laupäev, 30. juuni 2012

Tsirkus kui elu

 Täna ongi mu viimane õhtu Austraalias. Travel-mode on sees, aga mingit erilist tunnet küll ei ole. Üritan lahkumisele mitte mõelda ja end pidevalt tegevuses hoida, nii on kõige parem! Kuigi plaanide kohaselt pidid mu viimased nädalad siinmaal üsna rutiinsed olema, läks ikka nii, et plaanid vedasid alt.
 Cunderdini töö sai kuidagi mega kiiresti otsa, aeg lihtsalt lendas! Peale töötuks jäämist otustasin veel natuke linnas ringi "hängida", et siis osa oma varast Eestisse saata ja mõttetu kola välja visata. Lisaks oli linna tulemas tsirkus ja ma nagu väike laps, pinnisin kõiki minuga etendust vaatama tulema. Naljakas, kuidas aussi maarahvas oma väikses elus nii kastis on. Kui tsirkuserahvas pubisse lõunatama tuli siis kõik sosistasid ja vaatasid neid nagu nad oleksid mingid kurjad tulnukad.  Mu viimasel õhtul käisimegi kahe teise baaritüdrukuga ja paari kohalikuga tsirkust vaatamas. Hea oli midagi teistsugust teha. Show oli täitsa lahe, kuigi mitte midagi imestamapanevat. Peale tsirkust läksime tagasi pubisse, et mu viimast õhtut veel tähistada. Hiljem ilmusid ka klounid pubisse ja lõpuks sai nendega tutvust tehtudki. Õhtu lõppes peoga tsirkuses. Keerutasime karusellidel, sügasime lehmi ja kaamleid ja pidutsesime karavanides. Õhtu lõppus hakkas üks tsirkuse poistest rääkima, et ma võiks ju nendega koos Perthi reisida.
 Järgmisel päeval sai paraja peavaluga end voodist välja aetud ja sammud tsirkuse poole seatud, et uurida, kas öine pakkumine on veel jõus. Diiliks sai, et ma reisin nendega kas siis Northami või Perthi, aitan neid tööga ja elan karavanis koos klounipaariga. Kotid pakitud, kolisingi tsirkusesse!
 Samal õhtul oli üks show ja peale seda pidime kõik kokku pakkima ja Northami reisima. Mina sain elus esimest korda järelkäru vedada, polnud hirmus midagi, ma ju super autojuht. Kolisimegi pool tsirkust Northami ja läksime tagasi Cunderdini ööd veetma. Magama saime päris hilja ja hommikul vara oli vaja juba teine pool tsirkust Northami vedada.
 Northamis oli vaja taas kõik lahti pakkida. Minu abi seekord väga vaja polnud, niiet ma läksin hoopis linnapeale kolama. Õhtul käisime väikese grupiga õhtust söömas ja nii see üsna sisutu päev mööduski.
 Järgmisel päeval käisin tsirkusebossi ja karavanikaaslasega Perthis postreid üles panemas. Õhtul oli Northamis tsirkuseshow ja ma sain omale töötajakostüümi selga ja putkasse hot doge müüma! Päris tsill oli, haha.
 Täna sain isegi palka oma superlaheda kogemuse eest ja siis viskasid nad mu rongijaama ära, sest otsustasin, et kuna pühapäev on mu aussi viimane, tahaksin natuke aega ka Perthis veeta. Üsna kahju oli lahkuda, sest tsirkusegrupp on ikka päris äge, vaatamata sellele, et kõik on õed-vennad ja homoseksuaalsed. Igatahes ülilahe kogemus ja mälestus terveks eluks!
 Nüüd Perthis pole suurt midagi teinud. Väike suveniiride shopping ja jalutuskäik. Homme läheb lennuk Indoneesiasse!!! Hoidke pöialt siis, et mind Indoneesias ära ei röövitaks või midagi.. Aitäh :)!






Tänan tähelepanu eest!
Ronnie.

kolmapäev, 13. juuni 2012

Ei saa ilma rutiinita.

 Nonii, mis minust peale Dampierit saanud on?!
 Perthi jõudsin esmaspäeval ja esimese asjana läksin ühte kesklinna korterit vaatama, millest saigi mu uus kodu.
 Päevad veetsin mööda linna kolades, sõpradega kohtudes ja poodlemas käies. Hea oli taas tsivilisatsioonis olla ja vaba igasugu töö rutiinidest.
 Nädala keskpaigas sain Cunderdini bossilt sõnumi, et ma neile külla läheks ja hiljem teatas ta, et neil oleks nädalaks ühele baaritüdrukule asendajat vaja. Nii ma otsustasin nädalaks Cunderdinisse külla minna!
 Nädala lõpus käisin veel Perthis Cudnerdini poistega väljas klubitamas ja laupäeval võtsid nemad mu autopeale ja läksimegi Cunderdini!
 Cundy inimesed võtsid mu rõõmsalt vastu ja töönädal möödus nii kiiresti, et ei saanud arugi. Viimasel päeval viimseid tunde lugedes sain bossilt sõnumi, et uus tüdruk muutis oma plaane ja boss tahaks mind üheks nädalaks veel nii, et maksab Perthis mu üüri ka. Otsustasin jääda.
 Teise nädala keskpaigal hakkasin tööl kõva häälega mõtlema, et äkki peakski aussi aja lõpuni Cunderdinis töötama, raha säästma ja seltskonda nautima. Mis ma seal Perthis üksi igavlen ja raha kulutan nii kui nii. Otsustatud.

 Nüüd olengi Cunderdinis, kuulan eesti raadiot ja loen päevi aussi lõpuni. Peale ligi 22 kuud on mul jäänud vaid 18 päeva. Tunded on segased, austraalia on nii koduks saanud ju! Kahju on kõigist ja kõigest lõplikult lahkuda, samas kodumaa igatsus on ikka peal ja ei jõua ära oodata, et taas oma normaalset elu elada!
 Tööinimese elust on küll siiber! Novembrist saati täis kohaga tööl olnud ja ainus puhkus oligi nädal Perthis. Vabadel päevadel olen ka väikelinnades lõksus ja midagi teha pole. Ma kardan, et kui lõpuks puhkus käes, ei oska ma endaga enam midagi peale hakata!

 Kõik teie, kes nüüd suurte silmadega arvavad, et 3 nädala pärast ma tagasi teie juures olen peate siiski veel pettuma. Nimelt läheb mu lend 2. juulil Perthist Jakartasse, Indoneesia pealinna ja seejärel 6. juulil lendan Indoneesiast Singapuri, kus ma saan kokku väikese Veroga, kellega Singapuri, Malaisiat, Taid, Vietnaami, Kamboodiat ja Laod läheme avastama!

PS, kui ma praegu midagi ei blogi, siis kolme nädala pärast ei jõua te ära lugeda neid postitusi, mis Aasiast tulema hakkavad!