Juulikuu viimane päev, nädalavahetuse viimased tunnid ja Vero istub oma voodis ning üritab oma möödunud nädalast säravamaid hetki meenutada. Mida pole, on huvitavad kängurumaa seiklused, mida teiega jagada.
Töö on sama. Ikka veel istun hommikul 7.00 autosse, sõidan maha 30km, jõuan oma tehase moodi hoonesse ja hakkan apelsine pakkima või sorteerima. Veedan seal keskeltläbi imetoredad 10 tundi, sõidan uuesti 30km, söön, pesen ja lähen magama. Järgmise päeva kirjelduseks võib copy-paste eelnevast jutust teha.
Neljapäeva õhtu oli õnneks natuke huvitavam. Kuna üks viimastest eestlastest, keda ma Mildurast tean, pidi laupäeval lahkuma, otsustasime välja sööma-jooma minna. Taaskord suundusime india restorani. Toit oli imehea, pudel veini ja eesti keel. Super!
Nädalavahetusteti saab aja natuke maha võtta. See reede sai taas väljas käidud. Teises bäkkeris oli seekord PUNK stiilipidu. Mina otsustasin sinna minna viimasel hetkel, niiet riietumiseks polnud väga aega. Olin seal nii kui nii ainult lühikest aega ja suundusin hoopis edasi kohalikku kluppi.
Laupäeval vedelesin poole päevani voodis ja vaatasin seriaale. Pärastlõunal suutsid prantslased mind lõpuks kossu mängima ajada. Mängust midagi erilist välja ei tulnud, lollitasime rohkem niisama seal korvi all ja hiljem laste mänguväljakul. Tundsin end taas 14 aastase pubekana seal turnikatel lolli mängides, ainult alkoholipudel puudus sellest õigest mimmi "attitude"-st.
Täna oli superpäikseline päev. Käisin raamatukogus, et oma teise aasta viisa paberid välja printida (jah, juba varsti saab esimene aasta läbi, uskumatu!!!). Hiljem vedelesin ühe iiri tüdrukuga päikese käes, arutlesime hostelidraamade üle ja jõime shampat. Mida veel ühest pühapäevast tahta?
Mis mind natuke painama on hakanud on ülikooli teema. Kas ma oleks pidanud enne aussi tulekut ikkagi ülikoolis ära käima? Ma olen siin nüüd aasta reisinud ja töötanud. Kui hästi läheb, ootab ees teinegi aasta. Jah, vahel on raske, kopp on ees, tahaks oma koju, oma sõprade juurde, aga sellised nädalavahetused nagu seekord, teevad selle kõik tasa.
Ma kohtun kogu aeg uute inimestega, enamus neist on samasugused rändurid nagu mina. Oma reisidest rääkides panevad nad mulle pähe mõtted töötamisest Lõuna-Euroopas, Ameerikas ja igal pool mujal. Reisimisest Aasias, Lõuna-Ameerikas jne.
Kas ma suudan kunagi veel oma vabadusest loobuda ja end aastateks uuesti kooliga siduda? Kui tähtis on üldse ülikooli minna? Kas ülikoolipaberid või kogemused? Okei, kui ma ei läheks ülikooli, kas mul on piisavalt õnne, et sattuda sellise töökoha otsa, mis pakub mulle võimalusi arenguks? Apelsinide pakkimine seda arvatavasti ei tee..
Vot sellised mõttes käivad mul peast läbi neid apelsine sorteerides. No ja lisaks veel seda kah, et kuna mul nüüd aasta ikkagi täis saab, äkki peaks lisaks blogidele mingi kokkuvõtva reisijutu kirjutama? Mulle ju tegelikult meeldib kirjutada ja kui siin iganädalased blogid eriti sisukad pole siis äkki reisi kokkuvõte oleks natuke rohkem?! Mis arvate?? Ahhoii, on keegi veel neid igavaks muutuvaid postitusi lugemas seal :D?!
pühapäev, 31. juuli 2011
neljapäev, 21. juuli 2011
Emotsioonid on laes, JÄLLE!
Nonii. Eile plaanisin korraliku blogi kirjutada, aga uued plaanid tulid vahele. Niisiis üritan seda täna teha.
Esmaspäeval sain oma lubade dokumendid lõpuks ometi korda. Teisipäeval panin postiga Perthi teele, nüüd jääb üle vaid uusi lube oodata. Loodetavasti ei lähe kaua! Tahan siit hullumajast minema juba!
Esmaspäeva õhtul käisime itaalia restos pastat söömas, teisipäev oli traditsiooniline pitsapäev, seekord tulime koju 15, jah, VIIETEISTKÜMNE pitsaga.. Eile käisime india toitu söömas.. No pole ime, et ma kuidagi kilosid kaotada ei suuda.
Ok, lõpuks jõudsin oma peateema juurde ja nüüd ei oska enam kuidagi sellest kirjutada. Igatahes see nädalavahetus lahkus meie hostelist vist 4 või 5 vanadest olijatest. Kolmapäeval lahkus mu vanem õde, Helen, kellega oleme siin algusest peale olnud.
