Uuel aastal uue hooga!

 Ohei!

 Jah, olen nüüd pikalt teist eemal olnud, aga lihtsalt polnud väga palju uut juhtunud viimasel ajal. Päevad on üsna tujutult voodis vedeledes möödunud. Magasin nagu kass 16h päevas.
 Esmaspäeval hakkas mu isiklik patarei lõpuks laetud saama. Pool päeva tegelesin ma CV tuunimise ja tööjahtimisega. Teise päeva poole tsillisin oma toakaaslastega ringi.
 Teisipäeva hommikul läksin juuksurisse. Vajasin muutust ja juba paar kuud oli üks punane idee peas tiirelnud. No arvasin, et tulemus on natuke shokeerivam. Aga no, ehk ongi väike muutus parem :).
 Peale juuksurit läksin tööintervjuule (jahjah, austraalia ju).Töö siis väga "fancy" restos. Asub kesklinna rikaste rajoonis, nädalavahetusteti suured pulmapeod. Mina peaks töötama 5-6 päeva nädalas ja 12h vahetused. Ehk siis kokku kuni 72 tundi nädalas. No rikkaks saaks küll, aga kas sellist töömesilase elu ma siin Aussis tahtsin? EI.
 Täna öösel toimus meie hostelitoas totaalne möll. Üks tsikk oli nii purjus! Küll ta unustas oma võtmed välja minnes tuppa ja põmmis siis uksetaga, küll pani tulesid põlema, komistas 3x teiste kottide otsa ja lendas kummuli, laulis ja sõimles omaette. Mitte keegi ei saanud pool ööd magada.
 Hommikul oli selge, et sinna hostelisse ma enam ei jää. Kolisingi lõpuks majja, mida eelmine nädal korra vaatamas käisin. Mul on nüüd oma tuba, oma suur ja lai voodi, sisse-ehitatud riidekapp. Suures toas ülimugav diivan ja hiiglaslik telekas. Elu on lill!
 Seekord jagan elamist siis mingi umbes 35a kulturistiga. Lai nagu kapp aga täiega muhe vend. Kui ta nüüd õhtul tööl oli, sain üksi kodus olla. Niiiii mõnus! Pole sellist elu enam mingi oktoobrist saati elanud, kui siis Perthis Johni juures tuba üürisin. Ahjaa, tüüp kokkas õhtusöögiks mingeid dieet-pannkooke kodujuustu ja marjadega. Andis mulle ka, yamm :).

 Igatahes, kui eelmine nädal oli mu tuju nii null siis nüüd on selline megapower sees ja tundub, et kõik asjad lähevad minu tahtmise järgi! Nii super :)!

Before

After

Aastapäev ja time of my life!!

 Happy birthday känguru, happy birthday känguru, happy birthday happy birthday, happy birthay dear känguru!

 Jah, kes veel pihta ei saanud, siis olen austraalias olnud nüüd paar tundi rohkem kui üks aasta. Oo, happy day!!!
Pikutan voodis, kuulan smilersit/termikat jms, kõrvaklapid on pekkis - üks ei tööta eriti, ja känguru juba paar päeva puruks. Time of my life!

 Oma viimaste päevade voodis peidus olemisest rääkida pole vast väga mõtet ja millestki muust ei viitsi ka kirjutada. Jällenägemiseni!

Suurlinnaloodus.

 Heihei! Juba teisipäev? Ou gaaad, kui kiiresti aeg läheb!

 Eeeenivei. Reede hommikul blogisin aga õhtu ei osutunudki plaanipäraselt igavaks. Sai mägedes väiksel autosõidul käidud. Või noh, mis mäed nüüd, lihtsalt mingid künkad siin suurlinna põhjaosas. Kõrgeimad tipud, kus ma olnud olen jäävad mingi 500m merepinnast kanti.
 Igatahes, loodus seal ikka ülikena! Suured metsad, põllud, kitsad ja käänulised teed.. Päikeseloojang järve ääres.. No mis ma ikka kirjeldan, ülikena! (Ja ma polnud ju üksi, hee.)

