Minu tõusude ja mõõnade down-under.

 Juulikuu viimane päev, nädalavahetuse viimased tunnid ja Vero istub oma voodis ning üritab oma möödunud nädalast säravamaid hetki meenutada. Mida pole, on huvitavad kängurumaa seiklused, mida teiega jagada.

 Töö on sama. Ikka veel istun hommikul 7.00 autosse, sõidan maha 30km, jõuan oma tehase moodi hoonesse ja hakkan apelsine pakkima või sorteerima. Veedan seal keskeltläbi imetoredad 10 tundi, sõidan uuesti 30km, söön, pesen ja lähen magama. Järgmise päeva kirjelduseks võib copy-paste eelnevast jutust teha.

 Neljapäeva õhtu oli õnneks natuke huvitavam. Kuna üks viimastest eestlastest, keda ma Mildurast tean, pidi laupäeval lahkuma, otsustasime välja sööma-jooma minna. Taaskord suundusime india restorani. Toit oli imehea, pudel veini ja eesti keel. Super!

 Nädalavahetusteti saab aja natuke maha võtta. See reede sai taas väljas käidud. Teises bäkkeris oli seekord PUNK stiilipidu. Mina otsustasin sinna minna viimasel hetkel, niiet riietumiseks polnud väga aega. Olin seal nii kui nii ainult lühikest aega ja suundusin hoopis edasi kohalikku kluppi.
 Laupäeval vedelesin poole päevani voodis ja vaatasin seriaale. Pärastlõunal suutsid prantslased mind lõpuks kossu mängima ajada. Mängust midagi erilist välja ei tulnud, lollitasime rohkem niisama seal korvi all ja hiljem laste mänguväljakul. Tundsin end taas 14 aastase pubekana seal turnikatel lolli mängides, ainult alkoholipudel puudus sellest õigest mimmi "attitude"-st.
 Täna oli superpäikseline päev. Käisin raamatukogus, et oma teise aasta viisa paberid välja printida (jah, juba varsti saab esimene aasta läbi, uskumatu!!!). Hiljem vedelesin ühe iiri tüdrukuga päikese käes, arutlesime hostelidraamade üle ja jõime shampat. Mida veel ühest pühapäevast tahta?


 Mis mind natuke painama on hakanud on ülikooli teema. Kas ma oleks pidanud enne aussi tulekut ikkagi ülikoolis ära käima? Ma olen siin nüüd aasta reisinud ja töötanud. Kui hästi läheb, ootab ees teinegi aasta. Jah, vahel on raske, kopp on ees, tahaks oma koju, oma sõprade juurde, aga sellised nädalavahetused nagu seekord, teevad selle kõik tasa.
 Ma kohtun kogu aeg uute inimestega, enamus neist on samasugused rändurid nagu mina. Oma reisidest rääkides panevad nad mulle pähe mõtted töötamisest Lõuna-Euroopas, Ameerikas ja igal pool mujal. Reisimisest Aasias, Lõuna-Ameerikas jne.
 Kas ma suudan kunagi veel oma vabadusest loobuda ja end aastateks uuesti kooliga siduda? Kui tähtis on üldse ülikooli minna? Kas ülikoolipaberid või kogemused? Okei, kui ma ei läheks ülikooli, kas mul on piisavalt õnne, et sattuda sellise töökoha otsa, mis pakub mulle võimalusi arenguks? Apelsinide pakkimine seda arvatavasti ei tee..

 Vot sellised mõttes käivad mul peast läbi neid apelsine sorteerides. No ja lisaks veel seda kah, et kuna mul nüüd aasta ikkagi täis saab, äkki peaks lisaks blogidele mingi kokkuvõtva reisijutu kirjutama? Mulle ju tegelikult meeldib kirjutada ja kui siin iganädalased blogid eriti sisukad pole siis äkki reisi kokkuvõte oleks natuke rohkem?! Mis arvate?? Ahhoii, on keegi veel neid igavaks muutuvaid postitusi lugemas seal :D?!

Emotsioonid on laes, JÄLLE!

 Nonii. Eile plaanisin korraliku blogi kirjutada, aga uued plaanid tulid vahele. Niisiis üritan seda täna teha.

 Esmaspäeval sain oma lubade dokumendid lõpuks ometi korda. Teisipäeval panin postiga Perthi teele, nüüd jääb üle vaid uusi lube oodata. Loodetavasti ei lähe kaua! Tahan siit hullumajast minema juba!

  Esmaspäeva õhtul käisime itaalia restos pastat söömas, teisipäev oli traditsiooniline pitsapäev, seekord tulime koju 15, jah, VIIETEISTKÜMNE pitsaga.. Eile käisime india toitu söömas.. No pole ime, et ma kuidagi kilosid kaotada ei suuda.

 Ok, lõpuks jõudsin oma peateema juurde ja nüüd ei oska enam kuidagi sellest kirjutada. Igatahes see nädalavahetus lahkus meie hostelist vist 4 või 5 vanadest olijatest. Kolmapäeval lahkus mu vanem õde, Helen, kellega oleme siin algusest peale olnud.
 Eile õhtul käisime Helenit bussijaamas ära saatmas. Meenutasime kõikki lollusi, mis ta teinud on ja saime kõvasti naerda. Aga hetkel, mil buss käivitus hakkas Helen nutma ja no loomulikult ei suutnud minagi pisaraid tagasi hoida. Ma nii vihkan hüvastijätte!!! Kõige raskem on mõelda, et väga suure tõenäosusega ei näe sa neid lahkuvaid inimesi enam mitte kunagi.
 Ma olen nüüdseks 11 kuud austraalias olnud ja ma pole ikka lahkumistega harjunud. Ma üritan kogu aeg inimestega mitte liiga lähedaseks saada. Ikka suudavad mõned hinge pugeda ja järgmisel hetkel leian ennast neile arvatavasti viimast korda "tsau" ütlemas.
 Loomulikult on meil tänapäeval facebook ja telefonid. Aga olgem nüüd ausad, kaua sa ikka messid ja kirjutad? Iga nädalaga jäävad need kirjad harvemaks, kuni lõpuks avastad, et pole selle inimesega juba kuid rääkinud!

 Minagi hakkan vaikselt oma Mildura-apelsini otsi kokku tõmbama. Teoorias pidin ma lahkuma peale järgmist kolmapäeva, siis saab mu kolm kuud viisatööd tehtud. AGA loomulikult pidin ma oma dokumentidest jälle ilma jääma. Nüüd on mul arvatavasti paar lisanädalat juures siin hullude paradiisis.
 Närv on sellele vaatamata sees. Jälle on see Bolgartist ja Kalgoorliest tuttav segaduspuntrast-emotsiooniline tunne. Ma olen õnnelik, et saan siit lõpuks minema. Ma olen kurb, et pean lahkuma kõikidest nendest inimestest, kellega on nii palju koos läbi elatud. Ma olen "excited" ehk siis ärevil vist, et lähen uude keskkonda. Ma kardan, et kas ma ikka saan hakkama, kas kõik läheb nii nagu ma tahan jne.
 Ma juba kaotasin oma elu esimese vanema õe (kõlab hästi, heh). Nüüd varsti kaotan kõik oma prantsuse totakad ka. Nendega saab ju nii palju nalja, nad on kõik nii toredad tolvanid. Te peaks neid nägema. Enamus neist reisivad eraldi aga need isikud koos on lihtsalt ideaalne kooslus. Raske kirjeldada, nad on kõik nii erilised isiksused! Enne nende inimeste kohtamist oli mul kõigest prantsusmaaga seonduvast täiesti suva, aga nüüd tahaks kohe kindlasti ise seal ära käia! Oh ma jumaldan oma siinseid segaseid, ma nutan oma lahkumispäeval jälle silmad peast!

 Ah, sain nüüd midagi kirja. Üritan nüüd kuidagi hetke nautida, mul ju paar nädalat apelsine jäänud veel. Oh kuidas kopp ees on. Apelsinid olid kunagi nii head, nüüd on mul kapp neid täis aga kuidagi ei kutsu sööma..

 Ahjaa, seda ka, et ma igaks juhuks mainin, kuna isegi inimesed, kes siin juba pool aastat on olnud, ei tea, et AUSTRAALIA PEALINN EI OLE SYDNEY!!!!!!!!!!! Kes nüüd segaduses on siis wikipedia vms.. Edu!

 Ja ühte asja unustasin ka veel mainida. Kui teil on mingeid ideid/mõtteid/teemasid, millest ma siin veel kirjutada pole taibanud, andke teada! Küllap olete söögi alla ja peale kuulnud mu tööst, pidudest ja elu-olust. Aga äkki midagi austraaliast üldiselt vms.. Andke aga teada, eks palun onju :)!

Hullumaja igav elu.

 Huhuhuuu.

 Mida siis seekordsest nädalast meenutada? Hmm, kolmapäeval koju tulles teatas prantslane, et mulle on 2 kirja. Sain lõpuks oma politseireporti varguse kohta ja samuti postkontori teate, et mulle on pakk. JUHUU, tuju oli hetkega laes!
 Reede hommikul ajasin end varem üles, et enne tööd postkontorist läbi käia. Sain oma paki eestimaise hea ja paremaga ja päeva algus oli kohe ilusam.
 Tööpäev oli igav nagu alati. Peale tööd olime kõik nii väsinud, et otsustasime seekord erandi teha ja õhtul mitte välja pidutsema minna. Siiski ei tahtnud reedet raisku lasta ja läksime hoopis kahe tsikiga india toitu sööma ja veini jooma. No oli hea!!!
 Laupäeval olin terve päev kuidagi väga unine. Vedasin end suure vaevaga poodidesse, et uus rahakott osta. Istusin niisama õues värske õhu ja PÄIKESEVALGUSE käes ning lobisesin taaskord poolteist tundi Kalgoorlie kutiga.
 Õhtul oli meil suur BBQ grillpidu kuna väga paljud lähevad varsti minema. Lõke, grill ja tsill. No päris mõnus, aga ma olin ju nii väsinud. Sõin oma maisi, jõin paar koksi ja otsustasin, et mina küll täna välja ei viitsi minna. Vahetasin riided ja läksin voodisse filme vaatama.
 Ma teadsin, et kaua mul rahu pole. Mul siin ju kaks peoloomadest "õde", kes ei lepi sellega, et ma koju jäin. Varsti tuligi üks õiendama, et mis see nüüd olgu. Kutsus teise ka korda majja lööma ja möll lõppes sellega, et mind tiriti sõna otseses mõttes kolinal nari teiselt korruselt alla. Edasi peksti mind vannituppa ja öeldi, et mul on 20min, et end valmis panna.
 Kuna üks õdedest, Helen, nüüd kolmapäeval minema läheb, vedasingi välja end. No totter on siin ainuke kaine olla. Kõik tundusid nii veidrad. Kohanemine võttis tükk aega, aga edasi hakkas juba lõbusam. Kokkuvõttes oli täitsa OK ja ei kahetse.
 Täna, pühapäeval, käisin kinos bridesmaidi vaatamas. No täitsa normaalne, kuigi mitte midagi erilist. Nüüd selgus, et teistel plaan veel Potterit vaatama minna kell 9 õhtul. Ei tea, mis sellest saab. Ehk ühinen ja lähen uuesti kinno.. Samas homme vaja vara ärgata ju.. Oh ei tea :).