Eile õhtul käisime Helenit bussijaamas ära saatmas. Meenutasime kõikki lollusi, mis ta teinud on ja saime kõvasti naerda. Aga hetkel, mil buss käivitus hakkas Helen nutma ja no loomulikult ei suutnud minagi pisaraid tagasi hoida. Ma nii vihkan hüvastijätte!!! Kõige raskem on mõelda, et väga suure tõenäosusega ei näe sa neid lahkuvaid inimesi enam mitte kunagi.
Ma olen nüüdseks 11 kuud austraalias olnud ja ma pole ikka lahkumistega harjunud. Ma üritan kogu aeg inimestega mitte liiga lähedaseks saada. Ikka suudavad mõned hinge pugeda ja järgmisel hetkel leian ennast neile arvatavasti viimast korda "tsau" ütlemas.
Loomulikult on meil tänapäeval facebook ja telefonid. Aga olgem nüüd ausad, kaua sa ikka messid ja kirjutad? Iga nädalaga jäävad need kirjad harvemaks, kuni lõpuks avastad, et pole selle inimesega juba kuid rääkinud!
Minagi hakkan vaikselt oma Mildura-apelsini otsi kokku tõmbama. Teoorias pidin ma lahkuma peale järgmist kolmapäeva, siis saab mu kolm kuud viisatööd tehtud. AGA loomulikult pidin ma oma dokumentidest jälle ilma jääma. Nüüd on mul arvatavasti paar lisanädalat juures siin hullude paradiisis.
Närv on sellele vaatamata sees. Jälle on see Bolgartist ja Kalgoorliest tuttav segaduspuntrast-emotsiooniline tunne. Ma olen õnnelik, et saan siit lõpuks minema. Ma olen kurb, et pean lahkuma kõikidest nendest inimestest, kellega on nii palju koos läbi elatud. Ma olen "excited" ehk siis ärevil vist, et lähen uude keskkonda. Ma kardan, et kas ma ikka saan hakkama, kas kõik läheb nii nagu ma tahan jne.
Ma juba kaotasin oma elu esimese vanema õe (kõlab hästi, heh). Nüüd varsti kaotan kõik oma prantsuse totakad ka. Nendega saab ju nii palju nalja, nad on kõik nii toredad tolvanid. Te peaks neid nägema. Enamus neist reisivad eraldi aga need isikud koos on lihtsalt ideaalne kooslus. Raske kirjeldada, nad on kõik nii erilised isiksused! Enne nende inimeste kohtamist oli mul kõigest prantsusmaaga seonduvast täiesti suva, aga nüüd tahaks kohe kindlasti ise seal ära käia! Oh ma jumaldan oma siinseid segaseid, ma nutan oma lahkumispäeval jälle silmad peast!
Ah, sain nüüd midagi kirja. Üritan nüüd kuidagi hetke nautida, mul ju paar nädalat apelsine jäänud veel. Oh kuidas kopp ees on. Apelsinid olid kunagi nii head, nüüd on mul kapp neid täis aga kuidagi ei kutsu sööma..
Ahjaa, seda ka, et ma igaks juhuks mainin, kuna isegi inimesed, kes siin juba pool aastat on olnud, ei tea, et AUSTRAALIA PEALINN EI OLE SYDNEY!!!!!!!!!!! Kes nüüd segaduses on siis wikipedia vms.. Edu!
Ja ühte asja unustasin ka veel mainida. Kui teil on mingeid ideid/mõtteid/teemasid, millest ma siin veel kirjutada pole taibanud, andke teada! Küllap olete söögi alla ja peale kuulnud mu tööst, pidudest ja elu-olust. Aga äkki midagi austraaliast üldiselt vms.. Andke aga teada, eks palun onju :)!
Esmaspäeval sain oma lubade dokumendid lõpuks ometi korda. Teisipäeval panin postiga Perthi teele, nüüd jääb üle vaid uusi lube oodata. Loodetavasti ei lähe kaua! Tahan siit hullumajast minema juba!
Esmaspäeva õhtul käisime itaalia restos pastat söömas, teisipäev oli traditsiooniline pitsapäev, seekord tulime koju 15, jah, VIIETEISTKÜMNE pitsaga.. Eile käisime india toitu söömas.. No pole ime, et ma kuidagi kilosid kaotada ei suuda.
Ok, lõpuks jõudsin oma peateema juurde ja nüüd ei oska enam kuidagi sellest kirjutada. Igatahes see nädalavahetus lahkus meie hostelist vist 4 või 5 vanadest olijatest. Kolmapäeval lahkus mu vanem õde, Helen, kellega oleme siin algusest peale olnud.
Eile õhtul käisime Helenit bussijaamas ära saatmas. Meenutasime kõikki lollusi, mis ta teinud on ja saime kõvasti naerda. Aga hetkel, mil buss käivitus hakkas Helen nutma ja no loomulikult ei suutnud minagi pisaraid tagasi hoida. Ma nii vihkan hüvastijätte!!! Kõige raskem on mõelda, et väga suure tõenäosusega ei näe sa neid lahkuvaid inimesi enam mitte kunagi.
Ma olen nüüdseks 11 kuud austraalias olnud ja ma pole ikka lahkumistega harjunud. Ma üritan kogu aeg inimestega mitte liiga lähedaseks saada. Ikka suudavad mõned hinge pugeda ja järgmisel hetkel leian ennast neile arvatavasti viimast korda "tsau" ütlemas.