 

Taustamusa ajab mind ennastki punastama praegu..

 Laupäeval passisin üsna niisama oma toas. Midagi teha ei viitsinud. Sain uue itaallasest toakaaslase (olen ma maininud, et mul siin 10 kohane tüdrukute tuba?). Igatahes see toakaaslane tundus tsill ja otsustasime õhtul pingviine otsima minna.
 Jalutasime ranna äärde, jõime kohvi ja ma sain semult sõnumi, et ta tuli siia linnaossa ja tahab kokku saada. Eks siis ühines temagi meiega. Natuke veider oli meil kõigil seal nii kolmekesi olla, aga saime hakkama. Lõpuks leidsime pingviinid ka üles! Sellised pisikesed minipingud. Päikeseloojangu ajal tulevad siin kaldalt merre minema mingi kai peale. Pilte teha kahjuks ei õnnestunud, sest välgu kasutamine on tibupingude silmade pärast keelatud.
 Edasi saatsime itaalia tsiki hostelisse ja jalutasime veel paar tundi ringi. Ahjaa, pingviinidele lisaks nägin opossumit ka lõpuks! Neid pidi siin linn täis olema, sellised nuhtlused siin, aga no nii armsad ju!

  G

  O

  O

  G

  L

  E

 Pühapäeval ajasid mu toakaaslased mu Melbourne loomaaeda. Ilm oli super! Loomaaiast muljeid nii palju, et rahvast oli ausalt liiga palju. Lootsin nautida rahulikku pühapäeva loomaaias, aga kogu aeg pidi vaatama, et kellelegi peale ei astuks või midagi sellist.. Tundus, et kõik Melbourne lapsed on sinna kokku aetud järsku.
 Eesti loomaaiaga võrreldes noo välimuselt kõvasti ilusam. Roheline, taimi-puid palju. Üldiselt on loomaaed jagatud kuidagi osadeks ka, a'la aafrika, aasia jne. Igas osas on kohalikule keskkonnale vastav kujundus ja loomad muidugi. Selles mõttes teeb eesti loomaaiale pika puuga ära. KUIGI jaa, eesti oma kõvasti arenema hakanud viimastel aastatel :).
 Siiski, loomi tundus siin vähem olema. Okei, eestis näiteks kaelkirjakuid ja lõvisid naljalt ei näe, aga karusid, kitsi ja kõikke muud on eestis ikka kordades rohkem. No ja hingamis-ja jalutamisruumi ka!

 Tüüpilised aussi elukad, aga parimad pildid, mis ma oma totu telefoniga teha suutsin. Klikates saab suuremana näha muide ;).



  Esmaspäeval ei teinud suurt midagi. Passisingi terve päeva kodus + käisin väikesel jalutuskäigul, et kohvi ja süüa saaks. Võtsin end natuke kokku ka. Panin teise aasta viisa jaoks kopsuröntgeni aja kinni ja plaanisin isegi töö ja elamise asju ajama hakata, aga muud draamad segasid kõik need mõtted taas ära.
 
 Täna, teisipäeva hommikul oligi röntgen. Maksin pildi eest pm 1100.- eeku. Asi üsna mõttetu, peab ainult selleks tegema, et näha, kas on tuberkuloos või mitte. Ma siin aasta olnud juba, natuke hilja poleks mind maalt välja saata, kui ma tõesti seda haigust põeks?
 Peale röntgenit sain veel semuga (tobe sõna) kokku. Jalutasime natuke tema linnaosas, mis on siis minust 60km kaugusel. (Jah, Melbourne on suur, 4 milj. elanikku.. ) Ilm oli megakena, sain vist isegi natuke päikest. Lõpuks ometi hakkab kevad tulema!

Segadusehunnik.

 Nonii, taas aeg teile väike ülevaade oma elust siin austraaliamaal anda.

 Kolmapäev sadas terve päeva vihma ja mina istusin oma hostelis. Vaatasin paar filmi. Mulle meeldis "the boy in striped pyjamas". See selline ajalooline, juudi-teemaline film. Kellele iganes sellised meeldivad, soovitan.
 Lisaks filmidele tegelesin veel natuke oma tööotsimistega. Sain ka neljapäeva hommikuks ühe tööintervjuu. Muud erilist sellest päevast nagu ei meenugi.

