Detaile ja klatsi.

 Istun siin kodus ja igavlen, t66lt vaba 6htu ja ei oska oma ajaga midagi peale hakata enam. Majakaaslane m2ngib taustal kitarri, niiet mul tuli kah loominguline tuju, otsustasin j2lle blogida!

 Paar p2eva tagasi pidin t66l koristajat motelli tubadega aitama. Koristajateks meil kaks filipiino neiut, elavad aussis, yhel on kaks, teisel yks laps. Igatahes koristasime ja jutustasime seal, yhes motelli toas oli kylastajatel karbit2is komme. Filipiinol l2ks n2gu s2rama ja kutsus lapsed s66ma. Nii palju siis motelli ruumi oma isikliku vara j2tmisest, eks.
 M6ned 6htud tagasi oli baaris p2ris palju rahvast, mina jooksin seal ringi ja yritasin k6igi soove v6imalikult kiiresti lahendada, niiet ei j22nud palju aega niisama ringi vahtimiseks. Yks hetk sammusin j2rgmise kliendi juurde ja avastasin, et too daam oli yhe mu Bolgarti lemmiku naine! Seekord l2ks mul n2gu s2rama, hakkasin kohe uurima, mis Bolgartis toimunud on siis. Mul pole tegelikult 6rna aimugi, kas ta l6puks tundis mu 2ra v6i mitte, oli teine natuke shokeeritud.
 Kiiretel 6htutel baaris juhtub mu peamise bossiga nii nagu k6rvaloleval pildil. Kusjuures eile baaris yhed kutid avastasid, et see futurama tegelane meenutab ilgelt mu bossi. Kui tyyp naerma hakkab, hyppleb ta habe kuidagi veidralt. Ilgelt stressab ka, kui v2hegi elama hakkab baar.
 Minule just meeldib, kui on kiire ja "pressure" (surve, pinge vms) peal. Aeg l2heb kiiremini, pole lolli n2oga ringi vahtimist ja kuidagi lahedam on ringi toimetada kogu aeg. Kuigi ma olen paras kana-aju, kui keegi korra segadusse ajab, tammun v2hemalt 20sek pea laiali
otsas ja ei oska midagi teha enne kui m6istus koju tagasi tuleb.
 Yks mu majakaaslastest on 6udne lobamokk! Aus6na, ta siin mingi 1,5 n2dalat olnud aga ma juba praegu ei j6ua ta jutte enam 2ra kuulata. R22kima hakkab siis l6ppu ei tule. Eile 6nnestus kuskil 20 minutiks netti saada ja just siis pidin tegema huvitatut n2gu kui ta mulle oma maa mingist traditsioonilisest lastepeost r22kis. Kui ta l6puks l6petanud oli, oskasin ainult mhmh, cool 6elda. Enam detailsemalt ei saa midagi kirjeldada lihtsalt! Lihtsam on temalt mitte midagi kysida! Muidu on tore tydruk, taimetoitlane ka, nagu mina!
 Teine majakaaslane on natuke vanem ja targem. Kui see lobamokk on 21, siis teine on kymne v6rra vanem. M2ngib kitarri p2ris h2sti taustaks mul siin praegu. Ta on siin kokku umbes 5 kuud t66tanud ja saab vist sponsorship viisa. St j22b siia veel paariks aastaks ja saab aussi kodanikuks. Tema on veits lahedam v6i nii. R22gib huvitavamat juttu..
 Samas pole kumbki eriline pidutseja vms. M6lemad on ysna korralikud, kuigi see vanem joob iga 6htu 6lle. Samas sellist 2ktsionit nende poolt ei toimu. Kuidagi rahulikud on, temperamenti ega tugevaid emotsioone neil kyll pole vist. Veits igav nii, heh.
 Mis siis veel.. Kokku olen siin nyyd 3,5 n2dalat kykitanud, kuigi tundub nagu terve igaviku. T66l pole enam midagi uut v2ga 6ppida, rutiinseks hakkab muutuma. Kohalikke veel eriti ei tea, aga 2 nunnu poisiga juba v2ljas k2idud ja avastatud, et nad pole yldse nii toredad kui v6iks. Eelmine n2dalavahetus leidsin uue nunnu, eks peab nyyd selle k2sile v6tma.

 T2pit2hed j2tan seekord sisse, sorry. Nii lihtsalt ei saa kohalikud copy-paste google translates teha! Pole vaja seda klatsimoori juttu t6lkida! (Mul pole neid teisi "s" ka, sorry kirjavea p2rast :).)

Väikelinna eluke.

  Ahoi, tean-tean, olen kaua eemal olnud.. Mis ma pikalt ikka vabandan, pole eriti aega ega viitsimist blogimiseks olnud. Kogu aeg on midagi muud teha või siis pole lihtsalt kirjutamise tuju.

  No millest ma teile nüüd kirjutan siis? Ma siin seigelnud pole, midagi erilist pole ka juhtunud vast. Üsna tavaline väikelinna elu. Umbes nädal peale minu saabumist, tuli meile ka kolmas baaridaam. Mingi inglise pomps, kes lasti juba mõne päeva pärast lahti. Vot sulle maakoha baari „no worries" töökeskkonda, pole nii suva midagi.
 Mina saan õnneks bossidega veel hästi läbi. Eks mul ole siin neid kogemusi ka juba kõvasti rohkem, kui sellel inglise tüdrukul oli. Igatahes tema asemel on meil nüüd hollandi tüdruk, kes on eelmisele täiesti vastand. Korralik pailaps ja üks paras jutupaunik, vahel ei jõua ära kuulatagi.
 Nagu väikelinnades ikka kombeks, ei tule siingi draamast puudu. Kõik need kuulujutud ja kes-mida-kus nägi või kuulis, oehh, teate küll . Baarid on siin aussis väikelinnade elukeskmeks ka, kohalikud saavad kõik peale tööpäeva kokku ja siis muutuvad need tüüpilised farmerid klatšimoorideks, nagu eidekari noh.
 Tööle ja draamale lisaks on siin paar niisama tsilli ka kohalikega olnud. Peale baari mingi kambaga jälle kellegi juures käidud jne. Selline tüüpiline väikelinna rahvas jällegi, kõik teavad kõiki lapsest saati ja enamus on mingit pidi sugulased.
 Vabad päevad mööduvad filme vaadates ja päikest võttes. Ükspäev nautisin õues päikest ja vaatasin, kuidas rohe-puna-sinised papagoid mingi imeliku puu vilju sõid. Need siin nagu varesed eestis, eksootika eh? Aga ei, ärge seal novembrikuu eestis kadedusest roheliseks minge nüüd, siin suvi algamas, seega õues on kõik pruunikas-hall mitte roheline. Päikest ei saa ka kaua nautida, sadamiljonit kärbest üritab sulle suhu, kõrva või ninna varju ronida.

Tervitustega eikellegimaalt, venelane Yvonne (kuulujuttudega võivad nimed ja rahvused ka vahel muutuda nagu näete..)!

Barmaid otsib maameest!

 Ei tea, kas olete juba televiisorist reklaame näinud või ei, aga tulemas on uus programm, barmaid otsib maameest! Tegevus toimub külas nimega Cunderdin, peategelaseks on üks tavaline tüdruk, kes on kohalikku baari tööle pandud ja hakkab omale meest otsima, et siis austraaliasse jääda saaks.