Loomulikult on meil tänapäeval facebook ja telefonid. Aga olgem nüüd ausad, kaua sa ikka messid ja kirjutad? Iga nädalaga jäävad need kirjad harvemaks, kuni lõpuks avastad, et pole selle inimesega juba kuid rääkinud!
Minagi hakkan vaikselt oma Mildura-apelsini otsi kokku tõmbama. Teoorias pidin ma lahkuma peale järgmist kolmapäeva, siis saab mu kolm kuud viisatööd tehtud. AGA loomulikult pidin ma oma dokumentidest jälle ilma jääma. Nüüd on mul arvatavasti paar lisanädalat juures siin hullude paradiisis.
Närv on sellele vaatamata sees. Jälle on see Bolgartist ja Kalgoorliest tuttav segaduspuntrast-emotsiooniline tunne. Ma olen õnnelik, et saan siit lõpuks minema. Ma olen kurb, et pean lahkuma kõikidest nendest inimestest, kellega on nii palju koos läbi elatud. Ma olen "excited" ehk siis ärevil vist, et lähen uude keskkonda. Ma kardan, et kas ma ikka saan hakkama, kas kõik läheb nii nagu ma tahan jne.
Ma juba kaotasin oma elu esimese vanema õe (kõlab hästi, heh). Nüüd varsti kaotan kõik oma prantsuse totakad ka. Nendega saab ju nii palju nalja, nad on kõik nii toredad tolvanid. Te peaks neid nägema. Enamus neist reisivad eraldi aga need isikud koos on lihtsalt ideaalne kooslus. Raske kirjeldada, nad on kõik nii erilised isiksused! Enne nende inimeste kohtamist oli mul kõigest prantsusmaaga seonduvast täiesti suva, aga nüüd tahaks kohe kindlasti ise seal ära käia! Oh ma jumaldan oma siinseid segaseid, ma nutan oma lahkumispäeval jälle silmad peast!
Ah, sain nüüd midagi kirja. Üritan nüüd kuidagi hetke nautida, mul ju paar nädalat apelsine jäänud veel. Oh kuidas kopp ees on. Apelsinid olid kunagi nii head, nüüd on mul kapp neid täis aga kuidagi ei kutsu sööma..
Ahjaa, seda ka, et ma igaks juhuks mainin, kuna isegi inimesed, kes siin juba pool aastat on olnud, ei tea, et AUSTRAALIA PEALINN EI OLE SYDNEY!!!!!!!!!!! Kes nüüd segaduses on siis wikipedia vms.. Edu!
Ja ühte asja unustasin ka veel mainida. Kui teil on mingeid ideid/mõtteid/teemasid, millest ma siin veel kirjutada pole taibanud, andke teada! Küllap olete söögi alla ja peale kuulnud mu tööst, pidudest ja elu-olust. Aga äkki midagi austraaliast üldiselt vms.. Andke aga teada, eks palun onju :)!
pühapäev, 17. juuli 2011
Hullumaja igav elu.
Huhuhuuu.
Mida siis seekordsest nädalast meenutada? Hmm, kolmapäeval koju tulles teatas prantslane, et mulle on 2 kirja. Sain lõpuks oma politseireporti varguse kohta ja samuti postkontori teate, et mulle on pakk. JUHUU, tuju oli hetkega laes!
Reede hommikul ajasin end varem üles, et enne tööd postkontorist läbi käia. Sain oma paki eestimaise hea ja paremaga ja päeva algus oli kohe ilusam.
Tööpäev oli igav nagu alati. Peale tööd olime kõik nii väsinud, et otsustasime seekord erandi teha ja õhtul mitte välja pidutsema minna. Siiski ei tahtnud reedet raisku lasta ja läksime hoopis kahe tsikiga india toitu sööma ja veini jooma. No oli hea!!!
Laupäeval olin terve päev kuidagi väga unine. Vedasin end suure vaevaga poodidesse, et uus rahakott osta. Istusin niisama õues värske õhu ja PÄIKESEVALGUSE käes ning lobisesin taaskord poolteist tundi Kalgoorlie kutiga.
Õhtul oli meil suur BBQ grillpidu kuna väga paljud lähevad varsti minema. Lõke, grill ja tsill. No päris mõnus, aga ma olin ju nii väsinud. Sõin oma maisi, jõin paar koksi ja otsustasin, et mina küll täna välja ei viitsi minna. Vahetasin riided ja läksin voodisse filme vaatama.
Ma teadsin, et kaua mul rahu pole. Mul siin ju kaks peoloomadest "õde", kes ei lepi sellega, et ma koju jäin. Varsti tuligi üks õiendama, et mis see nüüd olgu. Kutsus teise ka korda majja lööma ja möll lõppes sellega, et mind tiriti sõna otseses mõttes kolinal nari teiselt korruselt alla. Edasi peksti mind vannituppa ja öeldi, et mul on 20min, et end valmis panna.
Kuna üks õdedest, Helen, nüüd kolmapäeval minema läheb, vedasingi välja end. No totter on siin ainuke kaine olla. Kõik tundusid nii veidrad. Kohanemine võttis tükk aega, aga edasi hakkas juba lõbusam. Kokkuvõttes oli täitsa OK ja ei kahetse.