 Neljapäeval läksin varahommikul kesklinna, et siis intervjuule minna. Jalutasin sealt restoranist mööda ja mõtlesin, et see ei ole mulle. Ma pole mingi fancy ettekandja kuskil tipptaseme restos. Ma saaks hakkama küll, aga mul pole seda tööd praegu nii meeleheitlikult vaja ja pige eelistaksin midagi lõbusat nendele apelsinidele vahelduseks.
 Tuiasin siis paar tundi ringi ja sain taas oma semuga kokku. Vihma sadas taas terve päeva niiet Melbourne kesklinna väga nautida küll ei saanud. Ausaltöeldes ootasin sellest linnast midagi enamat. Kõik muudkui kiidavad, aga polnud ta midagi nii ilus. Tallinnale ja selle vanalinnale jääb ikka väga kaugele alla.
 Kesklinna osa on muidu üpris suur. Pisikesi poode ja kohvikuid on kõik kohad täis. Liiklus on hullumeelne. Üksikuid ilusaid ja huvitavaid hooneid leidus küll, aga ilm polnud selliseks kultuurijalutuskäiguks just parim. Ehk teine kord, mul siin Melbsis aega küll ja veel ju :).
 Peale linnaskäiku tulin hostelisse tagasi, sõin lõunat-õhtusööki ja läksin oma pitsakohvikusse tööle. Bossid, kaastöötajad ja muud sellised on toredad. Töö pole mingi ulmekeeruline AGA selgus, et mu põhiülesandeks on telefonitellimustele vastamine. Esiteks ma isegi eestis lasin alati kellelgi teisel mu juuksuri ja muid selliseid aegu kinni panna, et jumala eest ise telefoniga rääkima ei peaks. Teiseks on siin kõik inglise keelne ju!
 Töötasin paar tundi, nemad olid minuga rahul ja tahtsid, et ma reedel ja nädalavahetusel ka töötaksin. Mina mõtlesin terve ülejäänud õhtu, kas ma ikka tahan seda. Need pitsa nimed on kõik nii keerulised ja ühesugused. Okei, mingi ajaga saaks need ju selgeks, aga esimesed nädalad oleksid põrgupiin ja see palganumber ei motiveeri ka.
 Lõpuks otsutasin selle tööasja sinnapaika jätta. Ma pean enne selgeks saama, mis mu elust edasi saab. Kas jään Melbourne või lähen minema. Muide seda ka, et eile oli mu telefon kõnedest punane. Kogu aeg mingid tööpakkumised.
 Üks töö oleks country pubis, nagu kunagi bolgart. Seekord natuke suurem linn, aga sisult sama. Kui ma teaks, et ma Melbsi jääda ei taha, oleksin juba seal. Aga mul on siin vaja paar asja enne lahendada, niiet palusin neil natuke oodata. Nad olid lahkesti nõus, sest olid minust tõsiselt huvitatud, milline au :).

 MUIDEKS, üks kõne oli politseist. Selle kõne leidsin kõnepostist ja kui too tädi end kui politseinikku tutvustas, mõtlesin, et oi kurat, millega ma nüüd hakkama olen saanud. Aga seejärel tuli teade, et minu varastatud rahakott koos dokumentidega on Kalgoorlie politseijaoskonnas.
 Helistasin kohe tagasi ja tuligi välja, et kõik mu juhiload ja pangakaardid on seal. Küsisin, kas mu telefon ka, selle peale tädike muigas ja ütles, et pole telefoni ega sentigi raha rahakotis. Igatahes ütles, et nägi facebookist, et ma olen Melbournes ja lubas lahkesti mu rahakoti siia saata. Vot milline aus varas mu rahakoti näppas! Kahju ainult, et mul juba kõik uued dokumendid on, aga vähemalt saan oma ilusa rahakoti tagasi :).