Kes arvas, et ma liialdan, kui ütlesin, et elan hullumajas?

 Ollalllaaa, kolmapäeva õhtul otsustasin, et vajan vaba päeva apelsinidest eemal. Neljapäeva hommikul saigi bossile helistatud ja end haigeks valetatud, no worries.
 Reedel vedasin suure vaevaga tööle end, kohale jõudes avastasin, et pea polegi unest paks vaid valutab päris hullusti, mul on külm ja teistel pole ning teiste sõnul olin näost punane. Enesetunne oli nii halb, et läksin taaskord bossi jutule, et töölt minema saada. Boss ütles, et ma näen välja nagu hakkaks kohe nutma ja saatis koju mu.
 Reedene päev mööduski põhiliselt voodis vedeledes ja maksu tagastasi saamise dokumentidega jännates. Pidin mõned välja printima, kopeerima, skännima jne. Lõpuks saatsin oma faili taxbacki ära ja nüüd võin rahus oma umbes 30 000.- eeku ootama jääda. Mõnus, ehh?

Kes arvas, et ma liialdan, kui ütlesin, et elan hullumajas?

 Laupäeval tundsin end lõpuks paremini ja otsustasin teistega õhtul välja minna. Tunne oli hea, tahtsin tsillida, sest eelmisel nädalavahetusel jäi Adelaide tõttu pidutsemata.
 Mõned koksid, uus peokleit selga, meik ja soeng, ning läksimegi suure kambaga baari. Õhtu oli väga tsill kuni ühel hetkel avastasin, et mu jakk ja käekott ei ole seal, kuhu ma nad jätsin. Tormasin vihasena vetsu ning teepeal leidsin oma jaki nurka visatuna. Kotti polnud. Võtsin oma jaki ja läksin vandudes koju tagasi.
 Kodus hüppasin kohe netti, saatsin purjus peaga panka ja telefonifirmasse kirjad ning läksin magama.
Mõne aja pärast ajas üks prantsuse poiss mind üles korra. Tuiasin paar minutit taas teiste seltskonnas ja seejärel läksin magama tagasi, sest tuju oli koti pärast täiesti rikutud. Varsti tuli aga töökaaslane Helen mu nina näppima. Ajas temagi mind üles ja taaskord tuiasin mõned minutid majas ringi.
 Avastasin, et naabermaja poiss oli lolliks läinud. Tema oli nimelt üks vähestest, kes teistega pidu ei pannud. Lärmi tõttu lükkas külmkapi välisukse ette. Kui tsikid sisse saamiseks laamendama hakkasid, kahmas kutt tulekustuti ja lasi tsikid ning terve maja sellega täis. Sellest tuli loomulikult hull lärm ja sõda. Tuiasin seal natuke ja läksin tagasi magama. Hullumaja, jah!
 Natukese aja pärast läks uus kisa lahti. Mind aeti voodist välja, öeldi, et pean oma auto maja eest ära ajama, et üks kutt minestas ära ja on vaja haiglasse viia. Kutt ei ärkanud isegi peksmise ja tagumise peale üles. Hüppasin sokkidega autosse, et auto eest ära ajada, kui kutt minu autosse juba lükati. Egas midagi, sellises oluorras ei saa ju öelda, et kuulge ma olen purjus ja ma ei sõida.
 Läksimegi haiglasse. Teel sinna ärkas kutt lõpuks üles, siiski otsustasime ta ülevaatusele viia. Haiglas ootasime kõigepealt pool tundi, et ta jutule võetaks. Seejärel ootasime kindlasti kohe üle tunni tema järel. Megakülm oli, ebamugavad pingid ja me kõik olime purjus ja väsinud. Üritasime seal kuidagi magada, aga no mul ei õnnestunud. Hommikul, kui päike tõusnud oli ja ma juba kaineks saanud, saime lõpuks tagasi koju tulla. Kutil olevat CO2 veres olnud vms. Ei tea, no igatahes jama jama, aga mitte midagi väga hullu vast.
 Kodus ronisin kohe voodisse. Kella 12 ajal ajasid majakaaslased oma lobaga üles mind. Tuiasin terve päeva, uurisin mis dokumente ja pabereid on oma lubade/pangakaartide jms tagasi saamiseks vaja jne.

 Täna, esmasp, küsisin jälle töölt varem ära, et saaks oma asju ajada. Käisin pangas ajasin need asjad korda, käisin telefoni firma poes, ajasin selle asja ka joonde. Jumal tänatud, et mul mu vana telf veel alles on! Viimasel minutil jõudsin ka raamatukokku, et uute lubade avaldus välja printida. Seejärel läksin politseisse, et mingi varguse avaldus saada, mida lubade jaoks vaja on. Ning samuti oli vaja saada mingeid templeid mu passikoopiale ja pangadokumentidele.
 Politsei jaoskonnas tuli minuga rääkima mingi totaalne bitch, kes tõmbles selle pärast, et ma laupäeva öösel vargusest teatama ei tulnud. Lõpuks lubas mulle selle avalduse siiski ära kirjutada, postiga saata ja siis jalutas lihtsalt minema. Ma läksin vihasena välja ja pidin taaskord tunnistama, et austraalia politsei on ikka täiesti kohutav!

 Nüüd pean siis ootama, kuni see bitch mulle selle varguse dokumendi saadab, siis pean uuesti politseisse minema, et need templid ka ikka saada. Siis pean oma dokumendid postiga Perthi saatma ja ootama ning lootma, et sellest piisab ja nad saadavad mulle mu load. No kurat küll, mul ainult 2 nädalat seda lolli tööd jäänud ja nüüd see jama võib mind siin veel paar lisanädalat kinni hoida. Kuidas mul kogu aeg midagi juhtub?
Muideks, see oli esimene kord kui kogu oma kolina endaga baari kaasa võtsin!!!! Ja kurat, mul ju varem ka rahakott ära varastatud siin austraalias. Palju võib juhtuda ahhhh?!??!

 Muidu veel seda ka, et naljakas on see, et mind see vargus ei ajanud üldse närvi. Mu majakaaslased imestasid, et ma nii rahulik olin ja ütlesid, et nad ka rohkem vihased kui ma. Täna tööl olin ka terve päev nii heas tujus ja jumala chill. Küllap ma olen lihtsalt õnnelik, et mulle materjaalsed väärtused nii korda ei lähe. Praegu lihtsalt megavihane, et taaskord mingi hull paberimajandus lahti läheb, et need load kätte saada. Miks peavad aussi süsteemid nii keerulised olema?!

 Muidu täna avastasin oma auto kojameeste vahelt sildi telefoninumbri ja sisuga: If ya ever need your car tyres pumped up let us know (kui sul vaja kunagi autorehvid täis pumbata, anna meile teada). Päris kõva pick-up line, mwahhaha :). Oi, kuidas mind huvitab, kes see oli ainult. Meil siin naabermajas elab päris palju noori poisse, küllap keegi neist :).

Heleniga :)

Oooo nädalavahetus!!!!!

 Ma ei suuda uskuda, et jälle nädal vahele jäi. Kuidas aeg nii kiiresti läheb? Appi!

 Igatahes nädala sees tegime kahe itaalia tüdrukuga tööl plaani, et reedel peale tööd läheme Adelaide. Terve nädal ootasime reedese tööpäeva lõppu, mis loomulikult venis ja venis kuni kella 6ni! Seega Adelaide sõitu saime alustada kell 7, mis omakorda tähendas pimedas sõitmist.
 Sõit kestis mingi 4 tundi. Ühtegi känguru, rebast ega jänest ei näinudki, wuuhuuu. Adelaide asub lõuna-austraalia nö osariigis ja me olime totaalselt unustanud, et sinna osariiki ei tohi mujalt puuvilju sisse tuua. Mingi reegel äädikakärbeste eemale hoidmiseks. Meil autos oli loomulikult töölt võetud mandariine, apelsine ja greipe. Piiripunkti nähes läksime kõik paanikasse ja hakkasime puuvilju aknast välja loopima. Nalja nabani.
 Linnas otsisime tükk aega hostelist, mis oleks ööpäev läbi avatud ja pakuks tasuta parkimist. Lõpuks saime kuskile peatänava hostelisse. Mingi üsna urgas koht, kus peale meie oli ainult paar inimest. Auto parkimise eest pidime siiski maksma.
 Laupäev oli siis Adelaide avastamise päev. Ilmataat meie poolt polnud, vihma sadas terve päev. Sellest ei lasknud meie end heidutada ja tuiasime siiski terve päev linnas. Käisime muuseumis, poodides, hiina-linnas jne. Adelaide on ikka kõvasti kenam kui Perth. Mulle näiteks meeletult meeldisid sellised Stockholmi kesklinna sarnased hooned. Sorry, ma tõesti ei tea mis selle stiili nimi on.
 Õhtul käisime mingis vesipiibu kohvikus. Üks itaalia tüdrukutest polnud seda kunagi varem teinud, polnud isegi näinud. Taaskord oli üsna tsill ja nalja sai ka. Peale vessarit läksime kuskile hispaania klubisse, kus sai mingit hispaania veini-puuvilja jooki joodud. Koju tagasi läksime siiski üsna varakult.
 Pühapäeval oli shopingu päev. Läksime Adelaidest natuke välja, Elizabethi. Seal mõnus suur shopingukeskus, kus olid kõik riidepoed, mida Perthiaegadest igatsenud olin. Sain omale päris mitu uut eset ja jäin sajaga rahule!
 Tagasisõidul peatusime mitmetes kenades kohtades, klõpsisime pilte ja tsillisime niisama. Koju jõudsin mingi 7 aeg, aga selleks ajaks olin totaalselt laip. Tegemisi oli nii palju, et magama jõudsin alles peale 11!! Päris jube, sest 6.00 pidin ju ärkama!