Täna, pühapäeval, käisin kinos bridesmaidi vaatamas. No täitsa normaalne, kuigi mitte midagi erilist. Nüüd selgus, et teistel plaan veel Potterit vaatama minna kell 9 õhtul. Ei tea, mis sellest saab. Ehk ühinen ja lähen uuesti kinno.. Samas homme vaja vara ärgata ju.. Oh ei tea :).
Mida siis seekordsest nädalast meenutada? Hmm, kolmapäeval koju tulles teatas prantslane, et mulle on 2 kirja. Sain lõpuks oma politseireporti varguse kohta ja samuti postkontori teate, et mulle on pakk. JUHUU, tuju oli hetkega laes!
Reede hommikul ajasin end varem üles, et enne tööd postkontorist läbi käia. Sain oma paki eestimaise hea ja paremaga ja päeva algus oli kohe ilusam.
Tööpäev oli igav nagu alati. Peale tööd olime kõik nii väsinud, et otsustasime seekord erandi teha ja õhtul mitte välja pidutsema minna. Siiski ei tahtnud reedet raisku lasta ja läksime hoopis kahe tsikiga india toitu sööma ja veini jooma. No oli hea!!!
Laupäeval olin terve päev kuidagi väga unine. Vedasin end suure vaevaga poodidesse, et uus rahakott osta. Istusin niisama õues värske õhu ja PÄIKESEVALGUSE käes ning lobisesin taaskord poolteist tundi Kalgoorlie kutiga.
Õhtul oli meil suur BBQ grillpidu kuna väga paljud lähevad varsti minema. Lõke, grill ja tsill. No päris mõnus, aga ma olin ju nii väsinud. Sõin oma maisi, jõin paar koksi ja otsustasin, et mina küll täna välja ei viitsi minna. Vahetasin riided ja läksin voodisse filme vaatama.
Ma teadsin, et kaua mul rahu pole. Mul siin ju kaks peoloomadest "õde", kes ei lepi sellega, et ma koju jäin. Varsti tuligi üks õiendama, et mis see nüüd olgu. Kutsus teise ka korda majja lööma ja möll lõppes sellega, et mind tiriti sõna otseses mõttes kolinal nari teiselt korruselt alla. Edasi peksti mind vannituppa ja öeldi, et mul on 20min, et end valmis panna.
Kuna üks õdedest, Helen, nüüd kolmapäeval minema läheb, vedasingi välja end. No totter on siin ainuke kaine olla. Kõik tundusid nii veidrad. Kohanemine võttis tükk aega, aga edasi hakkas juba lõbusam. Kokkuvõttes oli täitsa OK ja ei kahetse.
Täna, pühapäeval, käisin kinos bridesmaidi vaatamas. No täitsa normaalne, kuigi mitte midagi erilist. Nüüd selgus, et teistel plaan veel Potterit vaatama minna kell 9 õhtul. Ei tea, mis sellest saab. Ehk ühinen ja lähen uuesti kinno.. Samas homme vaja vara ärgata ju.. Oh ei tea :).
esmaspäev, 11. juuli 2011
Kes arvas, et ma liialdan, kui ütlesin, et elan hullumajas?
Ollalllaaa, kolmapäeva õhtul otsustasin, et vajan vaba päeva apelsinidest eemal. Neljapäeva hommikul saigi bossile helistatud ja end haigeks valetatud, no worries.
Reedel vedasin suure vaevaga tööle end, kohale jõudes avastasin, et pea polegi unest paks vaid valutab päris hullusti, mul on külm ja teistel pole ning teiste sõnul olin näost punane. Enesetunne oli nii halb, et läksin taaskord bossi jutule, et töölt minema saada. Boss ütles, et ma näen välja nagu hakkaks kohe nutma ja saatis koju mu.
Reedene päev mööduski põhiliselt voodis vedeledes ja maksu tagastasi saamise dokumentidega jännates. Pidin mõned välja printima, kopeerima, skännima jne. Lõpuks saatsin oma faili taxbacki ära ja nüüd võin rahus oma umbes 30 000.- eeku ootama jääda. Mõnus, ehh?
Kes arvas, et ma liialdan, kui ütlesin, et elan hullumajas?
Laupäeval tundsin end lõpuks paremini ja otsustasin teistega õhtul välja minna. Tunne oli hea, tahtsin tsillida, sest eelmisel nädalavahetusel jäi Adelaide tõttu pidutsemata.
Mõned koksid, uus peokleit selga, meik ja soeng, ning läksimegi suure kambaga baari. Õhtu oli väga tsill kuni ühel hetkel avastasin, et mu jakk ja käekott ei ole seal, kuhu ma nad jätsin. Tormasin vihasena vetsu ning teepeal leidsin oma jaki nurka visatuna. Kotti polnud. Võtsin oma jaki ja läksin vandudes koju tagasi.
Kodus hüppasin kohe netti, saatsin purjus peaga panka ja telefonifirmasse kirjad ning läksin magama.
