Reede-laupäev-pühapäev olid üsna rahulikud. Laupäeval tulid Rauno ja Kaido mulle külla, kellega siis välja pidime minema, aga minu tuju kadus nii ära, et kell 11 juba magasin oma voodis. Sorry, mates!
Esmaspäeval otsustasin lõpuks teooria testi tegema minna. No täiesti hullumeelne, kui lihtne! 30 küsimust, 24 vist pidid õiged olema, aga no küsimused ise kõvasti kergemad kui eestis. Tegin puhtalt ära. Seejärel pakuti mulle sõidueksami aega järgmiseks hommikuks. Kuigi mul pidi öine vahetus olema, otsustasin et ei lükka eksamit edasi ja lähen teen ära!
Järgmine hommik läksin uimas peaga eksamile, tegin paar viga. Suunatulede asemel panin 80% kordadest kojamehed sisse, sest sellel autol olid need lülitid eesti stiilis. Imelik on see, et kui aussi tulin ja oma audiga sõitma hakkasin, ei teinud seda viga kordagi! Aga igatahes, olin poole eksami ajal täiesti kindel, et kukun läbi. AGA tagasi nö ARKi ees olles ütles tüüp, et "good job" ja saatis mu lõputunnistusega tagasi büroosse. Ahjaa, kui eestis on eksam jube ametlik ja tõsine, siis siin lobisesime terve aja maailmaasjadest, muhe!
Nagu Murphy seadus, samal päeval kui load kätte sain, ei läinud auto käima, sest pult otsustas otsad anda. Õnneks elan bäkkeris 30 kutiga... Kamp tüüpe sai siis tegutsema aetud. Pärast puldi lahti võtmist ja nuppude ümbertõstmist sain ma taas oma audikesega sõita, ajee!
Nii, kirjutaks siis väheke oma öistest vahetustest ka. Kuna nüüd kolmapäev oli austraalia päev, siis teisipäeva öö oli totaalne hullumaja!!!!!!
Kõigepealt, kuna Kal on "golgfieldsi" pealinn, said ümberkaudsed abod just siin kokku. Neid oli igal pool - kõik purjus ja vägivaldsed. Töötasin koos ühe tüdrukuga ja kuna meie nendega toime ei tulnud, pidime ühele vastassoost töökaaslasele helistama. Tüüp oli 30min tööl ja umbes tunni pärast "nokaudis". Läks abode kaklusele vahele ja sai ise lõuga. Taaskord pidime politsei ja kiirabi välja kutsuma ja töökaaslane viidi kiirabiga minema. Tüdrukust töökaaslasega ajasime siis teise kuti tööle. Väikesi kaklusi oli samal ööl veelgi. Vahepeal läks mingi kutt ühele tüdrukule kallale. Möll kestis hommikuni.
Öiste vahetuste puhul tuleb veel lisaks tegemist teha väga paljude purjus meestega. Mõned on ikka väga-väga-väga tüütud. Tehakse väga "põnevaid" ettepanekuid, ahistavaid kommentaare ja mu silmad asuvad päris tihti konkreetselt kergelt allpool. Aga mõnikord on naljakas ja lõbus ka. Üks kirjutas mulle hispaania keelse laulu ja luuletuse. Päris palju küsitakse/antakse oma numbreid ja noritakse kallisid/musisid. Eile helistas üks tööjuurde ja andis mu töökaaslasele oma numbri, et ma siis talle tagasi helistaks. Tippi sain ka 50 taala, lihtsalt selle eest, et ma "nunnu" olin. Einoh, miks mitte :D?!
Muidu päevad mööduvad uniselt bäkkeris. Basseiniääres enam olla ei viitsi, nii palav on. Nüüd lihtsalt telekas, piljard, pokker, arvuti ja tsill. Inimesed on nii muhedad ja kuigi päris tihti on kõigil igav siis see on selline teistsugune, mõnus igavustsill.
neljapäev, 27. jaanuar 2011
neljapäev, 20. jaanuar 2011
I love Australia!
