Ko Phangan, Ko Chang. Elevandid ja muud elukad!

Ma olen nii laisaks ikka jäänud..

 Kuhu ma jäingi? Puhkusesaarele eks! Kolme päeva asemel olime seal pea nädal! Päike, rand, bassein ja super elustiil.

 Ühel päeval käisime turistibüroo poolt korraldatud tuuril. Loomulikult sattusime sinna meie ainsal vihmasel päeval.. Saime korra elevanti katsuda, vibu lasta, seiklusrajal turnida, mööda juga üles ronida ja boksikotti taguda. Anett oli jumala sillas, aga mulle vist meeldib ikka omal käel ringi kolada, kuidagi veider klassiekskursiooni tunne oli. Samas tore, et käisime ju :)!
 Mingil päeval tuuristasime veel kõvasti rolleritega ringi. Sõitsime läbi palju erinevaid külasid/asulaid
ja käisime snorgeldamas. Kuigi peaaegu üle pea vees lainetega kivide vahel oli minu jaoks päris hirmus, oli ikkagi lahe. Nägime pisikest kaheksajalga ja terve hunnik erinavid kalu.
 Ko Phangan saar on tõesõna ideaalne puhkuseks! Isegi kohalikud inimesed on kuidagi nii lõõgastunud ja rahulikud. Kasvatavad oma kanu, lehmi ja juurvilju-puuvilju oma pisikeste palmidevaheliste hütikeste kõrval. Esiuste kõrval ripuvad võrkkiiged, kus siis hea tsillida ja saare ilu nautida.
 Ma poleks kunagi varem arvanud, et minus mingisugune hipi peidus oleks!!! Aga kui mul kunagi võimalus tuleb, tahaksin kindlasti paariks kuuks sinna hipi kombel elama minna! Koliks kuskile hütti, vahetaks naabritega kanu-porgandeid ja loeks terved päevad võrkkiiges raamatut ja sõidaks rolleriga ringi. Seal on päris palju selliseid turiste! Kohtasime isegi mõnda.
 Seal saab päris odavalt hakkama ka. Hüti saab 200 kohalikku öö (60eek), kuu aega mingi 1500 eeki koos vee ja elektriga!!! Toit restodes mingi 100 kohaliku ümbes (30eeki), ise kokates kindlasti 10x odavam ka. PALUN TULEVIK TEE NII, ET MUL OLEKS VÕIMALUST, AEGA JA IKKA TAHTMIST VEEL!!!






























Ko Phangan -- Bangkok -- Ko Chang.

 Lõpuks oli vaja ikka edasi liikuda. Uus sihtpunkt tuli taas kuidagi väga suvaliselt kuigi plaane me ei teinud. Teepeal oli vaja veel üks uus eesti tüdrukust reisikaaslane peale korjata, nimeks Ave.
 Bangkoki läksime öise rongiga nii, et hommikul jõuaks ilusasti kohale ja saaks ruttu edasi minna, mul pole mingit soovi kauemalt kuskil suurlinnas peatuda, siinsed ajavad hulluks mind. Ning alles aastake tagasi kirjutasin siin pikalt arutelu, kas ma olen linnakas või maakas. No nüüd tean kindlalt!
 Bangkokis jõudsime peatuda vaid nii palju, et ma saaks ülikooli dokid ära saata ja kiire söögipausi teha. Ma siin palun iga päev postijumalat, et mu dokid kahe nädalaga Eestisse jõuaks, sest sellest sõltub, kas saan oma esimese valiku ülikooli või mitte. Kui õudne on see tunne, eh?! Igatahes, Avet veel üles ei leidnud, niiet otsustasime temaga Ko Changil kohtuda.



Ko Chang (e. Elevandi Saar).

 Esimesena tuleb pähe mälestus pidevast kolimisest! Kolm korda kolisime kodu nelja päeva jooksul. Esimene rajoon oli liiga kallis, teine tundus alguses liiga vaikne ja kui kolmandasse ja viimasesse jõudsime, kahetsesime teisest lahkumist, sest viimane oli veel vaiksem küla.
 Saarel on praegu see vihmahooaeg ja turistidest on põhimõtteliselt tühjus. Kuna tegemist on üsna turistika saarega, on halval hooajal tänavad ikka täiesti surnud ja pooled kohvikud suletud. Ega midagi väga teha nii kui nii ei saa, vihma sajab päris palju.
 Ega kõvad eesti neiud ei saa siiski end ilmast häirida lasta. Käisime tuiasime päris palju niisama ringi, rannad-poed-kohvikud ja massaaž. Suurimaks reisiks jäi elevandimatk vihmametsas, mis oli kindlasti "must do" listis ja nüüd tehtud!! Päris huvitav kindlasti suure eluka seljas läbi džungli matkata!
 Lõpuks sai ka "party in Thailand" tehtud. Lausa 2 ööd sai varajaste hommikutundideni kohalikes baarides pidu pandud. Teisel varahommikul pidime 5km mööda mägiseid teid päikesetõusul koju tuiama, mitte just kergemaid jalutuskäike.. Kusjuures sellel samal hommikul suundusimegi elevantide juurde...
 Kindlasti meeldis mulle Ko Phangan rohkem, aga hästi mõnusaks tegi Ko Changi see, et tutvusime ühe muheda inglise poisiga ja saime kokku mu kahe inglise sõbraga Austraaliast. Minu ühest reisipartnerist sai järsku 5!!!!!!
 Ahjaa, üks hommik nägin onni ees päris suurt ussi ka!!! Selline must ja hästi pikk! Oi, kuidas ma ehmatasin! Austraalias ei näinud kahe jooksul ühtegi muide, kuigi ma enamus ajast maal elasin..

