Siin ja seal sai käidud!

 Nii, mis ma vahepeal teinud olen siis?

 Reede oli üks megakiire päev. Hommikul läksin linna kahele tööintervjuule,
edasi käisin oma nädalavahetuse töökohas palgal järgi. Seejärel sai kuidagi läbi linna oma maha surnud auto juurde ekseldud, sealt edasi turule, et kruvikeeraja osta. Peale seda taas auto juurde, et numbrimärgid maha kruttida, seejärel taas linna, et need kohalikku ARKi ära viia. Peale seda uuesti auto juurde, et sellele hüvasti musi anda.
 Seesamune reedene algas mul kell 6.45 hommikul. Uksest välja läksin 8.00 ja tagasi jõudsin mingi 17.45. Terve päev seiklesin ringi, ilgelt palav oli! Kokku sõitsin 4x bussiga, 3x rongiga ja 2x trammiga. Jalutada sain ka vähemalt 6-7km. Kõva seiklus, peaks mainima!




 Kodu ja selle ümbrust sai pildistamas käidud.

 Rongiga sai linna sõidetud ja seal veel pilte tehtud.

 Eesti poistega sai kokku saadud ja kultuuri vaatamas käidud.






 Muidu tööga on ikka sama halvad lood. Pakkumisi nagu on, aga palgad siinpool aussi läänega võrreldes ikka nutused. Homme mingi proovipäev kuskil, ehk tuleb sealt midagi ilusamat. Ei tea.
 Väike idee on läände tagasi minna. Läheks nädalaks Sydneysse ja sealt tagasi Perthi. Natuke hirmutav on mõelda, et tegelikult on juba pool oktoobrit läbi. Kui ma mais eestis tahaks olla, on mul 1,2,3..7 kuud aega ainult. Täpselt pool sellest, mis ma praeguseks siin olnud olen. NII VÄHE JU!

Seiklusi ja maaelu tahaks! Linnast üsna kopp ees, maalaps olen..

(Oh kui mõnusasti neid pilte bloggeris vaadata saab nüüd, palju tsillim kui see facebooki uuendus!)

Punapea!

 Eelmisele postitusele lisaks siis :).

 Jõuluvana palun too mulle fotokas! (Muide, aussi poodides on jõululetid väljas juba, jah oktoober on!)

No täiesti lõpp!

KURAT!!

 Esiteks, lagunes auto pühapäeval töölt tulles keset sõitu ära. Sain kuskile kõrvaltänavasse pargitud. Täna käisin uuesti kohal, paar maja edasi oli mehaanikute töökoda ka, lasin neil pilgu peale visata. Nüüd tuleb välja, et mingid rihmad on katki ja parandada täiesti mõttetu. Peab kuskile romulasse saatma.
 Teiseks, sain töölt kõne. Ütlesid, et keegi väga kogenud kohvimeister tuli tööd küsima ja nad otsustasid minu temaga asendada. Tänasid nädalavahetuse eest ja käskisid palgale järgi minna. Tore, nüüd ma jälle töötu.

 Kuigi ma olen nüüd töötu ja autota, on mul vähemalt tore kodu ja mõnus majakaaslane. Tuju ja üldine olemine on ka üsna tsill, väga masendunud pole. Nüüd vaja lihtsalt jälle uus töö leida. Paar nädalat katsun autota elada ja vaatan kuidas toime tulen. Ehk saab ilma, kui mitte tuleb uus otsida.
 Juuksed värvisin jälle ära. Kuna see punane värv on niivõrd erinev mu loomulikust, oli väljakasv hästi näha. Ostsin mingi proffide kasutamiseks mõeldud värvi. Värvimise ajal oli hirm suur, et tuleb mingi jubedus, aga tulemus jäi päris lahe. Ühtlasem ja punasem kui peale juuksuriskäiku. Pilte kahjuks pole, telefoniga tehtud jäävad üsna nirud ikka.

 Ahjaa, imelikud peavalud on ka vähemalt üle päeva kummitama hakanud. Vahel ärkan hommikul juba peavaluga, teistel päevadel hakkab õhtupoole lõhkuma. Migreen vist, või lihtsalt pingetest-stressidest vms. Päris tüütu on, muudkui söö valuvaigisteid.

Bye, bye!

Uus töö, jälle!

 Hei, hei!

 Ma lihtsalt pean oma uuest töökohast rääkima! Ma lihtsalt nii vaimustuses, he! Igatahes, tegi siis taaskord ühe väikese kohvikukesega. Kuulus enne mingitele lohakatele, kes lasid asja täiesti käest ja kohviku maine käis sajaga alla. Uus tiim üritab siis elu taas käima lüüa ja selle puhul see nv kõik kohvid tasuta! (Kujutage ette palju lisatööd mulle, haha.)
 Täna oli esimene tööpäev, töötasin 7-15. Ütleme nii, et mul ei olnud kordagi seda esimese päeva närvi sees. Kui eelmises kohvikus oli mitu päeva nii, et hoidsin tagaplaanile ja üritasin teiste töötajate pealt õppida, siis selles kohvikus tahtsin muudkui ise kõike teha!
 Kinldasti mängis mu enesekindluses olulist osa see, et kõik töökaaslased on nii tsillid. Manager on mingi noor sõbralik kutt, köögis töötab üks memmeke, kes nagu aussi vanaema eest, boss on noor blond tsikk, kes meenutab ilgelt Lenna Kuurmaad ja omanikud on mingid muhedad itaalia keskealised mehed.
 Kõige erilisem oli vast see, et kuigi lõunapausi ajal oli meil totaalne hullumaja, säilitasid kõik töötajad rahu. Mitte mingid paanitsemist, kõik jumala tsill ja rahulik. Kuigi me kõik jooksime higimull otsaees, oli keskkond nii sõbralik! Mitte mingit närvitsemist.
 Eelnevates kohvikutes on need kiired lõunatunnid täielikud kaosed olnud. Töötajad närvis, see kuidagi kandub üle klientidele (või olen ma ette kujutanud). Igatahes kui juba kõik letitaga närvis on siis tundub, et neid kaebuseid tuleb klientidelt kogu aeg.
 Täna tööl mina isiklikult ei näinud/kuulnud ühtegi kaebust. Muudkui pidime vabandama, et kohvi-toiduga kaua aega läks, aga kõik olid NO WORRIES. Kliendid muudkui lobisesid ja kiitsid meie tööd! Nii hea :)!

 Autost muidu nii palju, et omadega üsna mäel on ikka. Täna hommikul läks natuke imelikult käima ja valgusfooride taga on tunne, et kohe sureb välja. Ma muudkui palun ja palvetan, et jumala eest vastu peaks.
 Üritan teda võimalikult vähe kasutada hetkel, aga no kui Melbsi ühistransport kesklinna ja muude osade vahel on super, siis a'la mustamäelt lasnamäele saada ülimalt tülikas, eriti nädalavahetuse varahommikul! Pühapäeviti võtaks mul, ilma ilustamata, üle 3 tunni aega, et tööle saada, autoga 15min.

Kirjutaks veel auto-töö plaanidest, aga liiga pikaks läheb, teine kord! Ahjaa, see töö praegu ainult nädalavahetusteti mul!

AH EI, ma pean ikka rääkima, kui arukas ma olen!
Niisiis, tuleb kohvikusse klient, küsib one cappuccino and lemon slice please (kohvi ja sidruni viil palun)
Ma jään lolli näoga vahtima ja mõtlen, et äkki kuulsin valesti, palun korrata. Klient kordab täpselt sama. Hakkan siis kulm kortsus kohvi tegema ja mõtlen selle sidruniviilu üle järele. No ei mõtle midagi välja, küsin siis uuesti, et do you want a slice of lemon in your coffee? (kas sa tahad sidruni viilu kohvisse?). Manager kõrval hakkab naerma ja ütleb, et meil mingi kook nimega lemon slice (sidruni viil).

