud, magamisest midagi välja ei tulnud. Kartsin, et keegi tuleb midagi kobisema ja noh, ebamugav oli kah!
Laupäev
Esimese asjana tahtsin leida järgmiseks ööks parema koha. Tiirutasin ringi ja leidsin enam-vähem sobiva rannaparkla 10km keslinnast.
Peale seda läksin tagasi linna, jalutasin natuke ringi. Sellise niiske kuumusega oli väsinuna väga surm olla. Võtsin suuna randa, kus siis poolunes päevitasin. Isegi ujumas sai käidud. Mõnusalt soolane vesi, ei pea väga vaevagi nägema.
Mingi hetk helistasin uuesti sinna hotelli. Seekord võeti vastu ja öeldi, et ma pean mingi naisega rääkima, keda hetkel seal pole. Lubati hiljem uuesti ühendust võtta.
Pärastlõuna veetsin blogi vihikusse kirjutades. See tuli muideks 11 lehekülge pikk ja sisaldas AINULT NELJAPÄEVA. Niiet ärge enam kunagi arvake, et ma siin pikalt kirjutan :D!
Päikeseloojangu ajaks suundusin oma uude magamiskohta. Sealt leidsin eest päris mitu autot. Hirm uinumise ees oli väga hull. Fantaseerisin natuke maffiast jms. Siiski sai uni lõpuks võimust!
Pühapäev
Hommikul taas linna tuiama. Mitte midagi uut ja huvitavat. Ainus tegevus oli söömas käimine. Pole siis ime, et need kilod aina tulevad!
Päeval taas rannas ja selle ümbruses. Seegi kord kirjutasin vihikusse blogi, tuli umbes sama pikk. Eriti kirjutada ei viitsinud, kuid midagi paremat teha polnud. Tuju oli täiesti null, ma lihtsalt ei kannata sellist tühja passimist.
Terve päev olin enda peale kergelt kuri, et Kalgoorliest lahkusin. Ma oleks seal kindlasti töö saanud ja ma juba igatsesin neid inimesi! Aga mis teha, Kal on pärapõrgus ja väga-väga palava kliimaga.
Õhtupoolikul oli masendus nii suur, et Busseltoni enam jääda ei suutnud. Käed-jalad sügelesid millegi uue järel. Valituks osutus Bunbury, mis asub siis kõigest 50km kaugusel.
Bunburysse jõudes tuiasin taaskord kõigepealt linnapeal ja seejärel suundusin uut ööbimiskohta otsima. Leidsin seegi kord päris avaliku koha, aga see-eest väga ilusa.
Päikeseloojang oli imeline. Istusin ookeani ääres, vesi sillerdas ja taevas oli oranz. Ja äkki!!! DELFIINID.. Tuju oli ka kergelt halb. Mõnus oli seal üksi istuda, nautida ja elu üle mõtiskleda. Tundus, et kõik asjad lähevad üksteise järel allamäge!
Esmaspäev
Lõpuks ometi sain The Job Shopiga ühendust võtta. Saatsin neile kirja ja nad lubasid midagi pealelõunaks välja uurida.
Samuti otsisin üles ühe farmi numbri, sest sisetunne ütles, et seekord mul veab! Helistasin ja lubati hiljem tagasi helistada.
Egas midagi, oli vaja kõigest TERVE PÄEV sisustada jälle. Seekord veetsin selle siis ostukeskuses, sest päikese kätte minna ei saanud, igalt poolt tulitas!
Lõunapaiku suundusin oma "koju", et siis igavuse peletamiseks autot koristama hakata. Natuke koristatud, helises lõpuks ometi telefon!! Helistajaks oli The Job Shop, neil oli pakkuda mulle kolmes erinevas kohas tööd! Kõikkidest olin teel Busseltoni läbi sõitnud, ja arvake ära, mis koht üks oli!!! COLLIE, see sama, millesse armusin. Ma olin nii õnnelik, et lausa särasin. Siiski oli vaja paar tundi oodata, et siis ise sinna helistada saaksin.
15min pärast seda kõne tuli järgmine kõne farmist. "Ole homme hommikul Manjimupis ja alustad kohe tööd!". Ideaalne, saan lõpuks farmipäevi tegema hakata, mis on siiski tähtsam kui baar ilusas linnas! Jesssss! Ruttu poodi tööriideid-mütse ja päikesekreemi ostma!
Poes olles tuli mulle e-mail Northamist. "Helista mulle palun töö asjus, su CVs vale telefoni nr!" Otsustasin, et ei vasta midagi, jätan tagavaraplaaniks.
Õhtu veetsin taas ookeani ääres ja erinevalt eilsest, olin üliõnnelik. Kogu mu õnn tundus tagasi olevat!
Teisipäev
Hommikul kell 4.30 äratus. Esimene peatus teel Manjimupi avalik WC. Tagasi autosse istudes auto enam tööle ei lähe. Üritasin, mis ma üritasin, aga lihtsalt mitte midagi! Helistasin Mardile, ehk oskab tema mind aidata. Tüüp sai natuke kurjaks, et ma talle 5 öösel helistan ja oskas ainult õlist sonida. Egas midagi, 3km esimese bensukani õli järele!
