teisipäev, 31. mai 2011

Wolf Creek & Vero julgus on kadunud kui tina tuhka!

 Hmm, millest ma nüüd rääkida tahtsingi? Tööl olles tulevad igasugu head ideed, aga õhtul blogima hakates, on nad kõik läinud.

 Igatahes kohe kindlasti tahtsin teile oma pühapäevaõhtusest filmielamusest rääkida. Vaatasime filmi nimega "Wolf Creek". Film on minusugustest seljakotiränduritest, kes Austraaliat avastavad. Ühel õhtupoolikul on nad uudistamas meteoriidikraatrit, tagasi autosse pöördudes avastavad, et auto ei lähe tööle. Nagu aussile omane, on nad keset tühermaad, kaugel igasugusest asustusest.
 Ühel hetkel ilmub välja mees, kes lubab nad enda juurde viia ja seal auto korda teha. Mees aga mürgitab meie rändurid ja hommikuks on nad kõik kinni seotud. Ühel tüdrukul õnnestub lahti saada. Seejärel läheb põgenemise ja tagaajamise mölluks. Lõpuks tapab mees mõlemad tüdrukud ja kutil õnnestub pääseda.
 Muideks põhineb see film tõsilool. Pääsenud kutt elab lõuna-aussis, seda mõrvarit pole veel kätte saadud. Lisaks olen kuulnud mitmel pool, et igal aastal läheb mõni rändur Austraalias kaduma..
 Mitte kunagi pole ükski õudusfilm mulle nii mõjunud. Ma ausalt ei julge enam elusees üksinda pimedas kuskil autoga ringi reisida. Rääkimata siis teeääres autos magamisest! Ma tean, et selliseid segaseid leidub igal pool ja see oli kõigest üks film.. Aga.. raske seletada, kuid ma tõesti kardan, et ei suuda peale seda filmi enam nii rännata, nagu ma seda siin varem teinud olen..

 Aitab nüüd mu hirmust. Tegelikult on siin elu tore. Tööl on taas kiire nädal, mis tähendab 9-10h apelsinide pakkimist. Õnneks nüüd hakkab töö lõbusamaks muutuma. Mul seal üks kena prantsuse kutt. Alguses me eriti ei suhelnud, kuna seal on nii palju seljakotirändureid ja tema ei ela minuga samas hostelis. Eelmine nädal pakkisin apelsine masina selles nurgas, kus tema meie pakitud kotte kastidesse topib. Seal siis igavusest ringi vahtides sattusime pidevalt üksteist vaatama ja muigama. Päev peale seda hakkasime natuke juba jutustama.
 Nüüd täna rääkisime juba päris palju. Selline lõbus kutt on, hea niisama lollitada temaga. Rääkisin temalegi oma filmielamusest. Ta on ka seda filmi näinud muideks. Ütles, et peame nüüd koos reisima hakkama, siis ta saab kaitsta mind ja lisaks mulle prantsuse keelt õpetada. Selline paras mesisuu on. Küsis, kas ma reedel välja lähen, ütles et ta läheb ainult siis, kui ma ka lähen jne :D.

 Eile alustas meie juures tööl üks vanem tädike ka (~55 äkki?). Ta pakkis minu kõrval ja ma sain temaga kohe hästi läbi. Ta on siis austraallane, viimased 7a koos oma mehega lihtsalt mööda aussi ringi reisinud ja erinevaid töid teinud. Igatahes jah, tädi on tore, nagu noor vanaema mul. Aga pakkida ta absoluutselt ei suuda! Mina näitasin talle mitu korda ette, kottide kastidesse toppijatest kutid näitasid paar korda, boss näitas, aga tema teeb ikka kõik nii valesti!
 Täna boss andis alla ja andis tädikesele teise töö, apelsinide sorteerimise. Siiski pidi tädike sorteerimise vahepeal pakkima tulema. Mina ja prantslane saime jälle kõvasti naerda, kui teine prantslasega töötav kutt pidi kõik need tädikese kotid uuesti ümber tegema.

 Oeh kui segane jutt, ma annan alla. Ei suuda peale 10h tööpäeva midagi arusaadavat kirja panna. Igatahes jah, esiteks film hirmutas mu totaalselt ära, ning teiseks muudab prantslasega lollitamine tööpäevad palju lõbusamaks!