 Aga jah, facebook on väga tore koht. Kunagi ei tea, kes ja mis infot keegi su elu kohta sealt välja nuhib, eksole :).

 

 

Suurlinna maakas, teretulemast Melbourne!

Teate, kui raske on selget ja arusaadavat blogi kirjutada kui mu sees valitseb täielik emotsioonide kaos?!

 Mu viimane Mildura nädalavahetus möödus loomulikult pidutsedes. Seekord vedasin end välja nii reede, kui ka laupäeva õhtul. Peod olid marud ja pühapäev oli väga-väga jube pohmaka päev.
 Esmaspäeva varahommikul asusin end lahkumiseks ettevalmistama. Pakkimised, poodlemised ja viimased hüvastijätud mu pereks saanud majakaaslastega. Nautisime veel viimaseid hommikukohvisid meie verandal ja arutlesime selle üle, kui koduks see koht meile kõigile saanud on.

 Teekond Melbourne ei möödunud seegi kord lahkumispisarateta. Kurbus, hirm ja põnevus koos on päris tugev emotsioon. Igatahes, sõita oli vaja siis umbes 550km, milleks mul kulus kuskil 7 tundi. Peatusin päris mitmes väikses linnakeses ja no väga palju aega kaotasin ka Melbourne kesklinna ummikus. Ma olin sõna otseses mõttes ninapidi esiklaasis, olen harjunud Mildura rahulike tänavatega, mitte suurlinna ummikutega ju! Ma ei taha teadagi, palju liikluseeskirju ma sel õhtul rikkusin..
 Hostel asub mul kesklinnast väljas, aga sellegi leidmiseks kulus ikka kõvasti aega. Sattusin kogu aeg valedesse ridadesse ja lõpetasin kuskil tupikus. Päris saamatu tunne tekkis vahel. Peatusin kuskil pargi ääres ja üritasin natuke maha rahuneda ja siis tasakesi sõita. No aega võttis aga asja sai! Võimas eesti naine, ha!
 Seadsin end hostelisse sisse ja otsustasin väiksele jalutuskäigule veel minna. Erinevalt Mildurast käib siin elu kella 8 ajal õhtul päris tempokalt. Autosid kõik kohad täis! Muudkui seisa ristmikul punase tule taga ja oota jupp aega, et teed ületada saaks. Üksikuid inimesi kohtasin oma lühikesel tiirul ka: geipaari, poolkiila - erkroosade juustega aasia poissi, laulvat vanataati jne. Teretulemast Melbourne!
 Pean tunnistama, et päris pikka aega on mind kummitanud mõte, kas ma olen pigem linnakas või maakas. Kui arvasin, et rohkem linnakas, kes aeg-ajalt maale põgeneda tahab, siis peale oma jalutuskäiku siin hakkasin arvama, et pigem tahan aeg-ajalt linna põgeneda, aga ma kuulun ikka maale.

 Täna hommikul ajasid toakaaslased mind juba 7 aeg üles. Õues sadas Melbournele kohaselt vihma, niiet hakkasin hoopis töökuulutusi jahtima ja neile vastama. Helistasin ka immigratsioonibüroosse, et oma viisa kohta küsida. Targemaks väga ei saanud, öeldi ainult, et minu taotlusega ei tegele veel mitte keegi, ootejärjekorras alles, peale kahte nädalat.. Mis ma oskan kosta, austraalia..
 Kella 10-11 paiku, kui vihm järele oli jäänud, läksin uuele jalutuskäigule. Sõin hommikusööki, jõin kohvi ja tsillisin niisama. Sain veel kõne kuskilt pizzabaarist, et täna õhtul vaja tööintervjuule minna. Sisetunne selle osas oli hea ja jätkasin rahus oma jalutuskäikku.
 Hostelis tagasi passisin natuke netis ja sain kõne kelleltki, kes mulle siin aussis väga palju tähendanud on. Ma loodan, et google translate seda osa nüüd korralikult tõlkida ei suuda. Aga ehk püsivamad lugejad saavad aru, kellest jutt on.
 Igatahes oli see semu siis mu linnaosas, St Kildas ja tahtis kokku saada. Jalutasime tükk aega ja mulle tundus justkui polekski kuid üksteisest eemal olnud. Nii veider. Aga okei, sellest ma rohkem ei kirjuta :).
 Õhtul kella viieks läksin siis sinna pizzabaari. Nagu sisetunne ütles, saingi töö. Kujutate ette? Ma pole siin linnas 24 tundigi olnud ja juba töö. Alustan siis neljapäeval, töö on poole kohaga ja palk pole just eriti ilus, aga ma pole veel nii kui nii kindel, kas tahan Melbourne jääda. Paar nädalat küll, aga paar kuud? Vähemalt on nüüd mingigi tugipost siin linnas, kus mul midagi pole!
 Nüüdseks olen pikast päevast väsinud ja ootan juba, et filme vaatama hakata! Mul neid välisel kõvakettal umbes tuhat!! On mida teha vähemalt.

