Kummaliselt imeline Laos.

Don Det, 4000 Island.

Kuhu ma sattunud olen? Kas see on mingi kummaline nali?

 Bussiga lõpuks kohale jõudes, viiakse meid tuk-tukiga sadamasse, kus hilise saabumise tõttu küsitakse meilt "big boati" eest hingehinda. Tulemuseks on palju väsinud ja rahulolematuid bäkkereid. Lõpuks saab summa ikkagi makstud ja ette sõidabki meie "big boat", ehk siis tavalisest kanuust nii 3x suurem asjandus. Enne ööpimeduses hirmuäratavalt loksvas paadis sõidu alustamist soovime veel kõigile edu ellujäämisel.
 Randuma pidime saare kõige elavamas osas. Sinna jõudes ootab meid ees kitsas pime poriteega tänav mõnekümne hoonega. Vihma tõttu otsime endale kiirelt esimese ettejuhtuva elamise, viime kotid tuppa ja läheme näljastena välja söögikohta otsima.
  Käime läbi kõik baarid, kui lõpuks alla anname ja maha istume. Mis toimub? Ettekandjad on ilmselgelt narko mõju all, kui mõni meid lõpuks teenindama tulla viitsib siis menüüst vähemalt pooli asju pole ikkagi saadaval. Kui õhtusöögi lõpuks kätte saime, pidasime seda seni reisi kõige halvemaks toiduks.
  Sõime, mis suutsime ja läksime tagasi koju. Mina jäin riietega voodil lesides magama. Hüppasin korra veel püsti vaid selle peale, et poolunes või päriselt nägin enda tekil suurt ämblikut. Isegi hambad jäid pesemata, sest kraanist tuli tumepruuni vett!

 Järgmisel päeval oli vaja kohe korralikumasse majja kolida. Peale seda oli mõte ratastega saart avastama minna. Tuppa sisse seatud, läksin blonde kaasa kutsuma, aga Ave magas ja Anett istus arvutis ja ei viitsinud tulla. Läksingi üksi.
 Kuigi ma alguses skeptiline selle ratta sõidu osas olin, ei kahetsenud ma sekunditki! Mul oli tunne nagu ma oleks Laose varjandis O.Lutsu "Kevadest". Sõitsin oma vanakooli rattaga mööda pisikesi poriradasid, teeääres lehmad-kanad-pühvlid-sead, eemal riisipõldudel koonusekujuliste kübaratega tädikesed.
 Käisin ära naabersaarel, Don Khonil, kus külastasin juga ja haruldaste jõedelfiinide vaateplatvormi. Juga oli päris ilus, delfiine kahjuks ei näinud.

 Koju jõudes seldus, et Anett oli vahepeal toidumürgituse saanud ja Avel oli suur soov saarel midagi erilist ikka teha. Otsustasime üheks päevaks veel jääda ja rääkisin Avele augu pähe järgmisel päeval kanuumatkale minna.

 Kanuumatka hommikul rivis seistes oli küll tunne, et mille me nüüd omale kaela tõmmanud oleme. Õnneks pandi meid eraldi giididega kanuudesse ja sõit võis alata. Ega see aerutamine kerge pole! Jumal tänatud, et mul tugev giidipoiss kaasas oli, kes enamus töö ise ära pidi tegema. Vahepeal sõidutas meid meelega võssa ja lainetesse, aga ega ma võlgu ei jäänud, pritsisin aeruga nii kuis jõudsin.
 Matk muidu oli päris äge. Käisime veel mõnda juga vaatamas ning läksime delfiinide lemmikkohta, kus seekord õnnestus näha nii 4-5 isendit. Iga kord, kui midagi vees liigutas pistis terve grupp elevusest kisama.
 Tagasi aerutades olime juba surmväsinud ja vihma hakkas ka sadama. Ainus soov oli ruttu koju saada, aga giidipoisid tegid veel huumorit ja me tiirutasime seal tükk aega ringi-ratast ringi. Milline päev.
 Õhtul käisime Avega veel baaris istumas. Öösel koju tulles läksin jõemudaseid riideid pesema ja kui neid õue kuivama tahtsin viia, avastasin oma ukse tagant ühe tauniliku kriibi, kes meid terve öö imelikult vahtinud oli. Minu hirm oli suur, istusin aknalauale ja jäin lootma, et keegi mööda käib.  Kolmveerand tundi istusin ja värisesin seal, kui lõpuks nägin seda sama kriipi minema kõndides. Piilusin veel uksealt, kas kindlasti oli tema ja põgenesin jooksuga Aneti tuppa magama.




















Tha Khaek.

 Teekond järgmisesse sihtpunkti oli taas üsna tüütu 11 tundi. Õnneks saime eraldi istmetel laiutada ja isegi konditsioneer töötas terve tee. Vahepeal tulid mingid müüatädid oma kanavardaid bussi müüma. Topivad siin nina alla sulle terve kana, osta ainult ära!
 Tha Khaekis oli plaan rollerid võtta ja koobastesse-mägedesse kolmepäevasele reisile minna. Järgmisel hommikul pidime lakkamatu vihma tõttu plaane siiski muutma ja otsustasime edasi liikuda.