 Ahjaa, ma pean ikka VEELKORD mainima, et seda tööd tehes on tunne, nagu oleks tagasi koolis. Hommikuti on nii raske ärgata, iga päev mõtlen, et laseks üle, ei viitsi lihtsalt. Tööle jõudes mõtlen, et pole viga midagi, igav on aga kannatan ära. Seejärel prantslasega lollitamine on nagu kooliski klassivendadega lollitamine. Päeva lõpupoole ei jõua koju saamist ära oodata. Kodus olen nii väsinud, et ei viitsi midagi teha.
Koolitundidest on ainult apelsinibioloogia, kehaline (pakkimine + selja painutamine), inglise- ja prantsusekeel.

 ADIOS! Muideks seda ka, et meie hostelisse kolis 2 mehhiko tsikki. Äkki nad viitsivad mulle nüüd hoopis hispaania keelt õpetada! Ma oleksin nii sillas!!! Prantsuse keele vastu mul huvi pole ja õppimine ei jõua "tere, headaega, kuidas läheb, mis su nimi on jms" eriti edasi.

laupäev, 28. mai 2011

Mildura fotoblogi

 Lisaks enne kirjutatud jutule laadisin lõpuks uusi pilte ka üles, niiet nüüd teen eelneva pildituse tasa! Muide, apelsinidest pole mul ühtegi pilti :(!






Minu esimene boss oma uhke rattaga Milduras. Tüübi juures peatusin 1 öö ja maksin selle eest 4000eeki. Tüüp ei andnud isegi tagatisraha tagasi. Teised bäkkerid, olge ettevaatlikud selliste itaalia vms päritolu tüüpidega! Olen teistestki halba kuulnud.











 Korjasin viinamarju. Pidasin vastu 5 tundi, täitsin selle ajaga 15 kasti (samasugust nagu pildil) ja raha pidin saama mingi 300-400eeku selle eest. Naljanumber ja sitt töö! Muudkui nopi neid mädaseid puntratest välja. Muide mädaseid on pm rohkem kui normaalseid! Selle aasta ilmad polnud viinamarjadele eriti soosivad.








 Mingit erilist kirjeldust vast ei vaja. Mu käsi peale 5 tundi viinamarjade korjamist. Valus oli, muideks!













 Mildura loodus on muidu kena. Vabadel õhtutel sai natuke jalutamas käidud, enam väga ei viitsi. Pealegi on selleks ajaks, kui ma töö lõpetan, õues juba täiesti pime.







Meie majas oli minu tulekul 6 kassi. 4 nendest pisikesed. Nüüdseks on 3 pisikest kadunud (seehulgas see valge) ja ema sünnitas eile või üleeile. Poegade asukohast pole õrna aimugi, aga paks kõht on kadunud.. Nii vale kuidas siin see kassikasvatus käib!!!

















 Meie lemmikloomad. Ämblik nüüdseks päästetud, passis seal päris mitu head päeva!




 Meie lemmikloomad tööl. Prantslane leidis tooli seest. Eks need prantslased ja konnad käivad ikka üheskoos..











 Trennis. Eks ma üritan seal ikka 4-5x nädalas käia. Päris tore on, kõik töötajad on sõbralikud ja toredad, trennid mõnusad. Homme jälle!













 Näeb hea välja, eksole? Esimesel korral kusjuures oligi. Teisel korral kasutasin mingit kookose-karri kastet ja see rikkus kõik mu juurviljad ära! Segasin nuudlid ikka hulga, et äkki jääb selle kaste maitse nõrgaks, aga päris jäigi! Ma ei suutnud isegi lõhna kannatada, andsin nuudlid meie inglise joodikutele. Nad olid õnnelikud!











 Sügis on käes! Uskuge või mitte, aga Austraalia sügis ei erinegi niiväga meie omast. Kirjuid lehti kõik kohad täis! Siiski on siin puuliigid erinevad, kui mõned on juba lehetud siis teised on täitsa rohelised ja tundub, et need ei hakkagi lehti maha kukutama. Linnapeal kannavad inimesed samasuguseid sügisriideid nagu meiegi eestis. Vihma on ka paar korda sadanud. Ilmad on üsna külmad!








