Emotsioonid on laes, JÄLLE!

 Nonii. Eile plaanisin korraliku blogi kirjutada, aga uued plaanid tulid vahele. Niisiis üritan seda täna teha.

 Esmaspäeval sain oma lubade dokumendid lõpuks ometi korda. Teisipäeval panin postiga Perthi teele, nüüd jääb üle vaid uusi lube oodata. Loodetavasti ei lähe kaua! Tahan siit hullumajast minema juba!

  Esmaspäeva õhtul käisime itaalia restos pastat söömas, teisipäev oli traditsiooniline pitsapäev, seekord tulime koju 15, jah, VIIETEISTKÜMNE pitsaga.. Eile käisime india toitu söömas.. No pole ime, et ma kuidagi kilosid kaotada ei suuda.

 Ok, lõpuks jõudsin oma peateema juurde ja nüüd ei oska enam kuidagi sellest kirjutada. Igatahes see nädalavahetus lahkus meie hostelist vist 4 või 5 vanadest olijatest. Kolmapäeval lahkus mu vanem õde, Helen, kellega oleme siin algusest peale olnud.
 Eile õhtul käisime Helenit bussijaamas ära saatmas. Meenutasime kõikki lollusi, mis ta teinud on ja saime kõvasti naerda. Aga hetkel, mil buss käivitus hakkas Helen nutma ja no loomulikult ei suutnud minagi pisaraid tagasi hoida. Ma nii vihkan hüvastijätte!!! Kõige raskem on mõelda, et väga suure tõenäosusega ei näe sa neid lahkuvaid inimesi enam mitte kunagi.
 Ma olen nüüdseks 11 kuud austraalias olnud ja ma pole ikka lahkumistega harjunud. Ma üritan kogu aeg inimestega mitte liiga lähedaseks saada. Ikka suudavad mõned hinge pugeda ja järgmisel hetkel leian ennast neile arvatavasti viimast korda "tsau" ütlemas.
 Loomulikult on meil tänapäeval facebook ja telefonid. Aga olgem nüüd ausad, kaua sa ikka messid ja kirjutad? Iga nädalaga jäävad need kirjad harvemaks, kuni lõpuks avastad, et pole selle inimesega juba kuid rääkinud!

 Minagi hakkan vaikselt oma Mildura-apelsini otsi kokku tõmbama. Teoorias pidin ma lahkuma peale järgmist kolmapäeva, siis saab mu kolm kuud viisatööd tehtud. AGA loomulikult pidin ma oma dokumentidest jälle ilma jääma. Nüüd on mul arvatavasti paar lisanädalat juures siin hullude paradiisis.
 Närv on sellele vaatamata sees. Jälle on see Bolgartist ja Kalgoorliest tuttav segaduspuntrast-emotsiooniline tunne. Ma olen õnnelik, et saan siit lõpuks minema. Ma olen kurb, et pean lahkuma kõikidest nendest inimestest, kellega on nii palju koos läbi elatud. Ma olen "excited" ehk siis ärevil vist, et lähen uude keskkonda. Ma kardan, et kas ma ikka saan hakkama, kas kõik läheb nii nagu ma tahan jne.
 Ma juba kaotasin oma elu esimese vanema õe (kõlab hästi, heh). Nüüd varsti kaotan kõik oma prantsuse totakad ka. Nendega saab ju nii palju nalja, nad on kõik nii toredad tolvanid. Te peaks neid nägema. Enamus neist reisivad eraldi aga need isikud koos on lihtsalt ideaalne kooslus. Raske kirjeldada, nad on kõik nii erilised isiksused! Enne nende inimeste kohtamist oli mul kõigest prantsusmaaga seonduvast täiesti suva, aga nüüd tahaks kohe kindlasti ise seal ära käia! Oh ma jumaldan oma siinseid segaseid, ma nutan oma lahkumispäeval jälle silmad peast!

 Ah, sain nüüd midagi kirja. Üritan nüüd kuidagi hetke nautida, mul ju paar nädalat apelsine jäänud veel. Oh kuidas kopp ees on. Apelsinid olid kunagi nii head, nüüd on mul kapp neid täis aga kuidagi ei kutsu sööma..

 Ahjaa, seda ka, et ma igaks juhuks mainin, kuna isegi inimesed, kes siin juba pool aastat on olnud, ei tea, et AUSTRAALIA PEALINN EI OLE SYDNEY!!!!!!!!!!! Kes nüüd segaduses on siis wikipedia vms.. Edu!

 Ja ühte asja unustasin ka veel mainida. Kui teil on mingeid ideid/mõtteid/teemasid, millest ma siin veel kirjutada pole taibanud, andke teada! Küllap olete söögi alla ja peale kuulnud mu tööst, pidudest ja elu-olust. Aga äkki midagi austraaliast üldiselt vms.. Andke aga teada, eks palun onju :)!