Tagasi jõudes oli päike juba tõusnud ja mul pikad teksad ja pusa! Oi, kui läbi ma olin. Valasin selle õli siis sisse lõpuks, istusin autosse ja ikka MITTE MIDAGI!
Ma ei teadnud kas nutta või naerda. Kui üleeile olin õnnelik, et mul olen ma ise ja auto, siis nüüd tundus, et olen autost ka ilma. Mis omakorda tähendaks ka tööst ilma jäämist. Olukord oli lihtsalt halenaljakas.
Istusin autos ja mõtlesin, mida kuradit ma nüüd peale hakkan?! Kujutasin juba ette, kuidas pean sildiga "teen 100 doltsi eest kõikke" ringi käima, sest auto on vaja kuskile romulasse vedada ja raha mul enam väga pole.
Ja siis äkki liikus pilk käigukangile.. Naerge-naerge, mul oli see "D" peale jäänud. Kuigi ma väga ei lootnud, mõtlesin, et proovin "P" peale pannes uuesti mootorit käivitada. ÕNNESTUS, kujutage ette kui õnnelik ma taas olin.
Manjimupi farmist öeldi, et pole hullu kui hilinen. Asusingi sinnapoole teele. Kohale jõudes astusin kontorisse, kus selgus, et alustada saaksin alles neljapäeval ja elama peaksin hakkama oma raha eest bäkkeris. Mõtlesin, et lähen bookin end bäkkerisse nädalaks sisse, sest tahaks lõpuks ometi normaalse inimese kombel elama hakata, aga avastasin, et mul pole piisavalt raha!
Istusin taaskord ülla-ülla SUBWAYSSE ja mõtlesin, mida teha. Hakkasin arvutama, palju ma siis nädalas säästaks, kui palka saaks umbes 5000 kätte ja elamisele läheks 1500 + toit. Tulemus oli nii hale, et lõin oma e-maili boksi lahti ja otsustasin Northami igaks juhuks helistada.
Selgus, et ei mingit töövestlust, tule aga kohale ja hakka tööle! Nädalas 4500 kätte, elamine-söök tasuta. Tehtud! Tagasi Bunbury poole ja sealt Northami. Sõitmisest oli nii siiber, täna tuli taaskord ligi 500km, aga tundus, nagu sõidaks koju. Northamis olen ennegi korduvalt olnud (mis samas ka miinuseks tegelikult), Bolgarti koos kõigi vanade tuttavatega 150km kaugusel ja MU OMA TUBA!!!
Northami jõudes tegi Jo (mu uus naisülemus) mulle tiiru majapeal. Ausaltöeldes esmamulje oli Bolgartis parem kui siin. Siin maja väljast uhke, seest lagunenud, toad väiksed ja kõik kraanid tilguvad (mis ajab mind, kui kerget looduslast, täiega närvi!)
Northam on väikelinn 8000 elanikuga. Aga ma ei kurda, ma elan kesklinnas, otse peatänaval, kõik poed-pargid käe-jala ulatuses. Teen vähe kerget tööd ja saan 4500eeku nädalas puhtalt kätte. Seegi kord tundub, et bossidega pole väga vedanud, tavaliselt aussid kuidagi palju sõbralikumad ja jutukamad! Aga ei, Dickyst ja Debist ikka paremad, haa!
Üldmuljeid nii palju, et Busseltonis esimese asjana märkasin MEGA PALJU PUBEKAID! Iga teine auto oli algajate märgiga, tänavad olid noori täis jne. Ma ei tea, kas seal alati nii, vb oli mingi sündmus, aga tõesti veider oli!
Busseltonis ja eriti Bunburys (~30000 inimest, ei ole väike koht!) tänavatel inimesed tervitavad kogu aeg! Hommikuti jalutades oli imelik, kui keegi midagi ei öelnud. Eestis oleks imelik, kui keegi midagi ütleks!
Ilm on megapalav. Kalgoorlie ja siinsete linnade kuumus on kuidagi erinev. Seal oli ühtlaselt lämmatav ja pildituks võttev kuum kogu aeg, siin on kuidagi ebaühtlasem, väsitavam ja niiskem.
PS. Anett, panid tähele, et ma olen helistamiskartusest peaaegu üle saanud?!
KOKKUVÕTE.
Neljapäev oli Kalgoorlies viimane. Päev möödus basseini ääres, õhtul sai bäkkerirahvaga natuke napsutatud. Reede hommikul oli vaja 800km kaugusele Busseltoni töövestlusele minna. Kohale jõudes mõistsin, et tüübid lasevad mu üle. Seega oli vaja esmasp. oodata, et siis the job shopiga ühendust võtta.