Ko Chang, Tai -- Koh Kong, Kambodža.

 Täna oligi aeg taas "to hit the road Vero, don't you come back no more no more no more... lalallal". Ostsime eile õhtul reisi ära, mis sisaldas siis kõiki busse-taksosid-paate. Hommikul istusime oma onnide ees tund aega ja peksime sääski eemale, aga keegi meile järgi tulla ei tahtnud.
 Tagasi reisibüroosse minnes saime õnneks uue pileti ja seiklus võis taas alata. Nagu juba tavaliseks saanud, pidime seegi kord tunde ja tunde istuma ja busside vahetusi ootama. Peale väsitavat reisi, pikki vaidlusi taksojuhtide ja muude tegelastega, jõudsime lõpuks hotelli, mille eest samuti maksnud olime ja kus selgus, et meile tube pole. Järgmise vaidluse tulemusena viidi meid asendushosteli. Juurde maksma ei pidanud, aga asenduskodu on paras urgas. Jäigi selgusetuks, kas meile hotellist valetati ja saadeti odavasse urkasse või oli tõesti mingi viga tehtud. Too töötaja paistis küll esimene, kes ausat juttu oleks ajanud siin Kambodžas.
 Ega see linnake on tegelikult ainult reisiga kaasnenud peatuspaik ööks, kust hommikul õige sihtkoha suunas edasi seikleme. Edu meile ja tänud teile tähelepanu eest! JA JÕULUDEKS PALUKS KÄÄBUSSIGA!

Langkawi, Malaisia - Ko Phangan, Tai.

 Pandungist järgmiseks sihtkohaks sai Langkawi saar, mis asub eelmisest natuke põhja pool, Tai ja Malaisia piiri peal. Oma asukoha tõttu on saar duty free, kuid hinnad on sellele vaatamata kallimad kui mujal Malaisias.

 Kohale jõudsime peale pikka loksuvat laevasõitu Laupäeva keskpäeval. Esimest korda peale kahenädalast reisimist andis väsimus ikka täiega tunda! Vaatasime Anetiga üksteisele otsa ja leppisime kokku, et täna vedeleme täiesti niisama.
 Õhtul käisime küll pisikesel jalutuskäigul ja avastasime mingisuguse ööturu, kus müüdi hästi palju erinevat huvitavat toitu, mida me huviga ka proovisime!

Ööturg.

 Järgmisel päeval tahtsin ma laiskusele vaatamata midagi huvitavat teha. Üritasin Anetti veenda, et ta mind planeerimisega aitaks, aga see jäi tulutuks. Egas midagi, tõusin püsti, pakkisin oma asjad ja suundusin mitte midagi ütlemata üksi linnapeale.

Linnaäärne merekallas.

 Käisin kolasin natuke ringi ja tegin pilte. Hiljem otsustasin minna väidetavalt Langkawi kõige ilusamasse randa. Tahtsin Anetti ka sinna kutsuda, aga kuna ma teda tagasi hosteli minnes ei leidnud, võtsin takso ja asusin üksi ranna poole teele.
 Kohale jõudes olin ikka üsna pettunud. Saare ilusaimast rannast ootaks ikka rohkemat. Ehk oli asi pilvises ilmas või midagi, aga koht oli täiesti tühi ja hall!

Nö Langkawi kõige lahedam rand.

Ogalik.

 Tegingi ainult paar pilti ja suundusin edasi. Koju tagasi oleks olnud natuke lame minna, niiet jalutasin 
veel ringi ja lõpuks käisin ära ka Underwater worldis, ehk veealuses maailmas. Seegi oli üsna
keskpärane, aga jäigi vast päeva kõige põnevamaks osaks.

Krevett.

Haug.

 
Malaisia - Tai.