Mõne aja pärast ajas üks prantsuse poiss mind üles korra. Tuiasin paar minutit taas teiste seltskonnas ja seejärel läksin magama tagasi, sest tuju oli koti pärast täiesti rikutud. Varsti tuli aga töökaaslane Helen mu nina näppima. Ajas temagi mind üles ja taaskord tuiasin mõned minutid majas ringi.
Avastasin, et naabermaja poiss oli lolliks läinud. Tema oli nimelt üks vähestest, kes teistega pidu ei pannud. Lärmi tõttu lükkas külmkapi välisukse ette. Kui tsikid sisse saamiseks laamendama hakkasid, kahmas kutt tulekustuti ja lasi tsikid ning terve maja sellega täis. Sellest tuli loomulikult hull lärm ja sõda. Tuiasin seal natuke ja läksin tagasi magama. Hullumaja, jah!
Natukese aja pärast läks uus kisa lahti. Mind aeti voodist välja, öeldi, et pean oma auto maja eest ära ajama, et üks kutt minestas ära ja on vaja haiglasse viia. Kutt ei ärkanud isegi peksmise ja tagumise peale üles. Hüppasin sokkidega autosse, et auto eest ära ajada, kui kutt minu autosse juba lükati. Egas midagi, sellises oluorras ei saa ju öelda, et kuulge ma olen purjus ja ma ei sõida.
Läksimegi haiglasse. Teel sinna ärkas kutt lõpuks üles, siiski otsustasime ta ülevaatusele viia. Haiglas ootasime kõigepealt pool tundi, et ta jutule võetaks. Seejärel ootasime kindlasti kohe üle tunni tema järel. Megakülm oli, ebamugavad pingid ja me kõik olime purjus ja väsinud. Üritasime seal kuidagi magada, aga no mul ei õnnestunud. Hommikul, kui päike tõusnud oli ja ma juba kaineks saanud, saime lõpuks tagasi koju tulla. Kutil olevat CO2 veres olnud vms. Ei tea, no igatahes jama jama, aga mitte midagi väga hullu vast.
Kodus ronisin kohe voodisse. Kella 12 ajal ajasid majakaaslased oma lobaga üles mind. Tuiasin terve päeva, uurisin mis dokumente ja pabereid on oma lubade/pangakaartide jms tagasi saamiseks vaja jne.
Täna, esmasp, küsisin jälle töölt varem ära, et saaks oma asju ajada. Käisin pangas ajasin need asjad korda, käisin telefoni firma poes, ajasin selle asja ka joonde. Jumal tänatud, et mul mu vana telf veel alles on! Viimasel minutil jõudsin ka raamatukokku, et uute lubade avaldus välja printida. Seejärel läksin politseisse, et mingi varguse avaldus saada, mida lubade jaoks vaja on. Ning samuti oli vaja saada mingeid templeid mu passikoopiale ja pangadokumentidele.
Politsei jaoskonnas tuli minuga rääkima mingi totaalne bitch, kes tõmbles selle pärast, et ma laupäeva öösel vargusest teatama ei tulnud. Lõpuks lubas mulle selle avalduse siiski ära kirjutada, postiga saata ja siis jalutas lihtsalt minema. Ma läksin vihasena välja ja pidin taaskord tunnistama, et austraalia politsei on ikka täiesti kohutav!
Nüüd pean siis ootama, kuni see bitch mulle selle varguse dokumendi saadab, siis pean uuesti politseisse minema, et need templid ka ikka saada. Siis pean oma dokumendid postiga Perthi saatma ja ootama ning lootma, et sellest piisab ja nad saadavad mulle mu load. No kurat küll, mul ainult 2 nädalat seda lolli tööd jäänud ja nüüd see jama võib mind siin veel paar lisanädalat kinni hoida. Kuidas mul kogu aeg midagi juhtub?
Muideks, see oli esimene kord kui kogu oma kolina endaga baari kaasa võtsin!!!! Ja kurat, mul ju varem ka rahakott ära varastatud siin austraalias. Palju võib juhtuda ahhhh?!??!
Muidu veel seda ka, et naljakas on see, et mind see vargus ei ajanud üldse närvi. Mu majakaaslased imestasid, et ma nii rahulik olin ja ütlesid, et nad ka rohkem vihased kui ma. Täna tööl olin ka terve päev nii heas tujus ja jumala chill. Küllap ma olen lihtsalt õnnelik, et mulle materjaalsed väärtused nii korda ei lähe. Praegu lihtsalt megavihane, et taaskord mingi hull paberimajandus lahti läheb, et need load kätte saada. Miks peavad aussi süsteemid nii keerulised olema?!
Muidu täna avastasin oma auto kojameeste vahelt sildi telefoninumbri ja sisuga: If ya ever need your car tyres pumped up let us know (kui sul vaja kunagi autorehvid täis pumbata, anna meile teada). Päris kõva pick-up line, mwahhaha :). Oi, kuidas mind huvitab, kes see oli ainult. Meil siin naabermajas elab päris palju noori poisse, küllap keegi neist :).
Reedel vedasin suure vaevaga tööle end, kohale jõudes avastasin, et pea polegi unest paks vaid valutab päris hullusti, mul on külm ja teistel pole ning teiste sõnul olin näost punane. Enesetunne oli nii halb, et läksin taaskord bossi jutule, et töölt minema saada. Boss ütles, et ma näen välja nagu hakkaks kohe nutma ja saatis koju mu.