 Sellega siis tänaseks lõpetangi, nautige kevadet ja suve tulekut, grrr!

Apelsinid, peod ja trenn.

Tean - tean, pole ammu midagi kirjutanud. Võtan end kokku nüüd :).

 Eelmine nädalavahetus sai taas natuke pidutsetud ja väljagi mindud. Päris tore õhtu oli! Kirjutada võiks vast ainult sellest, et kui näiteks eestis sõpradega väljas sai käidud, siis kõik hoidsid mingilgi määral kokku. Siin läksin välja suure kambaga aga kõik kadusid sujuvalt omateed ja mina lõpetasin mingite täielikult suvalistega teises klubis üldse.
 Muhe on see ka, et purjus peaga saavad nõmedatest bitchidest parimad sõbrannad, kellega siis klubis kalli-musi rallisid ja tantsu löödud saab. Nii ka seekord sai meie apelsinivabriku bitchist kvaliteedikontrollijast parim sõbranna ja kõige ebameeldiva töökaaslasega sai mitu tundi jutti kahekesi tantsu vihutud.

 Töönädal möödus tegelikult jube kiiresti. Tunnid tööl venisid küll, aga päevad läksid lausa lennates, uskumatu lihtsalt! Nii hea oli neljapäeval taas kõvasti suuremat pangaarvet näha. Loodetavasti lähevad nüüd järgmised 2 kuud samas tempos. Saab raha, saab viisa, super ju! PS. Töö "sakib" ikka sajaga. Selline kooli tunne on. Vahid kella, igavled ja ootad pause. Õhtul lähed voodisse, teadmisega, et homme jälle. Voodist välja saada on nii raske, ei viitsi üldse. Inimesed ka nagu klassikaaslased. Pauside ajal saab palju nalja ja nädalavahetusteti näed kõikki klubides..

 Töö kõrvalt suutsin end trennigi vedada. Käisin tantsutrennides ja niisama jõukas. Siin aussis on hästi populaarne tantsutrenn nimega Zumba. See on selline erinevaid ladina, aafrika, mexico jms tantsustiile ühendav trenn. Päris raske on jälgida aga samas lõbus viis kaloreid põletada.
 Reedel oli mingisugune konsultatsioon personaalse treeneriga. Nunnu 20aastane kutt võttis kõik mu mõõdud, kaalud jms. No tore on.. Mingit muud kasu eriti polnud. Ütlesin, et tahan lihtsalt kaalust alla võtta. Tema ütles, et võtaksin siis osa nendest grupitrennidest ja kui viitsin võiksin nii tihti kui võimalik ka pooltunnike joosta. Kas tõesti, wao?!

 Seegi nädalavahetus sai väljas käidud. Seekord oli natuke igavam, samas nägi rohkem tuttavaid ja koju sai normaalsel ajal. Seega täna on täitsa hea olla. Käisin tegin oma pesupesemised, shoppamised, koristamised jms. Nüüd kohe hakkan prantslastega kaarte mängima.
 Muide, nädala sees veel peale tööd ja trenni on meil õhtuti keeleõppetunnid. Üks prantslane õpib inglise keelt, teisele õpetan mina eesti keelt ja minule õpetavad nad prantsuse keelt. Niiet, aurevoire, tse tem! PS, mul pole mu paberikest siin niiet kirjapilt on raudselt vale :D.

neljapäev, 19. mai 2011

Living MY life.

 Ah, mis seal ikka. Eelnevatest päevadest pole peale "töö-töö-töö" midagi kirjutada, niiet jätame selle osa vahele ja räägime nüüd tänasest :).

 Eks tänagi oli tavaline tööpäev. Hommikul ärkasin teadmisega, et täna on minu kord mädaseid sorteerima minna, mis on natuke parem kui kottidesse pakkimine. Panin siis soojad riided selga ja võtsin kõrvaklapidki, sest sorteerides võib muusikat kuulata.
 Sorteerida saime ainult tunnike ja edasi pidime pakkima minema. No tore-tore, pettumus oli nii suur, et aeg hakkas meeletult venima. Iga 10min tagant vaatasin kella ja vingusin, et see edasi ei liigu. Õnneks saime täna varem lahti, lõpetasime juba 15.30.