 Tegelikult on asi selline, et sai naljatades oma ühele bossile öeldud, et jah ma pean siit omale nüüd ruttu mehe otsima, siis saan aussi jääda. Sama päeva õhtul tööl ringi toimetades jäid kõrva sõnad "she, husband" (tema, abikaasa). Millegi pärast tekkis mul kerge kahtlus ja jäin eemalt bossi jälgima-kuulama, et selgemalt aru saada, millest jutt käib. Kahjuks ei kuulnud midagi, aga bosside kõrval olev kutt vaatas mulle suure muigega otsa ja pilgust oli näha, et mu kahtlused õiged. Passisin natuke veel ja püüdsin bossi pilgu, tüüp hakkas kõva häälega naerma ja hüüdis "she heard!" (ta kuulis).
 Sealt edasi arenes uue programmi idee läbi teise bossi. Backy, muhe boss, küsis mult paar õhtut hiljem, et noh on mõni kutt silma ka jäänud? Hakkas näpuga kuttidele näitama ja uurima. Kutid küsisid Backylt, et mis värk on? Backy ütles neile, et ah Ronnie siin otsib meest omale, et aussi jääda.
Nagu väikestes külades ikka kombeks, levivad jutud kiiresti ja uus programm võis alata juba samal õhtul!
 Saatejuhiks ongi mu muhe boss, Backy. Eile õhtul oli pubis üks päris nunnu kutt ja ütlesin seda ka Backyle. Backy on nii saatejuht kui ka nõunik mul. Hiljem oli ta kindel, et sellele kutile ma ka silma jäänud. Õhtu lõpus saingi kutilt kutse väikse kambaga tema juurde edasi tsillima minna.
 Nunnu kutt oli nii väsinud, et peale poolt tundi barmaidi vahtimist otsustas magama minna. Samal tsillimisel oli veel teisigi huvitatuid niiet igav ei olnud.

 Okei, aitab lolli mängimisest. Tegelikult polnud mul enne mingit mõtet poistega jamama hakata, pole viitsimist, tahtmist ega tuju. Samas kogu see tsirkus siin on päris lõbus ja äkki on mõni tore kutt ka siin, eks näis! Saakski aussi jääda ju, ha! Siin samas külas üks endine baaridaam abiellus kohalikuga ja elab siiani siin. Vot siis!

(Pole põhjust paanikaks, emps, ma tegelikult ei tahaks siia jääda vist..)

Cunderdin

 M6tlesin, et annan teile kiire ylevaate oma uuest elust. Nagu t2hele olete ehk pannud, on mul t2pit2htedega kerge probleem. Siin maja arvutis neid vist pole, kindlasti on kuidagi v6imalik muuta seda systeemi, aga kes siis jamada viitsib.. Samas v6iksin ju blogi enda arvutiga kirjutada ja siis m2lupulgaga netiarvutiga yhendada.. Oh eks vaatab, t2na peate veel mu numbritega leppima.
 Millest kyll alustada? Elamiseks on mul siin ysna suur ja k6igi mugavustega maja, mida pean jagama hetkel yhe ja varsti kahe teise tydrukuga, kes samas baaris t66tavad. K6igil on oma tuba telekaga. Lisaks on siis loomulikult suur yhine telekas, arvuti tasuta netiga, pesumasin, suur aed tsillimis nurgakestega jne. No selline eesti keskmine maja ikka!
 T66 on u 300m eemal pubis. Kohustuste hulka kuulub nii baar, alkopood, k66k kui ka motell. Ehk siis tegevustest puudu ei tule kunagi. P2evad on ysna pikad. Hetkel olen alustanud nii 10 aeg, kell 14-17 paus ja siis l6petanud j2lle 21 aeg. M6ndadel p2evadel on ainult yks vahetus, ehk siis hommik v6i 6htu. 2 p2eva n2dalas on t2iesti vabad.
 Nagu Bolgartiski, inimesed on s6bralikud, linn v2ike, k2rbsed v2ga tyytud ja vahel kisub igavaks. Muide, mu siinne boss oleks justkui Bolgarti Dicki koopia! V2limus, olemus ja jutt jumala sarnased. Naljakal kombel olen m6lemaga kuidagi h2sti l2bi ka saanud. Dickil oli Bolgartis halb maine, Briani (siinse) kohta olen ka halbu s6nu kuulnud. Samas minusse m6lemad suhtunud nii hoolivalt kuidagi. Peale baari sulgemist istusime siin ka Brianiga, ta tegi mulle 6lle v2lja ja siis lobisesime tykk aega oma eludest. Homme viib ta mu Northamisse shoppama kah! Mitte, et ma sealgi varem olnud poleks juba eks..

Ja natuke tunnetest, m6tetest ja emotsioonidest...
 Nii palju siis elust hetkelt. Olen siin oma eluga rahul kyll, pole mitte millegi yle kurta. Pean siiski tunnistama, et sisimas on kergelt halb tunne. Kyllap olen lihtsalt iseendas pettunud, et taas alguses olen. Ideaalis peaksin praegu kuskil Brisbanes olema, mitte oma esimesest p2rap6rgu t66st 200km kaugusel. Selline vastik alla-andnu ja looseri tunne on. Eks ma yritan endale korrutada, et ma olen juba p2ris palju n2inud ja v2ga paljud minusugused 20aastased hulgused ei s6ida autoga yski aussi l22nekaldalt idakaldale. V6in nyyd rahus oma mugavat elu siin nautida. See linnake on siiski uus ju!
 Arvatavasti on see ka m2ngus, et ma pole nyyd augusti kuust saati korralikult t66d teinud, muudkui vabalt ringi lasknud. Nyyd j2rsku olen taas seotud ja kogu mu elu siin k2ib t66 ymber. Maja kuulub ka bossile ju! Kuidagi l6ksus tunne on. Jumal kyll! Kui ma praegu virisen, mis siis saab, kui kunagi tagasi kooli l2hen ja sealt edasi pysiva t66 peale? Ei taha m6eldagi!!!
 Ah mul yldse mingi emotsioonide m6ll praegu. Nagu puberteedi viimased hormoonid oleks valla p22senud. Yks hetk olen pilvedes ja teine hetk k2ivad k6ik pisiasjad n2rvidele. Muutunud olen ka viimase kuu jooksul vist rohkem, kui terve aussi aja jooksul. V2hemalt endal on kyll selline tunne nagu hakkaks l6puks suureks kasvama. Aitab kah, vsjoo paka!

Perth vs Fremantle

 Ma ei hakka Perthi kallal vingumisele aega kulutama seekord. Mis muidugi ei t2henda, et mu arvamus sellest muutunud oleks!!!
 Perthil on mingi veider v6im mu shoppinguhimu yle. Kui ma muidu mingi ostuhull pole, siis Perthis keeran 2ra ja ostan ikka k6iksugu riideid ja pahna kokku. Nii ka seekord!
 Peale neljap2evast poodlemist k2isin western australia muuseumis. No, andke andeks, aga isegi south australia oma oli tunduvalt parem. Kuigi neid kahte osariiki v6rreldes tundub WA kuidagi p6nevam.. Oh ei tea..
 Reede varahommikul otsustasin Fremantlesse minna. Olin seal korra kyll esimese aussi 6htul k2inud, aga see oli nii v2he. Rongis6it sinna kestis mingi 40min. Rongiliin jooksis ka l2bi mu esimese aussi kodu juurest, Mosman parkist, Nicki maja seal, m6ned teist ehk m2letavad.
 Fremantles k2isin kohe 2ra kohalikul turul. Melbsi oma j22b tunduvalt alla! Polnud mitte midagi sellist nagu balta turg Tallinnas. Nii puhas, korralik ja 2gedaid asju t2is!
 Edasi otsustasin k2ia ka kuulsas Fremantle vanglas, mis muideks kuulub nyyd ka maailma kultuuriv22rtuste kaitse alla vms (ei oska eesti keele v2ljendeid enam). Seal sai tehtud pooleteist tunnine tiir giidiga. Kuidagi m6jus sisemiselt kogu see systeem ja j2ttis sellise imeliku tunde (ei tule see 6ige s6na meelde..)
 Pealel6unal jalutasin kohalikel t2navatel, ilm oli super, yldine vibe/meeleolu nii hea. Linna keskel laulis t2naval yks mees seda what a wonderful world laulu vms. Mul on t6esti raske seda tunnet kirjutada. Lihtsalt ylim, kogu see ebasympaatia Perthi vastu oli kadunud ja ma lihtsalt nautisin Fremantlet.
 JA SIIS, kui kaugusest t2navamuusikut veel kuulda oli, sain k6ne oma sellelt aussi kutilt, kellega ma polnud nyydseks 2 kuud s6nagi r22kinud. Kukkusin kolinal oma 6nnepilvedelt alla ja m6tlesin, kuidas on v6imalik paari sekundiga +10 tujust -10sse kukkuda. Oh seda p2eva!
 6htul sain korra oma Mildura semudega kokku. Vahetasime uudiseid ja passisime niisama.