 Igatahes nii palju siis kiirelt reisimuljeid. Muidu on mul kõigest nii kopp ees! Mingi ministress vist. Adelaides kah eelistasin üksi linnapeal tuiata. No kõikkidest Mildura inimestest nii kopp ees! Nojaa tööst ei hakka rääkimagi eksole.. Kas ma olen öelnud töö kohta, et enam igavamaks ei saa minna? Kui olen siis eksisin! Kõik lahedad inimesed on läinud ja nüüd mingi kuivikute kari kokku aetud. Tõsiselt!! Te peaks seda loomaaeda nägema. Mul on piinlik nendega seal olla, need sellised ehtsad hallid vabrikuhiired. Õnneks on mul paariks nädalaks veel Helen ja prantsuse tsikk. Ilma nendeta sureks kohe maha seal... Kohutav!
 Üldse noh! Tegelikult on ju mingi paar nädalat ainult jäänud.. Täiega tahan minema juba aga samas on nii suur hirm, et mis ma nüüd tegema hakkan. Kuhu lähen, mis teen jne.. Lääne-aussis oli ju nii palju tuttavaid ja kuidagi lihtsam.. Siin idakaldal on elu mulle veel võõras. Niiet ühesõnaga on mind jälle see reisipaanika tabanud, mis iga kord rutiinist lahti pääsedes! Nojahh noh, oma Kalgoorlie kutti igatsen ka. Võiks juba üle saada ju :S! Issand kui loll tunne! Oehh.. Tahaks eestisse tagasi RAISKKKKK aga ei, ma ei anna alla veel :). (palju ma seda nüüd öelnud olen??)

pilte adelaidest : www.picasaweb.google.com/antik91/adelaide    vist.. no ei viitsi siia laadima hakata, sorry!

Õudne pühapäev!

 Ma lihtsalt pean oma jubedast pühapäevast kirjutama.

 Ilm oli superilus! Nagu eesti päikeseline mai algus. Laiasin verandal toolis ja võtsin silmad kinni päikest. Üks hetk tundsin, et keegi katsub jalga, tegin silmad lahti ja seal oli käelaba suurune jõevähk! Ma hakkasin täiest kõrist röökima ja üritasin seda elukat käega maha lükata aga ta hoidis oma kombitsatega mu pükstest kinni. Röökisin tükk aega kuni süüdlase tüdruksõber selle eluka mult ära võttis.
 Ma pole vist varem nii šhokis olnud. Hetkel kui see jõevähk läinud oli, lõpetasin karjumise ja hakkasin nutma. See polnud selline kurbusest nutmine, ma nagu naersin, sõimasin, vandusin ja pisarad lihtsalt jooksid. Avastasin, et kõik majakaaslased olid mu kisa peale õue jooksnud. Päris piinlik oli! Prantslasest süüdlane kukkus kohe vabandama, pakkus mulle šhokolaadi ja mahla jne. Kõik teised prantsuse poisid tulid ka kallistama ja rahustama. Nii armas ;)!
 See vabandamine aga ei teinud asja üldse paremaks. Üritasin lihtsalt ringi jalutada ja maha rahuneda, aga värisesin veel tükk aega. Täiesti hullumeelne. Ma tegelikult ei karda mingeid vähilaadseid elukaid vms, aga see tuli nii ootamatult. Pühapäeval rahulikult päikest võttes ei tule pähegi, et keegi kuskilt jõevähi on saanud ja selle sulle nüüd sülle paneb! Prantslase enesetunne oli ka megasitt.. Saan aru kah, ta tahtis ju ainult naljatada, aga mina pistsin röökima ja nutma..

 Šhokk läks peagi üle aga meeleolu oli ikka halb. Tuju läks kurvaks ja põgenesin majast oma telfi ja kõrvaklappidega pikale jalutuskäigule parki. Lihtsalt pidin oma halva tuju välja elama.

 Pargist tagasi olles tahtsin süüa teha ja avastasin, et keegi oli minu potis midagi tõeliselt põhja kõrvetanud. Pistsin kisama, et kes kurat mu potiga nii on teinud ja pesemata on jätnud. Üks prantsuse poistest tunnistas süü üles ja nüüd tundis tema end nii halvasti. Seekord pidin mina teda lohutama hakkama, et kõik on OK ja ma kasutan siis teist potti ja plapla.

 Õhtul käisime prantslastega piljardit mängimas. Ma olin niigi tujukas ja siis ajas täiega tuuri see, et nad kogu aeg prantsuse keelt rääkisid. Ma saan aru, et enda keeles on lihtsam suhelda ja teiste rahvuskaaslastega imelik inglise keeles rääkida, aga ma olin ju ainus, kes prantsuse keelt ei mõista. Kui ma lõpuks lihtsalt pauside ajal istusin ja telefoniga mängisin, said nad õnneks aru ja üritasid rohkem inglise keeles rääkida.


 Täna oli pikk tööpäev. 7.30 - 18.15, õnneks sain terve päeva sorteerida ja aeg läks kiiresti. Tegin isegi paar pilti salaja :).
Õhtusöögiks olid munaspagetid (ma ei tea kuidas neid tegelikult eesti keeles kutsutakse), paprika ja muna. Praadisin kõik koos läbi ja mmm, nii hea :)!

Tööl. Vaikne nurk :).

Helen armastab ka seda tööd :)!

Igatseme oma majakaaslast Mariat!

Üks viiest beebist.

Kevin & Christophe

Jaanituli!

Jaanid koopainimeste kombel!

 Nonii!

 Kõigepealt räägin, kui tüdinenud ma oma tööst olen! Esiteks neljapäeval eeldasin, et lõpetame 3-4 aeg, kuna esmasp-kolmap nii oli. Kella 2 aeg oli kopp jumala ees ja üritasin kannatada. Natukese aja pärast teatati meile, et täna peame kella 6-7ni olema. Mul oli ausalt nutt kurgus. Ma lihtsalt seisin, üritasin emotsioone alla suruda ja toppisin vihaga mandariine kastidesse. Hetkel, kui mu töökaaslased meeleolu tõstmiseks erinevaid laule laulma hakkasid, tuli mulle titanicu uppumine silmeette. Selline allaandmise tunne tuli!
 Teiseks, reedel teatati meile, et peame oma suure konteineri tühjaks pakkima ja siis saame koju. Tempo tõstmiseks avastas üks piff, et võiks salaja masina ühe osa lahti lammutada nii, et mandariinid otse kasti kukuvad. Esimese klassi mandariini kastidesse läksid kolinal kõik koledad, pragunenud ja mädanenud mandariinid. Kahel tsikil oli kaks kasti ees ja lihtsalt lahmisid. Minul kastidest nii kopp ees, et otsustasin kaaluja olla. Nemad tegid kaste, mina kaalusin. Üks kast peab olema 16kg. Nii ma siis jalutasin seal nendega ringi. Õhtul ei pidanud trenni minema vähemalt...

 PIDU PIDU PIDU PIDU!!!

 Reede õhtul toimus teises hostelis kostüümipidu. Teemaks koopainimesed! Tööl terve nädal räägiti sellest aga mina mõtlesin, et jätan vahele, kuna pole aega mingite kostüümidega mässata. KUID nagu ikka, on hosteli 30 inimese seas andekaid. Üks tüdruk tegi kõigile soovijatele kiirelt kostüümid. Niisiis jäi vaid meik ja soeng ning voilaaaa!
 Sättisime kõik valmis end, möllasime natuke oma hostelis ja kella 10 aeg rändasime uude asulasse. Teel sinna käisime läbi bensukast. Mis te arvate, kuidas inimesed meid vaatasid? Ohoo, you guys are having a great night right?! (ohoo, teil on võimas õhtu, jeah?!). Lisaks signaalitasid enamus autojuhte, kes mööda sõitma sattusid..
 Hetkel, mil bensukas olime, sattus sinna ka keskealine paar. Naisel oli leopardimustriline pluus. Meie kutid jooksid kohe juttu tegema ja uurisid, kas tema tuleb ka peole meiega. Meil oli nalja kui palju ja paaril sama moodi. Sai isegi paar pilti tehtud koos selle tädikesega!
 Hosteli pidu oli ülikõva! Neil oli isegi dj! Tantsisime ja möllasime varahommikuni laudadel nagu ühed õiged koopainimesed seda tegema peavad! Võimas! Ma armastan nüüd kostüümipidusid!!

 Täna, laupäeval käisime pesumajas riideid pesemas. Mingi plaan on trenni ka minna, aga mul on tekiilast meeletu peavalu.. Õhtul toimub taas meie hostelis suur pidu. Tähistame ühe prantsuse tüdruku sünnipäeva, jaanipäeva ja niisama laupäeva.
 Jah, issi-emme, vanaemad-vanaisad, ma tean.. Mildura on lihtsalt hullumaja. Siin ei saa mitte pidutseda. Ma eelmine laupäev kuulasin terve õhtu, kuidas kõik mu kallal nokkisid, sest ma ei viitsinud välja minna nendega.
 Nüüd on mul veel 4 kohustuslikku nädalat siin hullumajas jäänud. Siiani üks meeletumaid mälestusi Austraaliast. Kõige nõmedam töö ja kõige hullemad peod!

Eesti poisid muide :)!

Helen & Chloe

Madhouse ehk hullumaja.

 Oeh.. Taas ei tea, millest alustada, millest rääkida ja millest mitte. Ei tohiks vist nii pikki vahesid postitamisel jätta..

 Okei, töönädal oli nagu iga teinegi. Läks küll üsna kiirelt, sest esmaspäev oli ju vaba. Trennis peale tööd käia eriti ei viitsinud. Reedel, pühapäeval ja täna sai siiski käidud.

 Okei-okei-okei. Tööst ja trennist viimasel ajal niigi palju jahutud. Räägime siis nüüd üllatus-üllatus pidudest, poistest ja niisama semudest. PS, nii ebamugav on avalikult ausalt kirjutada nendest, õõõõõh, issi-emme oiijummel!!!

 Peod.. No nendest ka piisavalt jahutud. See nädal plaanisin koju jääda, aga siin on see täiesti võimatu. Teised lihtsalt sunnivad! Õnneks oli seekord selline üsna rahulik ja mõnus. Jäin rahule :)!