 Olin juba mitu päeva plaaninud, et võiks trennis käima hakata. Kuna täna nii lühike päev oli, seadsin kohe sammud jõukasse, et uurida palju seal liikmetasud jms on. Üks kuu jõukas + trennid on siin 90 taala, mis on siis mingi 920eeki. Tehtud.
 Peale liitumist tuli meelde, et mul pole ju korralikke trennijalanõusid. Mingid tossud eestiaegadest on, aga need on töötamisest puhta räbalaks läinud. Läksingi siis ruttu spordipoodi, peale mõningast vahtimist ja proovimist sain ühed adidase jooksu omad. Päris mugavad ja kenad kah.
 Peale spordipoodi sai end siis lõpuks trenni ka veetud. Mingeid jõuharjutusi küll teha ei viitsinud ja otsustasin alustuseks lihtsalt natuke joosta. Järgmine plaan on grupitrenn ja siis nädalavahetusteti äkki jõuharjutused kah. Eks näis kuidas ma töö kõrvalt seal käia jõuan, algus on vähemalt tehtud!

 Koju jõudes selgus, et mu prantslastest majakaaslased plaanivad pizzat ostma minna. Loomulikult olin käpp! Sel ajal kui nemad pizza järgi läksid, käisin mina veel teisel majakaaslasel lennujaamas vastas.  Lennujaamas tuli nii veider tunne peale. Nagu läheks ise kuskile, saadaks kedagi pikaks ajaks minema või vastupidi. Aga koju tagasi jõudes ootas ees soe pizza. (Oh milline kirjutamistase, kaks eraldi teemat ühes lõigus, aiaiai.)


 Rohkem teid oma päevaplaaniga ei tüüta, aga ma lihtsalt mainin, kui huvitavad majakaaslased mul on..

 Kõigepealt siis 3 prantslast. 2 kutist oli mul esmamulje päris hull, näevad sellised karvased välja. Samas on mõlemad päris muhedad ja toredad. Ainult üks suitsetas terve eelmise nädalavahetuse kanepit, konkreetselt kogu aeg. Tüdruk on muidu selline tavaline.

 Iirlane, meie vaimne ema. Tavaliselt on iiri tüdrukud hullud peoloomad, aga tema on hästi korralik, sõbralik ja hooliv. No tõesti, vaimne ema nohh, saate aru küll!

 Inglased.. No neid on palju, kõigepealt see, kellega ma tööl koos käin on selline 27a alla eesti keskmise tüdruk. Hommikul ärkab üles, esimese asjana kukub end meikima ja lõpetab alles siis kui ma kisama hakkan, et commoon me jääme tööle hiljaks!
 Siis on tema sõber, kellega ta koos reisib. Vahivad koos teleseriaale, arutavad nendest siis päev otsa jne. Alguses ma mõtlesin, et see tüüp on imelik. Siis hakkasin temasse suhtuma kui sõbrannasse. Täna rääkis ta meile, millal ta avastas, et ta gei on. Ta oli 14, kui esimest korda kutiga oli, nojah...
 Peale nende on veel üks tüdruk. Tema siis õppis õpetajaks. Huvitub kõigest tervislikust. Käib trennis, sööb korralikult jne. Aga koristada vms absouluutselt ei oska, kõige räpasem meie majas. Ära hellitatud, pole eriline pidutseja ka. Samas on jube lobamokk, ei jõua ära kuulatagi. Väga uudishimulik ja otsekohene on kah. Koos selle geitüübiga vesteldes rääkis meile, et tal oli lesbisuhe paar kuud, aga ta tüdruk jättis ta maha, sest suhe läks liiga tõsiseks.
 Ning kaks inglise piffi on veel. Käivad ka samas kohas tööl, kus mina. Joovad iga õhtu veinist täis ennast, roomavad mööda maja ringi, oksendavad ja magavad kus jumal juhatab jne. Näevad sellised tänavatolgused välja pealekauba.

