esmaspäev, 27. juuni 2011

Õudne pühapäev!

 Ma lihtsalt pean oma jubedast pühapäevast kirjutama.

 Ilm oli superilus! Nagu eesti päikeseline mai algus. Laiasin verandal toolis ja võtsin silmad kinni päikest. Üks hetk tundsin, et keegi katsub jalga, tegin silmad lahti ja seal oli käelaba suurune jõevähk! Ma hakkasin täiest kõrist röökima ja üritasin seda elukat käega maha lükata aga ta hoidis oma kombitsatega mu pükstest kinni. Röökisin tükk aega kuni süüdlase tüdruksõber selle eluka mult ära võttis.
 Ma pole vist varem nii šhokis olnud. Hetkel kui see jõevähk läinud oli, lõpetasin karjumise ja hakkasin nutma. See polnud selline kurbusest nutmine, ma nagu naersin, sõimasin, vandusin ja pisarad lihtsalt jooksid. Avastasin, et kõik majakaaslased olid mu kisa peale õue jooksnud. Päris piinlik oli! Prantslasest süüdlane kukkus kohe vabandama, pakkus mulle šhokolaadi ja mahla jne. Kõik teised prantsuse poisid tulid ka kallistama ja rahustama. Nii armas ;)!
 See vabandamine aga ei teinud asja üldse paremaks. Üritasin lihtsalt ringi jalutada ja maha rahuneda, aga värisesin veel tükk aega. Täiesti hullumeelne. Ma tegelikult ei karda mingeid vähilaadseid elukaid vms, aga see tuli nii ootamatult. Pühapäeval rahulikult päikest võttes ei tule pähegi, et keegi kuskilt jõevähi on saanud ja selle sulle nüüd sülle paneb! Prantslase enesetunne oli ka megasitt.. Saan aru kah, ta tahtis ju ainult naljatada, aga mina pistsin röökima ja nutma..

 Šhokk läks peagi üle aga meeleolu oli ikka halb. Tuju läks kurvaks ja põgenesin majast oma telfi ja kõrvaklappidega pikale jalutuskäigule parki. Lihtsalt pidin oma halva tuju välja elama.

 Pargist tagasi olles tahtsin süüa teha ja avastasin, et keegi oli minu potis midagi tõeliselt põhja kõrvetanud. Pistsin kisama, et kes kurat mu potiga nii on teinud ja pesemata on jätnud. Üks prantsuse poistest tunnistas süü üles ja nüüd tundis tema end nii halvasti. Seekord pidin mina teda lohutama hakkama, et kõik on OK ja ma kasutan siis teist potti ja plapla.

 Õhtul käisime prantslastega piljardit mängimas. Ma olin niigi tujukas ja siis ajas täiega tuuri see, et nad kogu aeg prantsuse keelt rääkisid. Ma saan aru, et enda keeles on lihtsam suhelda ja teiste rahvuskaaslastega imelik inglise keeles rääkida, aga ma olin ju ainus, kes prantsuse keelt ei mõista. Kui ma lõpuks lihtsalt pauside ajal istusin ja telefoniga mängisin, said nad õnneks aru ja üritasid rohkem inglise keeles rääkida.


 Täna oli pikk tööpäev. 7.30 - 18.15, õnneks sain terve päeva sorteerida ja aeg läks kiiresti. Tegin isegi paar pilti salaja :).
Õhtusöögiks olid munaspagetid (ma ei tea kuidas neid tegelikult eesti keeles kutsutakse), paprika ja muna. Praadisin kõik koos läbi ja mmm, nii hea :)!

Tööl. Vaikne nurk :).
Helen armastab ka seda tööd :)!














Igatseme oma majakaaslast Mariat!





Üks viiest beebist.










Kevin & Christophe








Jaanituli!






1 kommentaar:

Anette ütles ...

Nii armas, et nad niimoodi lohutasid ju :D