Vientiane.

 Seekord sõitsime ainult 7 tundi. Aga see-eest air-con korralikult ei töötanud ja buss oli nii rahvast täis, et me Avega pidime esimese tunni-poolteist koridoris taburetidel istuma. Vientianesse, Laose pealinna jõudsime õnneks enne õhtusöögi aega.
 Vientiane aeg möödus taas lakkamatu vihma saatel. Linn on küll üllatavalt ilus ja kindlasti oleks, mida vaadata, aga me käisime väljas vaid söömas ja suveniire jahtimas.
 Vientiane põhitegevuseks jäi Laose traditsiooniline massaaž, mis oli omamoodi lõbus. Anett ja Ave mediteerisid silmad kinni, aga mul oli nii naljakas, kui tädi mind igat pidi väänas, et mul olid silmad lahti ja irve näol. Pärast oli küll hea olla.


































 Vang Vieng.

 Vientianest vaid mõnesaja kilomeetri kaugusel olev küla, millesse marsa sõidab ikka 6 tundi! Seekord ümbritsesid meid superilusad mäed ja tihedad metsad. Teed siin see-eest on nii jubedad, et mitu korda pidin marsast kinni kahmama, et istmelt välja ei lendaks.
 Siingi linnas saatis meid pidev vihm. Ainult mõned tunnid päevas möödusid kuivalt. Jällegi ei teinud me midagi erilist. Käisime vaid kaks õhtut järjest pizzat söömas ja shoppamas. Mõndades söögikohtades on lisamenüüd maagiliste ja rõõmsate pizzade, kokteilide, omlettide jms. Point peitub siis kanepis ja seentes. No ainult Laos!
 Vang Vieng on kuulus jões tuubiga kruiisimise poolest, aga väidetavalt peitub kogu lõbu jõeäärsetes pubides, ning meil erilist mölluisu nendel päevadel polnud.

Luang Prabang.


 Meie viimasesse Laose peatumispaika oli Vang Viengist 170km ja 8 tundi marsasõitu. Taas toimus air-coniga mingi tsiki-briki ja pidime loodusliku konditsioneeriga leppima. Vähemalt olid maastik ja hüppekad veel võimsamad, kui eelmise sõidu ajal.
 Luang Prabang on täielik kultuuri- ja mungalinn. Õhtul läksime pubisse, et paar õlle võtta, aga selgus, et siin linnas on 23.30 öörahu. No saigi vara magama.
 Kohalikul ööturul sai end taas lolliks shopatud. Igasugu suveniire on vaja koju kaasa osta ju, mu kohver oli Aasiasse tulles pooltühi ja nüüd pean asju sisse pressima. Lamp-laternatest, haaremipükstest ja muust nännist ei saa ju küll!
 Kuna polnud kaua midagi erilist teinud, käisime külastasime ka linnast erisuundades 25km kaugustel olevaid koopaid ja juga.
 Juga oli kindlasti lahedam! Matk joa ääres algas madalamatest kukkumistest ja lõppes ülikõrge joa ääres. Mina ronisin veel selle kõrge joa otsa ka. Sinna viis selline päris terava nurga all olev mudarada. Nagu ämblik pidi sinna üles ronima käte-jalgade abiga.
 Alla tulla oli veel hirmsam, muld niiske ka! Õnneks ma mäepeal ümber ei käinud. Hiljem all olles olid jalad täiesti süldid ning muld veest libe. Loomulikult pidin hea latakaga selili käima. Tagumik siiani valus!
 Koopad olid ka mõnusad, aga raha küsiti küll
 rohkem, kui need väärt olid. Saime palju uusi pilte, aga mitte mingit erilist elamust.





















































Üldiselt.

 Laos on äge! Loodus on imeline, inimesed on siiralt sõbralikud ja toredad ning elustiil on nii tsill!
Mu kindel lemmikkoht Aasias seni on olnud Ko Phangani saar, aga riikidest domineerib nüüd küll Laos!
 Kui mujal Aasia linnades ja turistikates kohtades on inimesed nii pealetükkivad ja tüütud, siis siin seda pole. Isegi tuk-tuki juhid ei aja kopsu üle maksa! Kõik muudkui naeratavad ja lehvitavad! Ammugi ei pea põdema, et kõik sind üle lasta tahavad. Loomulikult peab ettevaatlik olema, aga hirmu küll pole. Inimesed on vaesed aga nii õnnelikud! Oh, ma olen vaimustuses.

Niiet kõik, kes tahavad Aasiat näha ja loodust-inimesi nautida, unustage Tai ja minge Laosesse!!!

Sabqai-dii!!!