 T2naseks olen Perthist lahkunud. Hommikul kell 6 olin rongijaamas. MUIDE, mingi pool-purjus tyyp tuli lampi juttu tegema, arvake kust ta p2rit on.. Jahm, kes arvas, et eestist, saate pai.
 Nyyd asun siis Cunderdinis. Elan mingis majas koos hetkel 3 teise tydrukuga, homme l2hevad 2 minema. T66le hakkan taas baaridaamina. Hetkel tundub, et ylitsill k6ik, loodan et pettuma ei pea!


















    

Sydney vs Perth

OSA 1 (tegemised)

Kõigepealt pean vabandama! Esiteks selle pärast, et ma alles nüüd kirjutan teile ja teiseks selle pärast, et see postitus arvatavasti üsna halb tuleb. Ma lihtsalt pole 2 ööd pm magada saanud! Aga selleni jõuame :)! Ah, äkki peaks selle pärast ka vabandama, et ilgelt pikk tuleb.. Jagan kahte ossa, et lihtsam oleks.. :)

 Eelmise kolmapäeva hommikul seadsin sammud koos ühe eesti kutiga Melbourne lennujaama, et sealt Sydneysse minna.
 Sihtpaika jõudsime lõuna paiku, hostelisse umbes kolme aeg. Olime üsna väsinud ja kolmapäevased seiklused piirdusid rohkem hosteli ümbrust uudistades ja mu Mildura õega baaris dringitades.
 Järgmisel hommikul sai kohe ooperimaja vaatama mindud. Esiteks pean kohe ütlema, et minule valmistas see kerge pettumuse. Piltidelt on alati nii uhke ja võimas tundunud, aga mu esimene reaktsioon maja ette jõudes oli: kurat, see nagu tallinna linnahall ju! Nii hull ta vast pole, aga noh, olin rohkemat lootnud.
 Peale ooperimaja sai kesklinna mindud. Tiirutasime seal natuke niisama, käisime Sydney hiinalinnas, sõime hiina toitu, istusime pargis ja midagi muud ei teinudki vist!
 Reede oli üsna vaikne päev. Sain oma Mildura töökaaslastega kokku, jalutasime nendega veel paar tiiru linnas, istusime kuskil ooperimaja juures baaris ja lobisesime.
 Laupäeval sai kesklinna pargis mingisugusel toidu ja veinifestivalil istutud natuke. Õhtul oli Mildurast ühe iiri tüdruku sünnipäev. Käisin siis temal külas ja hiljem läksime kõik koos kuskile kluppi. Päris tore oli, aga mitte midagi erilist.
 Pühapäev käisin taas linnas jalutamas. Istusin pargis, toitsin papakoisid, tegin pilte jne. Ahjaa, nädalavahetusel oli meie hosteli juures mingi turg ka, seal passisin ka natuke!
 Esmaspäev oli halloween. Päeval käisin Mildura töökaaslastega rannas. Ilgelt tuuline ilm, aga pikutades oli hea ja kõrvetasin oma selga ka natuke palju. Jalgupidi sai vees ka käidud, hurraa, rannahooaeg avatud!
 Peale rannaskäiku sain oma Mildura õega kokku, käisime sõime india toitu (JAMMI) ja mõtlesime, et peaks halloweeni puhul ikka kostüümid selga ajama ja peole minema. Saigi poest igasugu aksessuaare kokku ostetud ja kogu mu Sydney kambaga klubis käidud! Tore oli!
 Teisipäeva hommikul aeti peale 3 magamistundi mind üles. Pakkisime asjad ja ronisime lennujaama. Kuna lend kolmapäeva varahommikul, arvasime et veedame oma õhtu lennujaamas ja säästame raha.
 Te ei kujuta ettegi kui tore oli seal magamata ja kergelt halva olekuga päev läbi istuda ja siis avastada, et ööseks lennujaam kinni pannakse. Kolisime siis edasi rahvusvaheliste lendude jaama, tuiasime veits uste taga ja lõpuks leidsime nurgakese jaamas, kus meiesuguseid uljaid päris palju oli!
 Kolmapäeva varahommikul peale 2h magamist sai tagasi oma lennujaama komberdatud ja oligi aeg Sydneyle aidaa öelda! Ma olin nii väsinud, et ma jäin kohe magama ja ärkasin selle peale üles, kui õhku tõusma hakkasime, kujutate ette w!? Edasine lend möödus ka poolunes.
 Lendu alustasime Sydney aja järgi 7.10 ja Perthi jõudsime 9.00 kohaliku aja järgi (ajavahe 3h). Esimese asjana lennukist välja saades pani vanduma see, kui kuradi palav siin on! Kui Sydneys oli mingi 20 ringis, siis Perthis täna 30+. Väsimus teeb asja veel hullemka ka. Milline elu, eksole!

OSA 2 (muljed, mõtted)

 Nagu ma juba ooperimajast rääkisin, oli see mulle kerge pettumus. Sama on mul siin Austraalias alati selline sisetunne olnud, et Sydney pole kindlasti minu jaoks. Olen selline paras maalaps ju. Samas, pidin oma sõnu/mõtteid sööma.
 Kesklinn on palju euroopalikum kui kõik teised, kus ma käinud olen siin. Olin kuulnud, et Sydney on nii busy busy, ehk kiire elutempoga. Jah, elu kesklinnas kees, aga samas tundusid kõik kuidagi nii rahul ja polnud sellist pingelist keskkonda.
 Lisaks lükkaks kohe ümber väite, et Sydney on asiaate täis. Mis mõttes? Nii mina, kui ka mu reisikaaslane imestasime, et Melbournes oli näiteks neid palju rohkem! Sydney on pigem eurooplasi täis, kui et asiaate.
 Sydney äärelinnad meenutasid mulle hullult lõuna-euroopat. Palmidega pargid, sellised tihedad kahekorruselised majad taaskord ümbritsetud palmidega, ilus helesinise veega rand jne. Mul oli tunne, et olen kuskil Hispaanias puhkusel. Ma pole Hispaanias käinud, niiet ehk panen puusse, aga no Tenerifel olen käinud ja Sydney tekitas tunde, et olen taas seal!
 Ütleme nii, et Sydney pettumust ei valmistanud kindlasti, pigem vastupidi! Olin ja olen siiani meeldivalt üllatunud!

 Tuleme nüüd Perthi juurde.. Olen vist siin ammu maininud, et see linn pole mulle meeldinud. Arvasin nüüd, et kuna olen ka teised suuremad lõunarannikulinnad ära näinud (Adelaide, Melbourne, Sydney) siis ehk vaatan Perthi teise pilguga, leebemalt.
 Taaskord eksisin. Pigem vaatan veel karmimalt. Linn haiseb!! Kole, kultuuritu ja ajaloota. Kui Adelaides on arhitektuuri ja ajalugu, Melbournes ilus kaasaegne kesklinn ja Sydneys lõuna-euroopalik maik, siis mis Perthis on? Mitte midagi! Ajaloota, kole, väike ja haisev.
 Okei, kallis Perth, ehk teen liiga, kui hästi otsida leiab kenasid kohti ka ja ehk inimesed üldiselt on natuke sõbralikumad. Aga no... Nendest kärbestest ei hakka parem rääkimagi, idas olin unustanud, et lääne aussis need toredad semud on!
 Okei, rahunen ära nüüd eksole :). Perthis pean nkn ainult laupäevani kükitama, edasi saab outbacki. Ja just selle outbacki pärast ma siia tagasi tulingi! Mitte mingeid rohelisi puid, mitte mingeid palme! Lihtsalt punane muld, hallid põõsad, kõrbseparved, sisalikud, kängurud ja MEGASÕBRALIKUD kohalikud no worries mated!

Kõik pildid Sydneyst!

Jää hüvasti, Melbourne!