 Mul on tõesti siiber pidevast planeerimisest ja busside-hostelite broneerimisest! Ammu oli teada, et sellest tuleb meil tõeline peavalu reis, aga ma ikkagi ei leidnud aega ja tahtmist, et uurida rohkem, kui umbkaudsed bussi-rongi ajad ja jaamad.
 Hommikul suundusime kindlalt praamiterminali, et kella 9.45sele paadile jõuda. Terminalis saime teada, et ajad on hoopis teised ja järgmine läheb alles kell 13.00. Ei jäänudki muud üle kui Starbucksi kohvikus 3 tundi passida.
 Kella 15 aeg jõudsime Tai terminali. Kuna me targad online viisat valmis ei teinud, pidime seal vähemalt tunni viisade saamisega jändama. Küll oli vaja pangas raha välja võtta, pilti teha, pabereid täita jne.
 Viisad lõpuks käes, leidsime mingisuguse autoromu, mille kärusse oma kottidega ronisime ja kohaliku bussijaama poole suundusime. Poole tunni pärast olime kohal ja pidime jälle tunnijagu ootama.

21. saj. buss!

Bussiga pidime sõitma poolteist tundi järgmisesse suuremasse linna, kust lähevad edasised bussid ja rongid. No see sõit venis taas 2 tunniseks!
 Järgmisesse bussijaama jõudes selgus, et kuigi internetis ütles, et viimane buss läheb kell 19, siis tegelikkuses läks viimane kell 15! Lootusetu tundega vaatasime kaarti, kus olime läbinud terve päevaga kogu teekonnast ehk kuuendiku.
 Järsku tuli meile meelde, et rong läheb 19.45! Nüüd oli 30 minutit, et rongijaama jõuda. Tormasime esimese autokäru peale ja asusime teele. Jaama jõudsime 15min enne rongi väljumist ja õnneks saime ka piletid! JUHUUU, me olime ikka täiesti sillas.
 Rongisõit pidi kestma 5 tunni jagu, niiet me üritasime oma rongivoodites natukenegi und saada. Just kui magama sain, aeti üles ja oli vaja rongist maha ronida.

Hääd und.

 Öö pidime veetma ikka täiesti kolkas jaamas! Sättisime oma rätikud nurka maha ja valvasime korda mööda prussakaid ja rotte. Ootasime hommikut, et järgmise bussiga 60km kaugusele laevaterminali minna. 

Küll on põnev.

 Issand kui pikk selle mõtetu tripi kirjeldus nüüd tuli! I am so sorry!

 Hommikul kell 6 väljus buss ja edasi läks kõik meie väsimusele vaatamata nii sujuvalt! Koh Phangani super ilusale saarele jõudes kutsuti meile infopunktist isegi hotelli auto järele, ei pidanud ise taksoga reisima!

Kookost keegi?

 Ülejäänud päev on möödunud niisama siin paradiisisaarel lesides! Käisime vedelesime basseiniääres, sõime rannabaaris lõunat ja käisime ookeanis ujumas.
 Kõige magusam oli pärastlõunal meie suurepärase vaatega rõdul võrkkiiges vedeleda! Milline elu :)!

Ma väga vabandan lonkava teksti pärast! Magamata öö ja päikese käes vedelemine on oma töö teinud.

Seiklused Penangil, Malaisias.

 Neljapäeva varahommikul kiirustasime ruttu bussijaama. Lõpuks jõudsime 5min enne bussi väljumisaega bussi ja olime endaga ülirahul. Buss aga väljus 2 tundi hiljem! Me olime päris kurjad seal, sest teadsime, et ees on veel 6 tundi sõitu ja sellest ootamisest oli juba tagumik kange!

 Igatahes meie sihtpunktiks oli umbes 150 tuhande elanikuga Penangi saar Malaisia läänerannikul. Saar on kuulus oma toidu poolest. Pidi olema selline tai ja malaisia toidu ristand ja üks parimaid kogu Malaisias.

 Neljapäeval kohale jõudes midagi suurt teha ei jõudnudki. Käisime niisama kohalikus suurimas linnas ringi ja arutasime oma edasisi plaane. Astusime läbi mõnest templist ja nautisime lõpuks ometi merd.

 Õhtupoole käisin ma veel üksi teisel tiirul. Astusin läbi mingilt hullult hiina teatrishowlt, käisin taas mere ääres ning lõpetasin oma päeva ühes hästi toredas koduses hiina söögikohas. Sõin mingit nuudli-riisi suppi, jõin mee-sidruni jääteed ning kuulasin hiina muusikat. Mõnus :)!

 Järgmisel päeval otsustasime rollerid rentida ja saarele ringi peale teha! Lõpuks ometi üks korralik seiklus. Mina polnud kunagi varem rollerit juhtinud ja rendipoest otse pöörasesse liiklusesse sulanduda oli alguses päris veider. Hiljem linnast väljas olid teed juba tühjad ja mul sõitmine selgem. Päris äge oli seal ringi lasta, kõik kohalikud naeratasid, lehvitasid ja signaalitasid meile!

 Meie tripp oli ikka täiega lahe! Loodus on siin super ja teed lähevad läbi mägiste Malaisia metsade. Peatusime näiteks ühes troopiliste puuviljade istanduses, kus kiired joogid ja näksimised võtsime. Yummmmmm!