Veetsin reedese ja laup. öö Busseltonis, edasi läksin igavusest Bunburysse. Sealgi veetsin 2 ööd. Päevad sisustasin mõlemas kohas rannas lebotades ja ookeanis ujudes.
Täna hommikul läksin Manjimupi (150km Bunburyst), et siis seal farmitööd tegema hakata. Kohapeal selgus, et saaksin alustada alles neljap. Hakkasin mõtlema, et kuna peaksin bäkkeris elama, saaksin väga vähe raha koguda. Plaanimuutus taaskord ja off to Northam.
Northamis sain taaskord baaritöö. 4500eeku nädal + tasuta elamine/söök. Tööd reaalselt umbes 35h nädalas. Elamine kesklinnas peatänaval.
Tänan tähelepanu eest,
Siiralt Teie,
Veronika.
Neljapäev
 |
| Nõrganärvilistele suvearmastajatele ei soovita! |
Bäkkerimuti oli ka vist heas tujus, üldse ei kiusanud mind. Max tunnike pidin tööd tegema ja võisin jälle lebotada.
Õhtul kutsuti mind alksipoodi kaasa. Keelduda ma ei saanud, lahkumist oli vaja tähistada ju! Poes küsiti mult dokumenti, mis oli aga koju jäänud, sest uued toakaaslased lukustasid ukse ja läksid linnapeale. Jamasime seal tükk aega ja lõpuks pidid ikka teised ostma minema. Tundsin ennast taaskord alaealisena! Õudne tunne :D.
Igatahes väga mõnus tsill oli. Sai palju juttu räägitud, öösel ujumas käidud ja hommikuni üleval oldud. Detailidesse siinkohal ei lasku.
Reede
Nagu öeldud, magada öösel ei saanud. St hommikul kella 5 aeg ruttu pessu ja Busseltoni poole teele! 50km pärast sai tanklas ennast ja parsat vastavalt siis energiajoogi ja benaga laetud, ning edasi sõidetud. 30km veel ja siis jäin roolis kergelt tukkuma ja otsustasin, et aitab, aeg magamispeatus teha.
Und kahjuks ei tulnud, sest üks energiajook oli juba otsas. Istusin keset pärapõrgut ja mõtlesin, mida nüüd peale hakata. Tagasi enam minna ei julgenud ja mujale suunduda ei osanud. Võtsin The Job Shopiga ühendust, nad saatsid mulle Busseltoni hotelli nr ja soovitasid helistada, ehk saan hiljem vestlusele minna.
Helistasin, sain positiivse vastuse ja jätkasin sõitu. Energiajook oli elu tagasi toonud, tuju oli laes ja paarsada km möödusid lauldes ja tantsides.
 |
| Driftimine. |
Järgmine peatus oli linnas Narrogin vms. Seal sai taaskord ennast ja parsat laetud. Linn ise meenutas Hispaaniat mulle. Sellised pisikesed kitsad ja segased teed, majad üksteise otsas jne.
Peale seda sai sõidetud mööda vapustavaid maastikke. Mäed, PÄRIS METSAD, hiiglaslikud põllud, lehmad jne. Vaade oli lihtsalt imeline. Mitte mingit jälgegi kõrbest ja tühermaast. Justkui oleks äkitselt lõuna-euroopasse sattunud.
Omaette kogemus oli 110-120ga mööda kitsaid, kurvilisi ja mägiseid metsateid sõita. Need teed viisid mind kohta nimega Collie, millesse armusin esimesest silmapilgust. Super loodus ja maastik + ilusad majad jms.
Järgmiseks ja viimaseks peatuseks oligi Busselton. Kohale jõudes helistasin oma töövestluse hotelli, telefonile keegi muidugi ei vastanud. Egas midagi, oli vaja ööbimiskoht leida.
Otsustasin, et enne töö olemasolu bäkkerites 250-300eeku öö eest ei raiska. St, magan autos. Pimedas kahjuks eriti häid kohti leida ei saa, seega parkisin ennast päris avalikku rannaparklasse. Kuigi öö oli vahelt ära jäänud, magamisest midagi välja ei tulnud. Kartsin, et keegi tuleb midagi kobisema ja noh, ebamugav oli kah!
Laupäev
Esimese asjana tahtsin leida järgmiseks ööks parema koha. Tiirutasin ringi ja leidsin enam-vähem sobiva rannaparkla 10km keslinnast.
 |
| Kõik on nii roheline! Kalgoorlies polnud rohelisest haisugi! |
Mingi hetk helistasin uuesti sinna hotelli. Seekord võeti vastu ja öeldi, et ma pean mingi naisega rääkima, keda hetkel seal pole. Lubati hiljem uuesti ühendust võtta.
Pärastlõuna veetsin blogi vihikusse kirjutades. See tuli muideks 11 lehekülge pikk ja sisaldas AINULT NELJAPÄEVA. Niiet ärge enam kunagi arvake, et ma siin pikalt kirjutan :D!
Päikeseloojangu ajaks suundusin oma uude magamiskohta. Sealt leidsin eest päris mitu autot. Hirm uinumise ees oli väga hull. Fantaseerisin natuke maffiast jms. Siiski sai uni lõpuks võimust!