Hola mi amores!
Mul on kõik nii hästi hakanud minema, tänud kõigile, kes mulle kaasa elasid kui mul mingi ebaõnne periood oli, nii armas teist :)!
Kõigepealt räägin teile kaks lugu, mis mind tõsiselt üllatama panid, kui nii võib öelda. Esiteks toimus meil bäkkeris vargus. Teise siin elava eestlase töösaapad varastati tema toast ära. Tüüp kahtlustas loomulikult oma toakaaslasi, sest neil ju parim ligipääs toas olevatele asjadele. Sai siis tüübid läbi otsitud ja saapad leitigi tema toakaaslasest ADVOKAADI autost. Vot sulle siis õigust! Advokaadihärra räägib, et võttis "kogemata", aga no loll on see, kes vabandust ei leia.
Teine lugu juhtus tööl. Teenindasin ühte klienti ja tüüp siis küsis: "Sa pole austraaliast eks?". Ütlesin, et ei ole. Seepeale tahtis ta mu aktsendi järgi arvata, kust ma pärit olen. Ma ütlesin, et see tal ei õnnestu, sest see koht on päris tundmatu. Seepeale küsis ta :"Estonia?". Mul jäi üllatusest suu lahti. Ta ütles, et ta on palju reisinud ja ta sugulased adopteerisid Eestist lapse, kellel on samasugune aktsent nagu mul. Tüüp ise pärit Ameerikast ja on isegi mõelnud Eesti ülikooli minna. Küsis mult, kuidas eestlased teistesse rahvustesse suhtuvad jne. How cool is that?!
Lubadest nii palju, et sain aukonsulilt sertifikaadi kätte. 15min pärast olin juba aussi ARKis ja sain teada, et sellest dokumendist piisab, et aussi load saada! Pean ainult teooria ja sõidutesti tegema ja siis ongi olemas! Teooria teen loodetavasti homme, sõiduga läheb paar nädalat aega :).
Tööl oli nüüd 3 öist vahetust järjest. Iga korraga meeldib aina rohkem. Uue unrežiimi olen juba enam-vähem välja mõelnud ja nüüd on kõige hullem hommikune koristamine, eriti kui kellegil on väga paha olla olnud. Aga no nalja saab palju. Üldiselt töötan paljude iirlastega ja no ma jumaldan nende aktsenti! Nii lahe, õnneks hakkab kergelt külge ka. Mõned kliendid isegi küsivad, et mis sa oled ka Iirimaalt w?!
Tervis hakkab ka paremaks minema. Olemine on hea. Päevad ei möödu enam oma toas vedeledes vaid ikka seltskonnas. Kõik on täitsa chill :).
PS. Ma siin haudun ühte masterplaani oma edasiste kuude jaoks. Aga sellest ma teile ei räägi enne, kui see täide läheb. Oi te kukuksite üllatusest pikali!
Cheers,
Yours sincerely,
Veronika.
Mul on kõik nii hästi hakanud minema, tänud kõigile, kes mulle kaasa elasid kui mul mingi ebaõnne periood oli, nii armas teist :)!
Kõigepealt räägin teile kaks lugu, mis mind tõsiselt üllatama panid, kui nii võib öelda. Esiteks toimus meil bäkkeris vargus. Teise siin elava eestlase töösaapad varastati tema toast ära. Tüüp kahtlustas loomulikult oma toakaaslasi, sest neil ju parim ligipääs toas olevatele asjadele. Sai siis tüübid läbi otsitud ja saapad leitigi tema toakaaslasest ADVOKAADI autost. Vot sulle siis õigust! Advokaadihärra räägib, et võttis "kogemata", aga no loll on see, kes vabandust ei leia.