 Ahjaa, natuke faktilist infot ka + paar videot mu sõidust ka (pole eriti põnevad aga midagi teistmoodi) :).

Uus aadress siis 333 st kilda road, melbourne, victoria 3182 vms (issi saab nüüd google mapsi tsekkida :))
Hosteliks Habitat, mis on megamega ilus, puhas ja moderne!

Pilvedelt hetkega maapeale.

 Terve nädal oli mul tunne, et neljapäeval saan oma load. Seekord läksin tööle hea tundega. Kogu hommik näpud sügelesid, et majakaaslasele sõnum saata ja lubade kohta küsida. Kella 10 aeg arvasin, et ta peaks juba üleval olema ja postiljonide tööpäev läbi. Saatsingi lõpuks sõnumi ja vastus mind väga ei üllatanud, ma ju teadsin juba sisimas, et täna on see päev!
 Ülejäänud päev möödus tantsides ja lauldes. Töökaaslased ja majakaaslased muudkui õnnitlesid ja kallistasid. Kõik jagavad siin oma muresid ja rõõme, nagu ikka õigetes peredes kombeks.

 Õhtul peale hambapesu sain kõnepostist natuke teistsuguse teate. Paar minutit seedimist ja olingi oma "ebareaalselt" elupilvelt jalgupidi taas maas.
 Ükskõik, kui vaba seikleja ma siin teiselpool maakera olen ning vaatamata sellele, et siin on mu muredeks load ja teise aasta viisa, läheb elu sealpool maakera ikka edasi. Kuigi ma tahaks, et tagasi tulles oleks kõik nii, nagu oli enne mu lahkumist, tean ma, et see nii pole, loogiline ju!

 Ma blogin ainult sellepärast, et ma hakkasin oma "kahe" elu üle mõtlema, kui nii võib öelda. Loomulikult on mul ennegi sellega seonduvaid ideid peast läbi käinud, aga nüüd on need jupikesed kõik koos.
 Esiteks olen ma teinud Austraalias asju, mida ma Eestis poleks mitte kunagi mitte mingil juhul teinud. Ehk ainult sellepärast, et ma olen siin backpacker, kõik on tsill, no worries, elu nagu seebiooper.
 Teiseks, ikka ja jälle kummitavad mind erinevad uudised elust eestis. Mu hobused, sõbrad ja pere. Sain näiteks hiljuti uue venna ju! Jube mõelda, et näen teda alles siis, kui ta juba aastane on!

 Okei, ma nüüd jään oma enda kolmandasse maailma, mu mõttemaailma, elu üle arutlema.

 Blogi pühendustega mu vanaisale. Jah, mina olin pubekas ja Sinul alati sada tööd varnast võtta, aga Sa olid ja jääd siiski mu vanaisaks, kes õpetas mu taluelu armastama ja kelle lugusid oli huvitav kuulata. Jäävad vaid head mälestused! Puhka rahus!

Apelsinistress!!!!!!

 No tõesti kopp on ees, kõrini noh, täiesti siiber! Aina hullemaks läheb lihtsalt! Ma pean siit minema saama!