 Veel peatusime ühes pisikeses kalurikülas, sest Anetil hakkas kütus otsa saama. Ega bensiinijaama siin kergelt leia, küsisin abi kohalikelt ja terve poetäis tõttas meid abistama. Mu kohalik tõlk istus kohe oma rolleri otsa ja näitas meile teed külapoodi, kust 1,5l sprite pudelist meile bena anti. Kõik lapsed olid nii põnevil! Milline mõnus vibe.

 Viimaseks peatuseks oli Penangi mägi, kust avanes päris mõnus vaade saare suurimale linnale, Georgetownile. Seal me kaua ei jõudnud olla, sest sattusime sääskede rünnaku alla.

 Oma kodusirgel mägedest alla suundudes tahtsin ma veel pildistamispeatuse teha. Anett avastas, et tema fotokas on kuskil hüpeka ajal rolleri korvist välja lennanud. Kuna üsna hiljuti alles oli üks kõige hullem hüpekas, suundus ta korra tagasi. Tühjade kätega naastes otsustasin koos temaga seda veel korra otsima minna. Mäekaldel tagasipööret tehes suutis Anett seekord äärekivisse sõita ja rolleriga külili käia. Õnneks pääses ainult paari kriimuga.
 Aga põhiasi on see, et kohe tormasid kõik möödasõitjad appi ja meid leidis üles ka Aneti kaamera leidnud kohalik poiss! No nagu saatus oli see kummuli käimine!
 Saatusest veel nii palju, et kodus olles õhtust sööma minnes avastasin mina, et olin oma kaamera enda rolleri korvi jätnud! Pidin veel ruttu tagasi laenutusesse jooksma, õnneks olid roller ja kaamera täpselt nii, nagu ma nad sinna jätsin, huhh!

 Õhtul tsillisime pikalt oma söögikohas ja tegime tutvust sealsete töötajatega. Peale seda tulime koju ära ja nüüd on nii hea laisalt voodis lesida. Vahepeal sain paraja kõhutäie naerda ka, kui Anett oma blogipostituses arvas, et me oleme hoopis Langkawi saarel khmmmblondkhmmm.. Igatahes no milline päev :)!

Siiralt Teie, rollerijuhipäevitusega tomatid!

Kuala Lumpuri toasistumised.

 Küll meil ikka veab! Esimesel Kuala Lumputi õhtul hostelist välja minnes jäime mõnusa äikese vihma kätte!
 Teisel päeval oli ilm ilusam ja saime linnas korraliku jalutuskäigu ette võtta. Esimeseks sihtkohaks oli Little India, kus hommikusöögiks Burger Kingis käisime, riisist oli vaheldust vaja. Järgmiseks käisime kuskil kesklinna tänavatel ja põikasime korra islami mošeesse, kus meid ilusasti riidessegi pandi.

Hõljuk-tont.

 Edasi käisime Chinatownis, kus end lõpuks shopinguparadiisist leidsime ja sealt endale nii mõnegi uue asja päris hea hinnaga kauplesime. Peale Chinatowni suundusime rikaste ostuparadiisi linnaossa, kus käisime pistsime jalad akvaariumisse ja pärast nautisime veel massaaži ka.

Aneti jalad maitsesid paremini, mind ei tahetud :(

 

 Õhtul, kui juba pime oli, suundusime kuulsaid Petronase kaksiktorne vaatama. Mina olin neid küll varem enne Aussi minekut näinud, aga seekord oskasin kuidagi rohkem hinnata ja tunnistan, et nad on ikka megailusad! Vaatasime suu ammuli seda Malaisia uhkust ja võrdlesime seda meie eesti vabadussambaga, mis meie arvates Petronase kõrval täiesti märkamatuks jääks.

Kõrgeim ehitis 2004 aastani. 451.9 m.

  Kolmapäeva, meie viimasel Kuala Lumpuri päeval oli esimese asjana vaja minul kiirelt postkontorisse minna, et saaks pool kohvrit koju saata. Panin oma suveriided selga, uhked uued päiksekad ette ja läksin õue. Loomulikult sadas jälle vihma!
 Postkontorisse jõudes selgus, et neil on kogu kaup otsas ja ma pean ise linnapeale kasti, pakkepaberit ja teipi otsima minema. Käisin uisutasin oma plätudega mööda siledaid tänavakive ikka päris mitu poodi läbi enne kui kõik vajaliku sain.
 Kodus pakkisin kola kasti ära, teipisin paki nii kinni kui võimalik ja nuiasin Aneti endaga kaasa postkontorisse tulema.
 Peale seda käisime veel korra söömas. No riisist on nii siiber! Siinsed riisitoidud jäävad mu lemmik
India toidule ikka täiega alla. Vähemalt on siin palju eksootilisi puuvilju mida proovida!

Litšid ilusate bäkkeri küünte vahel.

  Ülejäänud päeva veetsime põhimõtteliselt toas mitte midagi tehes. Paras koerailm on õues! Homme hommikul läheme edasi 6 tunnise bussisõiduga Penangi saarele!