Teine lugu juhtus tööl. Teenindasin ühte klienti ja tüüp siis küsis: "Sa pole austraaliast eks?". Ütlesin, et ei ole. Seepeale tahtis ta mu aktsendi järgi arvata, kust ma pärit olen. Ma ütlesin, et see tal ei õnnestu, sest see koht on päris tundmatu. Seepeale küsis ta :"Estonia?". Mul jäi üllatusest suu lahti. Ta ütles, et ta on palju reisinud ja ta sugulased adopteerisid Eestist lapse, kellel on samasugune aktsent nagu mul. Tüüp ise pärit Ameerikast ja on isegi mõelnud Eesti ülikooli minna. Küsis mult, kuidas eestlased teistesse rahvustesse suhtuvad jne. How cool is that?!
Lubadest nii palju, et sain aukonsulilt sertifikaadi kätte. 15min pärast olin juba aussi ARKis ja sain teada, et sellest dokumendist piisab, et aussi load saada! Pean ainult teooria ja sõidutesti tegema ja siis ongi olemas! Teooria teen loodetavasti homme, sõiduga läheb paar nädalat aega :).
Tööl oli nüüd 3 öist vahetust järjest. Iga korraga meeldib aina rohkem. Uue unrežiimi olen juba enam-vähem välja mõelnud ja nüüd on kõige hullem hommikune koristamine, eriti kui kellegil on väga paha olla olnud. Aga no nalja saab palju. Üldiselt töötan paljude iirlastega ja no ma jumaldan nende aktsenti! Nii lahe, õnneks hakkab kergelt külge ka. Mõned kliendid isegi küsivad, et mis sa oled ka Iirimaalt w?!
Tervis hakkab ka paremaks minema. Olemine on hea. Päevad ei möödu enam oma toas vedeledes vaid ikka seltskonnas. Kõik on täitsa chill :).
PS. Ma siin haudun ühte masterplaani oma edasiste kuude jaoks. Aga sellest ma teile ei räägi enne, kui see täide läheb. Oi te kukuksite üllatusest pikali!
 |
| Õhtu Montey's. |
 | ||
| Hommik Montey's. |
Cheers,
Yours sincerely,
Veronika.
laupäev, 15. jaanuar 2011
Tähelepanuvajadus.
Saksa poisid on ÜÜBERNUNNUD. Siin bäkkeris juba kolmas sakslane, kes mu nunnumeetri lakke lööb. Tahan saksa ülikooli :)!
Seda ka, et mul on vist kõrvapõletik. Eile õhtul läks kõrv lukku ja hakkas valutama. Tükk aega ei saanud magama jääda, lõpuks võtsin igasugu valuvaigisteid jms jama. Hommikuks oli valu kadunud aga kõrv siiani lukus ja tuikab kergelt. Eestis pole mäletamistmööda sellist jama varem olnud, kuigi talvel ka -30 kraadiga üldiselt mütsi ei kanna.
Aukonsul saadab mulle mingisuguse sertifikaadi tõestamaks, et mul load on. Vähemalt midagigi!!
Seda ka, et mul on vist kõrvapõletik. Eile õhtul läks kõrv lukku ja hakkas valutama. Tükk aega ei saanud magama jääda, lõpuks võtsin igasugu valuvaigisteid jms jama. Hommikuks oli valu kadunud aga kõrv siiani lukus ja tuikab kergelt. Eestis pole mäletamistmööda sellist jama varem olnud, kuigi talvel ka -30 kraadiga üldiselt mütsi ei kanna.
Aukonsul saadab mulle mingisuguse sertifikaadi tõestamaks, et mul load on. Vähemalt midagigi!!
 |
| Hommikuti musta leiva võikusid ja kohvi õues ilusa ilmaga nautida on ikka kirjeldamatult mõnus tunne! |
 | ||
| Enne aussi tulekut pidasin mina abosid kultuuriliselt huvitavateks ja eksootilisteks. Oi seda pettumust, kui taipasin, et aborigeenid ei erine tavalistest eesti joodikutest! |
 | |||
| Eelmised toakaaslased olid natuke "messid". Mina olin see pahapaha, kes jalaga kõik pahna neile voodi alla lükkas! |
 |
| Tänavate vahelised tänavavalgustuseta tänavad. Pimedal ajal väga hirmsad! |
 |
| Mõnus õhtune jalutuskäik raudteesillal. |
 |
| Mõnus hommikune bassutsill. PS, ükspäev külastasid palme 2 papagoid, no see tekitas super paradiisifiilingu! |
kolmapäev, 12. jaanuar 2011
Mitte midagi huvitavat.