 Igal hommikul on aina raskem voodist välja ronida, üha rohkem tahaks selle kuradima äratuskella kinni panna ja mitte kunagi enam sinna apelsinilattu tööle minna. Oma sorteerimisnurka kõndimine läheb päev-päevalt muudkui raskemaks. Aeg läheb aeglasemalt, töökaaslased muutuvad igavamaks ja ilm ka ainult külmeneb. Õähhhh!
 Ainus mind elus hoidev lootuskiir on see, et ma saan lõpuks load kätte. Terve tööpäeva ootan hetke, mil koju tulen ja oma ümbriku laualt leian. NO EII!!! MITTE MIDAGI, NULL! Iga päev küsib vähemalt 5-10 inimest mult, kas ma olen nad juba saanud. EI, tänks et meelde tuletasite ekssss!!

 Okei, piisavalt stressi välja elatud. Tegelikult on mul siin hostelis nii tore ju.. Mul siin nagu omamoodi pere. Suur õde kellega kõigest klatšida ja arutleda. Väikevend, kes mind patsist sikutab ja maadelda tahab. Suur vend, kellega enne magamaminekut elu üle arutleda ja kes enne pidusid mu põrandale väänab ning nõuab, et ma korralikult käituksin.
 Pühapäeval oli meil näiteks suur õhtusöök. Tüübid kokkasid 4 tundi! Teisipäev oli taas pizzapäev, seekord lame 13 pizzat..

 Välised kõvakettad vms on ka ülipopiks saanud siin hostelis. Ostin omale ka, mul hetkel mingi 1000 filmi/teleseriaali jms. Väga paljud on veel kopeerimata. Vähemalt on mul nüüd alati midagi teha, kui igav peaks hakkama.

 Ahjaa, nagu lubadejamast ei piisaks, pole ma veel teise aasta viisa kohta mingit tagasisidet saanud. Kust ma teadma peaks siis, kas ma pean röntgeni ja muud sellised tegema või mitte..

 Ah ei suuda midagi normaalset kirja panna, eks hakkan oma filme vahtima. Vähemalt sain mingigi ülevaate antud. Sorry, natuke piinlik on seekord.. Ehh..

No milline päev!

Taimetoitlasest loomaarmastaja hommik algas linnule otsa sõitmisest, millele järgnes hunnik sulgi tuuleklaasil. Niih, mis kena algus mu järjekordsele põnevale apelsini-sorteerimis-päevale. Ahjaa, muideks olime tööle hiljaks jäämas ka.
 Tööle jõudes avastasin, et kõrvaklapid olid koju jäänud. Aeg esimese pausini venis ko-hu-ta-valt!! Ma lihtsalt tuiasin, võimlesin ja mõtlesin, et mis saab kui lähen ütlen, et mulle aitab ja ma lähen kohe täna minema siit!

 Nii, käes on esimene paus. Vanad kõrvaklapid tuli autost ära tuua ja telefoniga netti, meile lugema minna. Kui eile öeldi, et lubade kättesaamisega võib minna kuni 4 nädalat siis täna sain kirja, et tegelikult postitati mu load eile ja 5-10 päevaga peaksid nad mul kohal olema.
 Muusika ja head uudised panid aja nii kiiresti liikuma, et lausa uskumatu. Tuiamise ning oigamise asemel tantsisin ja laulsin seal lindi taga. Töölt saime lahti juba kell 4! Juhuu!

 Edasi käisin raamatukogus, et oma teise aasta viisa tööpaberid sisse skännida. Nüüd on sellega korras, jääb vaid üle oodata, kuni nad neid pabereid taga igatsema hakkavad ja mulle meili saadavad.
 Peale raamatukogu tulin koju ja avastasin, et TEISIPÄEV ON JU PIZZAPÄEV. Tellimus sisse antud, läksime seekord 16 pizzale järgi. Väike tsill õues (ahjaa, täna on megasoe ka, lõpuks ometi!) ning nüüd on kõht täis ja hea olla. Nüüd jääb üle vaid Sex and the Cityt vaadata ja magama minna. Start enjoying my life again!

 Tänan tähelepanu eest. Siiralt teie parim blogikirjanik ever, Vero.