Pühapäev
Hommikul taas linna tuiama. Mitte midagi uut ja huvitavat. Ainus tegevus oli söömas käimine. Pole siis ime, et need kilod aina tulevad!
Päeval taas rannas ja selle ümbruses. Seegi kord kirjutasin vihikusse blogi, tuli umbes sama pikk. Eriti kirjutada ei viitsinud, kuid midagi paremat teha polnud. Tuju oli täiesti null, ma lihtsalt ei kannata sellist tühja passimist.
Terve päev olin enda peale kergelt kuri, et Kalgoorliest lahkusin. Ma oleks seal kindlasti töö saanud ja ma juba igatsesin neid inimesi! Aga mis teha, Kal on pärapõrgus ja väga-väga palava kliimaga.
Õhtupoolikul oli masendus nii suur, et Busseltoni enam jääda ei suutnud. Käed-jalad sügelesid millegi uue järel. Valituks osutus Bunbury, mis asub siis kõigest 50km kaugusel.Bunburysse jõudes tuiasin taaskord kõigepealt linnapeal ja seejärel suundusin uut ööbimiskohta otsima. Leidsin seegi kord päris avaliku koha, aga see-eest väga ilusa.
Päikeseloojang oli imeline. Istusin ookeani ääres, vesi sillerdas ja taevas oli oranz. Ja äkki!!! DELFIINID.. Tuju oli ka kergelt halb. Mõnus oli seal üksi istuda, nautida ja elu üle mõtiskleda. Tundus, et kõik asjad lähevad üksteise järel allamäge!
Esmaspäev
 |
| Kas ma olen ainus või.. Mida te essana märkate? |
Samuti otsisin üles ühe farmi numbri, sest sisetunne ütles, et seekord mul veab! Helistasin ja lubati hiljem tagasi helistada.
Egas midagi, oli vaja kõigest TERVE PÄEV sisustada jälle. Seekord veetsin selle siis ostukeskuses, sest päikese kätte minna ei saanud, igalt poolt tulitas!
Lõunapaiku suundusin oma "koju", et siis igavuse peletamiseks autot koristama hakata. Natuke koristatud, helises lõpuks ometi telefon!! Helistajaks oli The Job Shop, neil oli pakkuda mulle kolmes erinevas kohas tööd! Kõikkidest olin teel Busseltoni läbi sõitnud, ja arvake ära, mis koht üks oli!!! COLLIE, see sama, millesse armusin. Ma olin nii õnnelik, et lausa särasin. Siiski oli vaja paar tundi oodata, et siis ise sinna helistada saaksin.
15min pärast seda kõne tuli järgmine kõne farmist. "Ole homme hommikul Manjimupis ja alustad kohe tööd!". Ideaalne, saan lõpuks farmipäevi tegema hakata, mis on siiski tähtsam kui baar ilusas linnas! Jesssss! Ruttu poodi tööriideid-mütse ja päikesekreemi ostma!
Poes olles tuli mulle e-mail Northamist. "Helista mulle palun töö asjus, su CVs vale telefoni nr!" Otsustasin, et ei vasta midagi, jätan tagavaraplaaniks.
Õhtu veetsin taas ookeani ääres ja erinevalt eilsest, olin üliõnnelik. Kogu mu õnn tundus tagasi olevat!
 |
| Ärge sööge rämpstoitu kui te just arvutit vastutasuks laadida ei saa! |
 |
| Jäljed liival on need, lalala! |
Teisipäev
Hommikul kell 4.30 äratus. Esimene peatus teel Manjimupi avalik WC. Tagasi autosse istudes auto enam tööle ei lähe. Üritasin, mis ma üritasin, aga lihtsalt mitte midagi! Helistasin Mardile, ehk oskab tema mind aidata. Tüüp sai natuke kurjaks, et ma talle 5 öösel helistan ja oskas ainult õlist sonida. Egas midagi, 3km esimese bensukani õli järele!
 |
| Oeh.. |
Ma ei teadnud kas nutta või naerda. Kui üleeile olin õnnelik, et mul olen ma ise ja auto, siis nüüd tundus, et olen autost ka ilma. Mis omakorda tähendaks ka tööst ilma jäämist. Olukord oli lihtsalt halenaljakas.
Istusin autos ja mõtlesin, mida kuradit ma nüüd peale hakkan?! Kujutasin juba ette, kuidas pean sildiga "teen 100 doltsi eest kõikke" ringi käima, sest auto on vaja kuskile romulasse vedada ja raha mul enam väga pole.
Ja siis äkki liikus pilk käigukangile.. Naerge-naerge, mul oli see "D" peale jäänud. Kuigi ma väga ei lootnud, mõtlesin, et proovin "P" peale pannes uuesti mootorit käivitada. ÕNNESTUS, kujutage ette kui õnnelik ma taas olin.