 No lisaks on terve hunnik inimesi kõrvalmajas. Meil siin kaks elumaja hosteliks muudetud.. Aga nendest ma midagi erilist rääkida ei oska, kui siis seda, et 2 eesti kutti on. Aga noh, meeldivad majakaaslased on mul, eksole!?

pühapäev, 15. mai 2011

Shopahooliku nädalavahetus.

 Oi tere! On pühapäeva õhtu, mitte blogimise päev, ning Vero istub oma voodis ja blogib. Tähelepanuvajadus ehk?

 Laupäeval peale blogimist ja raamatukogus olemist sai siis linnapeale poodlema mindud. Ükskõik, kui uskumatult see ka ei kõlaks, aga soojasid riideid oli vaja. Siin on nii külmaks läinud! Mina võtsin aussi kaasa ainult eesti halva suve riided. Mul ei tulnud pähegi, et talvejope ja soojad saapad võtta!
 Mõningase poodlemise järel sain omale üsna sooja vesti, soojad dressid ja pikad saapad. Lisaks veel PIDŽAAMA moodi riided. Pikad püksid ja pusa. No jumal küll, isegi eesti talvel ei kanna ma selliseid asju! Aga siin lähen magama pikkade riiete ja paksude sokkidega ning ikka on külm! Varahommikul ärkan tavaliselt üles ja ronin üleni teki alla, sest muud moodi ei ole lihtsalt võimalik magada. Vot sulle Austraaliat siis.
 Õhtul sai veel kinos käidud. Üks toakaaslane (ainus, kes mulle meie hostelist eriti ei meeldi) tahtis minna ja ma otsustasin ühineda. Ajasime minikad selga, pikad saapad jalga ja läksimegi kinno romantilist "Water for elephants" vaatama. Nagu lesbikohting. Film ise oli päris mõnus, vahelduvalt kurb ja rõõmus. Robert Pattison oli uskumatult armas... Oehh, nagu pubekas nüüd :D.

 Täna, pühapäeval passisin taaskord natuke raamatukogus, aga sealne nett on nii aeglane. Otsustasin omale uue netipulga osta, sest vana olen lihtsalt kolimisega kuskile ära kaotanud. Lisaks netipulgale sain veel uued kõrvaklapid kah, sellised mõnusad, mis näiteks joostes ära ei kuku.
 Nüüd järgmine plaan on siinsete spordiklubide kohta uurida natuke. Jooksmas ei viitsi väga käia aga midagi peaks ikkagi tegema. Ma küll ei kujuta ette, kuidas ma end peale pikka tööpäeva veel trenni vedama hakkan..

 Mis ma nädalavahetusel veel tegin siis.. Hmm, lugesin natuke raamatut, mille järel tuli jube kirjutamisvajadus. Üritasin niisama oma lõbuks kirjutada, ei tulnud välja. Hmm, tuba koristasin natuke (jube tähtis info, eksole). AHJAA, hiina toitu üritasin teha. Kindluse mõttes ostsin ettevalmistatud nuudlid ja mingi spets kastme köögiviljade jaoks. Praadisin siis porgandid, oad, bok choy (misiganes see ka poleks), bambusevarsed, maisi jms ja segasin kastme ja nuudlid juurde. Päris mahe tuli, mitte nii hea, kui hiina restodes, aga esimene home-made oli päris norm. Eks ma pean veel harjutama ja retsepte uurima. Hiina toit on lihtsalt nii hea!

 Nüüd pühapäeva õhtu olen niisama internetis tsillides veetnud. Tore on üle pika aja taas MSNis istuda ja oma eesti semudega rääkida. Ahoi tsivilisatsioon!

laupäev, 14. mai 2011

Mis jääb päikesetõusu ja -loojangu vahele?

 Tahate sama seiklusterohket elu Austraalias nagu mul praegu?

Vaja läheb (andmed):

* mustmiljon apelsini
* miljon võrkkotti + kinnitusklambrit (nagu saiakottidel)

Juhend (tõestus):

 Võta ühte kätte võrkkott. Teise käega hakka apelsine kahekaupa teineteisega risti kotti tõstma. Kõigepealt 2 ja 4 ja 6 ja 8 ja 10 ja nii vastavalt apelsini suurustele, et 3kg täis tuleks.
 Kui kott täidetud, hoia ülemisest otsast kinni ja keeruta paar keerdu peale, seejärel tõmba klambriga kott kinni ning valmis ta ongi. Võta aga rõõmuga uus kott ja läheb jälle lahti, 2 ja 4 ja 6 ja 8..
 2,5h pärast võid esimese 10 minutilise pausi teha. Peale seda võid 110min pärast teha pooletunnise lõunapausi. Peale seda taaskord 2h pärast 10 minutiline paus. Peale viimast pausi jätka samas tempos veel 3h.