Tegelikult kõige huvitavam on see, et vahepeal sadas mitu päeva päris kõvasti vihma. Seejuures tuletan meelde, et Kalgoorlie on peaaegu kõrb.
Tööl pole midagi erilist juhtunud. Viimane nädal on natuke rahulikum olnud, tunde tuli kõigest mingi 35 ümber. Rääkimist väärib vast ainult see, et olen nüüdseks kaks öist vahetust ka läbi elanud. Esimene kord oli nutumaik kurgus. Tark nagu ma olen, enne tööle minekut päeval ei maganud kah. Olin päris unine ja kõik need purjus abod ja aussid ajasid pea täiesti sassi, nii lootusetu tunne tekkis.
Teine öine vahetus oli eile. Seekord teadsin, mida oodata ja šhokk polnud nii suur. Abosid oli ka kõvasti vähem ning need vähesed päris sõbralikud. Kõige raskem osa oli unega toime tulek, eriti hetkedel kui kliente väga polnud. Töö-öö lõpetasin õues päikesetõusuga musta leiba ja kohvi hommikusöögiks süües, no mida veel elult tahta?
PS, "thank you" abo keeles on "palla" vms. Päris huvitav, hakka või abo keelt õppima, kultuur missugune.
Bäkkerielu on nagu väikeküla elu ikka. Kuulujutud, segased suhted jms jama. Muidu kui jõulude aeg oli bäkker päris tühjaks jäänud siis nüüd on jälle inimesi palju, isegi liiga! Riikidest siis esindatud nii palju, kui mina tean, uus-meremaa, auss, iirimaa, inglismaa, saksamaa, venemaa, soome, eesti, itaalia, prantsusmaa, kanada, lõuna-aafrika.
Ok, nüüd valetasin. Tegelikult soome enam esindatud pole. Nimelt oli somm mu toakaaslane ja paar päeva tagasi jalutasin ma tuppa sisse ning hakkasin temaga jutustama. AGA tüüp rääkis samal hetkel läbi neti oma filipiinidelt pärilt kihlatuga, kes ei teadnud, et tema mees tüdrukuga tuba jagab. Tsikk pistis draamatsema ja kutt pidi bäkkerist veel samal õhtul välja kolima. Mina sain omale "suhtelõhkuja" hüüdnime.
Vahepeal tuli ka Rob tagasi. Temaga sai rutiiniks iga õhtu jalutamas käia. Kalgoorlie on nüüdseks mulle palju tuttavam, väga paljud kohad läbi käidud. Üks õhtu suutsime muidugi kergelt ära ka eksida. Ausaltöeldes oli see kergelt tahtlik, muutsime kogu aeg tänavaid jne. Lõpuks olime kuskil pärapõrgus ja ei mäletanud, kuidas tagasi saab. Jalutuskäik venis ikka väga pikaks ja bäkkerisse jõudes olime mõlemad surmväsinud.
Eile läks ta jäädavalt minema, sai Adelaide töö vms. Viisin ta lennujaama ja olin päris kurb. Tõsiselt raske on heale semule "good bye" öelda, kui tead, et 99% tõenäosusega ei näe sa teda enam kunagi. Mingi aeg loomulikult saadame veel sõnumeid ja hoiame ühendust, aga kui kauaks?
Eelmise nädala lõpuks käis Mart mul külas. Tuli lampi Perthist mõneks päevaks Kali. Laupäeval tuli tal mõte, et võiks Kali läheduses asuvaid mahajäetud linnasid vaatama minna. Sõitsime siis a'la 80km Kalist välja ja ainus tsivilisatsioonijälg, mille leidsime oli "Curtin" linna rongijaama märk vms.