 Poisid.. (muideks kirjutasin just pika lõigu aga kustutasin ära, sest siin Milduras paar eestlastest ühist tuttavat nende poistega!) IGATAHES see Kalgoorlie kutt otsustas mulle helistada ükspäev. Ehmatas mu päris ära. Rääkisime üsna pikalt niisama sellest, mis teinud oleme jne. Ausaltöeldes oleks vist parem, kui ta poleks helistanud. Tahaksin ta täielikult peast välja visata!
 Töökaaslasest kutiga sai täna päris palju nalja. Mingi hetk hakkasin iga kord teda vaadates põhjuseta naerma. Teate küll seda jubedad naeru, kui enam pidama ei saa eks.. Noh meelelahutus ikka!
 Ja oeh-oeh.. Põhimõtteliselt siis selline värk, et mul siin hostelis vaikselt uus austraalia kutt tekkimas.. Mingi tõmme on juba paar nädalat olnud ja nüüd asjad järsku tõsisemaks läinud. Tore kutt on ja peale tööd on mõnus, kui keegi nunnutama hakkab ju :).. Kui ma nüüd ainult oma eelmise peast välja saaks.. Oh, ma tean jahh, olen paha ja vastik ning ei peaks uutega mässama, kui eelmisest üle pole saanud, aga see kõik juhtus nii kiiresti ja ma ei jõudnud reageerida.. Eks näis, mis saama hakkab.. Tsau emme-issi :)! Nii tore, eksole!

 Niisama semudest väga enam kirjutada ei viitsi. Lihtsalt täna tööl mõtlesin sellest, kui palju erinevaid inimesi siin aussis rännates ikka kohtab. Eestis niisama normaalset elu elades ikka suhtled rohkem sellistega, kellega hästi klapib vms. Aga siin elab kahes tavalises elumajas kokku hetkel mingi 25 täiesti suvalist rändurit. Võtke nüüd tänavalt esimesed ettejuhtuvad näiteks 15 enamvähem ühte vanusegruppi kuuluvat inimest ja pange pisikesse majja elama.. Eksole...
 Meil siin üks seltsimees otsustas reedel purjus peaga näiteks maja ukse jalaga maha peksta ja ühe madratsi ära põletada. Jumal tänatud, et see kutt minu naabermajas elab.. Meie maja on see ülemlinn, teist maja kutsutakse ghettoks...

Mwahhaa, seda posti ma küll facebookis ei kuuluta, niiet see selline ülemlinna põrandaalune teema nüüd! Ma niikuinii TSILLIN rohkem ghetto rahvaga!

Jajaa, mu kirjutamisstiil longab täna sajakahega..

Long weekend aka pikk nädalavahetus.

 Nii igav on! Samas ei viitsi midagi teha ka, niiet otsustasin blogi kirjutada.

 See nädal on kuidagi imelik olnud. Tööl esmaspäeval öeldi, et saab taas olema kiire nädal, mis tähendab siis 10 tunniseid tööpäevi. Nii palju siis sellest, iga päev saime 2-3h varem lahti kui tavaliselt. KUID reedel pidime siiski täispika päeva töötama. Aitäh!
 Muidu tööst veel nii palju, et kuna minul auto on, pidime minu hostelitsikiga neljapäeval teistest kauemaks tööle jääma. NING pidime ka laupäeval pool päeva töötama.

 Reedel hakkasid kõik pidu panema ja meie hostelitsikiga ei suutnud vastu panna. Plaanisime paar koksi juua ja mõneks tunniks teistega väljagi minna. AGA lõpetasime alles 3 hommikul. Kell 7 pidime tööl olema. Mina olin hommikul enam vähem konditsioonis aga see hostelitsikk ei mäleta näiteks, et ta teel tööle autos laetulega mängis.
 Laupäeval peale tööd magasime paar tunnikest ja alustasime taas pidutsemist. Seekord oli mõte lihtsalt hostelis paar jooki juua, aga taas läksime välja ja pidu kestis varahommikuni.
 Pühapäeval olin mina täiesti laip. Küllap olen mina veel liiga noor, sest teised, minust vanemad, läksid ka PÜHAPÄEVA õhtul välja.

 Nagu ma vist varemgi maininud olen, on austraalia inimesed veidrad. Näiteks täna tähistatakse siin Inglise kuninganna sünnipäeva. See tähendab, et kõigil on töölt vaba päev, ehk siis public holiday. Muideks pole kuningannal tegelikult isegi mitte sünnipäev täna. Ma ei ole siiani aru saanud, miks nad seda siin nüüd tähistavad siis..

 Muidu hmm, eesti igatsus on ikka nii suur noh.. Tahaks niiiii väga tagasi oma inimeste juurde tulla, aga ma ei ole veel piisavalt austraaliat näinud.. Eks üritan ära kannatada..

 Meie hosteli kass tõi täna öösel oma pojad õuediivani peale.. Kokku on siis 5tk, meganunnud. Mulle küll ei meeldi, kuidas see süsteem siin nende kassidega käib, aga mis ma ikka teha saan..

 Eile öösel oli nii külm, et hommikuks olid meie toast kaks inimest suurde tuppa soojendi ette magama roninud. Kuna hostelimutt ei usu, et meil külm on ja väidab, et soojendit tuppa ei saa, sest ta peab mingeid regulatsioone täitma, otsustasime ise salaja soojendi osta. Ehk täna saab normaalselt magada siis!

 Okei, pooltunnike sai sisustatud. Nüüd pean uut tegevust otsima hakkama, adios amigos!


 PS. Kõigile, kellel facebooki pole, paar pilti kah.

Prantslane Kevin õnnelikult minu segi pekstud voodis.

Prantslane Anthony sama õnnelikult minu segi pekstud voodis.

Tervitustega eestlastelt, inglastelt, iirlastelt, austraallastelt ja mehhiklaselt!

Mildura, Mildura, Mildura, milline paradiis!

Bonjour!

 Uudiseid väga pole, ikka sama vana jama. Töö, trenn, pidu ja niisama tsill.

Selliseid apelsine te poest ei leia, vist!

Töö
 Pakkimisele vahelduseks olen natuke lindilt tulevaid apelsine sorteerinud ka. Seda tehes läheb aeg natuke kiiremini aga samas on see kõvasti  igavam. Vähemalt saab igavuse peletamiseks igasugu maailmaasju mõttes arutada.
 Ükspäev olid püksid märjale sorteerimislindile toetumisest läbivettinud. Meie sorteerimisboss tegi kildu ja ütles, et kui ma järgmine kord vetsu minna tahan siis pean talle teada andma. Nojah, sel hetkel oli päris naljakas aga nii blogis on seda minu jaoks vähemalt üsna võimatu edasi anda.

 Trenn
 Eelmise nädala lõpus sinna kahjuks eriti ei jõudnud. See-eest käisin pühap, esmasp ja teisip. Täna otsustasin vahele jätta. Lihased on kõik megavalusad. Eile tegin lausa kaks grupitreeningut jutti. Kõigepealt bodyattack, mis on siis jooksmis-hüppamis põhine. Keskmiselt põletab üks tund 750 kcal. Wuuhuuu.
 Peale seda tulid paljud meie bäkkeri inimesed zumba tantsutrenni ja ma otsustasin nendega seal ühineda. Olin küll läbimärg ja surnud aga pidasin ilusasti vastu :).
 Muideks on täiesti hullumeelne, kui paljud on nüüd trennis käima hakanud. Meie bäkkerist käivad hetkel 6 ja mõned veel plaanivad tulla. Tööjuurest käivad meie jõukas hetkel 2 ja teises kohas 3 või 4. Sport on moes!
 PS!!! Ma küll erilist muudatust peale 3 nädalat märganud pole, AGA mulle tundub, et kann on kõvasti pringimaks läinud, haa.. No selles mõttes, et eile mul oli mingi plekk ja kui katsuma hakkasin siis ehmatasin päris ära :D. Kuidagi teistsugune.. No ülitähtis info nüüd, jajah, aitab!

Pidu
 Nagu ikka, sai seegi reede väljas käidud. Kõvasti lahedam oli, kui eelmine nädalavahetus. Nalja sai, tantsitud ja lollitatud veel rohkem. Keegi tegi pilte ka.. Kui õnnestub välja uurida kes, siis võib-olla kõlbab mõni üles panemisekski..
 Laupäev oli taaskord uimane. Terve päev olin kuidagi omas mullis. Enesetunne ja tuju olid üsna kehvavõitu ja terve päev mõttetu. Käisin jalutasin päris mitu tundi lihtsalt linnapeal ja tegin mõned pildidki.


 Nii palju mu "füüsilisest" elust siin siis :). See elu siin austraalias on erinev mu eesti reaalsest elust vms. Siin olen kuidagi vaba ja saan teha, mis tahan. Ei pea eriti mõtlema tulevikust, tööst jms. Natuke hirmutav on mõelda, et ükshetk peab reaalsusesse tagasi tulema..
 Samas on hetkel mingi hull eesti igatsus peal. Teil on seal nii soe ja mõnus ka ju! Meil on nii külm! Öösiti ei saa normaalselt magadagi.. Eesti suvi on lihtsalt meeletult hea. Ma nii kadestan teid kõiki seal! Tahaks nii väga oma inimestega ringi trippida, oma kodu mitte mingit väikest ja kitsat hostelit. Tahaks oma hobuseid, Tallinnat, maakodu jne jne jne. Jaanipäeva peale ei taha mõeldagi.. Õnneks on see ju reede õhtu! Ehk siis teie hommikul paneb Vero Mildura klubides möllu ja teie õhtul on Vero kodus omas laupäevases mullis.

 Ohjah.. Okei, oma Kalgoorlie kutti igatsen ka meeletult. Uskumatu ausaltöeldes. Pole temaga juba mingi kuu aega sõnagi rääkinud aga ikka ei möödu päevagi temast mõtlemata. Head mälestused.. Kui ma vaid suudaks kuidagi leppida sellega, et see kõik on läbi.. Ohjah :). Sucks!

Mildura on tegelikult ilus :).

Meie sügis.

Mu armsa auto aken hommikul.. Jah, külm on!

Wolf Creek & Vero julgus on kadunud kui tina tuhka!

 Hmm, millest ma nüüd rääkida tahtsingi? Tööl olles tulevad igasugu head ideed, aga õhtul blogima hakates, on nad kõik läinud.