Laisk bäckpacker.

Tänan tähelepanu eest!

Singapuri ekslemised

 Nädalavahetus Singapuris möödus ikka päris kiirelt.

 Laupäeval sai ette võetud reis Sentosa saarele. See on selline resort saar linna külje all. Sinna jõudes jalutasime alguses täiesti vales suunas, targad nagu me oleme ei saanud aru ka enne, kui tahtsime juba koju minna ja kaarti vaatama hakkasime. Tuli välja, et kõik turistilõbustused jäävad vastassuunas. No selleks ajaks olime päris väsinud ja tegime kiire tiiru ümber randade ja vaatamisväärsuste. Tagasiteel mõtlesime, et läheme lõikame läbi metsaraja. Loomulikult hakkas vihma sadama ja me suutsime tupikusse jõuda ning ära eksida, lõpuks lõpetasime ikka metsaraja alguses tagasi.

Happy days!

Eksinud.

 Pühapäeva suurreisiks sai tripp loomaaeda. Loomulikult suudsid targad sinnasõiduks valida pika, üle tunniajalise tee. Kohale jõudes pidime kiiruga elevantide showd vaatama tormama. Edasi tuiasime natuke veel ringi, kuni kuskil ahvide ja liblikate majas suutsin Aneti ära kaotada. Mul telefonil kreda ka pole ja üritasin nuputada kuhu ta läheks, et mind leida. Tuli meelde, et ta ilgelt tahtis merelõvide showle minna ja plaanisingi ta sealt hiljem üles otsida.
 Jalutasin veel natuke üksinda ringi ja vaatasin kuidas krokodille ja ahve toideti. Varsti oligi juba merilõvide show aeg ja võtsin suuna sinnapoole. Anetti oli päris kerge üles leida, ainus blond pea paistis mustade keskelt kaugele.
 Singapuri loomaaed on täitsa tore koht, selline mõnusalt roheline džungel. Kahjuks on meil mõlemad jalad villis ja haiged ning palju kolada ei jõua. Siin ikka päris palav ka ju! Elevandishowl üks kohalik laps kukkus kokkugi!

 

Hiiglane.

Baleriin-elevant.

Näljane kiisu.

 Ega jah, nagu ma ütlesin, möödus nädalavahetus päris kiiresti. Palju teha ei jõudnud, aga ringi käisime omajagu. Little India, Chinatown ja Orchard road oleksid nagu kolm erinevat riiki. Kultuuri sai nähtud küll ja veel! Little India pühapäeva õhtune jalutuskäik oli omaette kogemus. Tänavad olid täis musti India mehi, kes seal niisama passisid, juttu rääkisid ja tsillisid. Me nagu tobud jalutasime ja mõtlesime, mis nüüd lahti. Hiljem internetist uurides selgus, et need mingid Indiast tulnud töötajad, kes vabal päeval niisama kokku saavad. Naisi ja lapsi pole seepärast, et need kõik kaugel kodus Indias!
 Igatahes Singapur on päris lahe koht! Puhas ja ilus! Ahjaa, kas ma mainisin, et meile taheti rongijaamas mahlakoksi joomise eest nii 5000eegu suurune trahv teha? Pääsesime suulise hoiatusega õnneks! Haha.



 Täna hommikul suundusime varakult Singapuri ja Malaisia piiri poole, et Malaisia algusest rongi peale saada. Jumal tänatud, et teel bussipeatusesse küsisin jumala suvalt teed ühelt kohalikult, kes juhuslikult meiega samal rajal oli! Kantseldas meid terve tee ja ostis meile pärast veel vett ka. Ilma temata oleksime kindlasti nagu peata kanad ringi jooksnud ja rongist maha jäänud! Nii tänulikud oleme tollele abistajale!

 Rongisõit Kuala Lumpurisse kestis 6h, kuid möödus üsna kiirelt. Nüüd seadsime end hosteli sisse, naudime privaatset tuba ja väljateenitud puhkust. Vähemalt ma olen küll täiesti väsinud!

Bandung - Singapore.

 Taas tuli end hommikul vara püsti ajada ja lennujaama poole teele asuda. Bandungi lennujaam meenutas pigem sellist teatrihoonet vms. Jällegi sattusin totaalselt segadusse ja jooksin nagu peata kana ringi.
 Lõpuks sain siiski ilusasti lennukisse ja mu 1,5 tunnine sõit möödus mu kõrvalistuva indoneesia tädiga jutustades. Indoneesia klassidevaheline erinevus on ikka nii suur ja need üksikud haritud ja targad on päris toredad!