Manjimupi farmist öeldi, et pole hullu kui hilinen. Asusingi sinnapoole teele. Kohale jõudes astusin kontorisse, kus selgus, et alustada saaksin alles neljapäeval ja elama peaksin hakkama oma raha eest bäkkeris. Mõtlesin, et lähen bookin end bäkkerisse nädalaks sisse, sest tahaks lõpuks ometi normaalse inimese kombel elama hakata, aga avastasin, et mul pole piisavalt raha!
Istusin taaskord ülla-ülla SUBWAYSSE ja mõtlesin, mida teha. Hakkasin arvutama, palju ma siis nädalas säästaks, kui palka saaks umbes 5000 kätte ja elamisele läheks 1500 + toit. Tulemus oli nii hale, et lõin oma e-maili boksi lahti ja otsustasin Northami igaks juhuks helistada.
Selgus, et ei mingit töövestlust, tule aga kohale ja hakka tööle! Nädalas 4500 kätte, elamine-söök tasuta. Tehtud! Tagasi Bunbury poole ja sealt Northami. Sõitmisest oli nii siiber, täna tuli taaskord ligi 500km, aga tundus, nagu sõidaks koju. Northamis olen ennegi korduvalt olnud (mis samas ka miinuseks tegelikult), Bolgarti koos kõigi vanade tuttavatega 150km kaugusel ja MU OMA TUBA!!!
Northami jõudes tegi Jo (mu uus naisülemus) mulle tiiru majapeal. Ausaltöeldes esmamulje oli Bolgartis parem kui siin. Siin maja väljast uhke, seest lagunenud, toad väiksed ja kõik kraanid tilguvad (mis ajab mind, kui kerget looduslast, täiega närvi!)
Northam on väikelinn 8000 elanikuga. Aga ma ei kurda, ma elan kesklinnas, otse peatänaval, kõik poed-pargid käe-jala ulatuses. Teen vähe kerget tööd ja saan 4500eeku nädalas puhtalt kätte. Seegi kord tundub, et bossidega pole väga vedanud, tavaliselt aussid kuidagi palju sõbralikumad ja jutukamad! Aga ei, Dickyst ja Debist ikka paremad, haa!
 |
| Õppike natuke austraalia keelt! |
Busseltonis ja eriti Bunburys (~30000 inimest, ei ole väike koht!) tänavatel inimesed tervitavad kogu aeg! Hommikuti jalutades oli imelik, kui keegi midagi ei öelnud. Eestis oleks imelik, kui keegi midagi ütleks!
Ilm on megapalav. Kalgoorlie ja siinsete linnade kuumus on kuidagi erinev. Seal oli ühtlaselt lämmatav ja pildituks võttev kuum kogu aeg, siin on kuidagi ebaühtlasem, väsitavam ja niiskem.
PS. Anett, panid tähele, et ma olen helistamiskartusest peaaegu üle saanud?!
KOKKUVÕTE.
Neljapäev oli Kalgoorlies viimane. Päev möödus basseini ääres, õhtul sai bäkkerirahvaga natuke napsutatud. Reede hommikul oli vaja 800km kaugusele Busseltoni töövestlusele minna. Kohale jõudes mõistsin, et tüübid lasevad mu üle. Seega oli vaja esmasp. oodata, et siis the job shopiga ühendust võtta.
Veetsin reedese ja laup. öö Busseltonis, edasi läksin igavusest Bunburysse. Sealgi veetsin 2 ööd. Päevad sisustasin mõlemas kohas rannas lebotades ja ookeanis ujudes.
Täna hommikul läksin Manjimupi (150km Bunburyst), et siis seal farmitööd tegema hakata. Kohapeal selgus, et saaksin alustada alles neljap. Hakkasin mõtlema, et kuna peaksin bäkkeris elama, saaksin väga vähe raha koguda. Plaanimuutus taaskord ja off to Northam.
Northamis sain taaskord baaritöö. 4500eeku nädal + tasuta elamine/söök. Tööd reaalselt umbes 35h nädalas. Elamine kesklinnas peatänaval.
Tänan tähelepanu eest,
Siiralt Teie,
Veronika.
neljapäev, 25. november 2010
Ikka veel Kalgoorlie!
Ma müüsin oma hinge kuradile!! Ausalt no, see bäkkerimuti on nagu mu vanaisa, tööd ei saa kunagi otsa! Eile orjasin terve päeva. Õhtupoolikul hiilisin korra välja, et siis rahus linnapeal tuiata. Tagasi tulles kuulsin teistelt, et bäkkerimuti oli mind jälle taga otsinud. Õnneks ta on selline, et kui mind kohe ei leia, teeb asjad ise ära. JEE!
Ülejäänud õhtu veetsin teleka ees filme vahtides. Päris lahe, nüüd lõpuks olen ma ainus eestlane siin, saab taas inglise keeles suhelda! Mõnus tsill oli, magama sain alles 2-3 aeg.
Täna hommikul oli tunne, et nüüd pakin asjad ja lähen kuskile. Sellest töö vastuse ootamisest ilgelt kopp ees.