Tuhnisime seal rongijaamas ringi natuke. Tarkpea Vero suutis muidugi otse mudaauku astuda, oh seda vingumist siis. Tagasitulles hüppasid auto eest üle tee 4 känguru ja 2 tuvastamatut looma passisid ka kuskil põõsas.
Juhilubade kohta uudiseid pole. ARK rääkis alguses, et ainus võimalus on eestis kohapeal uued teha, edasise pinnimise peale teatasid, et aukonsulid võivad ka lube väljastada. Aukonsul räägib, et võib mulle mingi dokumendi kirjutada, aga sellest politseile arvatavasti ei piisa. Aussi ARK tahab lubade andmeid, mida eesti ARK mulle ei anna. Kõige kindlam võimalus hetkeinfo kohaselt on aussi autokool. Ei taha mõeldagi, kauaks ma siis Kalgoorliesse jääma pean ja palju mulle see sõiduõppimise lõbu maksma läheb. Aga eks ma veel ootan aukonsuli viimast kirja, loodetavasti ei lähe tal väga kaua sellega :).
Jõulupaki sain ka eestist. Jagasin bäkkeripeal mingeid komme ja no ega need aussidele eriti peale ei läinud. Leib meeldib eestlastele ja sakslastele. Kreemilõhn meeldib mu toakaaslastele ja kõikkidele, kes mu lähedusse satuvad. Kõrvakaid saan ka vahetada nüüd, ei pea iga päev samasid kandma. Igatahes musta leiva võikud ja hea kohvi teevad mu hommikud väga mahedaks ning õhtuti peale tööd on hea maiustada, tänud!
PS. Pildid kõik Mardi albumist :).
Tööl pole midagi erilist juhtunud. Viimane nädal on natuke rahulikum olnud, tunde tuli kõigest mingi 35 ümber. Rääkimist väärib vast ainult see, et olen nüüdseks kaks öist vahetust ka läbi elanud. Esimene kord oli nutumaik kurgus. Tark nagu ma olen, enne tööle minekut päeval ei maganud kah. Olin päris unine ja kõik need purjus abod ja aussid ajasid pea täiesti sassi, nii lootusetu tunne tekkis.
Teine öine vahetus oli eile. Seekord teadsin, mida oodata ja šhokk polnud nii suur. Abosid oli ka kõvasti vähem ning need vähesed päris sõbralikud. Kõige raskem osa oli unega toime tulek, eriti hetkedel kui kliente väga polnud. Töö-öö lõpetasin õues päikesetõusuga musta leiba ja kohvi hommikusöögiks süües, no mida veel elult tahta?
PS, "thank you" abo keeles on "palla" vms. Päris huvitav, hakka või abo keelt õppima, kultuur missugune.
Bäkkerielu on nagu väikeküla elu ikka. Kuulujutud, segased suhted jms jama. Muidu kui jõulude aeg oli bäkker päris tühjaks jäänud siis nüüd on jälle inimesi palju, isegi liiga! Riikidest siis esindatud nii palju, kui mina tean, uus-meremaa, auss, iirimaa, inglismaa, saksamaa, venemaa, soome, eesti, itaalia, prantsusmaa, kanada, lõuna-aafrika.
Ok, nüüd valetasin. Tegelikult soome enam esindatud pole. Nimelt oli somm mu toakaaslane ja paar päeva tagasi jalutasin ma tuppa sisse ning hakkasin temaga jutustama. AGA tüüp rääkis samal hetkel läbi neti oma filipiinidelt pärilt kihlatuga, kes ei teadnud, et tema mees tüdrukuga tuba jagab. Tsikk pistis draamatsema ja kutt pidi bäkkerist veel samal õhtul välja kolima. Mina sain omale "suhtelõhkuja" hüüdnime.