 Singapuris ootas mind ees mu väike õde, Anetuu. Natuke naljakas oli küll üksteist peale 2 aastat näha aga mõlemad tunnistasime, et kumbki muutunud pole ja tundub, nagu ainult paar päeva poleks näinud.
 Egas midagi, hüppasime rongile ja kolisime end hosteli. See hostel on paras pommiauk ju! Ühistuba on väga kobe aga magamistoad on lihtsalt voodeid täis topitud ja ruumi ei ole üldse. 3 ööd vaja vastu pidada ja siis tuleb Malaisias midagi paremat leida!
 Õhtupoole käisime tuulasime niisama linnapeal ringi. Singapur tundub peale Indoneesiat tõeline luksus! Kesklinna täna veel ei jõudnud ja kolasime kõige veidramas "Little India" linnaosas, aga isegi see ületab Indoneesia parimaid tänavaid. Päris äge koht on! Natuke meenutab Austraaliat ja see teeb kurvaks, aga saab hakkama :)!

Homme pean endale fotoka ostma, sest Aneti pildid teevad ilgelt kadedaks!

Jakarta ja Bandung. Indoneesia.

PS. Oleks hea meelega pildid ja video ka lisanud, aga nett on liiga aeglane! Teinekord, sorry pika ja kuiva teksti pärast :(!


Minu reisi esimeseks punktiks pidi olema Singapur, aga hing ihkas ikka korra Indoneesiasse ka põigata. Leidsingi hea hinnaga pileti Indoneesia pealinna, 12 miljoni inimese kodulinna Jakartasse ja soodsa lennu Singapuri sellest linnast nii paarisaja kilomeetri kaugusel olevast Bandungist.
 Juba nende linnade kohta infot otsides sai selgeks, ega Jakarta eriline turistiparadiis pole. Bandung tundus natuke huvitavam, see on Jakarta elanike nädalavahetuse puhkuselinn, shopingu ja ülikoolilinn,
nagu meie Tartu!

Jakarta.

 Jakartasse jõudsin esmaspäeva varahommikul reisist väsinuna ja Austraaliaga lahkuminekust kurnatuna. Ainus, mis mind huvitas oli kiiresti hosteli saada ja küllap seeläbi õnnestus kohalikel tüütutel taksojuhtidel minult nii kolmekordne hind välja pigistada.
 Taksos olles vaatasin seda meeletut liiklust. No need kohalikud on ikka ülihead juhid, kui sellises segaduses ellu suudavad jääda! Igasugu teemärgistused on olemas, aga näiteks ohusaared on ainult selleks, et teiste vahelt läbi trügida.
 Kui lõpuks hosteli jõudsime sain end ilusasti tuppa sisse seada ja kuigi oleksin hea meelega magama jäänud, otsustasin ikka linna vaatama minna. Ega ma siia magama tulnud ju!
 Sain hostelitädilt kaardi, millel näpuga järge ajades üritasin leida tee mingisuguse suure turuni. Tänavatel terveks jäämine on ikka kunst omaette! Keset tänavaid on hiiglaslikud augud, kõnniteedel ruumi pole, sest need on müügikärusid täis pargitud. Lõpuks lülitasingi hirmu välja ja jalutasingi keset suuri sõiduteid autode, rollerite ja tuk-tukkide vahel (tuk-tukid - kolmerattalised mootoriga kärud).
 Enne turule jõudmist suutsin veel totaalselt ära eksida! Keerasin kuskile kõrvaltänavasse ja sattusin jubedasse tupikusse. Kaardi uurimiseks peatuda siin tänavatel ei saa ka, sest kohe on kohalikud kallal ja tahavad sulle kõike müüa või sind mõne rolleri peale saada. Ekslesin seal tükk aega, endal higi voolab mööda selga ja jalad täiesti villis!
 Kui lõpuks turule jõudsin olin päris pettunud. Rahvast nii täis, et kuskile minna ei saa. Mina teistest peajagu pikem ja ainus valge, kõik vahtisid nagu tulnukat!! Igal pool saatsid mind itsitused, sosinad ja "hey miss!".
 Päris tühjade kätega ei tahtnud turult lahkuda ka niiet ostsin omale paar särki. Esimesega sain ikka rämedalt üle ka ju. Maksin nii 3-4 siinse särgi hinda. No ise olin tobu ja vähemalt saab keegi nüüd puhkusele minna! Happy days!
 Peale turgu võtsin takso tagasi koju. Viskasin natukeseks voodisse pikali ja tsillisin niisama. Mõnus rahu!
 Õhtul sai korra veel kapuuts peas lähimasse ostukeskusesse joostud, et midagi süüa saaks. Ei olnud mul viitsimist kohalikes kohtades lolli mängida niiet seadsin sammud Pizza Huti. Oh mind..