Kiire ülevaade elust-olust.

 Nii, nüüd on mul uudiseid töö ja auto kohta.
 Alustan siis autoga, reedel helistati ja öeldi, et pole viga leitud ja vaja veel teste teha. Teisipäeval sain uue kõne, nüüdseks leiti viga üles. Öeldi, et mul pole eriti mõtet seda parandama hakata, sest läheks liiga kalliks. Siiski parandasid nad paar juhet ja leket ära, et natukenegi paremini sõidaks. Arvake palju maksma läks? Mitte midagi, ma vist meeldisin neile!
 Autost veel nii palju, et viga oli mingisuguses asjas, mis kontrollib õhu sattumist mootorisse vms. See otseselt seotud gaasi pedaaliga ja kui gaasi annad siis see avaneb/sulgeb. Midagi sellist, ma täpselt ei tea.
 Igatahes nüüd autoga sõites on mul pulss laes, nii kardan kuskile välja surra. Olen tänaseks paar sõitu teinud ja no käima panemine ja punase tule taga seismine on kõige kahtlasemad. Gaasi tugevasti andes hakkab ka imelikult kolisema, aga muidu sõites on ilus.
 Hetkel kasutan autot siis ainult rongijaama/poodi minemiseks. Üks ots on 2km, niiet kui välja suren olen kodule lähedal väikestel tänavatel! Edasistest mõtetest ei tea, peab vist maha müüma ja uue muretsema, aga siis võiks kindel töö olla juba!

 Tööst nüüd. See eelmise nädala kohvik on mulle üle päeva helistanud ja muudkui käskinud tööle tulla ning siis paari tunni pärast öelnud, et ei ole ikka vaja. Käisin nüüd eile, kolmapäeval teises kohvikus intervjuul. Hästi kena koht ja no veel kuumem boss!! Nii kena lihtsalt, ma olen armunud :D! Aga okei, töö ise on ainult nädalavahetusteti.
 Nüüd ei tea, mis mul sellest esimesest kohvikust saab. Kui midagi välja ei tule siis EHK on mul nädalavahetusteti töö olemas ja saan midagi uut nädala jaoks otsida. Oh, ei tea, nii keeruline.

 Muidu päevad lähevad nii kiiresti! Ilm aina ilusam ja soojem, samas Melbsis muutub see iga tunniga! Ükspäev sain Mildura töökaaslastega kokku, jalutasime linnas, dringitasime, lobisesime ja nautisime päikest.

 Ok, nii segane, nii piinlik. Ma lihtsalt paar päeva ringi möllanud ja magada pole eriti saanud, nii unine olla!

Tööst, autost ja raamatutest.

 Tegelikult mul juba kolmapäevast alates uudiseid, aga tahtsin enne auto osas selgust saada, et siis ei peaks kaks korda blogima.

 See kolmapäevane uudis puudutab mu tööotsimisi. Nimelt sain teisipäeval kõne, et vaja intervjuule minna. Kolmapäeva hommikul läksingi kesklinna ja otsisin selle kohviku üles. Intervjuu kestis umbes 5min, lõin oma CV ja kohvimeistri sertifikaadid lauale ning boss käskis kohe tööle asuda.
 Okei, kõigepealt räägin siis kohvikust vms. Austraalias on ostukeskustes sellised food courtid, kus on siis mingi platsi ääres hästi palju erinevaid putkasid ja keskel on lauad. Söögi osas leiab kõike rämpstoidust rahvusköökideni. Nagu siin varemgi olen rääkinud, on sellistes kohtades toit eelnevalt valmis tehtud ja siis leti taga soojas ootamas. Minu uus töökoht ongi siis itaalia päraste toitude ja kohviga nurgakohvikuke.
 Kuidas ma nüüd lühidalt kirjeldan seda? Mina pean idee poolest ühte itaalia tüdrukut asendama hakkama. Hommikuti kohvisid tegema, lõunal toitu serveerima. Töö on lihtne, tiim on ülisõbralik, boss on tore. Samas kella 12-1 aeg on nii kiire ja kõigil lõunapaus. Ehk siis näiteks neljapäeval oli meid seal pisikese leti taga 5tk ja tükk tegemist, et kellelegi otsa ei astu. Ruumi lihtsalt ei ole! Samal ajal paku veel toredat teenindust ja vaata, et toidu tõstmise ajal valmistoidu leti all näppe ära ei kõrveta.
 Töö hetkel on poole kohaga, paari nädala pärast läheb itaalia tüdruk koju ja ma peaksin esmasp-reedeni 7-14 töötama. Tööle saamiseks pean ärkama iga hommik kell 5, jalutama 2km rongijaama ja sealt veel 40min rongiga sõitma. Ma pole hommiku-inimene, ei taha mõeldagi, kuidas see välja peaks kukkuma. Palk pole ka eriti motiveeriv.
 Igatahes ma pole selle töö osas veel üldse kindel. Hea, et midagigi olemas on, aga no ma tõesti kardan, et peale paari nädalat ma lihtsalt ei saa ennast voodist välja nii vara. Vähemalt 3-4 korda kuus puudusin ma koolist ainult selle pärast, et ma ei suutnud end hommikul piisavalt motiveerida, et sooja teki vahelt välja ronida. (Jah,jah paha tüdruk.)

 Auto sai siis neljapäeva lõuna aeg mehaanikute kätte viidud. Läks kenasti tööle, hääl oli siiski natuke veider ja tundus kuidagi väga nõrk. No igatahes nad seal töökojas lubasid siis vaadata ja helistada, kui selgeks saab, milles viga. Täna pealelõunat helistasid ja ütlesid, et nad pole midagi leidnud. Küsisid veel, mis tal viga oli ja ütlesid, et ta tundub natuke imelik ja nad peavad veel teste tegema, st läheb veel aega.

 Täna oli vaba päev. Tuli hull asjalik mõte raamatukokku minna ja midagi tarka lugeda. Googeldasin siis top 100 kõigi aegade paremat raamatut ja tegin omale listi 10 esimesest. Raamatukogus ei suutnud ma nendest mitte ühtegi leida. Austraalia väikese linnaosa raamatukogust on päris raske Euroopa klassikuid leida, see on fakt!! Niisiis valisin 3tk kaane/pealkirja järgi ja lootsin, et läheb õnneks.
 Nagu ikka, on mul aeg-ajalt mingi suur teadusjanu. Seekord filmist "The boy in striped pyjamas" innustatuna otsisin välja juutide küüditamisest, holokaustist rääkiva raamatu. Valituks osutus mingi pisike faktiline ja üldine raamat, mille siiski nüüdseks juba läbi lugesin. Kõike seda olin varem ajaloo tundides kuulnud, see raamat lihtsalt tuletas meelde.
 Mina tahtsin rohkem teada elust nendes laagrites niiet googeldasin veel selle kohta. Sattusin mingisuguse online raamatu lehele, kust sain ühe Auschwitzi laagrist pääsenu memuaari vms, täpselt mida ma otsisin. Jutustus algab sellest, kui elu oli veel tavaline, siis tuleb holokaust ja siis natuke, mis sai pärast. Lugesin selle kõik järjest ühe hooga läbi. Vahepeal oli raske uskuda, et kõik see on päriselt toimunud ja inimesed on sellisteks tegudeks võimelised, uskumatu. Mul olid lugedes emotsioonid nutmisest naermiseni.
 Okei, aitab küll. Ma kirjutaks siia pikalt, mida lugesin, aga blogi on niigi pikk ja see läheb mu Austraalia teemast ikka väga mööda. Kui kedagi peaks huvitama, siis panen siia lingi, aga see on inglise keeles. "Where is God" Sam Althaus

Kolinal allamäge!! Kurat küll!!!!

 Hakkab pihta jälle! Mu õnn on taas minu vastu pööranud ja kõik kisub pekki!!!!!