 Põhimõtteliselt siis saad kokku 10h ja selliseid päevi tee 5-6 jutti. Muusikat kuulata ei tohi, seisma pead ühe koha peal. Vahepeal võid teha sammu ühelepoole, et uus kott võtta, või teiselepoole, et mädanenud apelsin prügikasti visata. Have fun!

 Järeldus:

 Päikesetõusu ja -loojangu vahele jääb mustmiljon apelsini. M.O.T.T


  Okei, blogimise juurde tagasi tulles, umbes sellised mu päevad ongi. 7.30 pean tööl olema, 17.30 umbkaudu lõpetame. Kella kuue ajal jõuan surmväsinuna koju tagasi, söögid-pesud jms. Kella 9 aeg ronime kõik juba hädaldades oma vooditesse.
 Eile, reede õhtul toimus jälle mingisugune väike pidu. Inimesi on meil juba päris palju, seehulgas kokku 3 eestlast. (Ühte neist muideks kohtasin Kalgoorlies, küll Austraalia on ikka väike!). Igatahes enamus rahvast läks mingi aeg välja klubidesse-pubidesse aga mina olin nii surmväsinud, et ei viitsinud kuskile minna. Passisin selle sama Kalgoorlie eestlasega natuke toas, jalutasime burksiputkasse ja tagasi ning selleks ajaks jõudsid teisedki klubilised tagasi ja võis magama minna.


 Räägiks oma tobedast ebaõnnest ka siis. Nagu ma juba maininud olen, siis ma küll ei usu igasugustesse imelikke asjadesse, küllaga olen juba õppinud, et kui mul midagi metsa minema hakkab, järgneb sellele terve hunnik.
 Teisipäeva hommikul otsustas auto pult otsad anda. Pidime bäkkerimutile helistama, et too meid tööle viiks. Loomulikult jäime hiljaks ka. See selleks, aga see pult tekitas mulle ikka tohutult jama. Austraalias on kõik poed, töökojad jms avatud tööpäevadel umbes 8.00 - 17.00. Nagu ma juba eelnevalt rääkisin, olen mina kõik see aeg tööl. Seega jäi ainsaks võimaluseks sadatuhat kohta läbi helistada ja üritada telefoniteel seletada, et pult puruks on.
 Enamustest kohtadest öeldi, et pean oma auto töökotta vedama. No halloo? Auto on korras, PULT on katki ja ma EI SAA sellepärast autot tööle panna!!! Selle peale osati ainult öelda, et nemad pultidega ei tegele ja peavad ikka autot vaatama. No mis mõttes?!
 Reedel saime õnneks natuke varem töölt koju. Võtsin kohaliku telefoniraamatu näppu ja hakkasin järjest elektrikke läbi helistama. Lõpuks leidsin koha, mis oli avatud 17.30ni ja tädike arvas, et saavad midagi minu heaks teha.
 Võtsin siis puldi näppu ja ronisin kohale. Maksin 44 taala (u450eeki) ja jäin ootama, et vana karvane elektrik tagaruumidest ilmuks oma arvamust avaldama. Ootasin mingi 5min ja siis tuli tagatoast umbes 25a kena kutt, minu pult näpus. Oi ma läksin näost lillaks, seda ma ometi ei oodanud! Igatahes tüüp ütles, et pult päris ära kraabitud ja metsas aga kui ma tahan, üritab ta seda parandada.
 15min pärast oli pult valmis, mina kiirustasin koju proovima, kas saab asja või mitte. Sai ja tuju oli laes, juhheii! Thanks hottie!