Reedene päev mööduski põhiliselt voodis vedeledes ja maksu tagastasi saamise dokumentidega jännates. Pidin mõned välja printima, kopeerima, skännima jne. Lõpuks saatsin oma faili taxbacki ära ja nüüd võin rahus oma umbes 30 000.- eeku ootama jääda. Mõnus, ehh?
Kes arvas, et ma liialdan, kui ütlesin, et elan hullumajas?
Laupäeval tundsin end lõpuks paremini ja otsustasin teistega õhtul välja minna. Tunne oli hea, tahtsin tsillida, sest eelmisel nädalavahetusel jäi Adelaide tõttu pidutsemata.
Mõned koksid, uus peokleit selga, meik ja soeng, ning läksimegi suure kambaga baari. Õhtu oli väga tsill kuni ühel hetkel avastasin, et mu jakk ja käekott ei ole seal, kuhu ma nad jätsin. Tormasin vihasena vetsu ning teepeal leidsin oma jaki nurka visatuna. Kotti polnud. Võtsin oma jaki ja läksin vandudes koju tagasi.
Kodus hüppasin kohe netti, saatsin purjus peaga panka ja telefonifirmasse kirjad ning läksin magama.
Mõne aja pärast ajas üks prantsuse poiss mind üles korra. Tuiasin paar minutit taas teiste seltskonnas ja seejärel läksin magama tagasi, sest tuju oli koti pärast täiesti rikutud. Varsti tuli aga töökaaslane Helen mu nina näppima. Ajas temagi mind üles ja taaskord tuiasin mõned minutid majas ringi.
Avastasin, et naabermaja poiss oli lolliks läinud. Tema oli nimelt üks vähestest, kes teistega pidu ei pannud. Lärmi tõttu lükkas külmkapi välisukse ette. Kui tsikid sisse saamiseks laamendama hakkasid, kahmas kutt tulekustuti ja lasi tsikid ning terve maja sellega täis. Sellest tuli loomulikult hull lärm ja sõda. Tuiasin seal natuke ja läksin tagasi magama. Hullumaja, jah!
Natukese aja pärast läks uus kisa lahti. Mind aeti voodist välja, öeldi, et pean oma auto maja eest ära ajama, et üks kutt minestas ära ja on vaja haiglasse viia. Kutt ei ärkanud isegi peksmise ja tagumise peale üles. Hüppasin sokkidega autosse, et auto eest ära ajada, kui kutt minu autosse juba lükati. Egas midagi, sellises oluorras ei saa ju öelda, et kuulge ma olen purjus ja ma ei sõida.
Läksimegi haiglasse. Teel sinna ärkas kutt lõpuks üles, siiski otsustasime ta ülevaatusele viia. Haiglas ootasime kõigepealt pool tundi, et ta jutule võetaks. Seejärel ootasime kindlasti kohe üle tunni tema järel. Megakülm oli, ebamugavad pingid ja me kõik olime purjus ja väsinud. Üritasime seal kuidagi magada, aga no mul ei õnnestunud. Hommikul, kui päike tõusnud oli ja ma juba kaineks saanud, saime lõpuks tagasi koju tulla. Kutil olevat CO2 veres olnud vms. Ei tea, no igatahes jama jama, aga mitte midagi väga hullu vast.
Kodus ronisin kohe voodisse. Kella 12 ajal ajasid majakaaslased oma lobaga üles mind. Tuiasin terve päeva, uurisin mis dokumente ja pabereid on oma lubade/pangakaartide jms tagasi saamiseks vaja jne.
Täna, esmasp, küsisin jälle töölt varem ära, et saaks oma asju ajada. Käisin pangas ajasin need asjad korda, käisin telefoni firma poes, ajasin selle asja ka joonde. Jumal tänatud, et mul mu vana telf veel alles on! Viimasel minutil jõudsin ka raamatukokku, et uute lubade avaldus välja printida. Seejärel läksin politseisse, et mingi varguse avaldus saada, mida lubade jaoks vaja on. Ning samuti oli vaja saada mingeid templeid mu passikoopiale ja pangadokumentidele.
Politsei jaoskonnas tuli minuga rääkima mingi totaalne bitch, kes tõmbles selle pärast, et ma laupäeva öösel vargusest teatama ei tulnud. Lõpuks lubas mulle selle avalduse siiski ära kirjutada, postiga saata ja siis jalutas lihtsalt minema. Ma läksin vihasena välja ja pidin taaskord tunnistama, et austraalia politsei on ikka täiesti kohutav!
Nüüd pean siis ootama, kuni see bitch mulle selle varguse dokumendi saadab, siis pean uuesti politseisse minema, et need templid ka ikka saada. Siis pean oma dokumendid postiga Perthi saatma ja ootama ning lootma, et sellest piisab ja nad saadavad mulle mu load. No kurat küll, mul ainult 2 nädalat seda lolli tööd jäänud ja nüüd see jama võib mind siin veel paar lisanädalat kinni hoida. Kuidas mul kogu aeg midagi juhtub?