 Niisiis, ongi aeg edasi liikuda! Mõned teist on Facebookis mu uuendusi ehk märganud, aga räägin nüüd teistele ka oma plaanidest!
 Homme, kolmapäeval jätan Melbsiga hüvasti. Kell 11.50am läheb lennuk Sydneysse. Seal peatun nädala, saan oma Mildura perest mõnega kokku, naudin vaatamisväärsusi ja puhkust.
 Järgmisel kolmapäeval läheb lend Perthi, jah tagasi algusesse! Seal peatun kuni laupäevani. Saan oma teise Mildura pere osaga kokku, mõndade vanade semudega ehk ja puhkan natuke veel.
 Järgmisel laupäeval, 5. novembril läheb Perthist rong Cunderdinisse. See on mingisugune 600 elanikuga väikelinn outbackis, kus ma siis baaris tööle hakkan. Jah, nagu mu esimene töö siinmaal!
 Loodan, et kõik reisid lähevad hästi, uus töö saab tore olema ja uued seiklused veel paremad :).

 Tänane päev on möödunud pakkides. Hommikul pakkisin kõik oma kola kohvrisse ja suurde seljakotti. Neid käe järgi kaaludes oli hirm suur, et lennujaama 20kg saab ületatud. Jooksin siis lähimatesse hiina poodidesse, et kohvri kaal osta.
 Tagasi kodus selgus, et kohver kaalus 18kg ja seljakott 16kg. No tore-tore, 14kg üle!! Hakkasin ühe uuesti ja uuesti kotte pakkima ja iga kord läks hunnik mitte-nii-vajalikku tavaari välja. Lõpuks olin sunnitud isegi pastakate ja sokkide arvu vähendama.
 Ajaks, mil kotid kokku kaalusid 26kg oli juba nii palju asju välja lennanud, et mul tuli plaan seljakotist kola kohvrisse pressida. Mission accepted and completed! Tühi seljakott kaalus juba 4kg, sain kogukaaluks 22kg. Vahetasin veel mitte-nii-olulisi tavaari mõne juba välja visatud pudi-padi vastu ja lõpptulemuseks jäi 23kg kohvris + kaks käsipagast kokku u 10kg.
 Nüüd jääb üle vaid pöial pihus loota, et need ülekilod saab kuidagi mu reisikaaslasele, eesti poisile, pähe määritud. Ma tõesti ei arvanud, et mul nii palju kola on! Oleks mul vaid auto alles, ei mingit kilode lugemist!

 Mõned viimased muljed Melbsist ehk? Ilm on õudne! Olgugi, et kevad, ilm on külm, tuuline ja vihmane. Kesklinn on muidu päris kobe, palju suurem kui Perthi oma. Linna äärsed suburbid nii kenad pole, palju on selliseid odava välimusega poode-söögikohti. Küllap on see seotud sellega, et siin on ikka väga palju aasia ja india inimesi. Linnas ehk iga viies on austraallane/eurooplane. Ülejäänud kõik pilukad (sorry).
 Ahjaa, sattusin delfist mingit tallinna ühistranspordi venelastest rääkivat artiklit lugema. No endalgi tuli neid ebameeldivaid bussilugusi eesti aegadest meelde. Hakkasin mõtlema, kas siin on ka mingi osa inimestest nii märkimisväärselt ebaviisakas ja kuri? Nii hull vast pole, aga siin on rongides kurikuulsad india daamid ja härrad. Lõugavad, ei lase rasedaid/vanureid istuma, lägastavad jne.

 Tänaseks aitab! Hodike siis blogil silm peal, lähinädalatel on päris tihedaid postitusi oodata :). Ma loodan, et saan teiega ägedaid seiklusi jagada!

Lõpetuseks veel natuke viimaseid pilte Melbournest! Tõestamaks, et linn on ilus ja ilm kole!

Siin ja seal sai käidud!

 Nii, mis ma vahepeal teinud olen siis?

 Reede oli üks megakiire päev. Hommikul läksin linna kahele tööintervjuule,
edasi käisin oma nädalavahetuse töökohas palgal järgi. Seejärel sai kuidagi läbi linna oma maha surnud auto juurde ekseldud, sealt edasi turule, et kruvikeeraja osta. Peale seda taas auto juurde, et numbrimärgid maha kruttida, seejärel taas linna, et need kohalikku ARKi ära viia. Peale seda uuesti auto juurde, et sellele hüvasti musi anda.
 Seesamune reedene algas mul kell 6.45 hommikul. Uksest välja läksin 8.00 ja tagasi jõudsin mingi 17.45. Terve päev seiklesin ringi, ilgelt palav oli! Kokku sõitsin 4x bussiga, 3x rongiga ja 2x trammiga. Jalutada sain ka vähemalt 6-7km. Kõva seiklus, peaks mainima!




 Kodu ja selle ümbrust sai pildistamas käidud.

 Rongiga sai linna sõidetud ja seal veel pilte tehtud.

 Eesti poistega sai kokku saadud ja kultuuri vaatamas käidud.






 Muidu tööga on ikka sama halvad lood. Pakkumisi nagu on, aga palgad siinpool aussi läänega võrreldes ikka nutused. Homme mingi proovipäev kuskil, ehk tuleb sealt midagi ilusamat. Ei tea.
 Väike idee on läände tagasi minna. Läheks nädalaks Sydneysse ja sealt tagasi Perthi. Natuke hirmutav on mõelda, et tegelikult on juba pool oktoobrit läbi. Kui ma mais eestis tahaks olla, on mul 1,2,3..7 kuud aega ainult. Täpselt pool sellest, mis ma praeguseks siin olnud olen. NII VÄHE JU!

Seiklusi ja maaelu tahaks! Linnast üsna kopp ees, maalaps olen..

(Oh kui mõnusasti neid pilte bloggeris vaadata saab nüüd, palju tsillim kui see facebooki uuendus!)

Punapea!

 Eelmisele postitusele lisaks siis :).

 Jõuluvana palun too mulle fotokas! (Muide, aussi poodides on jõululetid väljas juba, jah oktoober on!)

No täiesti lõpp!

KURAT!!

 Esiteks, lagunes auto pühapäeval töölt tulles keset sõitu ära. Sain kuskile kõrvaltänavasse pargitud. Täna käisin uuesti kohal, paar maja edasi oli mehaanikute töökoda ka, lasin neil pilgu peale visata. Nüüd tuleb välja, et mingid rihmad on katki ja parandada täiesti mõttetu. Peab kuskile romulasse saatma.
 Teiseks, sain töölt kõne. Ütlesid, et keegi väga kogenud kohvimeister tuli tööd küsima ja nad otsustasid minu temaga asendada. Tänasid nädalavahetuse eest ja käskisid palgale järgi minna. Tore, nüüd ma jälle töötu.

 Kuigi ma olen nüüd töötu ja autota, on mul vähemalt tore kodu ja mõnus majakaaslane. Tuju ja üldine olemine on ka üsna tsill, väga masendunud pole. Nüüd vaja lihtsalt jälle uus töö leida. Paar nädalat katsun autota elada ja vaatan kuidas toime tulen. Ehk saab ilma, kui mitte tuleb uus otsida.
 Juuksed värvisin jälle ära. Kuna see punane värv on niivõrd erinev mu loomulikust, oli väljakasv hästi näha. Ostsin mingi proffide kasutamiseks mõeldud värvi. Värvimise ajal oli hirm suur, et tuleb mingi jubedus, aga tulemus jäi päris lahe. Ühtlasem ja punasem kui peale juuksuriskäiku. Pilte kahjuks pole, telefoniga tehtud jäävad üsna nirud ikka.

 Ahjaa, imelikud peavalud on ka vähemalt üle päeva kummitama hakanud. Vahel ärkan hommikul juba peavaluga, teistel päevadel hakkab õhtupoole lõhkuma. Migreen vist, või lihtsalt pingetest-stressidest vms. Päris tüütu on, muudkui söö valuvaigisteid.

Bye, bye!

Uus töö, jälle!

 Hei, hei!