Siiski suutis bäkkerimuti mulle kohe hommikul turja karata ja uusi ülesandeid andma hakata. Niisiis asusingi toimetama. Õnneks ei pea ma enam vannitube küürima, vaid voodeid tegema. Kui ma lõpuks oma 14 voodit tehtud sain ja paar tuba tolmuimejaga puhtaks olin küürinud, oli kell juba 4-5.
Seekord ma siiski ei kurda, aeg lendas ja nalja sai palju. Pidin mööda tube ringi jooksma ja siis sain hästi palju ka sellistega suhelda, kellega muidu ainult viisakusväljendeid vahetanud.
PS!! Lõbuks sain töö kohta e-maili, pean vestlusele minema. Reedel lahkun siis Kalgoorliest. (Tegelikult see lause ei sobi siia, aga ma pean selle enne järgmisi lõike siiski ära mainima. Liiga kaua juba seda blogi kirjutanud ka, ei jõua enam mingit head lahendust välja mõelda)
Okei, niisiis, lubasin aus olla.. Kõige ägedam oli tänane siiski selle Uus-Meremaa kuti pärast, kellega siin paar päeva tagasi piljardit mängimas sai käidud. Ta on selline kergelt flirtija tüüpi ja kuna ma olin täna eriliselt energiline ja heas tujus, läksin ma selle mänguga kaasa.
Terve päeva käitusime nagu pubekad. Iga kord, kui üksteisest mööda käisime vms, togisime-torkisime jne. Mingist hetkest hakkasime SMSe ka saatma. Need olid ka loomulikult sellised flirtivalt mängulised vms. (Kohe saab 100smsi täis!)
Samas see kõik oli/ongi meil lihtsalt meelelahutus. (Kurat, kui nõme on avalikult nii kirjutada :D). Igatahes mina lähen kahe päeva pärast minema, tema 19 päeva pärast tagasi koju. Pealegi pole ta väga minu tüüpi kah.
Eks loomulikult kerge vastastikune sümpaatia on, muidu sellist mängu ei mängiks ju :)!
Igatahes õhtul kadus ta ära ja mina hakkasin hoopis ühe saksa kutiga jutustama ja piljardit mängima :)!
Seda juttu kirjutasin ma nüüd üle tunni aja ja ikka pole absoluutselt rahul, õudne! Võib-olla ei peaks sellistest asjadest üldse nii täpselt kirjutama, aga vahet pole, ma nii kui nii juba nagu avatud raamat :D!
Mõttetu pilt, aga see on ainus, mis mul teile täna pakkuda on! Tipphetkedel on selles ruumis 10-15 inimest (kokku bäkkeris umbes 30 ringis vast). Peale blogimist peakski minema ja vaatama, mis tüübid teevad!
PS. Kui ma see kuu nüüd iga päev midagi kirjutan, tuleb jälle 17 postitust per month!
Ülejäänud õhtu veetsin teleka ees filme vahtides. Päris lahe, nüüd lõpuks olen ma ainus eestlane siin, saab taas inglise keeles suhelda! Mõnus tsill oli, magama sain alles 2-3 aeg.
Täna hommikul oli tunne, et nüüd pakin asjad ja lähen kuskile. Sellest töö vastuse ootamisest ilgelt kopp ees.
Siiski suutis bäkkerimuti mulle kohe hommikul turja karata ja uusi ülesandeid andma hakata. Niisiis asusingi toimetama. Õnneks ei pea ma enam vannitube küürima, vaid voodeid tegema. Kui ma lõpuks oma 14 voodit tehtud sain ja paar tuba tolmuimejaga puhtaks olin küürinud, oli kell juba 4-5.
Seekord ma siiski ei kurda, aeg lendas ja nalja sai palju. Pidin mööda tube ringi jooksma ja siis sain hästi palju ka sellistega suhelda, kellega muidu ainult viisakusväljendeid vahetanud.
PS!! Lõbuks sain töö kohta e-maili, pean vestlusele minema. Reedel lahkun siis Kalgoorliest. (Tegelikult see lause ei sobi siia, aga ma pean selle enne järgmisi lõike siiski ära mainima. Liiga kaua juba seda blogi kirjutanud ka, ei jõua enam mingit head lahendust välja mõelda)
Okei, niisiis, lubasin aus olla.. Kõige ägedam oli tänane siiski selle Uus-Meremaa kuti pärast, kellega siin paar päeva tagasi piljardit mängimas sai käidud. Ta on selline kergelt flirtija tüüpi ja kuna ma olin täna eriliselt energiline ja heas tujus, läksin ma selle mänguga kaasa.
Terve päeva käitusime nagu pubekad. Iga kord, kui üksteisest mööda käisime vms, togisime-torkisime jne. Mingist hetkest hakkasime SMSe ka saatma. Need olid ka loomulikult sellised flirtivalt mängulised vms. (Kohe saab 100smsi täis!)