Muideks, see oli esimene kord kui kogu oma kolina endaga baari kaasa võtsin!!!! Ja kurat, mul ju varem ka rahakott ära varastatud siin austraalias. Palju võib juhtuda ahhhh?!??!
Muidu veel seda ka, et naljakas on see, et mind see vargus ei ajanud üldse närvi. Mu majakaaslased imestasid, et ma nii rahulik olin ja ütlesid, et nad ka rohkem vihased kui ma. Täna tööl olin ka terve päev nii heas tujus ja jumala chill. Küllap ma olen lihtsalt õnnelik, et mulle materjaalsed väärtused nii korda ei lähe. Praegu lihtsalt megavihane, et taaskord mingi hull paberimajandus lahti läheb, et need load kätte saada. Miks peavad aussi süsteemid nii keerulised olema?!
Muidu täna avastasin oma auto kojameeste vahelt sildi telefoninumbri ja sisuga: If ya ever need your car tyres pumped up let us know (kui sul vaja kunagi autorehvid täis pumbata, anna meile teada). Päris kõva pick-up line, mwahhaha :). Oi, kuidas mind huvitab, kes see oli ainult. Meil siin naabermajas elab päris palju noori poisse, küllap keegi neist :).
 | |
| Heleniga :) |
esmaspäev, 4. juuli 2011
Oooo nädalavahetus!!!!!
Ma ei suuda uskuda, et jälle nädal vahele jäi. Kuidas aeg nii kiiresti läheb? Appi!
Igatahes nädala sees tegime kahe itaalia tüdrukuga tööl plaani, et reedel peale tööd läheme Adelaide. Terve nädal ootasime reedese tööpäeva lõppu, mis loomulikult venis ja venis kuni kella 6ni! Seega Adelaide sõitu saime alustada kell 7, mis omakorda tähendas pimedas sõitmist.
Sõit kestis mingi 4 tundi. Ühtegi känguru, rebast ega jänest ei näinudki, wuuhuuu. Adelaide asub lõuna-austraalia nö osariigis ja me olime totaalselt unustanud, et sinna osariiki ei tohi mujalt puuvilju sisse tuua. Mingi reegel äädikakärbeste eemale hoidmiseks. Meil autos oli loomulikult töölt võetud mandariine, apelsine ja greipe. Piiripunkti nähes läksime kõik paanikasse ja hakkasime puuvilju aknast välja loopima. Nalja nabani.
Linnas otsisime tükk aega hostelist, mis oleks ööpäev läbi avatud ja pakuks tasuta parkimist. Lõpuks saime kuskile peatänava hostelisse. Mingi üsna urgas koht, kus peale meie oli ainult paar inimest. Auto parkimise eest pidime siiski maksma.
Laupäev oli siis Adelaide avastamise päev. Ilmataat meie poolt polnud, vihma sadas terve päev. Sellest ei lasknud meie end heidutada ja tuiasime siiski terve päev linnas. Käisime muuseumis, poodides, hiina-linnas jne. Adelaide on ikka kõvasti kenam kui Perth. Mulle näiteks meeletult meeldisid sellised Stockholmi kesklinna sarnased hooned. Sorry, ma tõesti ei tea mis selle stiili nimi on.
Õhtul käisime mingis vesipiibu kohvikus. Üks itaalia tüdrukutest polnud seda kunagi varem teinud, polnud isegi näinud. Taaskord oli üsna tsill ja nalja sai ka. Peale vessarit läksime kuskile hispaania klubisse, kus sai mingit hispaania veini-puuvilja jooki joodud. Koju tagasi läksime siiski üsna varakult.
Pühapäeval oli shopingu päev. Läksime Adelaidest natuke välja, Elizabethi. Seal mõnus suur shopingukeskus, kus olid kõik riidepoed, mida Perthiaegadest igatsenud olin. Sain omale päris mitu uut eset ja jäin sajaga rahule!
Tagasisõidul peatusime mitmetes kenades kohtades, klõpsisime pilte ja tsillisime niisama. Koju jõudsin mingi 7 aeg, aga selleks ajaks olin totaalselt laip. Tegemisi oli nii palju, et magama jõudsin alles peale 11!! Päris jube, sest 6.00 pidin ju ärkama!
Igatahes nii palju siis kiirelt reisimuljeid. Muidu on mul kõigest nii kopp ees! Mingi ministress vist. Adelaides kah eelistasin üksi linnapeal tuiata. No kõikkidest Mildura inimestest nii kopp ees! Nojaa tööst ei hakka rääkimagi eksole.. Kas ma olen öelnud töö kohta, et enam igavamaks ei saa minna? Kui olen siis eksisin! Kõik lahedad inimesed on läinud ja nüüd mingi kuivikute kari kokku aetud. Tõsiselt!! Te peaks seda loomaaeda nägema. Mul on piinlik nendega seal olla, need sellised ehtsad hallid vabrikuhiired. Õnneks on mul paariks nädalaks veel Helen ja prantsuse tsikk. Ilma nendeta sureks kohe maha seal... Kohutav!