 Ma lihtsalt pean oma uuest töökohast rääkima! Ma lihtsalt nii vaimustuses, he! Igatahes, tegi siis taaskord ühe väikese kohvikukesega. Kuulus enne mingitele lohakatele, kes lasid asja täiesti käest ja kohviku maine käis sajaga alla. Uus tiim üritab siis elu taas käima lüüa ja selle puhul see nv kõik kohvid tasuta! (Kujutage ette palju lisatööd mulle, haha.)
 Täna oli esimene tööpäev, töötasin 7-15. Ütleme nii, et mul ei olnud kordagi seda esimese päeva närvi sees. Kui eelmises kohvikus oli mitu päeva nii, et hoidsin tagaplaanile ja üritasin teiste töötajate pealt õppida, siis selles kohvikus tahtsin muudkui ise kõike teha!
 Kinldasti mängis mu enesekindluses olulist osa see, et kõik töökaaslased on nii tsillid. Manager on mingi noor sõbralik kutt, köögis töötab üks memmeke, kes nagu aussi vanaema eest, boss on noor blond tsikk, kes meenutab ilgelt Lenna Kuurmaad ja omanikud on mingid muhedad itaalia keskealised mehed.
 Kõige erilisem oli vast see, et kuigi lõunapausi ajal oli meil totaalne hullumaja, säilitasid kõik töötajad rahu. Mitte mingid paanitsemist, kõik jumala tsill ja rahulik. Kuigi me kõik jooksime higimull otsaees, oli keskkond nii sõbralik! Mitte mingit närvitsemist.
 Eelnevates kohvikutes on need kiired lõunatunnid täielikud kaosed olnud. Töötajad närvis, see kuidagi kandub üle klientidele (või olen ma ette kujutanud). Igatahes kui juba kõik letitaga närvis on siis tundub, et neid kaebuseid tuleb klientidelt kogu aeg.
 Täna tööl mina isiklikult ei näinud/kuulnud ühtegi kaebust. Muudkui pidime vabandama, et kohvi-toiduga kaua aega läks, aga kõik olid NO WORRIES. Kliendid muudkui lobisesid ja kiitsid meie tööd! Nii hea :)!

 Autost muidu nii palju, et omadega üsna mäel on ikka. Täna hommikul läks natuke imelikult käima ja valgusfooride taga on tunne, et kohe sureb välja. Ma muudkui palun ja palvetan, et jumala eest vastu peaks.
 Üritan teda võimalikult vähe kasutada hetkel, aga no kui Melbsi ühistransport kesklinna ja muude osade vahel on super, siis a'la mustamäelt lasnamäele saada ülimalt tülikas, eriti nädalavahetuse varahommikul! Pühapäeviti võtaks mul, ilma ilustamata, üle 3 tunni aega, et tööle saada, autoga 15min.

Kirjutaks veel auto-töö plaanidest, aga liiga pikaks läheb, teine kord! Ahjaa, see töö praegu ainult nädalavahetusteti mul!

AH EI, ma pean ikka rääkima, kui arukas ma olen!
Niisiis, tuleb kohvikusse klient, küsib one cappuccino and lemon slice please (kohvi ja sidruni viil palun)
Ma jään lolli näoga vahtima ja mõtlen, et äkki kuulsin valesti, palun korrata. Klient kordab täpselt sama. Hakkan siis kulm kortsus kohvi tegema ja mõtlen selle sidruniviilu üle järele. No ei mõtle midagi välja, küsin siis uuesti, et do you want a slice of lemon in your coffee? (kas sa tahad sidruni viilu kohvisse?). Manager kõrval hakkab naerma ja ütleb, et meil mingi kook nimega lemon slice (sidruni viil).

Kiire ülevaade elust-olust.

 Nii, nüüd on mul uudiseid töö ja auto kohta.
 Alustan siis autoga, reedel helistati ja öeldi, et pole viga leitud ja vaja veel teste teha. Teisipäeval sain uue kõne, nüüdseks leiti viga üles. Öeldi, et mul pole eriti mõtet seda parandama hakata, sest läheks liiga kalliks. Siiski parandasid nad paar juhet ja leket ära, et natukenegi paremini sõidaks. Arvake palju maksma läks? Mitte midagi, ma vist meeldisin neile!
 Autost veel nii palju, et viga oli mingisuguses asjas, mis kontrollib õhu sattumist mootorisse vms. See otseselt seotud gaasi pedaaliga ja kui gaasi annad siis see avaneb/sulgeb. Midagi sellist, ma täpselt ei tea.
 Igatahes nüüd autoga sõites on mul pulss laes, nii kardan kuskile välja surra. Olen tänaseks paar sõitu teinud ja no käima panemine ja punase tule taga seismine on kõige kahtlasemad. Gaasi tugevasti andes hakkab ka imelikult kolisema, aga muidu sõites on ilus.
 Hetkel kasutan autot siis ainult rongijaama/poodi minemiseks. Üks ots on 2km, niiet kui välja suren olen kodule lähedal väikestel tänavatel! Edasistest mõtetest ei tea, peab vist maha müüma ja uue muretsema, aga siis võiks kindel töö olla juba!

 Tööst nüüd. See eelmise nädala kohvik on mulle üle päeva helistanud ja muudkui käskinud tööle tulla ning siis paari tunni pärast öelnud, et ei ole ikka vaja. Käisin nüüd eile, kolmapäeval teises kohvikus intervjuul. Hästi kena koht ja no veel kuumem boss!! Nii kena lihtsalt, ma olen armunud :D! Aga okei, töö ise on ainult nädalavahetusteti.
 Nüüd ei tea, mis mul sellest esimesest kohvikust saab. Kui midagi välja ei tule siis EHK on mul nädalavahetusteti töö olemas ja saan midagi uut nädala jaoks otsida. Oh, ei tea, nii keeruline.

 Muidu päevad lähevad nii kiiresti! Ilm aina ilusam ja soojem, samas Melbsis muutub see iga tunniga! Ükspäev sain Mildura töökaaslastega kokku, jalutasime linnas, dringitasime, lobisesime ja nautisime päikest.

 Ok, nii segane, nii piinlik. Ma lihtsalt paar päeva ringi möllanud ja magada pole eriti saanud, nii unine olla!

Tööst, autost ja raamatutest.

 Tegelikult mul juba kolmapäevast alates uudiseid, aga tahtsin enne auto osas selgust saada, et siis ei peaks kaks korda blogima.

 See kolmapäevane uudis puudutab mu tööotsimisi. Nimelt sain teisipäeval kõne, et vaja intervjuule minna. Kolmapäeva hommikul läksingi kesklinna ja otsisin selle kohviku üles. Intervjuu kestis umbes 5min, lõin oma CV ja kohvimeistri sertifikaadid lauale ning boss käskis kohe tööle asuda.
 Okei, kõigepealt räägin siis kohvikust vms. Austraalias on ostukeskustes sellised food courtid, kus on siis mingi platsi ääres hästi palju erinevaid putkasid ja keskel on lauad. Söögi osas leiab kõike rämpstoidust rahvusköökideni. Nagu siin varemgi olen rääkinud, on sellistes kohtades toit eelnevalt valmis tehtud ja siis leti taga soojas ootamas. Minu uus töökoht ongi siis itaalia päraste toitude ja kohviga nurgakohvikuke.
 Kuidas ma nüüd lühidalt kirjeldan seda? Mina pean idee poolest ühte itaalia tüdrukut asendama hakkama. Hommikuti kohvisid tegema, lõunal toitu serveerima. Töö on lihtne, tiim on ülisõbralik, boss on tore. Samas kella 12-1 aeg on nii kiire ja kõigil lõunapaus. Ehk siis näiteks neljapäeval oli meid seal pisikese leti taga 5tk ja tükk tegemist, et kellelegi otsa ei astu. Ruumi lihtsalt ei ole! Samal ajal paku veel toredat teenindust ja vaata, et toidu tõstmise ajal valmistoidu leti all näppe ära ei kõrveta.
 Töö hetkel on poole kohaga, paari nädala pärast läheb itaalia tüdruk koju ja ma peaksin esmasp-reedeni 7-14 töötama. Tööle saamiseks pean ärkama iga hommik kell 5, jalutama 2km rongijaama ja sealt veel 40min rongiga sõitma. Ma pole hommiku-inimene, ei taha mõeldagi, kuidas see välja peaks kukkuma. Palk pole ka eriti motiveeriv.
 Igatahes ma pole selle töö osas veel üldse kindel. Hea, et midagigi olemas on, aga no ma tõesti kardan, et peale paari nädalat ma lihtsalt ei saa ennast voodist välja nii vara. Vähemalt 3-4 korda kuus puudusin ma koolist ainult selle pärast, et ma ei suutnud end hommikul piisavalt motiveerida, et sooja teki vahelt välja ronida. (Jah,jah paha tüdruk.)