 Igatahes kohe kindlasti tahtsin teile oma pühapäevaõhtusest filmielamusest rääkida. Vaatasime filmi nimega "Wolf Creek". Film on minusugustest seljakotiränduritest, kes Austraaliat avastavad. Ühel õhtupoolikul on nad uudistamas meteoriidikraatrit, tagasi autosse pöördudes avastavad, et auto ei lähe tööle. Nagu aussile omane, on nad keset tühermaad, kaugel igasugusest asustusest.
 Ühel hetkel ilmub välja mees, kes lubab nad enda juurde viia ja seal auto korda teha. Mees aga mürgitab meie rändurid ja hommikuks on nad kõik kinni seotud. Ühel tüdrukul õnnestub lahti saada. Seejärel läheb põgenemise ja tagaajamise mölluks. Lõpuks tapab mees mõlemad tüdrukud ja kutil õnnestub pääseda.
 Muideks põhineb see film tõsilool. Pääsenud kutt elab lõuna-aussis, seda mõrvarit pole veel kätte saadud. Lisaks olen kuulnud mitmel pool, et igal aastal läheb mõni rändur Austraalias kaduma..
 Mitte kunagi pole ükski õudusfilm mulle nii mõjunud. Ma ausalt ei julge enam elusees üksinda pimedas kuskil autoga ringi reisida. Rääkimata siis teeääres autos magamisest! Ma tean, et selliseid segaseid leidub igal pool ja see oli kõigest üks film.. Aga.. raske seletada, kuid ma tõesti kardan, et ei suuda peale seda filmi enam nii rännata, nagu ma seda siin varem teinud olen..

 Aitab nüüd mu hirmust. Tegelikult on siin elu tore. Tööl on taas kiire nädal, mis tähendab 9-10h apelsinide pakkimist. Õnneks nüüd hakkab töö lõbusamaks muutuma. Mul seal üks kena prantsuse kutt. Alguses me eriti ei suhelnud, kuna seal on nii palju seljakotirändureid ja tema ei ela minuga samas hostelis. Eelmine nädal pakkisin apelsine masina selles nurgas, kus tema meie pakitud kotte kastidesse topib. Seal siis igavusest ringi vahtides sattusime pidevalt üksteist vaatama ja muigama. Päev peale seda hakkasime natuke juba jutustama.
 Nüüd täna rääkisime juba päris palju. Selline lõbus kutt on, hea niisama lollitada temaga. Rääkisin temalegi oma filmielamusest. Ta on ka seda filmi näinud muideks. Ütles, et peame nüüd koos reisima hakkama, siis ta saab kaitsta mind ja lisaks mulle prantsuse keelt õpetada. Selline paras mesisuu on. Küsis, kas ma reedel välja lähen, ütles et ta läheb ainult siis, kui ma ka lähen jne :D.

 Eile alustas meie juures tööl üks vanem tädike ka (~55 äkki?). Ta pakkis minu kõrval ja ma sain temaga kohe hästi läbi. Ta on siis austraallane, viimased 7a koos oma mehega lihtsalt mööda aussi ringi reisinud ja erinevaid töid teinud. Igatahes jah, tädi on tore, nagu noor vanaema mul. Aga pakkida ta absoluutselt ei suuda! Mina näitasin talle mitu korda ette, kottide kastidesse toppijatest kutid näitasid paar korda, boss näitas, aga tema teeb ikka kõik nii valesti!
 Täna boss andis alla ja andis tädikesele teise töö, apelsinide sorteerimise. Siiski pidi tädike sorteerimise vahepeal pakkima tulema. Mina ja prantslane saime jälle kõvasti naerda, kui teine prantslasega töötav kutt pidi kõik need tädikese kotid uuesti ümber tegema.

 Oeh kui segane jutt, ma annan alla. Ei suuda peale 10h tööpäeva midagi arusaadavat kirja panna. Igatahes jah, esiteks film hirmutas mu totaalselt ära, ning teiseks muudab prantslasega lollitamine tööpäevad palju lõbusamaks!

 Ahjaa, ma pean ikka VEELKORD mainima, et seda tööd tehes on tunne, nagu oleks tagasi koolis. Hommikuti on nii raske ärgata, iga päev mõtlen, et laseks üle, ei viitsi lihtsalt. Tööle jõudes mõtlen, et pole viga midagi, igav on aga kannatan ära. Seejärel prantslasega lollitamine on nagu kooliski klassivendadega lollitamine. Päeva lõpupoole ei jõua koju saamist ära oodata. Kodus olen nii väsinud, et ei viitsi midagi teha.
Koolitundidest on ainult apelsinibioloogia, kehaline (pakkimine + selja painutamine), inglise- ja prantsusekeel.

 ADIOS! Muideks seda ka, et meie hostelisse kolis 2 mehhiko tsikki. Äkki nad viitsivad mulle nüüd hoopis hispaania keelt õpetada! Ma oleksin nii sillas!!! Prantsuse keele vastu mul huvi pole ja õppimine ei jõua "tere, headaega, kuidas läheb, mis su nimi on jms" eriti edasi.

Mildura fotoblogi

 Lisaks enne kirjutatud jutule laadisin lõpuks uusi pilte ka üles, niiet nüüd teen eelneva pildituse tasa! Muide, apelsinidest pole mul ühtegi pilti :(!






Minu esimene boss oma uhke rattaga Milduras. Tüübi juures peatusin 1 öö ja maksin selle eest 4000eeki. Tüüp ei andnud isegi tagatisraha tagasi. Teised bäkkerid, olge ettevaatlikud selliste itaalia vms päritolu tüüpidega! Olen teistestki halba kuulnud.











 Korjasin viinamarju. Pidasin vastu 5 tundi, täitsin selle ajaga 15 kasti (samasugust nagu pildil) ja raha pidin saama mingi 300-400eeku selle eest. Naljanumber ja sitt töö! Muudkui nopi neid mädaseid puntratest välja. Muide mädaseid on pm rohkem kui normaalseid! Selle aasta ilmad polnud viinamarjadele eriti soosivad.








 Mingit erilist kirjeldust vast ei vaja. Mu käsi peale 5 tundi viinamarjade korjamist. Valus oli, muideks!













 Mildura loodus on muidu kena. Vabadel õhtutel sai natuke jalutamas käidud, enam väga ei viitsi. Pealegi on selleks ajaks, kui ma töö lõpetan, õues juba täiesti pime.







Meie majas oli minu tulekul 6 kassi. 4 nendest pisikesed. Nüüdseks on 3 pisikest kadunud (seehulgas see valge) ja ema sünnitas eile või üleeile. Poegade asukohast pole õrna aimugi, aga paks kõht on kadunud.. Nii vale kuidas siin see kassikasvatus käib!!!

















 Meie lemmikloomad. Ämblik nüüdseks päästetud, passis seal päris mitu head päeva!

 Meie lemmikloomad tööl. Prantslane leidis tooli seest. Eks need prantslased ja konnad käivad ikka üheskoos..











 Trennis. Eks ma üritan seal ikka 4-5x nädalas käia. Päris tore on, kõik töötajad on sõbralikud ja toredad, trennid mõnusad. Homme jälle!













 Näeb hea välja, eksole? Esimesel korral kusjuures oligi. Teisel korral kasutasin mingit kookose-karri kastet ja see rikkus kõik mu juurviljad ära! Segasin nuudlid ikka hulga, et äkki jääb selle kaste maitse nõrgaks, aga päris jäigi! Ma ei suutnud isegi lõhna kannatada, andsin nuudlid meie inglise joodikutele. Nad olid õnnelikud!











 Sügis on käes! Uskuge või mitte, aga Austraalia sügis ei erinegi niiväga meie omast. Kirjuid lehti kõik kohad täis! Siiski on siin puuliigid erinevad, kui mõned on juba lehetud siis teised on täitsa rohelised ja tundub, et need ei hakkagi lehti maha kukutama. Linnapeal kannavad inimesed samasuguseid sügisriideid nagu meiegi eestis. Vihma on ka paar korda sadanud. Ilmad on üsna külmad!








 Sellega siis tänaseks lõpetangi, nautige kevadet ja suve tulekut, grrr!

Apelsinid, peod ja trenn.

Tean - tean, pole ammu midagi kirjutanud. Võtan end kokku nüüd :).

 Eelmine nädalavahetus sai taas natuke pidutsetud ja väljagi mindud. Päris tore õhtu oli! Kirjutada võiks vast ainult sellest, et kui näiteks eestis sõpradega väljas sai käidud, siis kõik hoidsid mingilgi määral kokku. Siin läksin välja suure kambaga aga kõik kadusid sujuvalt omateed ja mina lõpetasin mingite täielikult suvalistega teises klubis üldse.
 Muhe on see ka, et purjus peaga saavad nõmedatest bitchidest parimad sõbrannad, kellega siis klubis kalli-musi rallisid ja tantsu löödud saab. Nii ka seekord sai meie apelsinivabriku bitchist kvaliteedikontrollijast parim sõbranna ja kõige ebameeldiva töökaaslasega sai mitu tundi jutti kahekesi tantsu vihutud.

 Töönädal möödus tegelikult jube kiiresti. Tunnid tööl venisid küll, aga päevad läksid lausa lennates, uskumatu lihtsalt! Nii hea oli neljapäeval taas kõvasti suuremat pangaarvet näha. Loodetavasti lähevad nüüd järgmised 2 kuud samas tempos. Saab raha, saab viisa, super ju! PS. Töö "sakib" ikka sajaga. Selline kooli tunne on. Vahid kella, igavled ja ootad pause. Õhtul lähed voodisse, teadmisega, et homme jälle. Voodist välja saada on nii raske, ei viitsi üldse. Inimesed ka nagu klassikaaslased. Pauside ajal saab palju nalja ja nädalavahetusteti näed kõikki klubides..

 Töö kõrvalt suutsin end trennigi vedada. Käisin tantsutrennides ja niisama jõukas. Siin aussis on hästi populaarne tantsutrenn nimega Zumba. See on selline erinevaid ladina, aafrika, mexico jms tantsustiile ühendav trenn. Päris raske on jälgida aga samas lõbus viis kaloreid põletada.
 Reedel oli mingisugune konsultatsioon personaalse treeneriga. Nunnu 20aastane kutt võttis kõik mu mõõdud, kaalud jms. No tore on.. Mingit muud kasu eriti polnud. Ütlesin, et tahan lihtsalt kaalust alla võtta. Tema ütles, et võtaksin siis osa nendest grupitrennidest ja kui viitsin võiksin nii tihti kui võimalik ka pooltunnike joosta. Kas tõesti, wao?!

 Seegi nädalavahetus sai väljas käidud. Seekord oli natuke igavam, samas nägi rohkem tuttavaid ja koju sai normaalsel ajal. Seega täna on täitsa hea olla. Käisin tegin oma pesupesemised, shoppamised, koristamised jms. Nüüd kohe hakkan prantslastega kaarte mängima.
 Muide, nädala sees veel peale tööd ja trenni on meil õhtuti keeleõppetunnid. Üks prantslane õpib inglise keelt, teisele õpetan mina eesti keelt ja minule õpetavad nad prantsuse keelt. Niiet, aurevoire, tse tem! PS, mul pole mu paberikest siin niiet kirjapilt on raudselt vale :D.