 Järgmisel päeval oli plaan Bandungi edasi minna ja sellepärast ajasin end vara püsti, et rongijaama pileti järgi minna. Seekord oli liigelda juba lihtsam ja kohale jõudsin ilma äpardusteta. Rongijaamas suutsin siiski täielikult segadusse sattuda, mul polnud õrna aimugi kuhu minna. Passisin nagu lammas seal ja üritasin tulutult kohalikelt abi küsida, ega siin keegi inglise keelt ei oska ju.
 Peale mitme vale järjekorras seismist leidsin lõpuks õige rea. Seal seistes nägin, et kõigil on mingi paber käes, aga ma ei leidnud seda kuskilt. Jälle olin segaduses. Õnneks tuli viimasel minutil minu juurde kohalik mees ja küsis, kas mul paber on. Minu pearaputuse peale jooksis tüüp minema ja tuli varsti paberiga tagasi. Täitsingi selle tema abiga ära.
 Pileti sain alles järgmiseks hommikuks ja pidin veel ühe päeva selles jubedas haisvas linnas veetma. Minu uus paberitoojast sõber võttis koha mu külje all ja jalutas mind veel muuseumisse. Selline 40 aastane, hambutu õllekõhuga mees, üritas vahepeal ikka päris ligi ajada ja ära ei tahtnud kuidagi minna.
 Muuseumis otsustasin talle natuke tippi anda, abi eest tänada ja kindlalt minema jalutada. Hea oli rahus natuke ringi vaadata, aga ega väsimusest kaua ei viitsinud seal olla.
 Edasi suundusin kuulsasse bäkkerite linnaosasse. Seal elu ikka kees täiega! Kõik kohad olid rahvast täis. Ma sõin lõunat, jõin imehead kiivimahla ja hiljem eksisin kuskile labürenti. Tänavad olid nii meetrilaiused, lapsed-kassid jooksid ringi, naised pesid pesu jne. Mul tuli päris hirm sisse, kõik vaatasid taas nagu tulnukat ja väljapääsu ei paistnud kusagilt.
 Peale labürenti suundusin taas koju lebotama. Jällegi sai õhtul kiiresti pizza poes käidud ja varakult magama mindud.

Jakarta -- Bandung.

 Kolmapäeva hommikul läksin taksoga rongijaama, kus jalutasin taas kokku oma eilse paberimehega. Taas võttis tüüp koha mu külje all ja kuigi mul oli plaan enne rongi minekut veel kohvikus passida, otsustasin nüüd kiiresti rongi põgeneda. Tüüp muidugi oli rõõmus minuga kaasa tulema ja sai isegi piletikontrollist läbi! No mida tegelast!!! Tuli muga lausa rongi kaasa ja istus minu kõrvale maha! Hakkas rääkima, et nägi mind unes ja tahab mind oma emale tutvustada. Lõpuks pidin taas tüübile tippi andma ja head-aega ütlema. Andsin talle nii 10 krooni väärtuses kohalikku raha ja tüüp jalutas üsna solvunult minema, haha.
 Rongisõit oli omamoodi huvitav. Mul vedas ja sain aknaäärse koha, asustatud aladel tundus nagu vaataksin mingit india filmi. Igausgu kolast kokku laotud kuute meenutavad majad, lapsed mängivad raudtee ääres, mõned lennutavad lohesid, mõni magab silla all. Ühel katusel oli täiesti surnut koera meenutav asjandus, ma loodan, et see oli mingi topis vms!
 Linnast välja jõudes saatsid meid mäed, riisi- ja teepõllud. Üritasin pilte ka teha, aga mu puutetundlik telefon siin niiskuse käes on täiesti tumm.

Bandung.

 Bandungi jõudes ründasid mind taas taksojuhid. Saatsin kõik minema ja üritasin leida ainsat usaldusväärset Blue bird taksot. Kuna ma ühtegi ei leidnud, otsustasin silmamälus oleva kaardi järgi hosteli poole tatsama hakata.
 Endalgi oli naljakas, kuidas ma, ainus turist, keset sõiduteid oma 18kg kohvriga mööda auke ja poste manööverdan. Sihikindlus missugune!
 Lõpuks istusin kohvriotsa maha ja hakkasin mõtlema, kas ikka lähen õiges suunas. Üritasin mingi imeliku kaardi abil teekonda selgeks teha, aga ma ei leidnud isegi enda asukohta. Plaanisin juba ühelt liikluspolitseilt abi küsida, aga minu juurde tuli taas üks kohalik noormees.
 Kutt rääkis päris selget inglise keelt, tegi niisama normaalset juttu ja näitas mulle ka õige suuna kätte. Isegi politsei tuli juurde ja vaatas, et kõik kontrolli all oleks, siin linnas turistid harv nähtus ju.
 Lobisesin nendega natuke ja peagi jätkasin oma teekonda. Õnneks polnud hostel enam kaugel ja sain varsti taas voodisse pikali visata.
 Õhtul kokkab üks hiina neiu süüa ja meie hostelirahvas (üks ameerika mees, üks kohalik, hiina neiu ise ja mina) sööme õhtust ja lobiseme. Naljakas seltskond on koos ja ma tunnen end nii noorena, jeejee!
Kohalik naine vabandab meie ees, et tema rahvas turiste ninapidi üritab vedada. No need aasia inimesed on hingelt sellised õrnad ja armsad :).