 Auto sai siis neljapäeva lõuna aeg mehaanikute kätte viidud. Läks kenasti tööle, hääl oli siiski natuke veider ja tundus kuidagi väga nõrk. No igatahes nad seal töökojas lubasid siis vaadata ja helistada, kui selgeks saab, milles viga. Täna pealelõunat helistasid ja ütlesid, et nad pole midagi leidnud. Küsisid veel, mis tal viga oli ja ütlesid, et ta tundub natuke imelik ja nad peavad veel teste tegema, st läheb veel aega.

 Täna oli vaba päev. Tuli hull asjalik mõte raamatukokku minna ja midagi tarka lugeda. Googeldasin siis top 100 kõigi aegade paremat raamatut ja tegin omale listi 10 esimesest. Raamatukogus ei suutnud ma nendest mitte ühtegi leida. Austraalia väikese linnaosa raamatukogust on päris raske Euroopa klassikuid leida, see on fakt!! Niisiis valisin 3tk kaane/pealkirja järgi ja lootsin, et läheb õnneks.
 Nagu ikka, on mul aeg-ajalt mingi suur teadusjanu. Seekord filmist "The boy in striped pyjamas" innustatuna otsisin välja juutide küüditamisest, holokaustist rääkiva raamatu. Valituks osutus mingi pisike faktiline ja üldine raamat, mille siiski nüüdseks juba läbi lugesin. Kõike seda olin varem ajaloo tundides kuulnud, see raamat lihtsalt tuletas meelde.
 Mina tahtsin rohkem teada elust nendes laagrites niiet googeldasin veel selle kohta. Sattusin mingisuguse online raamatu lehele, kust sain ühe Auschwitzi laagrist pääsenu memuaari vms, täpselt mida ma otsisin. Jutustus algab sellest, kui elu oli veel tavaline, siis tuleb holokaust ja siis natuke, mis sai pärast. Lugesin selle kõik järjest ühe hooga läbi. Vahepeal oli raske uskuda, et kõik see on päriselt toimunud ja inimesed on sellisteks tegudeks võimelised, uskumatu. Mul olid lugedes emotsioonid nutmisest naermiseni.
 Okei, aitab küll. Ma kirjutaks siia pikalt, mida lugesin, aga blogi on niigi pikk ja see läheb mu Austraalia teemast ikka väga mööda. Kui kedagi peaks huvitama, siis panen siia lingi, aga see on inglise keeles. "Where is God" Sam Althaus

Kolinal allamäge!! Kurat küll!!!!

 Hakkab pihta jälle! Mu õnn on taas minu vastu pööranud ja kõik kisub pekki!!!!!

 Täna hommikul ärkasin teadmisega, et vaja tööd otsima minna. Sättisingi end valmis, istusin autosse ja sõitsin kesklinnapiirile.
 Jalutasin päris palju aga no mitte kuskil ei vajata töötajaid. Täiesti masendav, kui mul tööd vaja pole, tuleb pakkumisi uksest-aknast ja kui mul nüüd on vaja, pole midagi.
 Mitu tundi tühja tiirelnud mõtlesin järgmisesse äärelinna sõita. Istusin autosse ja üllatus-üllatus, käima läheb teine, aga teeb väga imelikke hääli ja sureb kohe välja.
 Peale paari proovimist oli tahtmine karjuda, nutta ja röökida. Seda ma siiski ei teinud, lihtsalt istusin ja mõtlesin, et no mida kuradit nüüd. Väljas oli megapalav ja auto oli päikse käes, kuna lisaks mul väike kahtlus juba nädalake, et auto ventilatsioonisüsteemi vms pole kõik korras, otsustasin auto rahule jätta ja jahedamatel tundidel tagasi tulla.
 Käisin lõunatamas ning jalutasin veel jupp aega. Tagasi auto juures keerasin väriseva käega võtit ja auto käivitus ilusasti. Keskpäevane kõva mürin oli kadunud aga auto hääl polnud ikka päris õige ja ma ei julgenud keset teed välja suremisega riskida niiet jätsin mootori tööle ja otsustasin 15min oodata ja kuulata. Polnudki vaja, 5min pärast läksid hääled taas kõvemaks ja auto suri välja.
 Egas midagi, võtsin oma GPS ja asusin kodupoole teele. 10km-st pool sai läbitud trammidega, pool jala. Palavus, sitt tuju, villis jalad ja nutumaik kurgus. Ilge tahtmine oli ja on siiani kõik perse saata ja koju ära tulla.
 Eelmine nädal mõtlesin ma veel õnnelikult, et kui mul midagi muud pole, siis on mul parimaks sõbraks mu auto, kes mind kindlasti veel tuhandeid kilomeetreid edasi viib. Nii palju siis sellest. KUSJUURES, nii uskumatu kui see ka pole, arvake, mida ma täna öösel unes nägin? Mul oli õudusunenägu sellest, kuidas ma autot üritasin lootusetult käivitada. Nägin unes kuidas igasugu imenippe proovisin, aga auto ei läinud tööle. Ausalt, ma ei tee nalja, selline unenägu mul täna öösel oli.

 Teemasse tagasi tulles, alla anda ma EI TAHA!! Majaomanik lubas appi tulla, homme üritame auto kuskile mehaaniku kätte viia ja uurida palju parandamine maksma läheks. Karta on, et summa võib päris õudne olla. Kui on ikka väga hirmus, tuleb kuskile autoprügilasse saata. Kuidas ma ilma autota hakkama saan, on omaette küsimus muidugi. Elan rongi ja trammipeatustest 1,5km kaugusel, kesklinna on veel 45min rongisõit ka siit. Tööd mul ka pole. Kogu oma kola kohvrisse kuidagi ei mahuta, auto pagass oli niigi ääreni täis. Siiani pool träni autos.
 Kulutan nüüd oma töötu inimese viimased rahad auto paranduse peale ja olen taas alguses, tööta, rahata ja võib-olla autota. Elu on ilus!

Kohvist, toidust ja rongidest!

 Istun siin juba vähemalt 15 minutit ja üritan blogiga kuidagi algust teha. Otsin internetist häid tsitaate, tõlgin inglise keelt emakeelde, hoian kahe käega peast kinni aga ikka ei midagi. Mõtteid nagu oleks, aga kirjutamine ei taha täna välja tulla.

 Neljapäeval ja reedel võtsin osa kohvikursustest. Esimesel päeval oli sisuks peamiselt teooria ajaloost kohvimasina puhastamiseni, praktika osas õpetati erinevaid menüüs olevaid kohvisid reaalselt valmistama. Teooria osas tegin päris palju märkmeid ka, aga midagi ürierilist ei oska siin välja tuua. Praktika osas mina midagi väga uut neljapäeval ei õppinud, olin põhimõtteliselt kõiki neid kohvisid varem tööl tegema pidanud.
 Reedel keskendusime piima tekstuurile ja kohvikunstile (latte art). Kohvikunst oli jagatud siis kolme ossa. Esimesena kasutasime teravat termomeetri otsa abivahendina, et siis kohvipruuni ja piimavalge abil joonistusi teha. Teisena kasutasime kakao+vee segust tehtud siirupit (ülemine pilt). Kolmas, kõige raskem osa oli abivahenditeta free pouring (alumine pilt), ehk siis lihtsalt piima kohvisse kallamine. Nende õigete käeliigutuste tipptaseme saavutamine võtab ikka väga-väga palju aega. Minu free pouringu esimesed katsetused läksid totaalselt aia taha aga kõige viimasel proovikorral suutsin juba midagi enam-vähem õigesti teha, jee!