Living MY life.

 Ah, mis seal ikka. Eelnevatest päevadest pole peale "töö-töö-töö" midagi kirjutada, niiet jätame selle osa vahele ja räägime nüüd tänasest :).

 Eks tänagi oli tavaline tööpäev. Hommikul ärkasin teadmisega, et täna on minu kord mädaseid sorteerima minna, mis on natuke parem kui kottidesse pakkimine. Panin siis soojad riided selga ja võtsin kõrvaklapidki, sest sorteerides võib muusikat kuulata.
 Sorteerida saime ainult tunnike ja edasi pidime pakkima minema. No tore-tore, pettumus oli nii suur, et aeg hakkas meeletult venima. Iga 10min tagant vaatasin kella ja vingusin, et see edasi ei liigu. Õnneks saime täna varem lahti, lõpetasime juba 15.30.

 Olin juba mitu päeva plaaninud, et võiks trennis käima hakata. Kuna täna nii lühike päev oli, seadsin kohe sammud jõukasse, et uurida palju seal liikmetasud jms on. Üks kuu jõukas + trennid on siin 90 taala, mis on siis mingi 920eeki. Tehtud.
 Peale liitumist tuli meelde, et mul pole ju korralikke trennijalanõusid. Mingid tossud eestiaegadest on, aga need on töötamisest puhta räbalaks läinud. Läksingi siis ruttu spordipoodi, peale mõningast vahtimist ja proovimist sain ühed adidase jooksu omad. Päris mugavad ja kenad kah.
 Peale spordipoodi sai end siis lõpuks trenni ka veetud. Mingeid jõuharjutusi küll teha ei viitsinud ja otsustasin alustuseks lihtsalt natuke joosta. Järgmine plaan on grupitrenn ja siis nädalavahetusteti äkki jõuharjutused kah. Eks näis kuidas ma töö kõrvalt seal käia jõuan, algus on vähemalt tehtud!

 Koju jõudes selgus, et mu prantslastest majakaaslased plaanivad pizzat ostma minna. Loomulikult olin käpp! Sel ajal kui nemad pizza järgi läksid, käisin mina veel teisel majakaaslasel lennujaamas vastas.  Lennujaamas tuli nii veider tunne peale. Nagu läheks ise kuskile, saadaks kedagi pikaks ajaks minema või vastupidi. Aga koju tagasi jõudes ootas ees soe pizza. (Oh milline kirjutamistase, kaks eraldi teemat ühes lõigus, aiaiai.)


 Rohkem teid oma päevaplaaniga ei tüüta, aga ma lihtsalt mainin, kui huvitavad majakaaslased mul on..

 Kõigepealt siis 3 prantslast. 2 kutist oli mul esmamulje päris hull, näevad sellised karvased välja. Samas on mõlemad päris muhedad ja toredad. Ainult üks suitsetas terve eelmise nädalavahetuse kanepit, konkreetselt kogu aeg. Tüdruk on muidu selline tavaline.

 Iirlane, meie vaimne ema. Tavaliselt on iiri tüdrukud hullud peoloomad, aga tema on hästi korralik, sõbralik ja hooliv. No tõesti, vaimne ema nohh, saate aru küll!

 Inglased.. No neid on palju, kõigepealt see, kellega ma tööl koos käin on selline 27a alla eesti keskmise tüdruk. Hommikul ärkab üles, esimese asjana kukub end meikima ja lõpetab alles siis kui ma kisama hakkan, et commoon me jääme tööle hiljaks!
 Siis on tema sõber, kellega ta koos reisib. Vahivad koos teleseriaale, arutavad nendest siis päev otsa jne. Alguses ma mõtlesin, et see tüüp on imelik. Siis hakkasin temasse suhtuma kui sõbrannasse. Täna rääkis ta meile, millal ta avastas, et ta gei on. Ta oli 14, kui esimest korda kutiga oli, nojah...
 Peale nende on veel üks tüdruk. Tema siis õppis õpetajaks. Huvitub kõigest tervislikust. Käib trennis, sööb korralikult jne. Aga koristada vms absouluutselt ei oska, kõige räpasem meie majas. Ära hellitatud, pole eriline pidutseja ka. Samas on jube lobamokk, ei jõua ära kuulatagi. Väga uudishimulik ja otsekohene on kah. Koos selle geitüübiga vesteldes rääkis meile, et tal oli lesbisuhe paar kuud, aga ta tüdruk jättis ta maha, sest suhe läks liiga tõsiseks.
 Ning kaks inglise piffi on veel. Käivad ka samas kohas tööl, kus mina. Joovad iga õhtu veinist täis ennast, roomavad mööda maja ringi, oksendavad ja magavad kus jumal juhatab jne. Näevad sellised tänavatolgused välja pealekauba.

 No lisaks on terve hunnik inimesi kõrvalmajas. Meil siin kaks elumaja hosteliks muudetud.. Aga nendest ma midagi erilist rääkida ei oska, kui siis seda, et 2 eesti kutti on. Aga noh, meeldivad majakaaslased on mul, eksole!?

Shopahooliku nädalavahetus.

 Oi tere! On pühapäeva õhtu, mitte blogimise päev, ning Vero istub oma voodis ja blogib. Tähelepanuvajadus ehk?

 Laupäeval peale blogimist ja raamatukogus olemist sai siis linnapeale poodlema mindud. Ükskõik, kui uskumatult see ka ei kõlaks, aga soojasid riideid oli vaja. Siin on nii külmaks läinud! Mina võtsin aussi kaasa ainult eesti halva suve riided. Mul ei tulnud pähegi, et talvejope ja soojad saapad võtta!
 Mõningase poodlemise järel sain omale üsna sooja vesti, soojad dressid ja pikad saapad. Lisaks veel PIDŽAAMA moodi riided. Pikad püksid ja pusa. No jumal küll, isegi eesti talvel ei kanna ma selliseid asju! Aga siin lähen magama pikkade riiete ja paksude sokkidega ning ikka on külm! Varahommikul ärkan tavaliselt üles ja ronin üleni teki alla, sest muud moodi ei ole lihtsalt võimalik magada. Vot sulle Austraaliat siis.
 Õhtul sai veel kinos käidud. Üks toakaaslane (ainus, kes mulle meie hostelist eriti ei meeldi) tahtis minna ja ma otsustasin ühineda. Ajasime minikad selga, pikad saapad jalga ja läksimegi kinno romantilist "Water for elephants" vaatama. Nagu lesbikohting. Film ise oli päris mõnus, vahelduvalt kurb ja rõõmus. Robert Pattison oli uskumatult armas... Oehh, nagu pubekas nüüd :D.

 Täna, pühapäeval passisin taaskord natuke raamatukogus, aga sealne nett on nii aeglane. Otsustasin omale uue netipulga osta, sest vana olen lihtsalt kolimisega kuskile ära kaotanud. Lisaks netipulgale sain veel uued kõrvaklapid kah, sellised mõnusad, mis näiteks joostes ära ei kuku.
 Nüüd järgmine plaan on siinsete spordiklubide kohta uurida natuke. Jooksmas ei viitsi väga käia aga midagi peaks ikkagi tegema. Ma küll ei kujuta ette, kuidas ma end peale pikka tööpäeva veel trenni vedama hakkan..

 Mis ma nädalavahetusel veel tegin siis.. Hmm, lugesin natuke raamatut, mille järel tuli jube kirjutamisvajadus. Üritasin niisama oma lõbuks kirjutada, ei tulnud välja. Hmm, tuba koristasin natuke (jube tähtis info, eksole). AHJAA, hiina toitu üritasin teha. Kindluse mõttes ostsin ettevalmistatud nuudlid ja mingi spets kastme köögiviljade jaoks. Praadisin siis porgandid, oad, bok choy (misiganes see ka poleks), bambusevarsed, maisi jms ja segasin kastme ja nuudlid juurde. Päris mahe tuli, mitte nii hea, kui hiina restodes, aga esimene home-made oli päris norm. Eks ma pean veel harjutama ja retsepte uurima. Hiina toit on lihtsalt nii hea!

 Nüüd pühapäeva õhtu olen niisama internetis tsillides veetnud. Tore on üle pika aja taas MSNis istuda ja oma eesti semudega rääkida. Ahoi tsivilisatsioon!

Mis jääb päikesetõusu ja -loojangu vahele?

 Tahate sama seiklusterohket elu Austraalias nagu mul praegu?

Vaja läheb (andmed):

* mustmiljon apelsini
* miljon võrkkotti + kinnitusklambrit (nagu saiakottidel)

Juhend (tõestus):

 Võta ühte kätte võrkkott. Teise käega hakka apelsine kahekaupa teineteisega risti kotti tõstma. Kõigepealt 2 ja 4 ja 6 ja 8 ja 10 ja nii vastavalt apelsini suurustele, et 3kg täis tuleks.
 Kui kott täidetud, hoia ülemisest otsast kinni ja keeruta paar keerdu peale, seejärel tõmba klambriga kott kinni ning valmis ta ongi. Võta aga rõõmuga uus kott ja läheb jälle lahti, 2 ja 4 ja 6 ja 8..
 2,5h pärast võid esimese 10 minutilise pausi teha. Peale seda võid 110min pärast teha pooletunnise lõunapausi. Peale seda taaskord 2h pärast 10 minutiline paus. Peale viimast pausi jätka samas tempos veel 3h.

 Põhimõtteliselt siis saad kokku 10h ja selliseid päevi tee 5-6 jutti. Muusikat kuulata ei tohi, seisma pead ühe koha peal. Vahepeal võid teha sammu ühelepoole, et uus kott võtta, või teiselepoole, et mädanenud apelsin prügikasti visata. Have fun!

 Järeldus:

 Päikesetõusu ja -loojangu vahele jääb mustmiljon apelsini. M.O.T.T


  Okei, blogimise juurde tagasi tulles, umbes sellised mu päevad ongi. 7.30 pean tööl olema, 17.30 umbkaudu lõpetame. Kella kuue ajal jõuan surmväsinuna koju tagasi, söögid-pesud jms. Kella 9 aeg ronime kõik juba hädaldades oma vooditesse.
 Eile, reede õhtul toimus jälle mingisugune väike pidu. Inimesi on meil juba päris palju, seehulgas kokku 3 eestlast. (Ühte neist muideks kohtasin Kalgoorlies, küll Austraalia on ikka väike!). Igatahes enamus rahvast läks mingi aeg välja klubidesse-pubidesse aga mina olin nii surmväsinud, et ei viitsinud kuskile minna. Passisin selle sama Kalgoorlie eestlasega natuke toas, jalutasime burksiputkasse ja tagasi ning selleks ajaks jõudsid teisedki klubilised tagasi ja võis magama minna.