 Täna hommikul ärkasin teadmisega, et vaja tööd otsima minna. Sättisingi end valmis, istusin autosse ja sõitsin kesklinnapiirile.
 Jalutasin päris palju aga no mitte kuskil ei vajata töötajaid. Täiesti masendav, kui mul tööd vaja pole, tuleb pakkumisi uksest-aknast ja kui mul nüüd on vaja, pole midagi.
 Mitu tundi tühja tiirelnud mõtlesin järgmisesse äärelinna sõita. Istusin autosse ja üllatus-üllatus, käima läheb teine, aga teeb väga imelikke hääli ja sureb kohe välja.
 Peale paari proovimist oli tahtmine karjuda, nutta ja röökida. Seda ma siiski ei teinud, lihtsalt istusin ja mõtlesin, et no mida kuradit nüüd. Väljas oli megapalav ja auto oli päikse käes, kuna lisaks mul väike kahtlus juba nädalake, et auto ventilatsioonisüsteemi vms pole kõik korras, otsustasin auto rahule jätta ja jahedamatel tundidel tagasi tulla.
 Käisin lõunatamas ning jalutasin veel jupp aega. Tagasi auto juures keerasin väriseva käega võtit ja auto käivitus ilusasti. Keskpäevane kõva mürin oli kadunud aga auto hääl polnud ikka päris õige ja ma ei julgenud keset teed välja suremisega riskida niiet jätsin mootori tööle ja otsustasin 15min oodata ja kuulata. Polnudki vaja, 5min pärast läksid hääled taas kõvemaks ja auto suri välja.
 Egas midagi, võtsin oma GPS ja asusin kodupoole teele. 10km-st pool sai läbitud trammidega, pool jala. Palavus, sitt tuju, villis jalad ja nutumaik kurgus. Ilge tahtmine oli ja on siiani kõik perse saata ja koju ära tulla.
 Eelmine nädal mõtlesin ma veel õnnelikult, et kui mul midagi muud pole, siis on mul parimaks sõbraks mu auto, kes mind kindlasti veel tuhandeid kilomeetreid edasi viib. Nii palju siis sellest. KUSJUURES, nii uskumatu kui see ka pole, arvake, mida ma täna öösel unes nägin? Mul oli õudusunenägu sellest, kuidas ma autot üritasin lootusetult käivitada. Nägin unes kuidas igasugu imenippe proovisin, aga auto ei läinud tööle. Ausalt, ma ei tee nalja, selline unenägu mul täna öösel oli.

 Teemasse tagasi tulles, alla anda ma EI TAHA!! Majaomanik lubas appi tulla, homme üritame auto kuskile mehaaniku kätte viia ja uurida palju parandamine maksma läheks. Karta on, et summa võib päris õudne olla. Kui on ikka väga hirmus, tuleb kuskile autoprügilasse saata. Kuidas ma ilma autota hakkama saan, on omaette küsimus muidugi. Elan rongi ja trammipeatustest 1,5km kaugusel, kesklinna on veel 45min rongisõit ka siit. Tööd mul ka pole. Kogu oma kola kohvrisse kuidagi ei mahuta, auto pagass oli niigi ääreni täis. Siiani pool träni autos.
 Kulutan nüüd oma töötu inimese viimased rahad auto paranduse peale ja olen taas alguses, tööta, rahata ja võib-olla autota. Elu on ilus!

Kohvist, toidust ja rongidest!

 Istun siin juba vähemalt 15 minutit ja üritan blogiga kuidagi algust teha. Otsin internetist häid tsitaate, tõlgin inglise keelt emakeelde, hoian kahe käega peast kinni aga ikka ei midagi. Mõtteid nagu oleks, aga kirjutamine ei taha täna välja tulla.

 Neljapäeval ja reedel võtsin osa kohvikursustest. Esimesel päeval oli sisuks peamiselt teooria ajaloost kohvimasina puhastamiseni, praktika osas õpetati erinevaid menüüs olevaid kohvisid reaalselt valmistama. Teooria osas tegin päris palju märkmeid ka, aga midagi ürierilist ei oska siin välja tuua. Praktika osas mina midagi väga uut neljapäeval ei õppinud, olin põhimõtteliselt kõiki neid kohvisid varem tööl tegema pidanud.
 Reedel keskendusime piima tekstuurile ja kohvikunstile (latte art). Kohvikunst oli jagatud siis kolme ossa. Esimesena kasutasime teravat termomeetri otsa abivahendina, et siis kohvipruuni ja piimavalge abil joonistusi teha. Teisena kasutasime kakao+vee segust tehtud siirupit (ülemine pilt). Kolmas, kõige raskem osa oli abivahenditeta free pouring (alumine pilt), ehk siis lihtsalt piima kohvisse kallamine. Nende õigete käeliigutuste tipptaseme saavutamine võtab ikka väga-väga palju aega. Minu free pouringu esimesed katsetused läksid totaalselt aia taha aga kõige viimasel proovikorral suutsin juba midagi enam-vähem õigesti teha, jee!

 Kohvikursused toimusid kesklinnas, seega oli mul enne ja pärast koolitusi aega linnapeal tuiata. Seekord jäi palju parem mulje, kui eelnevatel kordadel. Kindlasti aitas sellele kaasa ilus ilm ja minu enda hea tuju. Mingisuguseid turistitegevusi ei teinud, käisin sõin india toitu ja kolasin poodides.
 Linna ja kodu vahet sõitsin rongiga. Siin austraalia linnades see rongi-trammi-bussi liiklus tõsiselt hästi korraldatud. Põhimõtteliselt saab igale poole igal ajal, mitmete ümberistumistega siiski. Pileteid müüakse näiteks kaheks tunniks või terveks päevaks, mingit sisseastumisel augustamist ei ole. Rongide, trammide ja busside pilet on üldine. Trolle austraalias mina veel kohanud pole.
 Rongidest räägitud, kirjutan natuke toidust ka. Kuna austraalias on ikka meeletult palju asiaate ja teisigi rahvusi, on toidu valik ka seinast-seina. Ma lihtsalt jumaldan india ja hiina toitu! Kõik need riisid, nuudlid, karrid, köögiviljad, tofu.. Oeh, söö või lõhki ennast! Siin neid väikeseid hiinakaid leidub iga nurga peal. Astu ainult sisse ja hakka valima.
 Tavalistes hiinakates on osa toitu valmistehtud ja siis lihtsalt valid mis sorti riisi/nuudleid/kastmeid/köögivilju/lihasid jms tahad. Hinnad on austraalia kohta odavad (80-150eek) ja kõik toidud megahead. Kui eesti hiinakates on kokkadeks eestlased/venelased või healjuhul mõned aasia välimusega tädid, siis siin aasia päritolu KOKAOSKUSTEGA tädid-onud. No nüüd läks mul kõht uuesti tühjaks!

 Okei, nagu näete, pole mul enda tegemistest suurt rääkida vaid pean üleüldistest teemadest arutlema.
Igatahes peale kohvikursusi on mul selline suur sügelus ruttu kohvitöö leida, et oma uusi teadmisi ja oskusi rohkem praktiseerida. Pean vaid nädala algust ootama!
 Nädalavahetuse esimene pool on filme vaadates möödunud, küllap läheb samal lainel edasi. Midagi asjalikku teha ei oska lihtsalt. Raha ei julge ka liiga palju kulutada enne kui töö olemas.
 Suurt austraalia viimase aasta plaani ei ole, väike salasoov on a'la jaanuarini siin töötada, seejärel mööda idakallast põhja suunduda vahepeatustega Canberras, Sydneys ja Brisbanes ning vabatahtliku töö farmides. Jumal teab, kaua selle peale kulub ja äkki leian mõne superilusa koha, kus veel paar kuud veeta. Seejärel hakkab mul aeg igatahes otsa lõppema ja ideaalis tahaks jõuda põhjarannikule. Kui jõuan siis väga tore, kui ei jõua - no worries. MA JU EI TEE PLAANE SIIN!