Üldse noh! Tegelikult on ju mingi paar nädalat ainult jäänud.. Täiega tahan minema juba aga samas on nii suur hirm, et mis ma nüüd tegema hakkan. Kuhu lähen, mis teen jne.. Lääne-aussis oli ju nii palju tuttavaid ja kuidagi lihtsam.. Siin idakaldal on elu mulle veel võõras. Niiet ühesõnaga on mind jälle see reisipaanika tabanud, mis iga kord rutiinist lahti pääsedes! Nojahh noh, oma Kalgoorlie kutti igatsen ka. Võiks juba üle saada ju :S! Issand kui loll tunne! Oehh.. Tahaks eestisse tagasi RAISKKKKK aga ei, ma ei anna alla veel :). (palju ma seda nüüd öelnud olen??)
pilte adelaidest : www.picasaweb.google.com/antik91/adelaide vist.. no ei viitsi siia laadima hakata, sorry!
Igatahes nädala sees tegime kahe itaalia tüdrukuga tööl plaani, et reedel peale tööd läheme Adelaide. Terve nädal ootasime reedese tööpäeva lõppu, mis loomulikult venis ja venis kuni kella 6ni! Seega Adelaide sõitu saime alustada kell 7, mis omakorda tähendas pimedas sõitmist.
Sõit kestis mingi 4 tundi. Ühtegi känguru, rebast ega jänest ei näinudki, wuuhuuu. Adelaide asub lõuna-austraalia nö osariigis ja me olime totaalselt unustanud, et sinna osariiki ei tohi mujalt puuvilju sisse tuua. Mingi reegel äädikakärbeste eemale hoidmiseks. Meil autos oli loomulikult töölt võetud mandariine, apelsine ja greipe. Piiripunkti nähes läksime kõik paanikasse ja hakkasime puuvilju aknast välja loopima. Nalja nabani.
Linnas otsisime tükk aega hostelist, mis oleks ööpäev läbi avatud ja pakuks tasuta parkimist. Lõpuks saime kuskile peatänava hostelisse. Mingi üsna urgas koht, kus peale meie oli ainult paar inimest. Auto parkimise eest pidime siiski maksma.
Laupäev oli siis Adelaide avastamise päev. Ilmataat meie poolt polnud, vihma sadas terve päev. Sellest ei lasknud meie end heidutada ja tuiasime siiski terve päev linnas. Käisime muuseumis, poodides, hiina-linnas jne. Adelaide on ikka kõvasti kenam kui Perth. Mulle näiteks meeletult meeldisid sellised Stockholmi kesklinna sarnased hooned. Sorry, ma tõesti ei tea mis selle stiili nimi on.
Õhtul käisime mingis vesipiibu kohvikus. Üks itaalia tüdrukutest polnud seda kunagi varem teinud, polnud isegi näinud. Taaskord oli üsna tsill ja nalja sai ka. Peale vessarit läksime kuskile hispaania klubisse, kus sai mingit hispaania veini-puuvilja jooki joodud. Koju tagasi läksime siiski üsna varakult.
Pühapäeval oli shopingu päev. Läksime Adelaidest natuke välja, Elizabethi. Seal mõnus suur shopingukeskus, kus olid kõik riidepoed, mida Perthiaegadest igatsenud olin. Sain omale päris mitu uut eset ja jäin sajaga rahule!
Tagasisõidul peatusime mitmetes kenades kohtades, klõpsisime pilte ja tsillisime niisama. Koju jõudsin mingi 7 aeg, aga selleks ajaks olin totaalselt laip. Tegemisi oli nii palju, et magama jõudsin alles peale 11!! Päris jube, sest 6.00 pidin ju ärkama!
Igatahes nii palju siis kiirelt reisimuljeid. Muidu on mul kõigest nii kopp ees! Mingi ministress vist. Adelaides kah eelistasin üksi linnapeal tuiata. No kõikkidest Mildura inimestest nii kopp ees! Nojaa tööst ei hakka rääkimagi eksole.. Kas ma olen öelnud töö kohta, et enam igavamaks ei saa minna? Kui olen siis eksisin! Kõik lahedad inimesed on läinud ja nüüd mingi kuivikute kari kokku aetud. Tõsiselt!! Te peaks seda loomaaeda nägema. Mul on piinlik nendega seal olla, need sellised ehtsad hallid vabrikuhiired. Õnneks on mul paariks nädalaks veel Helen ja prantsuse tsikk. Ilma nendeta sureks kohe maha seal... Kohutav!
Üldse noh! Tegelikult on ju mingi paar nädalat ainult jäänud.. Täiega tahan minema juba aga samas on nii suur hirm, et mis ma nüüd tegema hakkan. Kuhu lähen, mis teen jne.. Lääne-aussis oli ju nii palju tuttavaid ja kuidagi lihtsam.. Siin idakaldal on elu mulle veel võõras. Niiet ühesõnaga on mind jälle see reisipaanika tabanud, mis iga kord rutiinist lahti pääsedes! Nojahh noh, oma Kalgoorlie kutti igatsen ka. Võiks juba üle saada ju :S! Issand kui loll tunne! Oehh.. Tahaks eestisse tagasi RAISKKKKK aga ei, ma ei anna alla veel :). (palju ma seda nüüd öelnud olen??)
pilte adelaidest : www.picasaweb.google.com/antik91/adelaide vist.. no ei viitsi siia laadima hakata, sorry!
Tellimine:
Postitused (Atom)