Vahepeal tuli ka Rob tagasi. Temaga sai rutiiniks iga õhtu jalutamas käia. Kalgoorlie on nüüdseks mulle palju tuttavam, väga paljud kohad läbi käidud. Üks õhtu suutsime muidugi kergelt ära ka eksida. Ausaltöeldes oli see kergelt tahtlik, muutsime kogu aeg tänavaid jne. Lõpuks olime kuskil pärapõrgus ja ei mäletanud, kuidas tagasi saab. Jalutuskäik venis ikka väga pikaks ja bäkkerisse jõudes olime mõlemad surmväsinud.
Eile läks ta jäädavalt minema, sai Adelaide töö vms. Viisin ta lennujaama ja olin päris kurb. Tõsiselt raske on heale semule "good bye" öelda, kui tead, et 99% tõenäosusega ei näe sa teda enam kunagi. Mingi aeg loomulikult saadame veel sõnumeid ja hoiame ühendust, aga kui kauaks?
Eelmise nädala lõpuks käis Mart mul külas. Tuli lampi Perthist mõneks päevaks Kali. Laupäeval tuli tal mõte, et võiks Kali läheduses asuvaid mahajäetud linnasid vaatama minna. Sõitsime siis a'la 80km Kalist välja ja ainus tsivilisatsioonijälg, mille leidsime oli "Curtin" linna rongijaama märk vms.
Tuhnisime seal rongijaamas ringi natuke. Tarkpea Vero suutis muidugi otse mudaauku astuda, oh seda vingumist siis. Tagasitulles hüppasid auto eest üle tee 4 känguru ja 2 tuvastamatut looma passisid ka kuskil põõsas.
Juhilubade kohta uudiseid pole. ARK rääkis alguses, et ainus võimalus on eestis kohapeal uued teha, edasise pinnimise peale teatasid, et aukonsulid võivad ka lube väljastada. Aukonsul räägib, et võib mulle mingi dokumendi kirjutada, aga sellest politseile arvatavasti ei piisa. Aussi ARK tahab lubade andmeid, mida eesti ARK mulle ei anna. Kõige kindlam võimalus hetkeinfo kohaselt on aussi autokool. Ei taha mõeldagi, kauaks ma siis Kalgoorliesse jääma pean ja palju mulle see sõiduõppimise lõbu maksma läheb. Aga eks ma veel ootan aukonsuli viimast kirja, loodetavasti ei lähe tal väga kaua sellega :).
Jõulupaki sain ka eestist. Jagasin bäkkeripeal mingeid komme ja no ega need aussidele eriti peale ei läinud. Leib meeldib eestlastele ja sakslastele. Kreemilõhn meeldib mu toakaaslastele ja kõikkidele, kes mu lähedusse satuvad. Kõrvakaid saan ka vahetada nüüd, ei pea iga päev samasid kandma. Igatahes musta leiva võikud ja hea kohvi teevad mu hommikud väga mahedaks ning õhtuti peale tööd on hea maiustada, tänud!
PS. Pildid kõik Mardi albumist :).
pühapäev, 2. jaanuar 2011
Maailma ebaõnnestunuim aastavahetus!
Work-work every fucking day!
Küsisin aastavahetuse vabaks, et siis saaks Esperancesse teistega minna. Ei saanud, reede hommikul ja laup. õhtul pidin ikka töötama. Egas midagi, peab bäkkeris pidu panema!
Erilist plaani ja viitsimist jooma hakata nagu polnud, aga samas tahtsin lõpuks tööle väikest vaheldust. Ostsin siis eestlasele kohaselt pudeli viinutskat ja hunniku energiajooki.
Kell 5 alustasin oma peokesega, sest muud teha polnud. Kella 6 aeg tegin väikese pausi, et liiga ruttu purju ei jääks. Kell 11 töökaaslase sõnul juba magasin.
Kuuldavasti kestis kõva möll kella 2-3ni. Kui mina hommikul ärkasin, olid mõned veel õues pidutsemas.. Juttude järgi tundub, et hea pidu oli. Kahju, et ma nii vara lõpetasin :D!