 Bandungis ei ole ma ka midagi erilist teinud. Esimesel päeval käisin taas mööda turge ja tupikuid. Teisel päeval plaanisin tegelikult mingisugust vulkaani vaatama minna, aga hommikune enesetunne minuga ei nõustunud. Ka teise päeva veetsin mööda tänavaid ringi kolades.
 Natuke kahju, et midagi erilist ei teinud, aga vähemalt nägin kohalikke linnu ja kogemus omaette :). Jalad on täiesti villis!!!!

Pildid:

Jakarta

Bandung

Jää hüvasti mu Austraalia!

 Istun siin lennujaamas ja üritan midagi kirja panna aga kuidagi ei õnnestu. Kell on 1.35 öösel, korralikult magada pole saanud vähemalt teisipäevast alates, enesetundest rääkimata. Ilgelt tahaksin selle blogi nüüd Austraalia pinnal ikka kirja saada, aga tuju on nii null ja .. (pidingi läppari kinni lükkama, sest ei suutnud emotsioone tagasi hoida. Nagu väike laps kellelt komm käest kistud.)
 Viimane nädalavahetus oli tegelikult üsna tore. Sain oma lemmikkutiga kokku, käisime bowlingus ja tsillisime niisama. Viimasel päeval käisin veel kiirelt Fremantles suveniire ostmas ja oligi aeg lennujaama suunduda. (Nüüd tuleb pikalt niisama mula emotsioonidest, niiet ma luban lahkuda kõigil, kes soovivad :)!!!)

 Peaaegu kaks aastat veetsin Austraalias ja selle ajaga suutsin seal päris ära koduneda. Kuigi mul ju kindlat elupaika polnud ja pidevalt kohti vahetasin, oli see eluviis kuidagi nii normaalseks ja ainuõigeks saanud.
 Austraalia elu on lisaks nii lihtne ka. Kui vähegi tööl käid, elad nagu lill. Palgad on head, inimesed sõbralikud, talveilm on nagu eesti varakevad ja kõik on kuidagi nii "relax".
 Teel lennujaama meenutasin, kuidas sama teed pidi 22,5 kuud tagasi Austraaliasse jõudsin. Mõtlesin läbi kõik oma Austraalia head ja halvad mälestused ja paanitsesin, et mis edasi saama hakkab.
 Teadagi, et Eestis olukord praegu väga magus pole ja minul hirm suur. Kuidas ma suudan end uuesti kooliga siduda, mitte tööl käia - st oma enda raha mitte teenida, väikeses Tallinna korteritoas elada ja paigal püsida?! Oh ma ei tea, oleks mul vaid võimalus Austraaliasse tagasi minna!
 Samas ei tahaks ma enam mitte kunagi baaris või kohvikus töötada. Sellisest tööst on nii siiber ja tahaks midagi korralikku, egas ülikooli minek, eksole!
 Ah teate, mul selle tuleviku osas nii suur segadus, et mingit loogilist juttu sellega seoses siia kokku panna on pea võimatu.
 Igatahes, Austraalia oli kindlasti super! Mu peamisi eesmärke oli minna ja end proovile panna. Seda sai kohe kindlasti tehtud!!!!

*Polnud ma ju varem täiesti pankrotis võõras linnas kodutu ja töötuna olnud.
*Samuti polnud mitte kunagi sõbrannal vannitoas kätt hoidnud, kui tema rasedustesti tehes positiivse vastuse kahte pulga ilmumist tunnistas.
*Pole mul keegi enne lubanud silma siniseks lüüa mingisuguse suvalise poisi pärast.
*Üksi auto pole mul enne keset suulinna liiklust totaalselt ära kustunud.
*Polnud aimugi, kuidas on töötada tsirkuses, apelsini pakkimise laos või võidusõidu hobuste tallis.
*Polnud varem mitte kunagi ühegi kuti pärast peast totaalselt hulluks läinud.
*Polnud sõitnud tuhandeid kilomeetreid keset täielikku võõrast tühjust täiesti üksi.
*Oh jah, pole kunagi olnud nii suur ja lai nagu praegu kah, kurja see pubis töötamine ja elamine!
*Mitte kunagi polnud mu jõuluõhtu ja aastavahetus bikiinides basseiniääres kokteile juues möödunud!!!!

 Küllap mul oleks siia neid punkte veel lisada, aga need on peamised, mis hetkel pähe tulid. Eks mälestusi on palju, nii häid kui ka halbu ja loomulikult ei kannata kõik blogisse kirja panemistki. Igatahes need kaks aastat on mind kindlasti palju muutnud! Oi kuidas ma jään Austraaliat igatsema ja ma tõesti loodan, et kunagi saan tagasi minna!
 Ah, palju ma ikka mulan nüüd. Mu Aussi seiklused on selleks korraks läbi ja kuigi blogile veel lõppu panna ei saa, siis Austraalia peatüki lõpuks SOOVITAN KÕIGIL KEL VÄHEGI VÕIMALUS ON VUTT-VUTT AUSTRAALIASSE RÄNDAMA MINNA!!!!! Kaotada ei ole ju midagi!!!