Enda kodune katsetus,
riis, tofu ja köögiviljad.

Melbourne central ostukeskus ja mingi kohvimeistrite võistlus.

Tarka juttu ka!

 Ohjah, 2 nädalat pole siia midagi kirja pannud. 2 nädalat olen oma elust totaalselt ära raisanud! Ausõna, mitte midagi asjalikku pole teinud lihtsalt. Enamus päevast möödub diivanil/voodis teleka või arvuti ees vedeledes. Hea kui korragi uksest välja saab, et poodi minna.

 Ma nüüd luban, et aitab naljast! Ma juba alustasin oma "elu tagasi saamise" ettevalmistustega. Nädalavahetusel käisin raamatukogus, printisin omale mõned CVd välja. Eile käisin ühes lähedalasuvas nö linnaosas kohvikute akendelt töökuulutusi taga ajamas. Väga vale koha valisin selleks, nagu aasiasse oleks sattunud. Nimed/kuulutused/kella-ajad jms olid kõik hiinakeelsed.
 Ühe kena kohviku siiski leidsin, astusin sisse, küsisin tööd. Pandi kohe kohvimasina taha proovikohvi tegema. Kuna ma polnud mitu kuud kohvisid teinud ja närv oli ka sees, keerasin piima täiesti nässu ja kohvist midagi ilusat välja ei tulnud. Siiski öeldi mulle, et kui praegustest katseajal olevatest töötajatest asja ei saa, helistavad mulle. Eks muidugi :D.

 Kohviäpardus oli selline löök enesekindlusele, et eile magama jäädes otsustasin kohvimeistrite kursusele minna. Täna leidsingi ühe "master barista" TAFE rahvusvaheliselt tunnustatud kursuse. Kokku kestab 5 tundi, selle sees võetakse läbi kohvi teooria + praktika + kohvikunst? (latte art). Maksab 250aud, ehk mingi 2600eeki. Eesti rahas tundub päris kallis lõbu aga no siin kohvikutöötaja kahe kerge päeva palk.

 Kuna rohkem mul enda tegemistest rääkida pole ja viimane poeskäigu tsekk nina ees, kirjutan teile natuke hindadest. Hinnad arvutan veel siiski kroonideks kursiga 1AUD - 11,2EEK

jogurt 1kg  -  61eek
lahja vahukoorekreem 250ml  -   41eek
suured munad 12tk  -  52eek
lipton maitsega tee 10 pakki  -  21eek
lahja vaniljejäätis 2l  -  24,5eek
lahja piim 2l  -  22,5eek
kompottvirsikud 825g  -  49eek
naturaalne müsli 750g  -  60,5eek
banaanimaitseline kreemriis 220g  -  13,5eek
pruun riis 1kg  -  46eek
teepuu õli 10ml  -  48eek

Kokku läks ~ 440eeki.


 Muidu ma asun ikka MELBOURNES, mis on rahvaarvult aussi teine suurim linn. Melbourne tuntakse kui halva ilmaga kultuurilinna. Sajab palju, talve keskmine temp ~10 kraadi, suvel ~18-20. Kultuuri jagub küll ja veel. Kunstikeskused, teatrid, kinod, baarid, kohvikud jms iga nurga peal ja igale maitsele.

Rahvaarv: 4,077,036 in  (Tallinn 414,353, Harjumaa 528,468, Eesti 1,340,194)
Pindala: 8806 km²   (Tallinn 159,2km², Harjumaa 4,333km², Eesti 45,227km²)

Liiga palju numbreid vist, hah, igatahes siis Melbournes inimesi 3,04 korda rohkem kui terves Eestis kokku ja Melbs 2x suurem kui terve Harjumaa. Vot siis, eesti päälinn on üsna pisike küla selle kõrval, pidalalt lausa 55,3x väiksem ja 9x vähem inimesi!
 See pindala - inimeste arvu suhe tuleneb sellest, et Austraalia linnades elatakse enamasti eramajades. Ainult südalinnas on suured tornmajad, ning no üksikuid korterelamuid leidub kesklinna äärealadel ka. Üldjuhul siiski kõik eramajad üsna pisikeste aedadega. Ahjaa, suurem osa maju on veel ühekordsed ka. Ma siiski elan kahekordses eramajas.


Aitab nüüd targast jutust! Endalgi mõistus koos juba. Tsauka!

Põnev linnaelu.

Tervitused!

 Nädalavahetus oli üsna tore. Laupäev möödus kodus aega parajaks tehes. Õhtul tuli kutt siia, vedelesime veits niisama netis ja siis läksime linna. Saime ühe vana tuttavaga, Kalgoorliest kokku. Istusime selle tüübi juures mõnda aega. Ta korter asub kesklinnas, mingi 14. korrusel. Linnavaade oli päris mahe, pean tunnistama!
 Kesköö paiku läksime kutiga linna jalutuskäigule. Öine Melbourne on ikka miljon korda ilusam kui päevane. Me jalutasime siis linna läbiva jõe ääres. Igal täistunnil on seal mingid tuletornid ka, kust leeke välja lastakse. (Issand kui raske kirjeldada neid!). Igatahes no romantika missugune!
 Tagasiteel pidin mina tema auto-tanki juhtima, sest kutt selle vana tuttava juures võttis paar koksi. Alguses oli ikka kohutav! Nagu oleks esimest korda autoroolis. Kesklinn, manuaalkast 4 veoline (mul automaat ju siin!) ja suur tank! Esimesed 15min lihtsalt värisesin seal roolis. Edasi läks aina kergemaks ja lõpuks oli juba üsna OK. Auto on mingi nissan patrol, kui kellelegi midagi ütleb :D. Igatahes väga jube oli!

 Pühapäev oli tüüpiline lazy day. Mitte midagi ei teinud. Esmaspäev ja teisipäev täpselt samasugused. Ja oi, täna, kolmapäev ei erine ka eriti.

 Tööd mul hetkel pole, aga mõte on lõpuks töötama hakata. Ma lähen lihtsalt lolliks siin kodus mitte midagi tehes! Mu päeva sisukaimad tipp-hetked on olnud jooksmas käimised ja kokkamised. Lisaks olen sirvinud ja lugenud kümneid ajakirju. Võtsin oma hispaania keele õpikud ka välja, aga no nendeni pole veel jõudnud, oh kui laisk..

 Väike kokablogi ka. Täna hommikusöögiks sõin maasikaid, jamm! Lõuna-õhtusöögiks praadisin köögiviljad + tofu. Oijumal kui hea! Nooremana ma ei mõistnud kuidas inimesed suudavad mingeid köögivilju sisse ajada, aga nüüd ma ainult neid süüa võikski!
 Tofust siis nii palju, et ma ostsin mingit magus-chilli kastmes valmis tofu. Vaja ainult soojaks ajada. Tofuga täpselt sama lugu. Kunagi tundus see kuidagi nii teiselt planeedilt ulme asi, aga tegelikult pole viga midagi. Üsna selline maitsetu, kana moodi tekstuuriga (100% taimne!!!!!), palju proteiini jms jama. Chilli kaste andis maitset kõvasti juurde ja muutis üliheaks!

Kevadised kohtumised ja poodlemised.

 Kevad on saabumas!

 Eile hommikul sain kutiga kokku. Tsillisime pargipingil, nautisime päikest, shoppasime natuke ja tsillisime veel.
Edasi läksin vanasse hostelisse, et oma itaallasest toakaaslasele "tsau" öelda, enne kui ta tagasi koju lendab. Käisime lõunatamas ja jutustasime niisama.