Laupäev oli täielik surm. Ärkasin mingi 7-8 aeg üles, sest süda oli nii paha. Teadagi, kui armas vesi joomajärgsel hommikul on, eksole. Nii ma siis jõingi paar lonksu vett, ootasin 5-10min ja jooksin jälle vannituppa. Pole elusees nii nõrk ja haige olnud..
Kella 10 aeg hakkasid töölt inimesed helistama, et ma varem tööle läheks. Paar korda lihtsalt ei võtnud vastu, lõpuks helistasin tagasi ja ütlesin, et mitte mingil juhul ei lähe enne õhtut tööle. Nii vihane olin, et ei lasta inimesel rahulikult terveneda kah.
Tööd alustasin siiski tunnike varem, kui pidin. Kohale jõudes pistsid kõik töökaaslased üle resto kisama: "She is alive!!" Uimerdasin seal natuke ja siis sain veel bossilt sõimata, et ma nii aeglane olen. Hiljem hakkas üks töökaaslane virisema, et ma joogikülmikut täites sooje jooke kõige taha ei pressinud.
Lõpuks oli selline tunne, et saadan nad kõik kuskile koledasse kohta. Mitte mingit respekti kellelgi kellegi vastu pole. Nemad võivad sulle helistada ükskõik millal ja tööle kamandada, kui lähed siis tänulikkusest võid ainult unistada.
Kõige nõmedam on see, et teatud tundidel on päris palju rahvast ja töötajatel väga kiire. Koostööd kui sellist ei oska keegi teha. Eriti närvi ajab mind see, kui mõni töökaaslane võtab tellimuse vastu, hakkab seda täitma, jätab siis pooleli ja hakkab järgmist tellimust tegema. Mina siis avastan poolikud kohvid/koksid ja pean leiutama, mis nendest saama peaks. Kiiretel päevadel ikka alati 1-2 klienti tulevad oma kadunud jooke otsima.
Lisaks veel siis see, et kuna ma olen üsna vaikne ja nö tagasihoidlik, siis arvavad töökaaslased, et võivad bossata. Mõni rohkem, mõni vähem, aga väga palju on sellist kamandamist ja enda ülesannete minu kaela määrimist. Ma väga vastu ei taha hakata veel, kogun enne rohkem raha ja siis muutun julgemaks :D!
Täna hommikul läksin linnapeale mõnda avatud poodi otsima. Mingi hetk avastasin, et kaks vastamata kõnet, arvake kellelt?! Tagasi helistama ei hakanud, käigu metsa. Mina alustan täna planeeritud ajal!!!!
Muideks, vahepeal tuli uus töötaja meile. Mingi kutt vms, kolm-neli päeva pidas vastu, siis sõimas bossil näo täis ja lahkus. Rääkis siin, et tema ei tööta inimese heaks, kes peab töötajaid nagu loomi jne.
Igatahes nüüd mõtlen siin vaikselt, et teen silmad töökuulutuste osas uuesti lahti. Kiiret ei ole, aga samas kui midagi head silma jääb siis võiks proovida. Kalgoorlies õnneks resto ja baaritöid on nii, et tapab!
Nõme on töid kogu aeg vahetada, aga samas ma siin kohe-kohe 3 nädalat olnud, kuu ära olla on juba täitsa OK! Töö iseenesest on normaalne, aga mis teha, kui töökaaslased sellised idioodid on!
PS. Telefon hakkas ideaalselt tööle!
Küsisin aastavahetuse vabaks, et siis saaks Esperancesse teistega minna. Ei saanud, reede hommikul ja laup. õhtul pidin ikka töötama. Egas midagi, peab bäkkeris pidu panema!
Erilist plaani ja viitsimist jooma hakata nagu polnud, aga samas tahtsin lõpuks tööle väikest vaheldust. Ostsin siis eestlasele kohaselt pudeli viinutskat ja hunniku energiajooki.