Samas see kõik oli/ongi meil lihtsalt meelelahutus. (Kurat, kui nõme on avalikult nii kirjutada :D). Igatahes mina lähen kahe päeva pärast minema, tema 19 päeva pärast tagasi koju. Pealegi pole ta väga minu tüüpi kah.
Eks loomulikult kerge vastastikune sümpaatia on, muidu sellist mängu ei mängiks ju :)!
Igatahes õhtul kadus ta ära ja mina hakkasin hoopis ühe saksa kutiga jutustama ja piljardit mängima :)!
Seda juttu kirjutasin ma nüüd üle tunni aja ja ikka pole absoluutselt rahul, õudne! Võib-olla ei peaks sellistest asjadest üldse nii täpselt kirjutama, aga vahet pole, ma nii kui nii juba nagu avatud raamat :D!
Mõttetu pilt, aga see on ainus, mis mul teile täna pakkuda on! Tipphetkedel on selles ruumis 10-15 inimest (kokku bäkkeris umbes 30 ringis vast). Peale blogimist peakski minema ja vaatama, mis tüübid teevad!
PS. Kui ma see kuu nüüd iga päev midagi kirjutan, tuleb jälle 17 postitust per month!
esmaspäev, 22. november 2010
Kalgoorlies lõksus.
Mäletate, ma viimane kord ei suutnud otsustada, kas jääda siia, või minna Perthi tagasi? Igatahes järgmisel hommikul olin kindel, et lähen Perthi. AGA hommikusöögi ajal tuli bäkkerimuti ja pakkus välja, et kui ma aitan tal paar tundi päevas koristada/voodeid teha jne, võin siin tasuta elada, kuni lõpuks töö leian. Super ju, mõlemad olime õnnelikud!
Laupäeval otsustasin lõpuks rohkematega suhtlema hakata. Istusime basseiniääres, hiljem sai ka paar siidrit joodud. Avastasin, et mina polegi kõige noorem siin. Nimelt üks kutt Uus-Meremaalt on minust paar kuud hiljem sündinud! Edasise õhtu veetsimegi pm temaga juttu rääkides ja käisime korra pubis piljarditki mängimas.
PS. Tasub vist veel mainida, et eelmise naistemees-eestlase asemele tuli uus Maarjamaa-poiss Taavi. Eestlased on ikka väga levinud tõug siinmaal!
Pühapäeva hommikul rääkis Taavi, et kaevandusse toimub tasuta ekskursioon. Egas midagi, minek! Meiega ühinesid veel sakslane, hollandlane ja sri lankalane. Päris lahe oli sellise kirju grupiga ringi tuiata. Esimese asjana broneerisime bussis istekohad, seejärel oli tunnike veel vaba aega, mille veetsime pühapäevasel turul.
Peale jalutuskäiku saigi bussi istudus ja kaevandusse ekskursioonile sõidetud. Alguses saime nautida vaadet, sellele suurele augule. Peale seda sõidutati meid natuke ringi. Kõige ägedam oli see, et avanes võimalus näha neid hiigelmasinaid päris lähedalt!
Igatahes reisuke oli tore, loomulikult oleks võinud ju rohkem peatusi teha ja kaevandamist näidata, aga mida sa tasuta ikka saada tahad?!
Täna, Esmaspäeval, pidin siis paari töö kohta infot saama. Ootasin tükk aega, helistasin lõpuks isegi, aga vastu ei võetud. Lõunapaiku sain pakkumise kuskile pärapõrgusse nimega Ora Banda. Kohe peale seda helistati lõpuks The Job Shopist ja öeldi, et hiljemalt homme selgub, kas saan Northami või Margaret Riverisse. Egas midagi, peab veel ühe päeva ootama! Vastik-vastik-vastik, ei meeldi mulle see ootamine!
(Eino tore, nüüd üritan blogida ja see hollandi prints räägib mulle oma kanepikookidest ja kuidas ta tahab enne surma kosmosesse Richard Bransoniga reisida. Räme fantaasiarikas lobamokk.)
Sri Lankakas räägib see-eest aga päris huvitavaid jutte. Kurat see blogi juba päris pikk, aga no ta kaks päris head nalja rääkinud.
Üks oli siis tema kooliajast. Nimelt poisteklass, tagapingis pätid nagu ikka. Mingisuguse eksami ajal oli üks kutt teeselnud, et ta taskus on spiku. Õps oli lõpuks käskinud spiku taskust välja võtta, aga see ei võtnud. Lõpuks pidi õps ise kutile käe taskusse toppima, aga kutt oli tasku põhja ära lõiganud ja alukaid ei kandnud. Kutt hoidis õpsi kätt kinni ja ei lasknud tükk aega lahti. Kutt saadeti dire juurde ja õps lahkus koolist. Vot siis!
Teine oli sellest, kuidas ta kooliteel kellegi ahv puu külge seotud oli. Ahv nuias möödakäijatelt süüa, mu toakaaslane võttis mingisuguse apelsini-taolise puuvilja, sõi sisu ära, pani kivi asemele ja andis ahvile. Ahv avas oma toidu, nägi kivi, läks närvi ja virutas sellega järgmisele möödakäijale.