 Aga muidu ma ju ütlesin, et kui üks asi metsa läheb, lähevad teised ka. No see nüüd alles algas. Tavaliselt kui ma sellele poindile pihta saan, et AHHHAAA jälle see nõme needus kallal, läheb see kiiremini üle. Aga igatahes jah, igasugu halbu uudiseid ja nõmedaid närviajavaid pisiasju on küll juhtunud. Niiet sorry, kui ma teie halbadele uudistele kohe ei reageeri, ma lihtsalt ei jõua kõikke korraga ajada.


 Okei - okei, ma lihtsalt ei oska normaalselt kirjutada enam, kõlan kui mingi vihane eesti naabritädi (mäletad, Anett, meie ülevalt naabrit w, haha, ma ei unusta kunagi, kuidas ta haamriga radikaid ja meie ust peksis. Ahjaa, see teine vastasmaja naaber ka, kes meid aknast vahtis kogu aeg ja silte sinna jättis...  ;*.)

 Aitab kah, lähen koju ja õpin uuesti kirjutama. Teie nii kaua nautige eesti imeilusat kevadet minu eest ka!!!!! Meil siin talv tulekul ja meeletult külm on, öösel ei saa magadagi!

laupäev, 7. mai 2011

It's blog time!!!!!!

Hello, hello!!!

Kõigepealt tervitused kõigile Austraallastele, kes mu blogis google translatega nuhivad :)! How are you!?

  Nädalavahetuse veetsin teleka ees, mitte midagi tehes. Teisipäevast reedeni pidin taaskord töötama. Nüüd meil päris palju uusi bäkkereid (backpackers) tulnud. Me Heleniga (see tsikk, kellega koos elame) saime õnneks enamus ajast apelsine sorteerida, teised pidid neid kottidesse toppima, mis on sada korda hullem töö.
 Apelsine sorteerides ei pea absoluutselt tööst mõtlema. Põhimõtteliselt olen kogu aeg omas mullis, mõtlen omi asju ning "don't give a fuck" mis mu ümber toimub. Selles mõttes on see isegi parem kui baaritöö. Ei pea kogu aeg naeratama ja lollitama, isegi kui tuju täitsa null on.

 No mis siis veel? Nüüd eile, reedel sai meie hosteli uute bäkkeritega kerge lõkke- ja klubiõhtu korraldatud. Üsna tore oli, aga mitte midagi erilist. Eesti peod on ikka kõvasti korralikumad kui Austraalia omad.. Oi kuidas ma nüüd oma klubitsikke igatsen :(.

 No räägiks natuke oma hostelist ka siis. Või pigem selle omanikust, Vickyst. Põhimõtteliselt on tegu siis sellise a'la 40a naisega, kes oma vana maja bäkkeritele välja üürib ja neile tööd sebib. Vicky teeb eriliseks see, et terve Mildura linn teab temast. Põhimõtteliselt siis petab, valetab ja laaberdab. Skeem on umbes selline, et töökuulutuse peale jooksevad bäkkerid siia kokku (nagu ka mina). Saavadki tööle, töötavad paar tundi ja avastavad, et midagi on natuke imelikku. Näiteks räägivad kõik, et apelsine korjates on võimalik head raha teenida, aga nemad siin saavad heal juhul $11 tunnis (120eeki vms). Seejärel avastavad, et tegelikult saavad nad ühe apelsinikasti eest $22 (240eeki) asemel $40 (450eeki), aga Vicky võtab päris palju vahelt.
 Lisaks sellele küsib raha igasugu imelike asjade eest. Meil nüüd ühes majas pole pea nädal aega vett olnud, ja Vickyt absoluutselt ei huvita. Minul õnneks on vedanud, töötan laos ja tööasju ajan otse ülemusega, mitte läbi Vicky. Kuid kui tibi veevärki korda ei saa, kolin minagi kuskile paremasse kohta. Natuke nõme on hommikul mingi 5kraadise külmaga ööriietes teise majja vee järgi joosta.

 Ah, eks asju millest lobiseda oleks veel, aga raamatukogu pannakse kohe kinni. Üritasin nüüd nii blogida, et google translate mingit jaburust kokku ei paneks, ja mulle jälle tuhat jama kaela ei tõmbaks. Veits segane tuli, aga no eilne pidu venis varjaste hommikutundideni ning kella 9 ajal ärkasin külma tõttu juba üles. Mis te must saada tahate täna, haha?!