 Kohvikursused toimusid kesklinnas, seega oli mul enne ja pärast koolitusi aega linnapeal tuiata. Seekord jäi palju parem mulje, kui eelnevatel kordadel. Kindlasti aitas sellele kaasa ilus ilm ja minu enda hea tuju. Mingisuguseid turistitegevusi ei teinud, käisin sõin india toitu ja kolasin poodides.
 Linna ja kodu vahet sõitsin rongiga. Siin austraalia linnades see rongi-trammi-bussi liiklus tõsiselt hästi korraldatud. Põhimõtteliselt saab igale poole igal ajal, mitmete ümberistumistega siiski. Pileteid müüakse näiteks kaheks tunniks või terveks päevaks, mingit sisseastumisel augustamist ei ole. Rongide, trammide ja busside pilet on üldine. Trolle austraalias mina veel kohanud pole.
 Rongidest räägitud, kirjutan natuke toidust ka. Kuna austraalias on ikka meeletult palju asiaate ja teisigi rahvusi, on toidu valik ka seinast-seina. Ma lihtsalt jumaldan india ja hiina toitu! Kõik need riisid, nuudlid, karrid, köögiviljad, tofu.. Oeh, söö või lõhki ennast! Siin neid väikeseid hiinakaid leidub iga nurga peal. Astu ainult sisse ja hakka valima.
 Tavalistes hiinakates on osa toitu valmistehtud ja siis lihtsalt valid mis sorti riisi/nuudleid/kastmeid/köögivilju/lihasid jms tahad. Hinnad on austraalia kohta odavad (80-150eek) ja kõik toidud megahead. Kui eesti hiinakates on kokkadeks eestlased/venelased või healjuhul mõned aasia välimusega tädid, siis siin aasia päritolu KOKAOSKUSTEGA tädid-onud. No nüüd läks mul kõht uuesti tühjaks!

 Okei, nagu näete, pole mul enda tegemistest suurt rääkida vaid pean üleüldistest teemadest arutlema.
Igatahes peale kohvikursusi on mul selline suur sügelus ruttu kohvitöö leida, et oma uusi teadmisi ja oskusi rohkem praktiseerida. Pean vaid nädala algust ootama!
 Nädalavahetuse esimene pool on filme vaadates möödunud, küllap läheb samal lainel edasi. Midagi asjalikku teha ei oska lihtsalt. Raha ei julge ka liiga palju kulutada enne kui töö olemas.
 Suurt austraalia viimase aasta plaani ei ole, väike salasoov on a'la jaanuarini siin töötada, seejärel mööda idakallast põhja suunduda vahepeatustega Canberras, Sydneys ja Brisbanes ning vabatahtliku töö farmides. Jumal teab, kaua selle peale kulub ja äkki leian mõne superilusa koha, kus veel paar kuud veeta. Seejärel hakkab mul aeg igatahes otsa lõppema ja ideaalis tahaks jõuda põhjarannikule. Kui jõuan siis väga tore, kui ei jõua - no worries. MA JU EI TEE PLAANE SIIN!

Enda kodune katsetus,
riis, tofu ja köögiviljad.

Melbourne central ostukeskus ja mingi kohvimeistrite võistlus.

Tarka juttu ka!

 Ohjah, 2 nädalat pole siia midagi kirja pannud. 2 nädalat olen oma elust totaalselt ära raisanud! Ausõna, mitte midagi asjalikku pole teinud lihtsalt. Enamus päevast möödub diivanil/voodis teleka või arvuti ees vedeledes. Hea kui korragi uksest välja saab, et poodi minna.

 Ma nüüd luban, et aitab naljast! Ma juba alustasin oma "elu tagasi saamise" ettevalmistustega. Nädalavahetusel käisin raamatukogus, printisin omale mõned CVd välja. Eile käisin ühes lähedalasuvas nö linnaosas kohvikute akendelt töökuulutusi taga ajamas. Väga vale koha valisin selleks, nagu aasiasse oleks sattunud. Nimed/kuulutused/kella-ajad jms olid kõik hiinakeelsed.
 Ühe kena kohviku siiski leidsin, astusin sisse, küsisin tööd. Pandi kohe kohvimasina taha proovikohvi tegema. Kuna ma polnud mitu kuud kohvisid teinud ja närv oli ka sees, keerasin piima täiesti nässu ja kohvist midagi ilusat välja ei tulnud. Siiski öeldi mulle, et kui praegustest katseajal olevatest töötajatest asja ei saa, helistavad mulle. Eks muidugi :D.

 Kohviäpardus oli selline löök enesekindlusele, et eile magama jäädes otsustasin kohvimeistrite kursusele minna. Täna leidsingi ühe "master barista" TAFE rahvusvaheliselt tunnustatud kursuse. Kokku kestab 5 tundi, selle sees võetakse läbi kohvi teooria + praktika + kohvikunst? (latte art). Maksab 250aud, ehk mingi 2600eeki. Eesti rahas tundub päris kallis lõbu aga no siin kohvikutöötaja kahe kerge päeva palk.

 Kuna rohkem mul enda tegemistest rääkida pole ja viimane poeskäigu tsekk nina ees, kirjutan teile natuke hindadest. Hinnad arvutan veel siiski kroonideks kursiga 1AUD - 11,2EEK

jogurt 1kg  -  61eek
lahja vahukoorekreem 250ml  -   41eek
suured munad 12tk  -  52eek
lipton maitsega tee 10 pakki  -  21eek
lahja vaniljejäätis 2l  -  24,5eek
lahja piim 2l  -  22,5eek
kompottvirsikud 825g  -  49eek
naturaalne müsli 750g  -  60,5eek
banaanimaitseline kreemriis 220g  -  13,5eek
pruun riis 1kg  -  46eek
teepuu õli 10ml  -  48eek

Kokku läks ~ 440eeki.


 Muidu ma asun ikka MELBOURNES, mis on rahvaarvult aussi teine suurim linn. Melbourne tuntakse kui halva ilmaga kultuurilinna. Sajab palju, talve keskmine temp ~10 kraadi, suvel ~18-20. Kultuuri jagub küll ja veel. Kunstikeskused, teatrid, kinod, baarid, kohvikud jms iga nurga peal ja igale maitsele.

Rahvaarv: 4,077,036 in  (Tallinn 414,353, Harjumaa 528,468, Eesti 1,340,194)
Pindala: 8806 km²   (Tallinn 159,2km², Harjumaa 4,333km², Eesti 45,227km²)

Liiga palju numbreid vist, hah, igatahes siis Melbournes inimesi 3,04 korda rohkem kui terves Eestis kokku ja Melbs 2x suurem kui terve Harjumaa. Vot siis, eesti päälinn on üsna pisike küla selle kõrval, pidalalt lausa 55,3x väiksem ja 9x vähem inimesi!
 See pindala - inimeste arvu suhe tuleneb sellest, et Austraalia linnades elatakse enamasti eramajades. Ainult südalinnas on suured tornmajad, ning no üksikuid korterelamuid leidub kesklinna äärealadel ka. Üldjuhul siiski kõik eramajad üsna pisikeste aedadega. Ahjaa, suurem osa maju on veel ühekordsed ka. Ma siiski elan kahekordses eramajas.


Aitab nüüd targast jutust! Endalgi mõistus koos juba. Tsauka!

Põnev linnaelu.

Tervitused!

 Nädalavahetus oli üsna tore. Laupäev möödus kodus aega parajaks tehes. Õhtul tuli kutt siia, vedelesime veits niisama netis ja siis läksime linna. Saime ühe vana tuttavaga, Kalgoorliest kokku. Istusime selle tüübi juures mõnda aega. Ta korter asub kesklinnas, mingi 14. korrusel. Linnavaade oli päris mahe, pean tunnistama!
 Kesköö paiku läksime kutiga linna jalutuskäigule. Öine Melbourne on ikka miljon korda ilusam kui päevane. Me jalutasime siis linna läbiva jõe ääres. Igal täistunnil on seal mingid tuletornid ka, kust leeke välja lastakse. (Issand kui raske kirjeldada neid!). Igatahes no romantika missugune!
 Tagasiteel pidin mina tema auto-tanki juhtima, sest kutt selle vana tuttava juures võttis paar koksi. Alguses oli ikka kohutav! Nagu oleks esimest korda autoroolis. Kesklinn, manuaalkast 4 veoline (mul automaat ju siin!) ja suur tank! Esimesed 15min lihtsalt värisesin seal roolis. Edasi läks aina kergemaks ja lõpuks oli juba üsna OK. Auto on mingi nissan patrol, kui kellelegi midagi ütleb :D. Igatahes väga jube oli!

 Pühapäev oli tüüpiline lazy day. Mitte midagi ei teinud. Esmaspäev ja teisipäev täpselt samasugused. Ja oi, täna, kolmapäev ei erine ka eriti.