 Melbourne liiklus on täiesti hullumeelne! Kõigepealt pidin sõitma 30km, et kutiga kokku saada. Selleks kulus mul 50min! Kõige hullem on see, et umbes 10km oli kiirtee, ehk siis sain sõita 110-120km/h. Itaalia tsiki nägemiseks pidin uuesti 30km sõitma ja seekord oli kiirteed 16km, aga mul kulus tund! Mõned teed on ikka nii umbes, mis umbes. Ainult passi tühja autos ja tseki teisi juhte.
 Liiklusest veel nii palju, et Austraalias on tüüpiline, et kaks sõidurida sulanduvad äkitselt üheks. Lihtsalt kõrvalrada muutub järsku aina kitsamaks ja peagi oledki ninapidi teise rea autode vahel. Eestis sellist asja mina näiteks ei ole vist kohanud. Õnneks hoiatati mind selle kohapealt juba esimestel aussi päevadel.

 Täna magasin poole päevani oma suures-laias voodis. Kella 12 aeg ajasin end lõpuks üles ja läksin shoppama. Mu ostunimekirjas olid värvitud juustele mõeldud shampoon-palsam ja voodipesu, sest mu majaomanik avastas, et tal polegi ühtegi lisa mulle ja ma pidin magamiskotiga magama.
 Niisiis need eelnimetatud "must have" sain ostetud. AGA te ei kujuta ette, kui hea diili ma oma shampooni-palsamiga sain! Läksin siis korralikku juuksenänni poodi. Leidsin sealt ühed, mis muidu maksid eesti rahas mõlemad eraldi 250 eeki 300ml. Samas oli seal silt, et kogu see sari -50%. Ma mõtlesin, et ohoo, vapsee hea ju! Maksma hakates selgus, et kuna minu shampoon ja palsam olid viimased, sain ma nad hoopis 50 eeki tükk! Ehk siis 500eegu asemel maksin 100!! See isegi odavam kui kõik need tavalised poe omad siin. Uujeah!

 Ma olen aussis üle aasta olnud ja see teeninduskultuur on kuidagi nii normaalseks muutunud. Aga kuna ma tean, milline see eestis on, siis ei saa mainimata jätta, kui supersõbralikud ja abivalmid kõik müüjad siin on!
Kõik on nagu omad sõbrad. Kohe tulevad juurde ja hakkavad lobisema. Küsivad kas otsid midagi kindlat, kui ei otsi, ütlevad, et kui midagi on, "give me a shout" ehk siis hüüa/hõika vms. Kui kuskil rahus oma numbrit otsid, tulevad nad appi ja otsivad ise. See pole selline suruv suhtlemine, et jumala eest osta midagi! Nad on siiralt sõbralikud ja toredad. Maksmise ajal lobisevad niisama, küsivad näiteks, mis nädalavahetuse plaanid on. No igatahes, raske seletada, aga no mõnus teenindus!

Kodune ülesanne teile, mis
asi see eesti keeles on?

 Tagasi kodus kokkasin õhtusöögiks riisi chilliga + praadisin paprika ja bok choy (jumal seda teab, kuidas eesti keeles nimetatakse). Igatahes päris yamm oli.
 Hetkel olen taas üksi kodus. Kreemitasin, maskitasin ja sada muud tegevust. Nüüd vedelen oma laias voodis. Vot sellist elu niisama mööda aussi rännates ja hostelides elades ei saa!

 Tuligi taas üsna pikk ja sisutu postitus, hehe. Aga mul on lihtsalt niiii mõnus ning mugav olla praegu ja mulle ju meeldib kirjutada, nii rahustav kuidagi!






Minu suur tuba. Vahtisin niisama filme eile õhtul ja isegi ei mäleta, et pilti oleks teinud. Igatahes päris kena kodu on, eks :).










 Kodu ümbrus on ka ilus. Selline pisike järv mul kohe maja kõrval. Minu toa aknast avaneb sellele üsna OK vaade kah.

Uuel aastal uue hooga!

 Ohei!

 Jah, olen nüüd pikalt teist eemal olnud, aga lihtsalt polnud väga palju uut juhtunud viimasel ajal. Päevad on üsna tujutult voodis vedeledes möödunud. Magasin nagu kass 16h päevas.
 Esmaspäeval hakkas mu isiklik patarei lõpuks laetud saama. Pool päeva tegelesin ma CV tuunimise ja tööjahtimisega. Teise päeva poole tsillisin oma toakaaslastega ringi.
 Teisipäeva hommikul läksin juuksurisse. Vajasin muutust ja juba paar kuud oli üks punane idee peas tiirelnud. No arvasin, et tulemus on natuke shokeerivam. Aga no, ehk ongi väike muutus parem :).
 Peale juuksurit läksin tööintervjuule (jahjah, austraalia ju).Töö siis väga "fancy" restos. Asub kesklinna rikaste rajoonis, nädalavahetusteti suured pulmapeod. Mina peaks töötama 5-6 päeva nädalas ja 12h vahetused. Ehk siis kokku kuni 72 tundi nädalas. No rikkaks saaks küll, aga kas sellist töömesilase elu ma siin Aussis tahtsin? EI.
 Täna öösel toimus meie hostelitoas totaalne möll. Üks tsikk oli nii purjus! Küll ta unustas oma võtmed välja minnes tuppa ja põmmis siis uksetaga, küll pani tulesid põlema, komistas 3x teiste kottide otsa ja lendas kummuli, laulis ja sõimles omaette. Mitte keegi ei saanud pool ööd magada.
 Hommikul oli selge, et sinna hostelisse ma enam ei jää. Kolisingi lõpuks majja, mida eelmine nädal korra vaatamas käisin. Mul on nüüd oma tuba, oma suur ja lai voodi, sisse-ehitatud riidekapp. Suures toas ülimugav diivan ja hiiglaslik telekas. Elu on lill!
 Seekord jagan elamist siis mingi umbes 35a kulturistiga. Lai nagu kapp aga täiega muhe vend. Kui ta nüüd õhtul tööl oli, sain üksi kodus olla. Niiiii mõnus! Pole sellist elu enam mingi oktoobrist saati elanud, kui siis Perthis Johni juures tuba üürisin. Ahjaa, tüüp kokkas õhtusöögiks mingeid dieet-pannkooke kodujuustu ja marjadega. Andis mulle ka, yamm :).

 Igatahes, kui eelmine nädal oli mu tuju nii null siis nüüd on selline megapower sees ja tundub, et kõik asjad lähevad minu tahtmise järgi! Nii super :)!

Before

After

Aastapäev ja time of my life!!

 Happy birthday känguru, happy birthday känguru, happy birthday happy birthday, happy birthay dear känguru!

 Jah, kes veel pihta ei saanud, siis olen austraalias olnud nüüd paar tundi rohkem kui üks aasta. Oo, happy day!!!
Pikutan voodis, kuulan smilersit/termikat jms, kõrvaklapid on pekkis - üks ei tööta eriti, ja känguru juba paar päeva puruks. Time of my life!

 Oma viimaste päevade voodis peidus olemisest rääkida pole vast väga mõtet ja millestki muust ei viitsi ka kirjutada. Jällenägemiseni!

Suurlinnaloodus.

 Heihei! Juba teisipäev? Ou gaaad, kui kiiresti aeg läheb!

 Eeeenivei. Reede hommikul blogisin aga õhtu ei osutunudki plaanipäraselt igavaks. Sai mägedes väiksel autosõidul käidud. Või noh, mis mäed nüüd, lihtsalt mingid künkad siin suurlinna põhjaosas. Kõrgeimad tipud, kus ma olnud olen jäävad mingi 500m merepinnast kanti.
 Igatahes, loodus seal ikka ülikena! Suured metsad, põllud, kitsad ja käänulised teed.. Päikeseloojang järve ääres.. No mis ma ikka kirjeldan, ülikena! (Ja ma polnud ju üksi, hee.)

 

Taustamusa ajab mind ennastki punastama praegu..