Appi, ma ei suuda rohkem blogida, see hollandlane ei jää vait lithsalt. Nüüd tahab, et ma tema ja ta tüdrukuga koos hiinasse läheks, no eks ikka jah!
Igatahes nalja saab siin kõvasti ja tõesti tore bäkker on, ei tahagi nagu lahkuda enam :D!
Haa, nüüd Hollandlane küsis, miks ma ei suhtle temaga eriti. Ütlesin, et kirjutan blogi, sellest mis ta mulle räägib. Tüüp läks näost punaseks!
Laupäeval otsustasin lõpuks rohkematega suhtlema hakata. Istusime basseiniääres, hiljem sai ka paar siidrit joodud. Avastasin, et mina polegi kõige noorem siin. Nimelt üks kutt Uus-Meremaalt on minust paar kuud hiljem sündinud! Edasise õhtu veetsimegi pm temaga juttu rääkides ja käisime korra pubis piljarditki mängimas.
PS. Tasub vist veel mainida, et eelmise naistemees-eestlase asemele tuli uus Maarjamaa-poiss Taavi. Eestlased on ikka väga levinud tõug siinmaal!
Pühapäeva hommikul rääkis Taavi, et kaevandusse toimub tasuta ekskursioon. Egas midagi, minek! Meiega ühinesid veel sakslane, hollandlane ja sri lankalane. Päris lahe oli sellise kirju grupiga ringi tuiata. Esimese asjana broneerisime bussis istekohad, seejärel oli tunnike veel vaba aega, mille veetsime pühapäevasel turul.
 |
| Jõulukaunistused keset kõrbe on tobedad! |
 |
| Sri lankakas on alati nii õnnelik! |
Peale jalutuskäiku saigi bussi istudus ja kaevandusse ekskursioonile sõidetud. Alguses saime nautida vaadet, sellele suurele augule. Peale seda sõidutati meid natuke ringi. Kõige ägedam oli see, et avanes võimalus näha neid hiigelmasinaid päris lähedalt!
 |
| Mu hollandi prints! |
 |
| See liiklusmärk on jumala normaalsuuruses! |
 |
| Kel huvi, saab siit infot selle kaevanduse masinate hindade/suuruste/arvu jne kohta! |
Igatahes reisuke oli tore, loomulikult oleks võinud ju rohkem peatusi teha ja kaevandamist näidata, aga mida sa tasuta ikka saada tahad?!
Täna, Esmaspäeval, pidin siis paari töö kohta infot saama. Ootasin tükk aega, helistasin lõpuks isegi, aga vastu ei võetud. Lõunapaiku sain pakkumise kuskile pärapõrgusse nimega Ora Banda. Kohe peale seda helistati lõpuks The Job Shopist ja öeldi, et hiljemalt homme selgub, kas saan Northami või Margaret Riverisse. Egas midagi, peab veel ühe päeva ootama! Vastik-vastik-vastik, ei meeldi mulle see ootamine!
(Eino tore, nüüd üritan blogida ja see hollandi prints räägib mulle oma kanepikookidest ja kuidas ta tahab enne surma kosmosesse Richard Bransoniga reisida. Räme fantaasiarikas lobamokk.)
 |
| Puudel! Eilsed uued tulijad näitasid oma oskusi! |
Üks oli siis tema kooliajast. Nimelt poisteklass, tagapingis pätid nagu ikka. Mingisuguse eksami ajal oli üks kutt teeselnud, et ta taskus on spiku. Õps oli lõpuks käskinud spiku taskust välja võtta, aga see ei võtnud. Lõpuks pidi õps ise kutile käe taskusse toppima, aga kutt oli tasku põhja ära lõiganud ja alukaid ei kandnud. Kutt hoidis õpsi kätt kinni ja ei lasknud tükk aega lahti. Kutt saadeti dire juurde ja õps lahkus koolist. Vot siis!
Teine oli sellest, kuidas ta kooliteel kellegi ahv puu külge seotud oli. Ahv nuias möödakäijatelt süüa, mu toakaaslane võttis mingisuguse apelsini-taolise puuvilja, sõi sisu ära, pani kivi asemele ja andis ahvile. Ahv avas oma toidu, nägi kivi, läks närvi ja virutas sellega järgmisele möödakäijale.
Appi, ma ei suuda rohkem blogida, see hollandlane ei jää vait lithsalt. Nüüd tahab, et ma tema ja ta tüdrukuga koos hiinasse läheks, no eks ikka jah!
Igatahes nalja saab siin kõvasti ja tõesti tore bäkker on, ei tahagi nagu lahkuda enam :D!
Haa, nüüd Hollandlane küsis, miks ma ei suhtle temaga eriti. Ütlesin, et kirjutan blogi, sellest mis ta mulle räägib. Tüüp läks näost punaseks!
Tellimine:
Postitused (Atom)