Kambodža müstika.

Sihanokville.

 Sihanokville on väike mereäärne linnake Kambodža lõunarannikul, kuhu suundusime mõtetega niisama päikest nautida ja mõnuleda. Hommikul kohale jõudes purunesid vihma tõttu meie rannaplaanid.
 Hosteli check in-is jamasime tükk aega kuna mul ei olnud piisavalt kohalikku raha ja kuskil läheduses valuutavahetust polnud. Kui lõpuks paberimajanduse korda saime ja tuppa läksime, panime ainult kotid ära ja suundusime ruttu sööma.
 Söömas käisime eestlaste poolt omatavas hotellis. Äge oli eestikeelseid raamatuid ja vana tallinna pudeleid näha. Kõige kodulähedasem koht mulle kahe aasta jooksul.
 Koju pöördudes avastasin, et mu arvuti on läinud. Jäigi teadmata, kas unustasin check ini käigus ringi möllates arvuti sinna või võeti ta mult toast ära. Lõplikult läinud ta igatahes oli.
Arvutist on üsna suva, kõige odavam arvuti läpparipoes ja nüüdseks pea 2a vanune, hakkas tunda andma. Aga enamuste, netti mitte laetud Austraalia piltide kaotamisest olin mitu päeva leinameeleolus.
 Rahust meie puhkusesaarel polnud juttugi, iga õhtu leidsin oma toast huvitavaid elukaid. Esimesel õhtul oli mul seltsiliseks nii 50cm pikkune sinine sisalik. SIin neid pisikesi 5cm kõik täis, aga sellist polnud varem näinud. Teisel õhtul olid mul vannitoas kaks hiigelprussakat, kelle ees mul foobiasarnane hirm on ja kelle tõttu ma oleks püksi teinud, kui Anett oma ust õigel ajal lahti poleks teinud.
 Sihanokville aeg mööduski vihmasena ja minu halva tujuga. Nii palju, kui ma end kokku võtta viitsisin, käisime pimedate massööride juures ja suveniirishopingul. Ühel õhtul sai taas  basseinis pidutsetud ja hommikul otse bussi peale mindud.

Phnom Penh.

 Phnom Penh on Kambodža pealinn. Vaatamata alles mõnekümne aasta tagustele sõdadele ja rüüstamistele, on linn Kambodža vaesusele vaatamata üllatavalt hästi paranenud.
Viie tunnine bussisõit tundus lõputu. Kohale jõudes võtsime esimese ettejuhtuva hotelli, mis tegelikult oli siiani aasia aja vist üks korralikemaid.
 Esimesel päeval ei olnudki palju aega ja viitsimist midagi teha. Mina käisin jalutasin natuke ringi ja enamus õhtu vedelesin teleka ees.

PS. NATUKE RÕVEDUST JÄRGMISES OSAS!!!! WARNING!!!!

 Teisel päeval käisime isikliku tuk-tukiga linnatuuril. Peatuspaiku oli kokku 5 - muuseumid, turg ja muud ehitised-kohad.
 Kõige sügavama mulje jättis kindlasti Killing Field e. tapaväli. Kohale jõudes saime audio-giidid ja seal kõrvaklapid peas ringi jalutades olid nii mõngigi kord pisarad silmas. Alles nii 40 aasta jagu tagasi olid siingi kommunismi lained. Osa Kambodža rahvast olid siis nö punased, kes teistelt vara ära võtsid ja neid tasuta tööle sundisid.
 Kastiautodega toodi inimesi pimedaks seotuna tapaväljadele, kus nad siis lõpuks ettejuhtuvate vahenditega nagu haamrid-labidad tapeti. Kõige raskem oli seista ühe märgistatud puu ees ja kuulata, kuidas seal imikuid ema nähes jalgadest kinni hoides vastu puid peksti.
 Eks meil Euroopaski palju koledusi olnud, aga selle keskel olla ja neid lugusid kuulata oli tõeliselt raske. Heart-breaking nagu inglise keeles ütleksin.
 Järgmisel hommikul võtsime sihi Siem Reapi poole.
































Siem Reap.

 Siem Reap on üks külastatuim kohti Kambodžas. Aastas satub siia 2 miljoni jagu turiste, kõigil soov näha imelisi Angkor Wati templeid.
 Seekordne hosteli otsing võttiski kauem aega, sest väga paljud kohad on vihmahooajale vaatamata täis. Lõpuks leidsime siiski ühe keskmisest kallima,  $9 hotelli.
 Sööma minnes olime kõik üllatnud, kui turistikas koht on. Kohalikud on totaalses vähemuses. Söögikoha leidmisele kulus seekord kaks korda rohkem aega, mitte sellepärast, et ühtegi korralikku kohta pole, vaid sellepärast, et kõik kohad on neid täis ja me ei suutnud ära otsustada.
 Siem Reapi peategevuseks sai loomulikult Angkor Wati külastus. Tegemist on siis world heritage "templi linnaga" 12.sajandist.
 Templites pettuma ei pidanud, suured ja müstlised nagu kuskilt fantaasiafilmist. Käisime ära päris mitmes erinevas. Turnisime mööda lõputuid treppe, ise täis higistatud aga ikka põnevil nagu lapsed kommipoes. Üks lahedamaid oli kindlasti puutempel, kus nagu nimigi vihjab, puud läbi templi kasvasid, täielik džungel! Selles viimases on muide filmitud ka Tomb Riderit!

Üldiselt.

 Kambodža kõlab nii müstiliselt ja kaugelt, et isegi naaberriigis Tais olles olid mul silme ees elektrita onnid ja katusel inimesi vedavad kastiautod.
 Pettumus missugune, kohale jõudes leidsime bussid, mis teevad eesti liinibussidele kahtlemata silmad pähe. Uhked autod pole ka mingi harv nähtus. Elekter, vesi ja WIFI täiesti olemas.
 Okei, külades on asjad natuke teisiti. Onni laadsed majad on ehitatud kõrgete postide otsa, aias elavad kanad-pardid-sead-lehmat-buffalod (piisonid?). Maja taga laiuvad riisipõllukesed, kus torbikukujuliste mütsidega tädid tööd rabavad. Selline filmist võetud ilus vaade.
 Inimesed on siingi väga tagasihoidlikud. Kuigi Siem Reapis olid mõned lapskerjused, kes end sulle käe külge kleebivad ja raha nõudma kukuvad, aga kellele raha ei soovitata anda, sest muidu jäävadki vanemad lapsi kooli asemel kerjama saatma.
 Mõned sõjast viga saanud ja miini otsa astujad leiab tänavapildist ka, aga nemad tavaliselt müüvad mingeid ajaloo teemalisi raamatuid või kerjavad tagasihoidlikult tänavanurgal.
 Loodus on ilus! Kõik on nii roheline, tiigisarnaseid veekogusid on kõik kohad täis. Lõputud riisipõllud väikeste külakeste ümber, mõned tihedad metsad ja jõed. Nagu oleks ajas tagasi rännanud!

Edasine plaan oli minna Vientaami, ostsime isegi piletid ära, aga 5h enne bussi avastasime, et meil on vaja viisa enne ära teha ja selle taotlemine võtab 3 päeva aega. Tormasime ruttu reisifirmadesse ja saime oma bussi ära muuta. Järgmisel hommikul suundusime hoopis Laose poole! Vietnaami ärajätmisest on natuke kahju, aga samas on nüüd rohkem aega!!

Cheers :)!