 Laupäeval passisin üsna niisama oma toas. Midagi teha ei viitsinud. Sain uue itaallasest toakaaslase (olen ma maininud, et mul siin 10 kohane tüdrukute tuba?). Igatahes see toakaaslane tundus tsill ja otsustasime õhtul pingviine otsima minna.
 Jalutasime ranna äärde, jõime kohvi ja ma sain semult sõnumi, et ta tuli siia linnaossa ja tahab kokku saada. Eks siis ühines temagi meiega. Natuke veider oli meil kõigil seal nii kolmekesi olla, aga saime hakkama. Lõpuks leidsime pingviinid ka üles! Sellised pisikesed minipingud. Päikeseloojangu ajal tulevad siin kaldalt merre minema mingi kai peale. Pilte teha kahjuks ei õnnestunud, sest välgu kasutamine on tibupingude silmade pärast keelatud.
 Edasi saatsime itaalia tsiki hostelisse ja jalutasime veel paar tundi ringi. Ahjaa, pingviinidele lisaks nägin opossumit ka lõpuks! Neid pidi siin linn täis olema, sellised nuhtlused siin, aga no nii armsad ju!

  G

  O

  O

  G

  L

  E

 Pühapäeval ajasid mu toakaaslased mu Melbourne loomaaeda. Ilm oli super! Loomaaiast muljeid nii palju, et rahvast oli ausalt liiga palju. Lootsin nautida rahulikku pühapäeva loomaaias, aga kogu aeg pidi vaatama, et kellelegi peale ei astuks või midagi sellist.. Tundus, et kõik Melbourne lapsed on sinna kokku aetud järsku.
 Eesti loomaaiaga võrreldes noo välimuselt kõvasti ilusam. Roheline, taimi-puid palju. Üldiselt on loomaaed jagatud kuidagi osadeks ka, a'la aafrika, aasia jne. Igas osas on kohalikule keskkonnale vastav kujundus ja loomad muidugi. Selles mõttes teeb eesti loomaaiale pika puuga ära. KUIGI jaa, eesti oma kõvasti arenema hakanud viimastel aastatel :).
 Siiski, loomi tundus siin vähem olema. Okei, eestis näiteks kaelkirjakuid ja lõvisid naljalt ei näe, aga karusid, kitsi ja kõikke muud on eestis ikka kordades rohkem. No ja hingamis-ja jalutamisruumi ka!

 Tüüpilised aussi elukad, aga parimad pildid, mis ma oma totu telefoniga teha suutsin. Klikates saab suuremana näha muide ;).



  Esmaspäeval ei teinud suurt midagi. Passisingi terve päeva kodus + käisin väikesel jalutuskäigul, et kohvi ja süüa saaks. Võtsin end natuke kokku ka. Panin teise aasta viisa jaoks kopsuröntgeni aja kinni ja plaanisin isegi töö ja elamise asju ajama hakata, aga muud draamad segasid kõik need mõtted taas ära.
 
 Täna, teisipäeva hommikul oligi röntgen. Maksin pildi eest pm 1100.- eeku. Asi üsna mõttetu, peab ainult selleks tegema, et näha, kas on tuberkuloos või mitte. Ma siin aasta olnud juba, natuke hilja poleks mind maalt välja saata, kui ma tõesti seda haigust põeks?
 Peale röntgenit sain veel semuga (tobe sõna) kokku. Jalutasime natuke tema linnaosas, mis on siis minust 60km kaugusel. (Jah, Melbourne on suur, 4 milj. elanikku.. ) Ilm oli megakena, sain vist isegi natuke päikest. Lõpuks ometi hakkab kevad tulema!

Segadusehunnik.

 Nonii, taas aeg teile väike ülevaade oma elust siin austraaliamaal anda.

 Kolmapäev sadas terve päeva vihma ja mina istusin oma hostelis. Vaatasin paar filmi. Mulle meeldis "the boy in striped pyjamas". See selline ajalooline, juudi-teemaline film. Kellele iganes sellised meeldivad, soovitan.
 Lisaks filmidele tegelesin veel natuke oma tööotsimistega. Sain ka neljapäeva hommikuks ühe tööintervjuu. Muud erilist sellest päevast nagu ei meenugi.

 Neljapäeval läksin varahommikul kesklinna, et siis intervjuule minna. Jalutasin sealt restoranist mööda ja mõtlesin, et see ei ole mulle. Ma pole mingi fancy ettekandja kuskil tipptaseme restos. Ma saaks hakkama küll, aga mul pole seda tööd praegu nii meeleheitlikult vaja ja pige eelistaksin midagi lõbusat nendele apelsinidele vahelduseks.
 Tuiasin siis paar tundi ringi ja sain taas oma semuga kokku. Vihma sadas taas terve päeva niiet Melbourne kesklinna väga nautida küll ei saanud. Ausaltöeldes ootasin sellest linnast midagi enamat. Kõik muudkui kiidavad, aga polnud ta midagi nii ilus. Tallinnale ja selle vanalinnale jääb ikka väga kaugele alla.
 Kesklinna osa on muidu üpris suur. Pisikesi poode ja kohvikuid on kõik kohad täis. Liiklus on hullumeelne. Üksikuid ilusaid ja huvitavaid hooneid leidus küll, aga ilm polnud selliseks kultuurijalutuskäiguks just parim. Ehk teine kord, mul siin Melbsis aega küll ja veel ju :).
 Peale linnaskäiku tulin hostelisse tagasi, sõin lõunat-õhtusööki ja läksin oma pitsakohvikusse tööle. Bossid, kaastöötajad ja muud sellised on toredad. Töö pole mingi ulmekeeruline AGA selgus, et mu põhiülesandeks on telefonitellimustele vastamine. Esiteks ma isegi eestis lasin alati kellelgi teisel mu juuksuri ja muid selliseid aegu kinni panna, et jumala eest ise telefoniga rääkima ei peaks. Teiseks on siin kõik inglise keelne ju!
 Töötasin paar tundi, nemad olid minuga rahul ja tahtsid, et ma reedel ja nädalavahetusel ka töötaksin. Mina mõtlesin terve ülejäänud õhtu, kas ma ikka tahan seda. Need pitsa nimed on kõik nii keerulised ja ühesugused. Okei, mingi ajaga saaks need ju selgeks, aga esimesed nädalad oleksid põrgupiin ja see palganumber ei motiveeri ka.
 Lõpuks otsutasin selle tööasja sinnapaika jätta. Ma pean enne selgeks saama, mis mu elust edasi saab. Kas jään Melbourne või lähen minema. Muide seda ka, et eile oli mu telefon kõnedest punane. Kogu aeg mingid tööpakkumised.
 Üks töö oleks country pubis, nagu kunagi bolgart. Seekord natuke suurem linn, aga sisult sama. Kui ma teaks, et ma Melbsi jääda ei taha, oleksin juba seal. Aga mul on siin vaja paar asja enne lahendada, niiet palusin neil natuke oodata. Nad olid lahkesti nõus, sest olid minust tõsiselt huvitatud, milline au :).

 MUIDEKS, üks kõne oli politseist. Selle kõne leidsin kõnepostist ja kui too tädi end kui politseinikku tutvustas, mõtlesin, et oi kurat, millega ma nüüd hakkama olen saanud. Aga seejärel tuli teade, et minu varastatud rahakott koos dokumentidega on Kalgoorlie politseijaoskonnas.
 Helistasin kohe tagasi ja tuligi välja, et kõik mu juhiload ja pangakaardid on seal. Küsisin, kas mu telefon ka, selle peale tädike muigas ja ütles, et pole telefoni ega sentigi raha rahakotis. Igatahes ütles, et nägi facebookist, et ma olen Melbournes ja lubas lahkesti mu rahakoti siia saata. Vot milline aus varas mu rahakoti näppas! Kahju ainult, et mul juba kõik uued dokumendid on, aga vähemalt saan oma ilusa rahakoti tagasi :).

 Aga jah, facebook on väga tore koht. Kunagi ei tea, kes ja mis infot keegi su elu kohta sealt välja nuhib, eksole :).

 

 

Suurlinna maakas, teretulemast Melbourne!