Kell 5 alustasin oma peokesega, sest muud teha polnud. Kella 6 aeg tegin väikese pausi, et liiga ruttu purju ei jääks. Kell 11 töökaaslase sõnul juba magasin.
Kuuldavasti kestis kõva möll kella 2-3ni. Kui mina hommikul ärkasin, olid mõned veel õues pidutsemas.. Juttude järgi tundub, et hea pidu oli. Kahju, et ma nii vara lõpetasin :D!
Laupäev oli täielik surm. Ärkasin mingi 7-8 aeg üles, sest süda oli nii paha. Teadagi, kui armas vesi joomajärgsel hommikul on, eksole. Nii ma siis jõingi paar lonksu vett, ootasin 5-10min ja jooksin jälle vannituppa. Pole elusees nii nõrk ja haige olnud..
Kella 10 aeg hakkasid töölt inimesed helistama, et ma varem tööle läheks. Paar korda lihtsalt ei võtnud vastu, lõpuks helistasin tagasi ja ütlesin, et mitte mingil juhul ei lähe enne õhtut tööle. Nii vihane olin, et ei lasta inimesel rahulikult terveneda kah.
Tööd alustasin siiski tunnike varem, kui pidin. Kohale jõudes pistsid kõik töökaaslased üle resto kisama: "She is alive!!" Uimerdasin seal natuke ja siis sain veel bossilt sõimata, et ma nii aeglane olen. Hiljem hakkas üks töökaaslane virisema, et ma joogikülmikut täites sooje jooke kõige taha ei pressinud.
Lõpuks oli selline tunne, et saadan nad kõik kuskile koledasse kohta. Mitte mingit respekti kellelgi kellegi vastu pole. Nemad võivad sulle helistada ükskõik millal ja tööle kamandada, kui lähed siis tänulikkusest võid ainult unistada.
Kõige nõmedam on see, et teatud tundidel on päris palju rahvast ja töötajatel väga kiire. Koostööd kui sellist ei oska keegi teha. Eriti närvi ajab mind see, kui mõni töökaaslane võtab tellimuse vastu, hakkab seda täitma, jätab siis pooleli ja hakkab järgmist tellimust tegema. Mina siis avastan poolikud kohvid/koksid ja pean leiutama, mis nendest saama peaks. Kiiretel päevadel ikka alati 1-2 klienti tulevad oma kadunud jooke otsima.
Lisaks veel siis see, et kuna ma olen üsna vaikne ja nö tagasihoidlik, siis arvavad töökaaslased, et võivad bossata. Mõni rohkem, mõni vähem, aga väga palju on sellist kamandamist ja enda ülesannete minu kaela määrimist. Ma väga vastu ei taha hakata veel, kogun enne rohkem raha ja siis muutun julgemaks :D!
Täna hommikul läksin linnapeale mõnda avatud poodi otsima. Mingi hetk avastasin, et kaks vastamata kõnet, arvake kellelt?! Tagasi helistama ei hakanud, käigu metsa. Mina alustan täna planeeritud ajal!!!!
Muideks, vahepeal tuli uus töötaja meile. Mingi kutt vms, kolm-neli päeva pidas vastu, siis sõimas bossil näo täis ja lahkus. Rääkis siin, et tema ei tööta inimese heaks, kes peab töötajaid nagu loomi jne.
Igatahes nüüd mõtlen siin vaikselt, et teen silmad töökuulutuste osas uuesti lahti. Kiiret ei ole, aga samas kui midagi head silma jääb siis võiks proovida. Kalgoorlies õnneks resto ja baaritöid on nii, et tapab!
Nõme on töid kogu aeg vahetada, aga samas ma siin kohe-kohe 3 nädalat olnud, kuu ära olla on juba täitsa OK! Töö iseenesest on normaalne, aga mis teha, kui töökaaslased sellised idioodid on!
PS. Telefon hakkas ideaalselt tööle!
Tellimine:
Postitused (Atom)