 Räägiks oma tobedast ebaõnnest ka siis. Nagu ma juba maininud olen, siis ma küll ei usu igasugustesse imelikke asjadesse, küllaga olen juba õppinud, et kui mul midagi metsa minema hakkab, järgneb sellele terve hunnik.
 Teisipäeva hommikul otsustas auto pult otsad anda. Pidime bäkkerimutile helistama, et too meid tööle viiks. Loomulikult jäime hiljaks ka. See selleks, aga see pult tekitas mulle ikka tohutult jama. Austraalias on kõik poed, töökojad jms avatud tööpäevadel umbes 8.00 - 17.00. Nagu ma juba eelnevalt rääkisin, olen mina kõik see aeg tööl. Seega jäi ainsaks võimaluseks sadatuhat kohta läbi helistada ja üritada telefoniteel seletada, et pult puruks on.
 Enamustest kohtadest öeldi, et pean oma auto töökotta vedama. No halloo? Auto on korras, PULT on katki ja ma EI SAA sellepärast autot tööle panna!!! Selle peale osati ainult öelda, et nemad pultidega ei tegele ja peavad ikka autot vaatama. No mis mõttes?!
 Reedel saime õnneks natuke varem töölt koju. Võtsin kohaliku telefoniraamatu näppu ja hakkasin järjest elektrikke läbi helistama. Lõpuks leidsin koha, mis oli avatud 17.30ni ja tädike arvas, et saavad midagi minu heaks teha.
 Võtsin siis puldi näppu ja ronisin kohale. Maksin 44 taala (u450eeki) ja jäin ootama, et vana karvane elektrik tagaruumidest ilmuks oma arvamust avaldama. Ootasin mingi 5min ja siis tuli tagatoast umbes 25a kena kutt, minu pult näpus. Oi ma läksin näost lillaks, seda ma ometi ei oodanud! Igatahes tüüp ütles, et pult päris ära kraabitud ja metsas aga kui ma tahan, üritab ta seda parandada.
 15min pärast oli pult valmis, mina kiirustasin koju proovima, kas saab asja või mitte. Sai ja tuju oli laes, juhheii! Thanks hottie!

 Aga muidu ma ju ütlesin, et kui üks asi metsa läheb, lähevad teised ka. No see nüüd alles algas. Tavaliselt kui ma sellele poindile pihta saan, et AHHHAAA jälle see nõme needus kallal, läheb see kiiremini üle. Aga igatahes jah, igasugu halbu uudiseid ja nõmedaid närviajavaid pisiasju on küll juhtunud. Niiet sorry, kui ma teie halbadele uudistele kohe ei reageeri, ma lihtsalt ei jõua kõikke korraga ajada.


 Okei - okei, ma lihtsalt ei oska normaalselt kirjutada enam, kõlan kui mingi vihane eesti naabritädi (mäletad, Anett, meie ülevalt naabrit w, haha, ma ei unusta kunagi, kuidas ta haamriga radikaid ja meie ust peksis. Ahjaa, see teine vastasmaja naaber ka, kes meid aknast vahtis kogu aeg ja silte sinna jättis...  ;*.)

 Aitab kah, lähen koju ja õpin uuesti kirjutama. Teie nii kaua nautige eesti imeilusat kevadet minu eest ka!!!!! Meil siin talv tulekul ja meeletult külm on, öösel ei saa magadagi!

It's blog time!!!!!!

Hello, hello!!!

Kõigepealt tervitused kõigile Austraallastele, kes mu blogis google translatega nuhivad :)! How are you!?

  Nädalavahetuse veetsin teleka ees, mitte midagi tehes. Teisipäevast reedeni pidin taaskord töötama. Nüüd meil päris palju uusi bäkkereid (backpackers) tulnud. Me Heleniga (see tsikk, kellega koos elame) saime õnneks enamus ajast apelsine sorteerida, teised pidid neid kottidesse toppima, mis on sada korda hullem töö.
 Apelsine sorteerides ei pea absoluutselt tööst mõtlema. Põhimõtteliselt olen kogu aeg omas mullis, mõtlen omi asju ning "don't give a fuck" mis mu ümber toimub. Selles mõttes on see isegi parem kui baaritöö. Ei pea kogu aeg naeratama ja lollitama, isegi kui tuju täitsa null on.

 No mis siis veel? Nüüd eile, reedel sai meie hosteli uute bäkkeritega kerge lõkke- ja klubiõhtu korraldatud. Üsna tore oli, aga mitte midagi erilist. Eesti peod on ikka kõvasti korralikumad kui Austraalia omad.. Oi kuidas ma nüüd oma klubitsikke igatsen :(.

 No räägiks natuke oma hostelist ka siis. Või pigem selle omanikust, Vickyst. Põhimõtteliselt on tegu siis sellise a'la 40a naisega, kes oma vana maja bäkkeritele välja üürib ja neile tööd sebib. Vicky teeb eriliseks see, et terve Mildura linn teab temast. Põhimõtteliselt siis petab, valetab ja laaberdab. Skeem on umbes selline, et töökuulutuse peale jooksevad bäkkerid siia kokku (nagu ka mina). Saavadki tööle, töötavad paar tundi ja avastavad, et midagi on natuke imelikku. Näiteks räägivad kõik, et apelsine korjates on võimalik head raha teenida, aga nemad siin saavad heal juhul $11 tunnis (120eeki vms). Seejärel avastavad, et tegelikult saavad nad ühe apelsinikasti eest $22 (240eeki) asemel $40 (450eeki), aga Vicky võtab päris palju vahelt.
 Lisaks sellele küsib raha igasugu imelike asjade eest. Meil nüüd ühes majas pole pea nädal aega vett olnud, ja Vickyt absoluutselt ei huvita. Minul õnneks on vedanud, töötan laos ja tööasju ajan otse ülemusega, mitte läbi Vicky. Kuid kui tibi veevärki korda ei saa, kolin minagi kuskile paremasse kohta. Natuke nõme on hommikul mingi 5kraadise külmaga ööriietes teise majja vee järgi joosta.

 Ah, eks asju millest lobiseda oleks veel, aga raamatukogu pannakse kohe kinni. Üritasin nüüd nii blogida, et google translate mingit jaburust kokku ei paneks, ja mulle jälle tuhat jama kaela ei tõmbaks. Veits segane tuli, aga no eilne pidu venis varjaste hommikutundideni ning kella 9 ajal ärkasin külma tõttu juba üles. Mis te must saada tahate täna, haha?!

Aitab lakke vahtimisest, hakkame tööle!

Oeh, sorry kallikesed, aga mul enam tasuta netti pole, seega väga tihti blogida ei saa. Ma tean, et te ei jõua lugeda nii palju, aga mul asjaajamisi nii palju olnud, et ma ise ei jõua ajada neid enam.. Katsuga siis hakkama saada, keda huvitab. Teised ei pea ju lugema . Edu, teid ootab ees 1493 sõnaline blogi.

Muide, peale eelmist postitust otsustasingi järgmisel päeval rahvaga ka natuke tsillida. Päris okei oli.

 Järgmised päevad möödusid taas raamatuid lugedes ja niisama vedeledes. Pühapäeval just mõtlesin, et kirjutan blogi ja mainin, et aeg on isegi kiiremini mööduma hakanud. Võib-olla sellepärast, et harjusin ära pikki päevi mõttetute tegevustega sisustama. Aga nagu ikka, peab midagi vahele tulema.
 Esmaspäeval istusin siis netis ja nagu ikka, tsekkisin töökuulutusi. Leidsin ühe, kus otsiti põllumehi Mildurasse (160km Loxtonist itta). Otsustasin helistada ja öeldi, et tule aga täna kohale, homme hakkad viinamarju korjama. Minul siis kohe paanika lahti, mida teha, kuhu minna. Küsisin nõu, lasin auto tühja kummi õhku täis, käisin poes ja muudkui mõtlesin. Lõpuks otsustasin riskida.
 Kella poole 7 aeg bookisin end bäkkerist välja. Eelmisel päeval olin just nädala üüri maksnud, sain küll natuke tagasi, aga üks öö läks mulle maksma u. 720 eeki. Öeldi, et kui tagasi peaksin tulema, on mul 2 ööd krediiti ka. No mis kasu mul sellest on, kui ma ei tule? Fuck off, sõitke kuupeale.
 Seejärel oli aeg teele asuda. Sõitma pidin pimedas, aga laes olev elevus ja tümpsuv muusika viisid hirmu eemale. Ühte känguru nägin küll, lamas surnuna keset teed, pidin tema pärast natuke kõrvalegi keerama. Ühest surnud jänesest õnnestus ka üle sõita. Saatsin just sõnumit ja viimasel hetkel nägin, et ta seal teeääres oli.