Teate, kui raske on selget ja arusaadavat blogi kirjutada kui mu sees valitseb täielik emotsioonide kaos?!

 Mu viimane Mildura nädalavahetus möödus loomulikult pidutsedes. Seekord vedasin end välja nii reede, kui ka laupäeva õhtul. Peod olid marud ja pühapäev oli väga-väga jube pohmaka päev.
 Esmaspäeva varahommikul asusin end lahkumiseks ettevalmistama. Pakkimised, poodlemised ja viimased hüvastijätud mu pereks saanud majakaaslastega. Nautisime veel viimaseid hommikukohvisid meie verandal ja arutlesime selle üle, kui koduks see koht meile kõigile saanud on.

 Teekond Melbourne ei möödunud seegi kord lahkumispisarateta. Kurbus, hirm ja põnevus koos on päris tugev emotsioon. Igatahes, sõita oli vaja siis umbes 550km, milleks mul kulus kuskil 7 tundi. Peatusin päris mitmes väikses linnakeses ja no väga palju aega kaotasin ka Melbourne kesklinna ummikus. Ma olin sõna otseses mõttes ninapidi esiklaasis, olen harjunud Mildura rahulike tänavatega, mitte suurlinna ummikutega ju! Ma ei taha teadagi, palju liikluseeskirju ma sel õhtul rikkusin..
 Hostel asub mul kesklinnast väljas, aga sellegi leidmiseks kulus ikka kõvasti aega. Sattusin kogu aeg valedesse ridadesse ja lõpetasin kuskil tupikus. Päris saamatu tunne tekkis vahel. Peatusin kuskil pargi ääres ja üritasin natuke maha rahuneda ja siis tasakesi sõita. No aega võttis aga asja sai! Võimas eesti naine, ha!
 Seadsin end hostelisse sisse ja otsustasin väiksele jalutuskäigule veel minna. Erinevalt Mildurast käib siin elu kella 8 ajal õhtul päris tempokalt. Autosid kõik kohad täis! Muudkui seisa ristmikul punase tule taga ja oota jupp aega, et teed ületada saaks. Üksikuid inimesi kohtasin oma lühikesel tiirul ka: geipaari, poolkiila - erkroosade juustega aasia poissi, laulvat vanataati jne. Teretulemast Melbourne!
 Pean tunnistama, et päris pikka aega on mind kummitanud mõte, kas ma olen pigem linnakas või maakas. Kui arvasin, et rohkem linnakas, kes aeg-ajalt maale põgeneda tahab, siis peale oma jalutuskäiku siin hakkasin arvama, et pigem tahan aeg-ajalt linna põgeneda, aga ma kuulun ikka maale.

 Täna hommikul ajasid toakaaslased mind juba 7 aeg üles. Õues sadas Melbournele kohaselt vihma, niiet hakkasin hoopis töökuulutusi jahtima ja neile vastama. Helistasin ka immigratsioonibüroosse, et oma viisa kohta küsida. Targemaks väga ei saanud, öeldi ainult, et minu taotlusega ei tegele veel mitte keegi, ootejärjekorras alles, peale kahte nädalat.. Mis ma oskan kosta, austraalia..
 Kella 10-11 paiku, kui vihm järele oli jäänud, läksin uuele jalutuskäigule. Sõin hommikusööki, jõin kohvi ja tsillisin niisama. Sain veel kõne kuskilt pizzabaarist, et täna õhtul vaja tööintervjuule minna. Sisetunne selle osas oli hea ja jätkasin rahus oma jalutuskäikku.
 Hostelis tagasi passisin natuke netis ja sain kõne kelleltki, kes mulle siin aussis väga palju tähendanud on. Ma loodan, et google translate seda osa nüüd korralikult tõlkida ei suuda. Aga ehk püsivamad lugejad saavad aru, kellest jutt on.
 Igatahes oli see semu siis mu linnaosas, St Kildas ja tahtis kokku saada. Jalutasime tükk aega ja mulle tundus justkui polekski kuid üksteisest eemal olnud. Nii veider. Aga okei, sellest ma rohkem ei kirjuta :).
 Õhtul kella viieks läksin siis sinna pizzabaari. Nagu sisetunne ütles, saingi töö. Kujutate ette? Ma pole siin linnas 24 tundigi olnud ja juba töö. Alustan siis neljapäeval, töö on poole kohaga ja palk pole just eriti ilus, aga ma pole veel nii kui nii kindel, kas tahan Melbourne jääda. Paar nädalat küll, aga paar kuud? Vähemalt on nüüd mingigi tugipost siin linnas, kus mul midagi pole!
 Nüüdseks olen pikast päevast väsinud ja ootan juba, et filme vaatama hakata! Mul neid välisel kõvakettal umbes tuhat!! On mida teha vähemalt.

 Ahjaa, natuke faktilist infot ka + paar videot mu sõidust ka (pole eriti põnevad aga midagi teistmoodi) :).

Uus aadress siis 333 st kilda road, melbourne, victoria 3182 vms (issi saab nüüd google mapsi tsekkida :))
Hosteliks Habitat, mis on megamega ilus, puhas ja moderne!

Pilvedelt hetkega maapeale.

 Terve nädal oli mul tunne, et neljapäeval saan oma load. Seekord läksin tööle hea tundega. Kogu hommik näpud sügelesid, et majakaaslasele sõnum saata ja lubade kohta küsida. Kella 10 aeg arvasin, et ta peaks juba üleval olema ja postiljonide tööpäev läbi. Saatsingi lõpuks sõnumi ja vastus mind väga ei üllatanud, ma ju teadsin juba sisimas, et täna on see päev!
 Ülejäänud päev möödus tantsides ja lauldes. Töökaaslased ja majakaaslased muudkui õnnitlesid ja kallistasid. Kõik jagavad siin oma muresid ja rõõme, nagu ikka õigetes peredes kombeks.

 Õhtul peale hambapesu sain kõnepostist natuke teistsuguse teate. Paar minutit seedimist ja olingi oma "ebareaalselt" elupilvelt jalgupidi taas maas.
 Ükskõik, kui vaba seikleja ma siin teiselpool maakera olen ning vaatamata sellele, et siin on mu muredeks load ja teise aasta viisa, läheb elu sealpool maakera ikka edasi. Kuigi ma tahaks, et tagasi tulles oleks kõik nii, nagu oli enne mu lahkumist, tean ma, et see nii pole, loogiline ju!

 Ma blogin ainult sellepärast, et ma hakkasin oma "kahe" elu üle mõtlema, kui nii võib öelda. Loomulikult on mul ennegi sellega seonduvaid ideid peast läbi käinud, aga nüüd on need jupikesed kõik koos.
 Esiteks olen ma teinud Austraalias asju, mida ma Eestis poleks mitte kunagi mitte mingil juhul teinud. Ehk ainult sellepärast, et ma olen siin backpacker, kõik on tsill, no worries, elu nagu seebiooper.
 Teiseks, ikka ja jälle kummitavad mind erinevad uudised elust eestis. Mu hobused, sõbrad ja pere. Sain näiteks hiljuti uue venna ju! Jube mõelda, et näen teda alles siis, kui ta juba aastane on!

 Okei, ma nüüd jään oma enda kolmandasse maailma, mu mõttemaailma, elu üle arutlema.

 Blogi pühendustega mu vanaisale. Jah, mina olin pubekas ja Sinul alati sada tööd varnast võtta, aga Sa olid ja jääd siiski mu vanaisaks, kes õpetas mu taluelu armastama ja kelle lugusid oli huvitav kuulata. Jäävad vaid head mälestused! Puhka rahus!

Apelsinistress!!!!!!

 No tõesti kopp on ees, kõrini noh, täiesti siiber! Aina hullemaks läheb lihtsalt! Ma pean siit minema saama!