 Tööd mul hetkel pole, aga mõte on lõpuks töötama hakata. Ma lähen lihtsalt lolliks siin kodus mitte midagi tehes! Mu päeva sisukaimad tipp-hetked on olnud jooksmas käimised ja kokkamised. Lisaks olen sirvinud ja lugenud kümneid ajakirju. Võtsin oma hispaania keele õpikud ka välja, aga no nendeni pole veel jõudnud, oh kui laisk..

 Väike kokablogi ka. Täna hommikusöögiks sõin maasikaid, jamm! Lõuna-õhtusöögiks praadisin köögiviljad + tofu. Oijumal kui hea! Nooremana ma ei mõistnud kuidas inimesed suudavad mingeid köögivilju sisse ajada, aga nüüd ma ainult neid süüa võikski!
 Tofust siis nii palju, et ma ostsin mingit magus-chilli kastmes valmis tofu. Vaja ainult soojaks ajada. Tofuga täpselt sama lugu. Kunagi tundus see kuidagi nii teiselt planeedilt ulme asi, aga tegelikult pole viga midagi. Üsna selline maitsetu, kana moodi tekstuuriga (100% taimne!!!!!), palju proteiini jms jama. Chilli kaste andis maitset kõvasti juurde ja muutis üliheaks!

Kevadised kohtumised ja poodlemised.

 Kevad on saabumas!

 Eile hommikul sain kutiga kokku. Tsillisime pargipingil, nautisime päikest, shoppasime natuke ja tsillisime veel.
Edasi läksin vanasse hostelisse, et oma itaallasest toakaaslasele "tsau" öelda, enne kui ta tagasi koju lendab. Käisime lõunatamas ja jutustasime niisama.

 Melbourne liiklus on täiesti hullumeelne! Kõigepealt pidin sõitma 30km, et kutiga kokku saada. Selleks kulus mul 50min! Kõige hullem on see, et umbes 10km oli kiirtee, ehk siis sain sõita 110-120km/h. Itaalia tsiki nägemiseks pidin uuesti 30km sõitma ja seekord oli kiirteed 16km, aga mul kulus tund! Mõned teed on ikka nii umbes, mis umbes. Ainult passi tühja autos ja tseki teisi juhte.
 Liiklusest veel nii palju, et Austraalias on tüüpiline, et kaks sõidurida sulanduvad äkitselt üheks. Lihtsalt kõrvalrada muutub järsku aina kitsamaks ja peagi oledki ninapidi teise rea autode vahel. Eestis sellist asja mina näiteks ei ole vist kohanud. Õnneks hoiatati mind selle kohapealt juba esimestel aussi päevadel.

 Täna magasin poole päevani oma suures-laias voodis. Kella 12 aeg ajasin end lõpuks üles ja läksin shoppama. Mu ostunimekirjas olid värvitud juustele mõeldud shampoon-palsam ja voodipesu, sest mu majaomanik avastas, et tal polegi ühtegi lisa mulle ja ma pidin magamiskotiga magama.
 Niisiis need eelnimetatud "must have" sain ostetud. AGA te ei kujuta ette, kui hea diili ma oma shampooni-palsamiga sain! Läksin siis korralikku juuksenänni poodi. Leidsin sealt ühed, mis muidu maksid eesti rahas mõlemad eraldi 250 eeki 300ml. Samas oli seal silt, et kogu see sari -50%. Ma mõtlesin, et ohoo, vapsee hea ju! Maksma hakates selgus, et kuna minu shampoon ja palsam olid viimased, sain ma nad hoopis 50 eeki tükk! Ehk siis 500eegu asemel maksin 100!! See isegi odavam kui kõik need tavalised poe omad siin. Uujeah!

 Ma olen aussis üle aasta olnud ja see teeninduskultuur on kuidagi nii normaalseks muutunud. Aga kuna ma tean, milline see eestis on, siis ei saa mainimata jätta, kui supersõbralikud ja abivalmid kõik müüjad siin on!
Kõik on nagu omad sõbrad. Kohe tulevad juurde ja hakkavad lobisema. Küsivad kas otsid midagi kindlat, kui ei otsi, ütlevad, et kui midagi on, "give me a shout" ehk siis hüüa/hõika vms. Kui kuskil rahus oma numbrit otsid, tulevad nad appi ja otsivad ise. See pole selline suruv suhtlemine, et jumala eest osta midagi! Nad on siiralt sõbralikud ja toredad. Maksmise ajal lobisevad niisama, küsivad näiteks, mis nädalavahetuse plaanid on. No igatahes, raske seletada, aga no mõnus teenindus!

Kodune ülesanne teile, mis
asi see eesti keeles on?

 Tagasi kodus kokkasin õhtusöögiks riisi chilliga + praadisin paprika ja bok choy (jumal seda teab, kuidas eesti keeles nimetatakse). Igatahes päris yamm oli.
 Hetkel olen taas üksi kodus. Kreemitasin, maskitasin ja sada muud tegevust. Nüüd vedelen oma laias voodis. Vot sellist elu niisama mööda aussi rännates ja hostelides elades ei saa!

 Tuligi taas üsna pikk ja sisutu postitus, hehe. Aga mul on lihtsalt niiii mõnus ning mugav olla praegu ja mulle ju meeldib kirjutada, nii rahustav kuidagi!






Minu suur tuba. Vahtisin niisama filme eile õhtul ja isegi ei mäleta, et pilti oleks teinud. Igatahes päris kena kodu on, eks :).










 Kodu ümbrus on ka ilus. Selline pisike järv mul kohe maja kõrval. Minu toa aknast avaneb sellele üsna OK vaade kah.

Uuel aastal uue hooga!

 Ohei!

 Jah, olen nüüd pikalt teist eemal olnud, aga lihtsalt polnud väga palju uut juhtunud viimasel ajal. Päevad on üsna tujutult voodis vedeledes möödunud. Magasin nagu kass 16h päevas.
 Esmaspäeval hakkas mu isiklik patarei lõpuks laetud saama. Pool päeva tegelesin ma CV tuunimise ja tööjahtimisega. Teise päeva poole tsillisin oma toakaaslastega ringi.
 Teisipäeva hommikul läksin juuksurisse. Vajasin muutust ja juba paar kuud oli üks punane idee peas tiirelnud. No arvasin, et tulemus on natuke shokeerivam. Aga no, ehk ongi väike muutus parem :).
 Peale juuksurit läksin tööintervjuule (jahjah, austraalia ju).Töö siis väga "fancy" restos. Asub kesklinna rikaste rajoonis, nädalavahetusteti suured pulmapeod. Mina peaks töötama 5-6 päeva nädalas ja 12h vahetused. Ehk siis kokku kuni 72 tundi nädalas. No rikkaks saaks küll, aga kas sellist töömesilase elu ma siin Aussis tahtsin? EI.
 Täna öösel toimus meie hostelitoas totaalne möll. Üks tsikk oli nii purjus! Küll ta unustas oma võtmed välja minnes tuppa ja põmmis siis uksetaga, küll pani tulesid põlema, komistas 3x teiste kottide otsa ja lendas kummuli, laulis ja sõimles omaette. Mitte keegi ei saanud pool ööd magada.
 Hommikul oli selge, et sinna hostelisse ma enam ei jää. Kolisingi lõpuks majja, mida eelmine nädal korra vaatamas käisin. Mul on nüüd oma tuba, oma suur ja lai voodi, sisse-ehitatud riidekapp. Suures toas ülimugav diivan ja hiiglaslik telekas. Elu on lill!
 Seekord jagan elamist siis mingi umbes 35a kulturistiga. Lai nagu kapp aga täiega muhe vend. Kui ta nüüd õhtul tööl oli, sain üksi kodus olla. Niiiii mõnus! Pole sellist elu enam mingi oktoobrist saati elanud, kui siis Perthis Johni juures tuba üürisin. Ahjaa, tüüp kokkas õhtusöögiks mingeid dieet-pannkooke kodujuustu ja marjadega. Andis mulle ka, yamm :).

 Igatahes, kui eelmine nädal oli mu tuju nii null siis nüüd on selline megapower sees ja tundub, et kõik asjad lähevad minu tahtmise järgi! Nii super :)!

Before

After