 Igatahes varsti olin Milduras kohal. Pimedas tundus linn nagu roheline Kalgoorlie. Sain linnapeal siis uue bossi/töövahendajaga kokku. Täitsime paberid ja tüüp juhatas mu uude elukohta. Viskasin kotid sinna ja siis võttis tüüp mu peale ja viis panka.
Teel sinna rääkis ta mulle oma lahutusest ja muudest jamadest. Ütles, et kui aussis mees ja naine lahutavad, jagatakse kogu vara 50/50. Peale lahutust läheb aasta aega mehe sissetulekust veel 50% naisele. Isegi kingitustest jms. Kui paaril on laps, läheb naisele 75% mehe sissetulekutest kuni laps on 18. Vot milline elu. Ütles, et ma peaks aussi mehe võtma, lapse saama ja siis mehe elu perse keerama ja ise kuningakassina elama.
 Igatahes uude koju tagasi jõudes kõik teised juba magasid. Sisseelamiseks erilist aega polnudki, pakkisin asju natuke rohkem lahti ja kerisin magama. Muidu uus kodu oli siis selline farmi aida moodi hoone, paar autoelamut vms, elutuba, köök, vannituba jne. Täitsa OK koht.
 Hommikul kell 6 äratus ja 7 pidime ühe teise kanada tüdrukuga viinamarjapõllul olema. Seal otsisime jupp aega oma ülemusi. Lõpuks leidsime need üles, saime oma käärid kätte, mõned kastid ka ja lõbu võis alata.
 Viinamarju oli palju, kastid väiksed, aga ühe kasti täitmiseks kulus umbes 20min. Või noh, alguses kulus vähem, sest esimesed viinamarjad olid ilusad. Pidi ainult mõned kuivanud/mädanenud/toored marjad küljest noppima. Aga kui esimene rida tehtud sai, juhatati meid teise reani, kus viinamarjad kasvasid ainult pm põõsastiku sees. Seega pidid sa täielikult sinna sisse ronima, et neid kätte saada. Lisaks olid nad 65-70% mädanenud. Said oma suure puntra, noppisid seal jupp aega neid mädaplönne küljest ja alles jäi peopesa suurune ports. Nendega neid kaste täita oli täiesti naljanumber.
 Pärast viimaste viinamarjadega esimese kasti täitmist tuli must masendus kallale. Suutsin veel teise kasti ka suure vaevaga ära täita. Siis tuli veel üks bossidest vinguma, et ma nii palju vahele olen jätnud. Ütlesin, et need kõik puhta mädad ju! Igatahes täitsin oma kasti lõpuni, istusin vihasena maha, saatsin nö ekskutiga sõnumeid natuke. Lõpuks võtsin oma koti ja jalutasin minema. Mulle lihtsalt aitas.
 Käed olid mustad ja katki. Kääridest olid villid, oksad ja käärid olid sisse lõiganud, palavus tappis ja kõige hullem oli mõte, et tunnipalgaks kujunes vaid umbes 7 taala tunnis, mis on siis 77 eeku/h. Eesti mõttes võimas, aga aussis puhta naljanumber. Baaris sain umbes 250h tunnis.
 Igatahes jalutasin siis koju tagasi. Pesin käed, rahunesin natuke maha ja helistasin oma töövahendajale. See sõitis kohale, pidas mulle loengu, et teise aasta viisa tööd ongi rasked ja vastikud ning et farmerid on veel vihasemad mädanenud viinamarjade pärast jnejne. Ma üritasin talle selgeks teha, et ma ei ootagi 250eeki/h palka, aga no alla 100 on ikka naljanumber.
 Tüüp lubas mu siis järgmisel päeval uude kohta saata. Sama töö, aga ühe kasti hind natuke suurem. Eelmises oli siis 30eeki, uues mingi 40. See mind eriti õnnelikumaks ei teinud. Samapalju ajas närvi see, kuidas see töövahendaja nii libakeelne saab olla. Ajab kõikkidele naisisikutele ligi, teeb otseseid vihjeid ja kommentaare jne. Tüüp ise on 43 muidu, ma 20.
 No see selleks, kõht oli tühi ja otsustasin linnapeale minna. Valik osutus McDonaldsi kasuks, sest neil on tasuta nett. Võtsin oma söögi ja ronisin netti. Taaskord vahtisin töökuulutusi ja jällegi leidsin ühe Mildurasse. Seegi kord otsustasin helistada ning lähemalt uurida.
 Töö kujutas siis endast mingisugust puuviljade pakkimist ja mingi 200-210eeki tund, 5-6 päeva nädalas ja algusega HOMME. Super ju, heh? Ei ole kunagi midagi ideaalset. Selgus, et kuna töö on läbi hosteli, pean ma sinna elama minema. Ütlesin, et mõtlen 15min ja helistan neile tagasi.
 Taaskord langes mu otsustusvõimetuse ohvriks mu nö ekskutt. Lobisesin temaga mingi 15min ja ikka ei teadnud mida kuradit ma nüüd tegema hakkan. Kõige hullemaks tegi otsustamise see fakt, et eelmisele töövahendajale sai just 4100eeki makstud kahe nädala üüri ja tagatisraha näol.
 Helistasin siis lõpuks tagasi ja ütlesin, et tulen. Kõigepealt tahtsin kindluse mõttes uut hostelit näha. Sõitsin siis kohale, väljas ootas mingi tädike, tsekk näppus ja ütles, et anna mulle nüüd 2500 eeki ,nädala üür ja tagatisraha. Ma ütlesin, et mul ei ole sula nii kohe võtta talle, pean enne panka minema.
 Panka minemise asemel läksin tagasi esimesse koju. Kodu otsimise peale läks mul muidugi vähemalt pool tundi aega. Nimelt asub see koht linnast väljas ja kust mina siis mäletasin, mis teed pidi sinna sai. Aadressi ma ka ei teadnud. Tiirutasin lihtsalt selles suunas ringi ja lootsin, et äkki on midagi tuttavat. Esimene kord saabusin ju pimeduses.. Aga jah, ainult ühesugused viinamarjapõllud igal pool. Lõpuks sõitsin linna tagasi ja proovisin täpselt sama teed pidi minna, mis eelmine kord bossiga. Kuidagimoodi avastasin end lõpuks maja eest ja oioi kui õnnelik siis olin.

 Tagasi kodus rääkisin seal teiste inimestega ja küsisin nõu. Ei osanud keegi mind aidata. Pesin siis pesu, panin selle kuivama ja ronisin panka. Võtsin südamevaluga jällegi 2500 eeki välja ja läksin tagasi uude hostelisse. Seekord kutsuti mind sisse ka ning tehti majapeal ring. Tegu on siis nagu tavalise elumajaga, mille magamistoad siis ümberkujundatud nii, et võimalikult palju inimesi mahuks.
 Uus pakutav 200eeki/h töö tundus sama ahvatlev, kui pervertse töövahendaja juurest minema saamine. Otsustasin, et per**e see raha, nii kui nii olen juba mingi 15 000eeki kaotanud peale Kalgoorliest lahkumist. Ning maksingi uue hosteli eest.

 Seejärel läksin siis tagasi esimesse koju. Võtsin oma pesud, pakkisin asju natuke ja siis ilmus see töödevahendaja. Kui ta mu plaanist kuulis, läks tüüp puhta segaseks. Sai päris vihaseks, tegi mu uut kohta täiesti maha ja ütles, et ma ei saa mingit raha tagasi.
 Egas midagi, mis ma sellise tumbaga ikka vaidlen ja kaklen seal. Võtsin oma asjad ja sõitsin minema. Uues kodus ootasid mind 3 ülisõbralikku kaaselanikku. Natuke lobisesin nendega aga olin päevast nii väsinud, et väga ei viitsinud. Pakkisin siis asjad taas lahti ja ronisin poodi, et süüa osta.
 Taaskord suutsin kuskile pärapõrgusse ära eksida. Seekord õnneks teadsin umbmääraselt kaardi pealt, kuhu ma minema pean. Võtsin aga GPSi välja ja jõudis peagi kohale. Poes läksin kõigepealt puu- ja juurvilja leti äärde. Arvake, mis näoga ma neid viinamarju seal vaatasin. Selline õõvastus tekkis lihtsalt. Ma vihkan viinamarju peale oma 5h tööpäeva. Kuidas need siis tunnevad end, kes seda tööd iga päev 10h teevad? Kusjuures seal eelmises kodus üks tsikk tegi mingi 8-9h iga päev ja sai umbes 700-750eeki päevas. Kurtis küll, aga ikka tegi.
 Igatahes peale poeskäiku tulin tagasi uude koju, sõin, vaatasin natuke telekat, uurisin oma uue töö algusaja kohta ja läksin magama.

 Hommikul kell 7 äratus ja minek. Töökoht asub siis 30km kaugusel. Tegu on mingisuguse shediga (ait-töökoda-ladu vms). Väga palju erinevaid masinaid, piirdeid jms. Kus tohib käia, kus ei tohi, kus sõidavad tõstukid, kus mitte jnejne. Tutvustustiir kestis vähemalt tunnike.  Pm tulevad põllapealt korjatud apelsinid/laimid jms sinna lattu, seejärel sorteeritakse, pestakse, mürgitatakse, vahatatakse, pakitakse jne jne jne. Ma väga palju veel ei tea, sorry.
 Igatahes meie tööks täna oli kõigepealt laimide pakkimine. Pidime kastidesse tegema 6x6 read ilusate laimidega, koledamad läksid II klassi kasti ja mädakad prükkarisse. Igav, aga samas kogu aeg kiire-kiire-kiire.
 Edasi liikusime siis apelsine sorteerima. Keegi kuskilt toppis apelsinid masinasse, seejärel jõudsid nad meieni, me pidime mädakad pürkkarisse panema ja koledad kuskile tagasisuunda saatma. Edasi läksid nad pessu, seejärel mädanemisvastased mürgid, vahad, lisapesud jne. Lõpuosas tegi pikk-pikk masin igast apelsinist pilti ja sorteeris ta sobiva suuruse/klassi kasti.
 Töö siis tõesti pole just kõige põnevam, aga raha saab 200eeki/h miinus maksud (mis suures osas nkn tagasi saab). Tööd on kuni oktoobrini, st teise aasta viisa peaks sealt ilusasti kätte saama nüüd.  Hetkel päevas mingi 5-6h, aga kui nüüd õige apelsinihooaeg hakkab, tulevad 10h vahetused hommikul ja õhtul. Rahvas kõik päris lahe, igasugu erinevaid tüüpe koos jällegi.
 Ma loodan, et jään nüüd selle töö juurde paariks kuuks. Päris okei oleks 10h päeva  eest mingisugune 1500eeki puhtalt kätte saada ja nii 5-6 päeva nädalas. Äkki saaks lõpuks oma kaotatud raha tasa teha..

PS. Blogi on kirjutatud kolmapäeval, postitatud laupäeval. Midagi suurt muutunud pole, täna lõpuks vaba päev ja saan raamatukogus netis istuda. Eile tulid meie hostelimajja 5 taiwani bäkkerit, kellega ma nüüd tuba jagan. Alguses hirmutasid päris ära mu, aga tegelikult on nad kõik hästi sõbralikud ja toredad, cheers!

Vahin lage.

 Ahoi – ahoi!

 Et mis ma teinud olen oma kalli ajaga?

 Toas istunud, solitaire pelanud, hommiku/lõuna/õhtu-uinakuid teinud, söönud, pesemas käinud, poodi ja tagasi jalutanud, jõe ääres pilti tegemas käinud, lakke vahtinud, juukseid värvinud, põgenevat voodilina sõimanud, natuke juttu rääkinud mõnega, kutti igatsenud, kutiga messinud, maganud.

 Nii põnev mu elu siin ongi. Tööd ei ole, tegevust ei ole, teistega tsillimiseks ja pidutsemiseks pole veel mingisugust tuju ja tahtmist. Endalgi piinlik juba, et niimoodi toas istun kogu aeg. Aga muidu ikka iga õhtu mõtlen, et homme tsillin rahvaga ka natuke. No mis sa teed, kui tuju ei ole? 

Meeldetuletus iseendale : VERO RAISK, SAA ÜLE JA HAKKA ELAMA!