 Igal hommikul on aina raskem voodist välja ronida, üha rohkem tahaks selle kuradima äratuskella kinni panna ja mitte kunagi enam sinna apelsinilattu tööle minna. Oma sorteerimisnurka kõndimine läheb päev-päevalt muudkui raskemaks. Aeg läheb aeglasemalt, töökaaslased muutuvad igavamaks ja ilm ka ainult külmeneb. Õähhhh!
 Ainus mind elus hoidev lootuskiir on see, et ma saan lõpuks load kätte. Terve tööpäeva ootan hetke, mil koju tulen ja oma ümbriku laualt leian. NO EII!!! MITTE MIDAGI, NULL! Iga päev küsib vähemalt 5-10 inimest mult, kas ma olen nad juba saanud. EI, tänks et meelde tuletasite ekssss!!

 Okei, piisavalt stressi välja elatud. Tegelikult on mul siin hostelis nii tore ju.. Mul siin nagu omamoodi pere. Suur õde kellega kõigest klatšida ja arutleda. Väikevend, kes mind patsist sikutab ja maadelda tahab. Suur vend, kellega enne magamaminekut elu üle arutleda ja kes enne pidusid mu põrandale väänab ning nõuab, et ma korralikult käituksin.
 Pühapäeval oli meil näiteks suur õhtusöök. Tüübid kokkasid 4 tundi! Teisipäev oli taas pizzapäev, seekord lame 13 pizzat..

 Välised kõvakettad vms on ka ülipopiks saanud siin hostelis. Ostin omale ka, mul hetkel mingi 1000 filmi/teleseriaali jms. Väga paljud on veel kopeerimata. Vähemalt on mul nüüd alati midagi teha, kui igav peaks hakkama.

 Ahjaa, nagu lubadejamast ei piisaks, pole ma veel teise aasta viisa kohta mingit tagasisidet saanud. Kust ma teadma peaks siis, kas ma pean röntgeni ja muud sellised tegema või mitte..

 Ah ei suuda midagi normaalset kirja panna, eks hakkan oma filme vahtima. Vähemalt sain mingigi ülevaate antud. Sorry, natuke piinlik on seekord.. Ehh..

No milline päev!

Taimetoitlasest loomaarmastaja hommik algas linnule otsa sõitmisest, millele järgnes hunnik sulgi tuuleklaasil. Niih, mis kena algus mu järjekordsele põnevale apelsini-sorteerimis-päevale. Ahjaa, muideks olime tööle hiljaks jäämas ka.
 Tööle jõudes avastasin, et kõrvaklapid olid koju jäänud. Aeg esimese pausini venis ko-hu-ta-valt!! Ma lihtsalt tuiasin, võimlesin ja mõtlesin, et mis saab kui lähen ütlen, et mulle aitab ja ma lähen kohe täna minema siit!

 Nii, käes on esimene paus. Vanad kõrvaklapid tuli autost ära tuua ja telefoniga netti, meile lugema minna. Kui eile öeldi, et lubade kättesaamisega võib minna kuni 4 nädalat siis täna sain kirja, et tegelikult postitati mu load eile ja 5-10 päevaga peaksid nad mul kohal olema.
 Muusika ja head uudised panid aja nii kiiresti liikuma, et lausa uskumatu. Tuiamise ning oigamise asemel tantsisin ja laulsin seal lindi taga. Töölt saime lahti juba kell 4! Juhuu!

 Edasi käisin raamatukogus, et oma teise aasta viisa tööpaberid sisse skännida. Nüüd on sellega korras, jääb vaid üle oodata, kuni nad neid pabereid taga igatsema hakkavad ja mulle meili saadavad.
 Peale raamatukogu tulin koju ja avastasin, et TEISIPÄEV ON JU PIZZAPÄEV. Tellimus sisse antud, läksime seekord 16 pizzale järgi. Väike tsill õues (ahjaa, täna on megasoe ka, lõpuks ometi!) ning nüüd on kõht täis ja hea olla. Nüüd jääb üle vaid Sex and the Cityt vaadata ja magama minna. Start enjoying my life again!

 Tänan tähelepanu eest. Siiralt teie parim blogikirjanik ever, Vero.

Minu tõusude ja mõõnade down-under.

 Juulikuu viimane päev, nädalavahetuse viimased tunnid ja Vero istub oma voodis ning üritab oma möödunud nädalast säravamaid hetki meenutada. Mida pole, on huvitavad kängurumaa seiklused, mida teiega jagada.

 Töö on sama. Ikka veel istun hommikul 7.00 autosse, sõidan maha 30km, jõuan oma tehase moodi hoonesse ja hakkan apelsine pakkima või sorteerima. Veedan seal keskeltläbi imetoredad 10 tundi, sõidan uuesti 30km, söön, pesen ja lähen magama. Järgmise päeva kirjelduseks võib copy-paste eelnevast jutust teha.

 Neljapäeva õhtu oli õnneks natuke huvitavam. Kuna üks viimastest eestlastest, keda ma Mildurast tean, pidi laupäeval lahkuma, otsustasime välja sööma-jooma minna. Taaskord suundusime india restorani. Toit oli imehea, pudel veini ja eesti keel. Super!

 Nädalavahetusteti saab aja natuke maha võtta. See reede sai taas väljas käidud. Teises bäkkeris oli seekord PUNK stiilipidu. Mina otsustasin sinna minna viimasel hetkel, niiet riietumiseks polnud väga aega. Olin seal nii kui nii ainult lühikest aega ja suundusin hoopis edasi kohalikku kluppi.
 Laupäeval vedelesin poole päevani voodis ja vaatasin seriaale. Pärastlõunal suutsid prantslased mind lõpuks kossu mängima ajada. Mängust midagi erilist välja ei tulnud, lollitasime rohkem niisama seal korvi all ja hiljem laste mänguväljakul. Tundsin end taas 14 aastase pubekana seal turnikatel lolli mängides, ainult alkoholipudel puudus sellest õigest mimmi "attitude"-st.
 Täna oli superpäikseline päev. Käisin raamatukogus, et oma teise aasta viisa paberid välja printida (jah, juba varsti saab esimene aasta läbi, uskumatu!!!). Hiljem vedelesin ühe iiri tüdrukuga päikese käes, arutlesime hostelidraamade üle ja jõime shampat. Mida veel ühest pühapäevast tahta?


 Mis mind natuke painama on hakanud on ülikooli teema. Kas ma oleks pidanud enne aussi tulekut ikkagi ülikoolis ära käima? Ma olen siin nüüd aasta reisinud ja töötanud. Kui hästi läheb, ootab ees teinegi aasta. Jah, vahel on raske, kopp on ees, tahaks oma koju, oma sõprade juurde, aga sellised nädalavahetused nagu seekord, teevad selle kõik tasa.
 Ma kohtun kogu aeg uute inimestega, enamus neist on samasugused rändurid nagu mina. Oma reisidest rääkides panevad nad mulle pähe mõtted töötamisest Lõuna-Euroopas, Ameerikas ja igal pool mujal. Reisimisest Aasias, Lõuna-Ameerikas jne.
 Kas ma suudan kunagi veel oma vabadusest loobuda ja end aastateks uuesti kooliga siduda? Kui tähtis on üldse ülikooli minna? Kas ülikoolipaberid või kogemused? Okei, kui ma ei läheks ülikooli, kas mul on piisavalt õnne, et sattuda sellise töökoha otsa, mis pakub mulle võimalusi arenguks? Apelsinide pakkimine seda arvatavasti ei tee..

 Vot sellised mõttes käivad mul peast läbi neid apelsine sorteerides. No ja lisaks veel seda kah, et kuna mul nüüd aasta ikkagi täis saab, äkki peaks lisaks blogidele mingi kokkuvõtva reisijutu kirjutama? Mulle ju tegelikult meeldib kirjutada ja kui siin iganädalased blogid eriti sisukad pole siis äkki reisi kokkuvõte oleks natuke rohkem?! Mis arvate?? Ahhoii, on keegi veel neid igavaks muutuvaid postitusi lugemas seal :D?!